Ära kutsu samal korral kaht näitlejat, kaht lauljannat, kaht klaveri paugutajat, kaht naljahammast. Nad torkavad 11 ja surmavat meeleolu. Ära kutsu samal korral inimesi, kes on riius. Ära kutsu samal korral mitut sugulast. Ära kutsu võlausaldajaid, nad võivad nukraks jääda. Šampanja ääres istudes on kutsutavate nimestik valmis, saadetakse kutsekaardid. Kutsekaardid kirjutatakse kolmandas isikus. Nõnda tuleb õpetada, eks been raamat ajast aastat 50 või veidi vähem tagasi. Niisiis. Ajaloolasele Ella Wendell ja Lembit Lauril Raadio meelelahutuse toimetusest on Audeid. Siinkohal leiate enese ja oma lugupeetud abikaasa nime seltskondlikud koosviibimisele kutsuda pühapäeval, 12. augustil kell pool kaheksa õhtul. Tee v teevee tähedgutse kaardi paremal nurgal tähendavad palutakse vastust. Kuda teret andma majas. Oled sa mees, siis tereta omasuguseid, kerge päänikutamise läbi ülemaid ja naisterahvaid, aga kummardades kummardades hoia keha õige ja kontsad koos kübarat kanna selle juures käes. Põhiväljapoole. Teen mees kolmveerand sajandi eest. Teda kohtav mees poole sajandi tagant täiendab. Teenim liigutus oleks, et õige aeglaselt võtad kübara peast ja viid selle nii kaugele kõrvale, et käsivars on peaaegu sirge. Käsivars hoidku mõne detsimeetri kaugusel puusast, mille keskjoonest ta ei tohi üle ulatuda. Kummardada ei ole kerge. Sellepärast katsu end selles kunstis harjutada. Naisele kummardatakse kaunis aeglaselt ja sügavalt. Meeste üks teised tervitamisel hoidutagu, et pealuud vastamisi kolksataks. Kuda, annan ma kätt. Sa vapusta tugevasti sõbrakätt, ehk ulatad talle mõlemad käed vastu, kui teda üle mitme aja jälle näed. Külm käe andmine ei kõlba. Naisterahva kätt ei tohi sa üleüldse mitte raputada, ka mitte kaua kinni pidada. Kavalatel ja mitte usaldatavatele inimestel on viisiks teise kätt kaua ja sõbralikult oma käes pidada ja lisada pigistusele igasuguseid patsutusi. Abielus naisi tervitatakse käesuudlusega, suudlus suuritatagu kratsioosselt ja ühtlasi austavalt. Suudlus on kerge, lühike ja hääletu. Käe suudlemine tuleb ainult õige peenes seltskonnas ette. Alamast ai kõlba. Ainult lapsed võivad vanemate ja kooliõpetajate kätt suudelda. Enne kui kutsume üleoleva naeratuse kohtumõisteks, küsigem, on meil õigust naer, seda inimest, kes on viisakas. Ja siit edasi, on meil siis õigust naerda inimest, kes oli viisakas. Kombed on õige vana nähe ühiskonnas, nad ei ole tekkinud mitte nüüd ainult inimese niisugusi ilusama käitumise vajaduseks vaid nemad olid tekkinud lihtsalt niisugusi elulisest nõudest kui just mitte just praktilises meie mõistes, aga seal on ka maagilised, niisugused tõekspidamised ja usulised tõekspidamised ja kõik need kokku aitasid siiski inimest kasvatada teatud kollektiivi ühiskonda sisse sest ei olnud ju mingisuguseid kirjutatud seadusi ja ei osatud lugeda ega kirjutada ja ei olnudki tõesti mingeid muid vahendeid inimest kasvatada. Ja kui nüüd üks inimene, kes oma kodus niisuguse kombe ja tavade kasvatuse sai, siis ühines ühiskonnaga ja ta võeti siis selle liikmeks vastu. No need kombed on muidugi kohutavalt vanad, need on ammu enne klassidega ühiskonda tekkinud ja siis nad on ju väga palju muutunud. On neid kombeid, mis on vanasti olnud ja nüüd sootu kadunud, on, on neid kombeid, mis olid vanasti ja mis on püsinud meie päevini, on neid, mis on tulnud uuesti alles juurde ja mida varem pole üldse olnud, sest elu ja vajadus ja nõuded ja kõik need on ju tinginud selle asja. Ja nende hulgast, need mis on aja jooksul kadunud, mille inimkond on hüljanud, tunduvad praegu võib-olla kergelt veidratena Jentsakatenagi. No just nad on natuke naeruväärsed, aga tegelikult ega ühegi kombe üle meie meil õigust naerda ei ole, sest meie ju nende seisukohaselt oras enam ei ole ja ka neid vajadusi enam ei tunne. Aga näiteks nagu varem oli kõrvalusikas, mis on alati olnud üks vajalik asi, ma ei tea, mis ajast saadik ja isegi meie lihtrahval on ta alati küljes rippunud, meie keegi nüüd enam ei teagi, mis asi see on niisugused vanemad, mis meieni on säilinud ja mida tunnevad ka kõik Prinitiiv rahvad veel ja mis ka näiteks üle kõik mandrid on levinud ikkagi tervitamine millest nähtavasti vist kummardamine on olnud siiski kõige vanem. No-Idamaal Me teame, kummardus teostub nüüd väga sügavalt nii täiesti kohe käpuli maas otsaga vastu maad, mida nimetatakse õieti nipid, šanssi kummarduseks, teelses tantse, aadlikke kummardati ka niimoodi. Ja meil on ta siis siin Euroopas aegamööda nii taandunud, nii väikses liigutused, et me ainult peaga noogutame. Käesurumine ei olnud vist kõikjal levinud. Aasia ei tunne käesurumist üldse, näiteks Jaapanis on siia otsa kohe niisugune Aabav mingisugune liigutus, kui keegi teisele kätt ulatab, aga siis käesurumine nähtavasti on juba Kreekas olemas. Aga ta ei ole vist niisugune iga päeva nii lihtne asi nagu meil vaid seal midagi nii tseremoniaalses, seal tihtipeale esineb nii baasi maalidel kui ka reljeefi teel, kus nad üksteisele ulatavad käe. Ja see nähtavasti siis sealt on tulnud. Muidugi rooma seltskonnas nüüd ülikud vaevalt nüüd lihtsamale inimesele kätt tantsid, see oli ainult nende omavaheline nismi. Tervitus, komme, ma tean, et tänaval näiteks roomlane kui ka nii tuttavat vastu Tulsis ainult kah noogutatakse, teinekord ainult noogutas juhtivori, kes teda nüüd kandetoolis kandiski saatis. Nii et tema ise ei teinudki seda liigutust mitte. Ori ütles, et vot see ja see inimene tuleb ja kui siis peremees ütles, seal tarvis tervitada, siis hari dealites. Näiteks suudlemine on siiski tervitamise juures palju laiemalt levinud kui käega tervitamine ja sellele andis nii eriti hooguga kristlus. Sest vaadake juba piiblis see juudas, andis suudlusega Kristuse ära juba seal ta esineb ja nähtavasti on väga vana. Ja siis ma mäletan, et seal ühes kreeka teoses räägitakse epeerikles olevat igal ajal tööle minnes suudelnud oma naist taas baasiad. Tahaks nagu ütelda nad naeruväärseks, et isegi abielus naist suudeldakse nüüd iga päev, kuna seebist nähtavasti pidi olema siis ainult nii enne abiellumist teostatav asi. Aga pärastpoole, katoliku kirik võtab selle suudlemise nii väga omaks ja seal on teda ju nii palju levinud ja sealt nähtavast on ta siis kah edasi kandnud. Millal inimene hakkas kergitama kübarat, kohates tuttavat? Kübarakergitamine on nüüd küll üsna uus ja väga kitsas nähe sest esiteks niisugused peakatted nagu Aasias on, ütleme, indulase turbanid seda ikkagi peast võtta on üsna tülikas ja siis teiseks antiikmaailmas soojas kliimas ei olnud peakatet eriti vajagi. Keskajal peakatete tervitamine hakkab ka tekkima nii hirmus aegamööda. Ja ikkagi meil on niisugused põhjamaal ka need peakatted olnud, niisugused nagu kapuutsi ja kalotid jamslik kõvasti pead. Ainult 15. sajandil vast lüüakse läbi, hakkab noh, Burgundy ookonna mõjul hakatakse nõudma niisugust tervitamise kommet tasapisi ja siis tekib ilus lai kübar, mis tehakse piibri karvadest ja seda oli väga kahjulik tervitame juures siis servastki venitada või kulutada sisse, pandi paelaga selga rippuma, et ta olemas ikka oli, aga peas oli väike kalot, seda ei nõudnud isegi mitte kirik, et niisugust asja oleks vajanud. Ja siis me näeme 16. sajandil Eda siiski veel nii laua taga. Söögilauas on need ilusad peakatted, nad olid tõesti ilusateks barreti, mida siis kanti ka siis lihtne ei olnud, nagu meie ajal nüüd on, see oli Kohkadega niisuguste toredate sulgede ja kalliskividega kaunistatud asi ja ja kes seda siis nüüd iga kord peast võtma, seal siis alati, aga 17 sajandil isegi nad tantsivad oma suurte ja laiade kübaratega ja naised on palja peaga, aga meestel olid peas, sest ta oli väga uhke ja ilus asi. Aga tõeline niisugune mütsi võtmine olevat läbi viidud siiski Prantsusmaal 17 sajandil ja juhtinud olevat seda asja siis luineljast teistkümnes. Ja olevat siis rasse. Musketäride juures me ka näeme piltidel, see suur lai kübar võetakse peast ära ja ikkagi niimoodi oli see vajalik, et see sulg, mis seal kübara peal oli, selle ots pidi siis kummardamis juures puudutanud põrandad. Ja sealt siis alguses olevat küll kõik väga naernud selle prantsuse kombe juure sakslased, eriti et prantslased on Kiisakusest haiged ja teevad enda naeruväärseks ja kõik ära. Kuningal oli küllalt julgus niisuguse asjaga välja tulla ja, ja lõpuks ikkagi see roopast läbi. Kodama pea Nuulitsal käima. Oled sa mees, siis kanna pääd püsti. Vaata vabalt oma ümber, hoia keha sirge. Aga ära ole mitte kange, mitte nõrk. Ära käi longates, ära vaata hiilides siia ja sinna. Ilmeni esinemist tänaval iseloomustab ta rahulikus, kindlate mihikate sammudega astutama teed. Kepp ripub käsivarrel, kui tal on vastav konks, muidu kantakse teda horisontaalse asendis ära kepiga vehkle. Hommikukepp on võimalikult lihtne. Keskpäeva kepil on kuld või hõbenupp või siis kulla või hõbedaga kaetud konks. Õhtukepun, eebenipuust, lõpp või konks on elevandiluust. Kanna neid nagu tarvitus nõuab, aga mitte nii, et teistele nendega haiget teed kepile toetuda, kui just mitte jalari ähvardab eta. Kepp on täiesti kasutu, kuid elegants, näe, puudud sa kogemata vastutulijale külge, siis vabanda ennast. Harilikud vabanduse sõnad on, palun andeks. Vabandage. Džentelmen ei vaata kunagi tagasi, ta ei vahi, ei paremale, ei vasakule. Ta ei kõnni nina püsti. Ära vahi üles taevasse, aga ka mitte omaette maha. Tunnen, ei torma ligimest mööda, vaid ta poetab enese osavalt mööda neist, kes alati vedelevad tänavail. Ta ei kõnni maha löödud pilguga sattudes sel kombel kokku põrkamist hädaohtu üleüldse anna alati teed ja ära jää keset kõnniteed seisma, et teised sinu lolluse pärast uulitsele peavad astuma. Džentelmen ei tõlgenda tänavail, ta käib jalutamas kusagil puies tikkus, kuid jookseb piki tänavaid. Viimane kõlbab ainult hulkureile ja ööliblika ele. Oled sa meesterahvas, siis ära vahi neiude, leia prouadele suuri silmil otsa. Jentonen ei sülita kunagi tänavale. Ära vahiakendest sisse märkab džentelmen mehe sokihoidja olevat alla vajunud annatasest asjaomasele tasakesi märku. Lähed, sa lahtise vihmavarjuga teisest mööda, siis vaata ette talle vett oma varju pealt kaela ei kalda. Vihmavari ei ole ilus riistapuu džentelmeni käes. Lähed sa vihmase ilmaga kusagile võõrsile, siis jäta märg vihma, varieeskot. Džentelmen võib käia vihmavarjuga, kuid mehelikum on varustada end vihma, kuuega. Aja tunnuslause on maha vihmavarjud. Tegelikult nagu nüüd kübar ja kindad ja kepp, need on, mis, nagu mehe välise viisakuse tunnused kõik koos. Ja vaadake, kübarat ei võetud ära, aga kinnast äravõtmine oli hoopis tähtsam ja rohkem nõuetav. Sest 16 sajandini viisakus õpetustes on kinnastega väga palju tegemist, kuna kübarate peale pöörata peaaegu mingit tähelepanu. Ja kinnastega oli nii, et Need õpetused, kuidas kindaid võtta ja kuidas kindaid kanda, need olid niivõrd keerulised, paljud mehed eelistasid hoopis mitte kätte panna, vaid panid töö vahele või kandsid siis ühes käes mõlemaid, sest vaadake, kindlad pidid olema niivõrd vabad, et kui tuppa mindi, siis ei tohtinud nendel käes olla, leppis, on ära võetud vaid igatahes nii kaua ei tohtinud neid mitte võtta. Nüüd teine oleks ootanud, oleks Ave Maria jõudnud ära lugeda selle aja sees ja hambaid ei tohtivat ka kindlasti juures kasutada. Ja niisuguse skandaalidega Naljakepp kuulub siis niiskusel näete juurde, kuna temal on noh, mitte just jalutuskepina, niisugune suur osatähtsus, vaid esiteks kohe otseselt tarbesemena lihtrahva juures. Teda on kandnud kõik karjased ja seda on kandnud rändurit. Ta kasutas talupoeg. Siis ta olevat esimene tööriist, millega inimene hankis endale toitu ja ta olevat olnud esimene relv sest tema pikendas ja tegi käe tugevamaks ka veel. Vaat selle tõttu, et tema niisugune löögi juures tähtis esse oli, hakati tema loomistama niisugust jõu ja pärastpoole ka võimu sümbolid ja nii ta siis areneb kaht suunapidi, ühelt poolt siis, mis lihtrahva tarbiiese ja pajalikese ja teiselt poolt puht niisugune sümboolne edasi naat me teame praegu, et marssalil on kepp ja paavstil on ju pikk kepp käes. Isegi näiteks kohtunikud on kasutanudki. Esiteks tseremoniaalses jus sümboolselt tähendades kepiga seda karistust nõutakse, õigust mõistetakse ja kui kunagi kujutatakse niisugust kätt kepiga, siis õigluse käsi. Aga jalutuskepi najal on teada, et no vanainimese kepina on ta ju ka väga ammu kasutusel. See anekdoot, kes käib hommikul nelja jalaga ja lõuna-kahega ja õhtu 30 niuke Rekalt pärid. No ja siis jagai noorema inimese jalutuskepi nakkustanis otsa kajaduses olevat siiski 14 10. sajandil andmed olemas. Aga need on siiski küülikud ja need kepid on väga kallid. Innovatiivsest materjalist tehtud kaunistatud kalliskividega, jeke elevandiluuga väga palju ja kilpkonnaluutükid on kasutatud ja neisse sind hoitakse varakambrites võrdlemisi suurel hulgal, nüüd ilusaid keppe. Siis ta oli muutunud moeesemeks juba. Ja siis ta oli muutunud maa ja Sven Mikser niisuguseks iluasjaks ja aga tema on ka nii olnud väga huvitavaks vahendiks näiteks salakauba transportimise, näiteks kepiga on toodud ja Euroopasse tähendab Bütsantsi vähemalt siidiuss, muidu meil oleks seniajani pole siidi olnud püssi ja kepi sisse siis need ilusad kepid pärastpoole alguses nad tihti küll puidust ja ööbinist järgi niisugust kallimast materjalist, aga siis läks moodi juba 16-l sajandil üks Hispaania pilliroog ja see oli seest tühi. Ja see pisirookepp olevat väga hea olnud ka peksmisi juures. Ja vot siis 17 sajandi tülid, eriti uudis on küll ka on just selle pilliroog kepiga pärast tekkinud kõik, et see oli nii kergesti kättesaadav ja põletab ja niimoodi. No tõeline kepiajastu on siiski alles 18. sajand läbi läbi kepiajastuga, näiteks 17 sajandil olevat kepp võrdlemisi jäme aga 18. Sajandi Kepla võrdlemisi peenikeseks ja peksta ei olevat enam temaga olnud, kuigi otstarbekohane olevat kergesti murdunud. Nad olid küll hõbedaga hästi kaunistatud aga ta muutus siis niisukese kavaleri paratamatuks osaks. Ta tõstis ta kuue kaunis kaugele eemale ja ei hakka siis selle suure kepi vaimustusse tagajärjel. On naised hakanud kepiga on olnud, aga kõige huvitavam lugu on, mis kepist kasu on olnud. Nimelt 18. sajandil leiutiseks arstron kiini ühe niisuguse vahendi ja soovitas naistele hakata hästi jalutama. Jalutamine pidi neile looma peene talje. Vaat see oli alles üks hea nokk, mille peale ta nyyd vajutas ja naised haarasid sellest ideest nii suure vaimustusega kinni, tehti siis seelikut natuke lühemaks, kuna kingad olid hirmus kõrgete kontsadega soengud ka kole suured tasakaalu hoidvad raske kõndimis juures. Õige pikalt kepid ja niimoodi nimetataksegi sellist jalutamist Rolkineerimiseks. Siis läks naiste juures kaassegi moodi, ma ei teagi, hiljem on 19 sajandil naisega keppi kandnud, aga siis tulid päevavarjud väga tugevalt ja need aitasid, asendasid kepp. Ja meestekepp kaob pärast prantsuse revolutsiooni, noor revolutsioon pühkis need kepid ilusad kepid kõik meeste käest ära ja vajalikud olid jälle niisugust hädavajalikud enam-vähem kaikad kui kepid. Kepp, tuleb Spider meiereis uuesti jälle. Muidugi nüüd see kepp, mida me tunneme, džihaad, kiri käes. See on üsna traditsiooniline kett, sest sunudki sellidel oli nõuetav, et nemad ei tohtinud minna, isegi mitte löödi ilmakeppija kinnasteta. Ja vaadake see kepi siis siis ka ja see on ka kiire juurest nähtarsi kepiga. Kas paneme nüüd kepi käest ja võtame kätte vihmavarju? Tegelikult meil läheb, vihmavari, leiutati sõda on päevapealt raske ütelda, sest 2000 aastat vanem, kui vihmavari on päevaavarii ja päevavarjul on nüüd olnud niisama suured ülesanded täita just sümboolselt. Ainuke tema, kuna kepp oli nii lihtrahva juures tekkinud päevavari on siiski tekkinud peamiselt aadlike juures, sest neid oli vaja päikese eest kuumal soojadel maadel kaitsta ja nii tangidega kinodest ees idas, Egiptuses, Egiptuses on päeva-paari väga laialt levinud ja kuna alamad kandsid seda ja nii ülikud kaitski siis ta muutuski, niisugusi, ülikute ja väärikuse sümboliks. Mindi siis sellest nii kaugele, et näiteks Egiptuses tall, krom käikudes, kus jumalakujusid ka edasi kandma siis seal ka jumalakujudel on päevavarjud peal, kuigi nemad olid kivist tehtud, aga kas ei lugenud, väärikus oli ikkagi väärikus. Kõige huvitavamad päevavarjude osas on vast siiski idas, kus nad olid tõesti klasside vaheliseks tunnuseks, näiteks Hiinas nad on mitmekorruselised võinädal kaks korrust, võib-olla ka neli korrust, nii kuidas seisu saali, aga Indias võivad nad isegi olla seitsmekorruselised, neid kaugelt oli näha, missuguses klassis inimene siis liikasse taga ja kui nad surises neile anti, Need ka kaasa tähendab ka teises maailmas oleks kohe näha, kes tuleb. Nii, et siis ei olekski passi küsimistega. Õiendamist aga vihmavarjuks näib, ta muutuvad siiski jaan täpsete andmete põhjal alles Roomas, sest kergivilius räägib juba vihmavarjust ja see kuulus martsiaalis. Satiirik see ütleb, et halva ilmaga ei maksagi ilma varjuta värdja minna. No ja siis ta salt antiik, sest kandub üle kirikusse ka kui väärikuse sümbol ja vanas paavsti kiriku vapis kirikuriigi vapis, tähendab, seal ongi võti, jagaks vihma bar, isegi kui paavst olevat Konstanzi kirikukogule läinud, siis on keegi kinkinud temale üle nii suure vihmavarjus olevat kaks teistkümnemmeetrid olnud ümbermõõdus, nüüd hobune mahtus ka finaal ära. Huvitav oli see, et vihmavarjule andis väga suure tõuke ravision Kruuse nimelt Rogn Gruusia teeb ju seal saare peal endale ka nahas vihmavarju ja siis olevat kokku Euroopat taibanud, et vihmavarju saab igasugusest materjalist veel pisikene, isegi niisugust väga kõvasti ja kaua aega, inglased kutsuvadki teda roobinsonics. Kus tohin ma suitsetada? Oled sa naisterahvas, siis on vastus, mitte kusagil. Pabeross ei kõlba naisterahva huulte vahele. Kes isamaad armastab, see peab suitsetama nii palju, kui rahakott vähegi lubab. Mida rohkem suitsetatakse, seda rohkem voolab raha riigilaekasse. Muid õilsaid motiive suitsetamiseks ei ole pakse suitsupilvi välja puhuda, teiste juuresolemisel ei ole lubatud. Üksi päidis olles võid sa seda küll teha kui soovitakse suitsetada, tarvitada sigareid. Piip on muidugi kena asi ka, aga see sobib plekist seppa meistrile ja maa pastorile. Õhtu ülikonnaga see ei sobi sugugi. Hoia, et sinu kirjad tubakahaisu ei avalda. Ja esimene asi, mis sinu kirjast tuleb, kirja saaja aevastama, paneb. Suurem jagu sajaaastaseid on põletanud sigareid või piipu kuna jällegi paberosid tarvitajad harilikult enneaegselt hauda varisevad seetõttu, et nad ei suitsetanud mitte ainult tubakat, vaid ka paberit. Kui keegi teine aevastab, siis tee nagu ei paneks seda tähelegi. Terviseks ütelda on vana mood. Ärgu suitsetada, kui noorte ilusate lauljannade seltskonnas. Need põgenevad juba esimeste pilvede eest. Samuti teevad vanemadki. Kuid see kurvastas mööda minema. Taskurätikut tarvita nii vähe kui võimalik. Parem on, kui sa seda seltskonnas sugugi ei tarvita. Muidugi, taskurätikud ei olnud selles mõttes nii kaua vaja, nagu ta neid meil vaja on. Ses nähtavasti kogu maailm oli vist arvamisel nagu eesti rahvaski, et ei maksa niisne olla, nad mõisniku annet pistab tasku, mis ta välja nuuskab ja taskupanemiseks nuuskamiseks tõesti räti kasutatud, kuid rätid siiski olid. Väiksed rätid, igasugused olid ja seda tunnet meil talurahvas ka niisugused noh, need näpurätid nimetada tahaks ja, ja nendega pühid, higi ja nendega püügipisaraid, kui vaja oli ja nõiatantsude juures rahvatantsu juures väga palju kasutatakse, olete, mis venelastel on see üsna läbi löönud, taskuräti, lehvitamine enda nihukest, ilusast materjalist ilusti tikid, see näitas õieti tütar lapseni tükkimisi, käsitööoskust ja ühtlasi ka. Ja siis 16. sajandil näiteks portreede peal olnud aega tavaline asi, et rätikud hoitakse käes, suured ääristatud pitsi tegi ilusad asjad. Aga nuuskamiseks nüüd räti kasutamine tuleb ikkagi võrdlemisi hilja ja seal on jälle siis õpetused 16. sajandil, kus soovid, takse rati hakata kasutama. Üks huvitav õpetus on, ema õpetab siis hommikul poissi poega, kuidas siis riidesse panna kuhu siis tasku panna ja soovitab teda kohe panna vöö vahele, et mitte siis ei tuleks niisugused teised nuuskamise kombed ja loed siis kõik üles, mis siis inetud on ja tõesti, neid kombeid on hinnad, taskurätt nuuskan väga palju. Aga siis seitsmeteistkümnendal sajandil kaob jälle taskureid täiesti ära ja jälle saadakse ilma läbi. Aga hästi läheb ta moodi, 18. ainult lõpuklassitsismi ja teate mikspärast. Nimelt siis läks moodi nutmine. Ja see nutmine võeti üle antiik, sest maailmast, sest antiikset maailmas olevat ka kõik, eriti mehed nutnud näiteks ahiljus kes ju suuri pisaraid, kui tal see ilus priseid ära võeti. Ja sealt siis hakkasid kõik kangesti nutma ja lipiti väga ilusaks, no muidugi sagedasti nutad ja alati nutad, siis peab olema, millega pisaraid pühkida ja vot siis ei saanud enam ilma taskurätiga kuidagimoodi läbi ja sealt siis tekkisid. Ja 19 sajandi esimesel poolel näiteks on võtab, et meil peab olema igaks nädalaks 24 särki ja 20 taskuräti vähemalt seals võistluse ollagi väga tõsine nohu sai sellest üle ja sai pisarad. Kas tubakas on alati olnud meeste ees? Kus? Need tubakas või üldse suitsetamisvahendid, mis on levinud üle ilma, näiteks on ju Aasias suitsetatud ka igasuguseid, et niisugust uimastavaid vahendid ja kõik ja Aafrika tunneb ka niiskust, suitsetamist, seal on suitsetanud ka naised. Aga Euroopas pannakse naisele seda hirmust pahaks, suitsetamist ja väga kaua. Nii et kui nad ikka suitsetasid, siis pidi seda ikka täiesti salaja tegema. Ja isegi 19 10. sajandil, sest ma tean, ühte sündmusi, oli Balti kunstnikud tüübil geni tütar, tal oli niisugune väga ilus õrn nisugune. Grena olin kleit 1000-st balangist koos ja ta oli ema teadmata ka püüdnud siis kamina juures suitsu. Ta ja ema oli tulnud ehmatusest oli ta pistnud selle suitsuotsa sõna kleidi vahele peitu ametisse plahvatas põlema ja ta sai kohutavaid haavu. Selle tagajärjel suitsu kahjulik. Sellest moraal ja sõitsime igate kanti, kahjulik on aga nuusktubakapruukimine. Aga nuusktubakapruukimine oli naiste juures väga hästi läbi löönud. Need 18. sajandil olevat nad peaaegu kõik mustade ninadega ringi käinud. Ja võib-olla sellest siis ka oli neil siis ei olnud taskurätte palju vaja, nad said taskurätid. Nuusktubakat hoiti Noonust Bakali tihti päeva ilusat tavasid. No igatahes ilusamad keel, kui puudritoosid on tehtud ja Katariina teisel näiteks olevat olnud siis 18 ajandansberni nõustub kasutamisaeg Katariina, teisel olevat teda olnud doose olnud igal akna peal lossis, nii et kust ta ka ei liikunud, tal ei ole kunagi tarvis minna otsima doosi, vaid ta oli alati kättesaadav. Tavaliselt on need ja need doosid on praegu elementaarseid kokkusena. Tõesti imeilusad. Kuda peab laud kaetud olema. Kõige esiti pane lauale, puhas linatähele. On, kui tal midagi magusat lõhna juures on. Iga platsi kohale pane üks õhukene taldrik. Peenemates perekondades on eestoas plaan, mis kujutab lõunalauda. Siit leiab igaüks oma paiga paremale poole taldriku kõrvale. Pane noa pingikene, mille pääle kahvel ja nuga pandakse. Lusikas olgu otse taldriku eesvars paremal pool. Kui lauaplaani eestoas ei ole, võid olla kindel, et niipea, kui majja jõuad peremees sulle selle magusa saladuse usaldab, et pead lauda saatma. Neiu Luumäe, millele sa vastad, tänades taldriku pääle, pane puhas ja ilusasti kokku pandud sirget. Et sa oma salvrätikuga taldrikut ja nuga pühkima ei tohi hakata, on iseenesest mõista. Kodusel lõunasöögil on kombeks, et pidu, peremees, leeme taldriku taga, ütleb külalistele tere tulemast, tehes seda kui võimalik elegantset väljendustega või siis südamesse tungivate sõnadega. Taldriku peal see kõik ära, mis sa oled ette võtnud. Muidugi teada, mis süüa kõlbab. Ära laku nuga ja kahvlit keda tabatakse nuga suus. See võib oma seltskondliku karjääri lõppenuks pidada. Kui ei teata, kuidas teatava toidu kallale asuda, on kõige targem jälgida, kuidas teised teevad. Ära mängi noa ja kahvliga. Ära tee leivast kuulikesi meeleolu tõstetakse kõige paremini mõne lihtsa luuletus värsiga au võõra või võõraste auks. Teadagi isikukohaste viidetega kalu süües. Ära räägi, kui luid ei taha kõrisse saada. Mis järjekorras asetas inimene söögilauale noalusika ja kahvli, mis tuli kõigepealt? No kui neid üldse lauale asetatud oli vist kõige vanem neist on siiski nuga. Sest millega see inimene siis ka oma toitu katki lõikas, kui tal nuga ei olnud? No lusikas on ka vana. Aga ta on vana ainult talupoegade juures olnud, kus söödi niisukesi pool vedelaid toite ja näiteks putru, mida nüüd ei saanud kausist rüübata või niisugustki artiga, mis oli võrdlemisi paks ja seal oli siis muidugi puidust lusikat ja just sellepärast oletatakse talupojapäritolu lusika juures. Puiduvorm elab kaua aega edasi, pärast tehti, siis õpetas järele täiesti nagu puiduimitatsioon ja need ei olevatki need niisuguses peenemad lauas kasutatud ütleme, supi söömiseks, sest ikkagi tavalist suppi ei söödudki ja mis oli vedelik siis grippeti kausi servast. Aga siis sellega võeti kompvekke, noh, meest ja jahust ja tehti kokku siis niisugused maiustus, ained, nad olid niiskus, kompveki taolised, need pandi suure liivaga lauale, selle asemel, et need üksikud sealt lõua pealt võtta, siis võeti lusikaga sealt ulgem rohkem korraga ja siis topiti siis ükshaaval siis nad suu ja need ilusaid lusikaid tavaliselt daamid kandsid töö küljes kaasas nagu asi, kui teiega oli hõbedast tehtud, kaunistatud või kullatud. Aga tegelikult lusika niisugune Eiklus tema lauale tulemisega teostub 16. sajandil ja Schumanni selgesti näha, kuidas ta tuleb ja kuidas ta nähtavatest saab Itaalias siis ka omapäid, onusid, lusikas nagu kõige ilusamat söögikombed on sealt pärit ja taandus Šveitsis juba 16 sajandi alguses üsna laialt levinud. Aga kui siis prantsuse filosoof maantee käib seal siis temaine SKP niisugust asja ja tema ises teel täiesti sel ajal pudega ja isegi vahest nii kiiresti, et kaeba Betaalevad hammustanud sõrme selles söömise juures. Ja siis säält edasi, ta levib seal lusikas nüüd 16. sajandil näiteks nendes kombeõpetustes 16. sajandil on juba väga selgelt öeldud, et suppi tuleb nüüd hakata sööma, vedelikku tuleb hakata sööma juba neid lusikaga. Ja muidugi hoiatatakse, et suure ja sügava lusika juures ja mitte väga palju orbitaal ei tehta mitte erilisi hääli. Aga siis tekkis jälle niisugusse, tekkisid raskused, et seal 16-l sajandil on ju teisel poolel väga suured need kaela krookid ja need on teinekord nii, et nad oma 50 sentimeetrid ulatuvad kaelast eemale. Ja niisuguse lühikese varrega ei saanud kuidagimoodi seda sööki suhu panna. Ja siis läksid Barrett pikemaks. Noh, ja siis alles 18. sajandil muutub lutikas ovaalseks nii ja siis ta on ka parem ja mugavam suhu panna kui see endine Kasar. No aga seitsmeteistkümnendal sajandil näiteks tekib juba niisugune komme. Või seitsmeni lõpus juba töölusikas ja kahvel ja nuga ja need peavad olema ühest karnituurist. Ja see oli siis niisugune uhkuse asi perekonnas, kui niisugune asi olemas oli, seda ei hoitud siis mitte nüüd sahtlis kuskil peidus, nagu neil saun Vaitsioonis, brokaadlinakesem nähtaval kuskil klaaskapis, et kõik teadsid, et perekond juba oskab niisugused asjad lugupidada. Lauanõude omanik. Kuigi teinekord ei anna palju, sellepärast 16 sajandi inventarites näiteks ka isegi suurest losside tarites tuli, peeti seni kuni üksainus supilusikas kakskolm kompvekilusikat, nii et need olid ikka ainult juhuslikud asjad. Kahvel ilmus sellesse kolmikusse siis viimasena. Ja kahvel on viimane, kuigi tema maalt päritolult võib-olla peaaegu niisama vana kui nuga tekib kahingust ühed õpetlaste arvates aing ja see on ju väga vana tarberiist olnud püüdmise juures ja nähtavasti hoolist lahingud vaja ka siis, kui liha kiitma hakatiivsest, millega sa teda tõstad, partab peal küpsetada, et siis oli vaja lõigata ja oli vaja kinni hoida. Ja vot niisugune kaheharuline ahing ligem muutub praevardaks, mittesikus küpsetatakse WC, millega need praanitaadi lahti lõigatakse ja siis tõstetakse, nii et ta on köögis vajalik olnud. Aga nüüd, kuidas see üleminek selles köögikahvlis just niiskuslauaga pliks läks ja kuidas tema Mil, kes temaga hakkas neid esimesena just laua juures toitu suhu pistma? Vaat selle üle lähevad need arvamused lahku. Sest üks esimene niisugune kahvel ja nuga, mis võiksid olla laua peal kasutusel, on siiski pärit Itaaliast ja see on meeditšide maja inventari juurde kuulunud. Tahan ühes karnituuris noaga ja kas neid rohkem ka oli, seda nüüd ei tea, aga igatahes olevat, et üks itaalia aadlik prantsuse valdkonnas kaasa toonud ühe niisuguse kahte 16 sajandil ja olevat siis ka laua juures kasutanud ja sealjuures käega siiski võtnud liha sealt kausist ja pannud siis alles kahvli otsa, mille üle siis prantslased naeravad, milleks ta seda siis veel vaja teha, et noh, niisugused pahandused ja tülid, keegi upitab, vast saksa satiirik mošeros maadleb kahvliga, kuna tema ei taha teda üldse vastu võtta, leiab selle niisuguse moenarrus olevat. Pahandab, et milleks mulle see kahearvuline kahvlid olid alguses kahe haavlid, siis läksid 300 alles hiljuti nelja et kui mul on endal kaks kätt kummagile viis aru, milleks, siis pean ma selle kahe harulisega sööma ja see vaidlus tekib just 18. sajandil ja kultuuriajaloolased teavad seda väga hästi, et Karl viies näiteks sõi 16 sajandi rahulikult, nii on ka piltide peal näha veel käega ilma kahvlita ja nii olevat söönud kaalu 14. veel seitsmeteistkümne sajandi lõpul täiesti ilma kahvli abita. Kas oli siis ikka mugavam nagu ütleb, et mis salat see on siis mida ma kahvliga maitsestatud salatil siis enam on? Jah, aga kui need kõik kolm juba olid laual ka siis nende kasutamise suhtes oli mingeid reegleid vöörlikus üldse oli üldse mingeid reegleid selle kohta, kus istub peremees ja perenaine ja keskel Kõrval ja tead, ega need täpsed reeglid, niisugused nagu kombeõpetuses on, niisugused ei ole, aga selle eest on väga laialt levinud niisugused reeglid, kus klasside vahed esinevad. Ja vot seal on muidugi kõrval istumine ja, ja lauas ja toidu ulatamine ja kõik niisugused asjad on täpselt antud, sellepärast seisustevahede nii eraldamine väga tähtis ja väga keeruline asi. Ja muidu nii sihukesi täpseid eeskirju rohkem teate, neis on ikkagi need, mida ei tohiks söögi juures teha, aga mitte seda, kuidas sa peaksid käituma. Ja just neist, mida ei tohi teha neist loet välja. Missugune see elu siis õieti oli, sest ei oleks tarvis olnud keelata, et kui kondi oled ära närinud, ära viska, siis vaatamata üle õla, vaid vaata ikkagi su selja taga on niisugust asja, tähendab ikkagi tarbiti neid siis niimoodi tööle ja niisuguseid muid asju ka noh näiteks väga palju on keeldusid, et mustade kätega süüa sööma ei tohi tulla. Muidugi bakteritest, nad ei teadnud ju midagi. Aga nende arvates võis teise inimese südamepaak teha, kuid mitte musta kätega seal sega noh, ja siis teiste eest ei tohi ilusamaid ära mitte võtta ja ja kõik, niisugused. Noh, ei tohi kookide ninasöögilauas ja, ja veel üks kasulik õpetus on ka see, et vööd ja rihmad tuleb juba enne söögilauda minekut lõdvemaks lasta. Ei hakka neid pärast vajadust olevat. Ära katsu uuendada maailmakombeid, kuigi nad oleksid naeruväärselt imelikud. Aupaklik olek on raha, mis igaüks ise teeb, aga mis ometi igal pool maksab? Naera harva või ei kunagi. Kuid naerata sagedasti. Ära iial unusta. Mõistus on meie raudkübar, nali, ainult suletutt selle küljes.