Tere, olen Hedi, vilumaa Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Kõpu Peetri koguduse õpetaja. Teise Korintose kirja viiendas peatükis seisavad sõnad. Kristus on surnud kõikide eest, et elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Lugesin eelmisel nädalal 30.-te aastate Ungari kirjaniku Terr kostoleni suurepäraseid novell pealkirja all Kornel eesti paljastamine. Jäin peatuma neist ühe juures, mis kandis pealkirja maailma lõpp. Peategelane, vaadates taevasse ilmunud meteoriidi kiiret lähenemist Maale otsustas paari veel elada jäänud päeva jooksul ära teha kõik selle, mida pidas vajalikuks ent ei olnud, kas julgenud tahtnud või jõudnud teha. Kõik sai korda, süda jäi rahule, kõik oli lõpuni aus, selge ja õige. Koos nende tegudega saabus viimastel rahulikum Kell tundidel arusaamine. Elada saab ainult see, kes on täielikult ettevalmistatud surmaks. Autor ütleb, aga meie rumalad, sureme sellepärast, et oleme ainult eluks ette valmistatud ja tahame iga hinna eest elada. Muide üsna pea selle loo kirjutamise järel suri kirjanik ise vähki. Kaugeltki idealiseerinud ta oma luus aga surma vaid sai aru, milline väärtus on asjade õigel järjekorral. Seda lugedes mõtlesin ma tagasi esmalt möödunud pühadeajale Jeesuse viimasele palvele Getsemani aias, tema vangistamisele ja surmale. Sellele, kuidas ta tegelikult ise oma surma ette valmistas. Mõistsin, et tõepoolest saab tõeliselt elada vaid see, kes on end surmaks ette valmistanud. Sest ainult siis on kõik aus, õige ja tõene. Kui me nüüd vaatame Pauluse teist kirja korintlastele siis räägib tema sellest, kuidas kuulutaja püüab veenda inimesi uskuma jumalasse. Ja tegelikult ei ole ei tema ajal ega meil paremat argumenti, kui seesama Kristus on surnud kõikide eest, et elavad, ei elaks enam enestele vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Kui novelli peategelane sai maailmal kui EL selgeks, et tõeline elu kuulub vaid neile, kes oskavad end ette valmistada surmaks siis Paulus rääkis sedasama juba ammu. Asjade õige järjekord mõlema mehe puhul seisnes selles, et esmalt tuleb ära tunda surma võitmise tähtsus ja surmavõitja ise. Alles seejärel on mõtet küsida elamisväärse elu järele. Üksi surmaga ei veena kedagi. Sest ülestõusmisest ehk surma võitmises on tegelikult küsimus. Sageli tundub aga, et me tegeleme valede asjadega vales järjekorras mitte eluks, vaid surmaks tuleb end valmistada. Sest just viimasest lähtubki elu. Nii ütleb ka Paulus, et iga Kristuse järelkäija teeb läbi ühe teekonna. Kui keegi on Kristuses, siis on ta uus loodu. Vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. Ja seepärast ei ole vaja muret tunda eluks, vaid surmaks valmistumise pärast. Sest just sealt algavad ülestõusmine ja uus elu mis välistavad enesekesksuse ning õpetavad arvestama jumala ja kogu looduga. Seadkem siis oma järjekorrad õigeks.