Tere hommikust. Olen Heidi Vilumaa, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Kõpu Peetri koguduse õpetaja. Tänase pühapäeva tekst seisab ilmutuse raamatu neljandas peatükis. Sina, meie issand ja jumal oled väärt võtma au ja austust ja väge, sest sina oled loonud kõik. Kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi. See nägemuste raamat Johannese ilmutus toob iga lugeja ja kuulaja ette rea värvikaid pilte jumala kuningriigist ja troonisaalist millega seal küll ei tegeleta, kes seal kõik küll ei ole ruumid ja esemed, uhkemad nähtuist, inglid ja olevused talle ümber. Jumala trooni ees käib aga ööd ja päevad, lakkamatu kiitus. Ja tema ette maha kummardudes hüütakse. Sinule kuulub meie austus, sest sina oled kogu oleva looja. Taevane jumalateenistus on tõepoolest uhke ja meeliülendav, pidulik ja väärikas. Siin maa peal ei pääse aga mitte igaüks isegi pühapäeval jumalateenistusele. Mõnda takistab tervislik olukord. Liikumisvahendi puudus, teist eelarvamused ja põlgus, kolmandat kahtlused või jumalaeitamine. Ometi on oluline minna, et ise kuulda ja näha saada ise osa sellest, mis olemuslikult tähtis igale loodule. Kui järele mõelda, siis katab meie maad ja tervet ilma suur palvekodade ja kirikute võrk. Kõikjal on kaunistatud ja kaetud altarid. Küünalde leegid säravad inimeste laulja, tänu tõusevad taeva poole. Pühakojad on rahva jumalateenistuste paigad. Pühad paigad, kus au ja austust kuulutatakse sellele, kes on kogu oleva looja. Igal nädalal aga ka päeval või tunnil on maailmas väga palju neid, kes jagavad jumala sõna, ülistavad, palvetavad või kiidavad jumalat. Kordub tegelikult sama, milles nägija, Johannes kirjutab. Ööl ega päeval ei lakka hüüdmine jumala poole. Me näeme seda, kuidas kirikutornid kuulutavad uhkelt jumala au. Tervitavad 11 kaugelt ja annavad vaikivad, tegi maamärkidena oma ühist sõnumit edasi. Avatud ustega pühakojad võtavad vastu inimesi, kes tulevad ja kummardavad pühadust, tunnetades et siis jälle rahu ja õnnistuse kandjatena tagasi maailma minna. Ja nii toimib jumala austamine, millest paljul ja paljudel on oma osa. See toimub katkematult jätkuvalt läbides, sajandeid ja aastatuhandeid, puudutades väga erinevaid inimsüdameid ja meeli. Ja kogu maailma täidab nõnda üks suur jumalateenistus. Me võime küsida, miks inimesed seda kõike teevad kas meeleheaks või karistuse kartuses. Kas nad ei väsi ootamast tasu või millega see kõik üldse lõpeb. Jumalaeitajate meelehärmiks kestab suur jumalateenistus ikka veel. Heida lõppega hääbu ja tuleb välja, et iga ajastu inimestel on seda väga vaja sest nad usaldavad ja armastavad oma jumalat. Vaimulik Antonide Mello ütleb oma raamatusse linnulaul, et jumala armastamine tähendab, et me ütleme selgelt tahan elule ja kõigele, mida see endaga kaasa toob. See tähendab, et me võtame tingimusteta vastu kõik selle, mille jumal on meie jaoks planeerinud. Taolist armastust saame osutada üksnes jumalale. Siin ei ole talle konkurente. Jumalaarmastaja tahab siis elada koos temaga ja võtab vastu tema poolt pakutava. Jumal, kes on ülestõusmisele ja elule ärataja seisab alati inimese eest mitte tema vastu. Ja sellepärast me saamegi teda usaldada. Sellepärast me saamegi teda armastada ja teenida. Ükskõik kus me ka ei elaks või mida me ka ei teeks. Käime me tegelikult kuus oma loojaga. Selle vastu võib mõttes võidelda. Seda võib teada. Ent nii see on, sest tema on kogu oleval alus. Iga põlvkond teenib aga kaasa kokkuvõttes ühel suurel ühisel jumalateenistusel. Ja iga põlvkond seisab lõpuks tema trooni ees. Ma usun, et meil igaühel on küllalt põhjust kiita ja tänada paluda õnnistust ja halastust oma jumalalt. Omamoodi tuleme oma eluga ka täna jumala ette. Ja rõõmustame sellest, et temal on tõepoolest vägi, au. Tema on meie looja. Astugem siis meiegi kes vähegi saame sisse jumalariigi uksest oma kodukiriku kaudu tulgem tema ette koos ühise kogudusena üle terve maailma. Ja võtkem vastu need head annid, mida üksnes tema saab anda.