Kui kogu rahvas Ja mida sõduri naine sai Prahas tšehhide maalt Prahast saida, paarilak? Kingi toreda kingi paari lakk kingib Prahas tšehhide maak. Ja mida sõduri naine sai Varssavist Visla jõelt. Varssavist tuli talle linane särk. Oh kui peenike linane särk. Varssavist Visla jõelt. Te kuulete tuntud saksa anti fašisti Bertolt Brehti luuletust kirja pandud 40 aastat tagasi. Igas troof selles peegeldab üht etappi Hitleri suurest missioonist teiste rahvaste alistamisest, mis tõi tohutuid kasumeid saksa magnaatidele, tõi ülalpidamist fašistlikele, sõjamasinale tõi raud ja rüütlirist tammepärgade ja briljantidega või ilma preisi drilli saanud ohvitser konnale. Luuletaja justkui küsib, mida see sõda tõi peamisele sõjaraskuse kandjale lihtsõdurile, et sellest jaguks ka tema perekonnale. Füürer oli sõda alustades saksa naisi üles kutsunud kannatlikult ootama, kuni nende mehed võiduga käes ükskord koju jõuavad. Et siis teistelt rahvastelt röövitu arvel üheskoos küllusliku elu elada Hitleri tuhandeaastases riigis. Ja mis siis jagus sõduri naisele perele jätkakem. Ja mida sõduri naine sai Oslost teiselt poolt merd? Oslos tuli talle karusnahast krae. Oh kui ilus krae karusnahast krae Oslost teiselt poolt merd. Ja mida sõduri naine sai Rotterdami rikkustest. Rotterdamis tuli talle villane pluus, kirev ja Uus-Hollandi bluus Rotterdami rikkustest. Ja mida sõduri naine sai Brüsselist belglaste maalt Brüsselist tulidele haruldast pitsimees polnud kitsi haruldast pitsi Brüsselist belglaste maalt. Ja mida sõduri naine sai sealt, kus särab Pariis. Pariisis tuli talle siidine kleit, vahib naabermaja eit, oi, siidine kleit sealt, kus särab Pariis. Ja mida sõduri naine sai Liibüast Aafrikas. Liblest tulidele peenikeket, peenike kett küljes vaskamulett Liibüast Aafrikas. 1942. aasta keskpaiku leidis fašistlik propaganda endale ja saksa rahvale äkki uue iidoli kindralfeldmarssal Erwin Rommeli, Saksa-Itaalia vägede ülemjuhataja Põhja-Aafrikas. Temast kirjutati lugusid nagu ülemlaule. Tema pildid püsisid pikka aega ajalehtede esikülgedel kõrvuti sõjakorrespondentide konjunktuursetel seerijatega tankid kõrbeliivas sõjamasinad, Oasis palmide all, fašistide sõdurit koos fressi kandvate Pedueenidega inglise sõjatehnikarusud lähistel ja nõnda edasi. Tolle ebajumalatähelend oli aga üpris üürike, sest peatselt peksti saksa ekspeditsioonikorpuse riismed. Vahemerre Rommel kadus lavalt, tema kuulsuse täht oli kustunud. Paari aasta pärast kustus taga ise. Oktoobrist 1944 lõpetas ta oma elu enesetapuga, olles kahtlustatud osavõtus atendaadis Hitlerile. Vaevalt jõudsid kõik tema sõdurid oma naistele koju peenikest amuletiga ketti saatma. Enne pistsid ühenid nende korjused kuskil luite varjus kahjutundeta nahka. Niisiis 1942. aasta suvel Rommeli täht säras. Miks ka mitte, kui mees oli oma vägedega ära teinud, mis ta teha suutis. Egiptuses elati paanikas veel ainult 100 kilomeetrit lahutab tas El Alameini jõudnud saksa tanke, Egiptuse suurimast sadamalinnast Aleksandrias. Veel üks hüpe ja see hüpe jäi ära. Kõrbes ära kurnatud vägi vajas värsket täiendust. Seda Rommel Hitleril paluski. Abipalve jäi tähelepanuta, kuna füürer oli oma reservid viimseni saatnud Nõukogude Saksa rindele. Stalingrad tähendas tema prestiižile rohkem kui aafrika, ka see asjaolu määraski Romnely saatuse. Kuid see ei viinud Aafrikat välja maailma üldsuse tähelepanu orbiidist sellel troopilistel kontinendil hargnesid 40 aastat tagasi hästi palavat sündmused mitmes paigas. Teatavasti olid Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid Nõukogude valitsuse protestist hoolimata ja oma lubadusi murdes valinud Põhja-Aafrika teise rinde aseaineks. Sihiks seati sealsete prantsuse asumaade hõivamine, et siis tõrjuda ka itaallased lõplikult välja oma Aafrika kolooniatest. Eelmängud suurele operatsioonile olid ära mängitud, alustasid inglased oma vägede maandamisega Prantsusmaale kuulunud Madagaskaril. Briti Lõvi isu oli ammu juba käinud selle maailma ühe suurema saare järele. Kuigi sõjavajadused Madagaskari vallutamist küll mingil määral ei tinginud, aitas formaalsest põhjusestki. Pärast Inglismaa peakantsi Singapuri langemist jaapanlaste kätte olid tema India ookeani äärsed valdused peaaegu et kaitseta. 23. septembril vallutasidki inglased Madagaskari pealinna fishi režiimile, kuulekad väed panid relvad maha. Etioopias lõid partisanid koos inglise üksustega itaallased maalt välja, nii et needus Haile Se Lassie võis pärast kuueaastast maapagu Addis Abebasse tagasi pöörduda. Liigutasid ennast ka Ameerika ühendriigid. Septembris saadeti mitmed USA maavägede üksused appi inglastele Egiptuse rindel. Samal ajal paisati ameeriklaste koondis ka Belgia Kongosse, millele oktoobri keskel järgnes USA vägede maandamine Libeerias. Kuid see kõik oli ikkagi vaid suurte sündmuste eelmäng. Suured sündmused ise algasid kaheksandal novembril, mil USA väed maandusid prantsuse, Põhja-Aafrika rannikul Casablanca uraani ja teiste punktide lähedal. Neid ekspeditsiooni jõude juhatas kindral Eisenhower. Järgmisel päeval, üheksandal novembril algas inglise vägede maandamine Alžeerias. Nende operatsioonide juures ei puudunud ka omamoodi kalandsus. Enne Ameerikat dessanti saatis president Roosevelt Vishisse prantsuse rahva reeturite pealikule marssal pettanile Telegrami, milles ta püüdis seda sammu põhjendada vältimatu vajadusega ja otsekui vabandas ennast tolle vanadus Nutruses. Kollaboratsionisti ees. Algas Prantsusmaa jaoks teatav raskete sündmuste ahelreaktsioon. 26. oktoobril, see on veidi aega enne dessantide maabumist saabus orani pettani asetäitja admiral Darla valmistamaks ette prantsuse Põhja-Aafrika kaitset ähvardava invasiooni vastu. Juba 10. novembril, see on kaks päeva pärast ameeriklaste saabumist andis admiral Tarlaan koos visii vägede juhatajaga Põhja-Aafrikas kindral fuaniga ent nende kätte vangi. Ühtlasi andsid nad prantsuse vägedele käsu kapituleeruda USA ja inglise vägede ees. See käsk täideti ja see oli ka visii Prantsusmaa tegelik lõpp. 11. novembri varahommikul tungisid Saksa väed okupeerimata Prantsusmaa territooriumile hõivates selle oma suudeid tõttasid ahmima ka Mussolini sõjamehed, haarates enda kätte Nizza piirkonna. Kokkuleppel pettani ja saksa sõjajõudude juhtkonna vahel jäi esialgu okupeerimata tulun kus asus Prantsusmaa tolle aja ainukene suur sõjasadam. Kuid juba 27. novembril tungisid fašistlikud väed kadu luuni. Patriootlike tunnetest ajendatuna lasksid prantslased seal õhku kõik kindlustused, sõjaväelaod ja dokid. Prantsuse laevastik uputas enda sadamas. Üldse läks põhja kolm liinilaeva neli raskeristlejat, üks lennukikandja, kolm kergeristlejat, 25 miiniristlejat ja üle 20 allveelaeva. Sellest teada saades ei olnud Hitleri raevul äärtega otsa. Missugune magus suutäis lasti käest ära libiseda. 12. novembril 1942 pöördus nõukogude valitsuse juhi ja kõrgema ülemjuhataja Jossif Stalini poole küsimustega Ameerika agentuuri Hässussi etit press, Moskva korrespondent, kässidy, keda esmajoones huvitas teada saada, kuivõrd efektiivne on Põhja-Aafrika kampaania Nõukogude liidule suunatud surve vähendamise mõttes. Stalini vastus sellele. Seni on veel vara rääkida selle kampaania efektiivsuse määrast surve vähendamise mõttes nõukogude liidule kuid võib kindlasti öelda, et efekt ei ole väike ja et teatav surve vähenemine Nõukogude liidule toimub juba lähemal ajal. Asi ei ole siiski ainult selles. Asi on eelkõige selles, et kuivõrd kampaania Aafrikas tähistab initsiatiivi üleminekut meie liitlaste kätte muudate põhjalikult sõjalis-poliitilist olukord Euroopas inglise Nõukogude Ameerika koalitsiooniga. Ta õnnestab hitlerliku Saksamaa kui teid ja riikide süsteemi juhtiva jõu autoriteeti ja demorliseerib Hitleri liitlasi Euroopas. Ta toob Prantsusmaa välja tardumusest, mobiliseerib Prantsusmaa hitlerismi vastased jõud ja annab baasi hitlerismivastase prantsuse armee organiseerimiseks. Ta loob tingimused Itaalia rivist välja löömiseks ja hitlerliku Saksamaa isoleerimiseks. Lõpuks loob ta eeldused teise rinde organiseerimiseks Euroopas lähemal Saksamaa elulistele keskustele, millel on otsustav tähtsus võidu saavutamisel. Hitlerliku türannia üleval. Edasine sündmuste kulg teise maailmasõjaareenil kinnitas selle hinnangu absoluutset õigsust kuid küllalt tänaseks Põhja-Aafrika sündmustest, sest kõige otsustavam toimus ikkagi meie maal ennaga jätkem meelde lühisõnum ajalehest 40 aastat tagasi, mis toona vaevalt erilist tähelepanu äratas. 30. novembril saabus nõukogude liitu 20-st prantsuse ohvitserist ning 40-st noorem komandöridest ja reamehest koosnev lendurite rühm. Siis veel ei võidudki tundma. Ta mehist eskadrilli Normandia neemel, kuid see päev oli tema ajaloo algus. Ühtlasi algas sellega uus ajajärk meie maa rahvaste ja prantsuse rahva sõprussuhetes. Ent eskadrilli sündimist tuleb hinnata ka esimese konkreetse sammuna meie maa ja lääneliitlaste relvavendluses. Ja mida sõduri naine sai Vene ääretult maalt? Venemaalt sai talle ese loori pisaraid, voori ja leseloori, vene. Nõukogude sõjamees kaugpõhjast kuni kaukasuseni sai neil päevil 40 aastat tagasi tuttavaks NSV Liidu riigikaitse rahvakomissar Jossif Stalini käskkirjaga seitsmendast novembrist 1942 suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 25.-ks aastapäevaks. Kui suuri lootusi tiivustasid, selle sõnad. Vaenlane on kord juba tunda saanud punaarmee löökide jõudu Rostovi, Moskva ja Tihvini all. Ei ole kaugel see päev, kus vaenlane saab tunda punaarmee uute löökide jõudu. Kord tuleb piduga meiega. Tänavas küllap küsiti, millal tuleb see päev, kes oskas siis sellele vastata. Ometi jõudis kõik kätte varem, kui võis arvata. Tuli 19. november 1942. Selle päeva varahommik jäi sadadele tuhandetele sõjameestele nii siin kui sealpool rindejoont meelde oma äärmise dramatismi poolest. Meenutus Pauluse kuuenda armee luureohvitseri Joachim Wiederi-ilt võetutena raamatust katastroof Volgal. Sel pilvisel hilissügisesel hommikul asendusniiske udu piitsutama lumetormiga algas käre vene talv kuid juba varem koidueelses hämaruses oli siin kõige ohtlikumas idarindelõigus, kus meie, sakslased olime tunginud kõige sügavamale vastase territooriumile. Tekkinud katastroof, mida paljud meist ette aimasid ja kasvava ärevusega ootasid. Venelased asusid pealetungile ja andsid kohe hävitava löögi. Tunnistaja meie poolelt Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp, sellest hommikust. Mina sain imeliku ülesande et võtab tööle pommi ainult ühe pommi, kahetoonilise teised seal semud, lahingukaaslased, nakaid, oma ülesanded nagu ikka. Ja mina pidin selle 2000-le pommi-Väikse raudteejaama peale alla kukutavusel täpsel ajal oli kell viis hommikul milli või, või oli kuskil hommikueelsel hoopis pimedal novembril? Üsna kaua pinal. Kõige rumalam oli see, et ilm oli all üldse vähe lennukeid aitas Stalingradi lahingu algust väga vähe. Me saime üle anda sellepärast, et me olime harjunud pilvedes lendama, kõik olime iva. Enne sõda, niinimetatud pime lennumeistrid. Ja me ei näinudki seda raudteejaam, pealpool pilvi. Lõpuks siis Thurman ja staabiülem tegi otseseks, et nad vaatavad niisuguse koha, kus täpselt on näha maa kurid, teha kindlaks, kus sa oled. Ja kui sa pole kaugel sellest mees ees, siis nad jälle võtavad kursi raudteejaama peale ja sealt veel mõni sekund möödet mitte omadele kajale visata võrrele pommi alla. Emailis tegimegi, teate niisugune tore vaatepilt ülevalt hakkas, olgugi et me oleme pealpool, pilvi, aga Alpani kõik kumama, mina vähemalt algul ei saanud aru, mõtlesin, et see on meie pommiplahvatus võimanglipraks. Naeravad, et sa vaata vasakule ja paremale ka. Vasakult ja paremalt, kõik põleb. Seal all olid Katjušade polgud üsna lähedal sellest raudteesõlmest ja kui me ninad ida poole keerasime, otsisid kindlasti oma territooriumil jõgi tagasi tulla. Siis olid need ees, lükkad juuksed. Ja üks 30 kilti, 15 vasakule, 15 paremini. Oli see Katjušade tule vaiksel all, igavene tore pilt madel ütlema, ta ei ole sirgjooneliselt nii nagu see penne on seal. Sinka-vonka siia-sinna. Me vaatasime tükk aega seda asja, tegime seal tiirusi üleval ja siis tulime koju. Noh oleks muidugi olnud ilus ilm ja kõike näha, siis oleks see pilt olnud olnud teine staabiülem teadmise mõjust rohkem kes seal meil ka lennukis kirstus kindral. Ja siis ma kuulsin esimest korda neid pärast kuulsaks saanud sõnu ja lauset, et algas ka meie tänaval pidu. Saatetegija ja küllap ehk mõnigi kuulaja kibeleb teada saama, mis eesmärgiga see kahe tonnine alla visati, kui juba Katjušat platsis olid. See pidi olema nii valguse kui ka häälesignaaliks. Ja peale selle hakkas vaevalt tartlastel raudteejaamadele panime täpselt mitte teps, mitte. Isegi sekundidega mõõtes aeg-ajalt oleme ja siis aja järele pommitas. Problemaatiline asi ei näe. Teine asi, kuidas iidja näed nagu pesist. Kui algas pealetung, siis meedial on 10, pole üldse isalikult. Siis oli kõik veel meie jaoks tabu. Kujutlegem nüüd hetkeks Nõukogude Saksa rinnet selle kahetonnise pommi suure paugu eel. See on enne üheksateistkümnendat novembrit. Nagu me teame, oli Wehrmachti 1942. aasta suvekampaania eesmärk jõuda välja Volga äärde ja vallutada suured maa-alad Kaukaasias. Suurte kaotuste hinnaga nad seal eesmärgi osaliselt saavutasid. Ütlesin suurte kaotuste hinnaga. Juulist novembrini kestnud lakkamatu pealetung läks sakslastele ja nende liitlastele maksma ligi 700000 meest. Sellest hoolimata jäi vaenlase olukord ebakindlaks, seda eriti Stalingradi lõigus. Pole tarvis olla suur sõjaspetsialist mõistmaks, kui ohtlikku situatsiooni kujutas endast ida suunas ebamäärase kolmnurgana välja venitatud rinne kolmnurga tipus, Stalingrad nõrkadeks aga ühtlasi ahvatlevad teks kujunesid selle kolmnurga kaatetit ehk saksa rünnak gruppi tiivad. Esialgu polnud häda suur, sest jätkus jõudu tiibade kaitseks. Kuid kui rügement rügemendi järel eliitväeosi oli Stalingradi all läbi jahvatatud hakas tiibade katmisega tegu olema. Suurelt jaolt tuli sealne kaitse usaldada sakslastest hoopiski nõrgemini varustatud ja ette valmistatud Rumeenia armeele. Teine probleem oli varustamine Pauluse kuuenda armee kaadri valitsuse endine ülem ooberst Wilhelm Adami meenutab oma raamatus Der Sverehentslus. Raske otsustus. Kütuse ja toiduainete, samuti sõjamoona juurde veoks oli ainult ühe rööpmepaariga raudtee, mis suundus Stalingradis marozovski kaudu ja üle tonni silla Rütškovski juures. Raudteesild oli purustatud, seepärast tuli Chiri raudteejaamas kõik veosed ümber laadida autodel. Autod vedasid need üle maanteesilla Kuniversni Chirskajani, kus veosed uuesti rongidele laadida. Kui palju aega kulus kõigeks, tekkis liiklusummikuid. Oktoobri keskpaigas käis kuuendas armees maavägede ülemkortermeister Wagner. Tema ülesandeks oli kontrollida ja parendada varustamist, kuid midagi ta teha ei suutnud. Kõigest hoolimata kujutas fašistide Stalingradi grupeering endast tugevat jõudu, kellega polnud niisama lihtne toime tulla. Nüüd taas 19.-st novembrist. Selle päeva varahommikul alustasid edelarinde ja toni rinde väed üheaegselt pealetungi toni rinde väed põhjast ida poolt edelarinde väed põhjast lääne poolt. Pärast Stalingradi grupeeringu sissepiiramist jäi toni rinne selle grupeeringuga tegelema. Edelarinne aga moodustas välisrinde seon suunaga läände. Järgmisel päeval, 20. novembril alustasid pealetungi Stalingradi rinde väed. 23. novembril jõudis edelarinde neljanda tankikorpuse 45. tankibrigaad alampolkovnik Pavel šikovi juhatusel sovetskisse, kus ta ühines Stalingradi rinde neljanda mehhaniseeritud korpuse 36. brigaadiga, mida juhatas alampolkovnik Mihhail radionov. Sellega sulguski piiramisrõngas Stalingradi ümber. Katlasse jäid saksa kuues armee ja neljas tankiarmee, mille koosseisus oli 22 diviisi ja 160 üksikväeosa ühtekokku 330000 meest. Esimese teate nõukogude rahvale sellest suur lahingust avaldas Nõukogude informatsioonibüroo 22. novembril 1942, milles on öeldud Stalingradi rindelõigu kohta. Ületades vastupanu liikusid meie väed kolme lahingupäeva jooksul edasi 60 kuni 70 kilomeetrit hõivasid hulga linnu ning lõikasid läbi raudtee, mis varustas ida pool tonni paiknevat vastase grupeeringut. Lahingutes paistsid silma kindralite Romanenkov, džist, Jakovi, Dolbufiniidufanyaba tuubi väeosad, pealetungijad. Kuigi esimene sõnum oli napisõnaline, võis sellestki järeldada, et midagi suurt on toimumas. Ja iga järgmine päev oma sõjateatega tõi rõõmustavat lisa sellele. Kuigi punaarmee pealetung arenes edukalt ja hoogsalt, ei olnud see sugugi kerge jalutuskäik. Lahingud olid algusest lõpuni ägedad ning kerge polnud kellelgi. Meenutus kild pealetungi lahingutest erukindralmajor Ivan tuhkrult, kes läks eitlusse 19. novembril. Rohkem kui tund aega oli suurtükis, ela, Arpolcohkavasime kulaarsem nimelt Trebas need seal olid, mitte sakslased, olid sel ajal tõrjuv armee. Ja vot need mehed ikkagi ei ole nii sõdurit. Juba teisipäeval kõikjal ära harutatud, kõik läksime koolsinal. Teised kalas kalad siis kohe meil siin mina, kael oli tankide peal ja poistega nagu panime kellegi kinnise galatši juures siis üks väeosa läks silla poole, ameelaksemisest hakkasin pigistama peale. Vot see Karpov, kas larioonaka Karpov kavatseb see koht kiskjad ja tuli välja sinnaga Spitoomlik kui Suuror, Aragromon ja meie natukene lõuna poole ja Stalingradis oli raske, selline? Nemad olid ikka, igatahes tundsid, et on tarvis pidada kinni ja kita luba, lubas Manstein oma saladusi Rostovi ja taset leida. Meiega tundsime, kaeva taga ka, hakkasid laskma juba. See oli kuskil juba detsembrikuus või see maa organismi kude külmub ära, siis ta ka ei saa, kui raud, vaid tsement kohe jah. Et ma siis ei saa, et teha acobske midagi, nii lund ka ei ola maa peab alles siis poisid, mis ta on külmunud ära tapetud, inimesed. Lükkad püssi peale, ajasid ise Dolcate edasi. Mina isegi mitu korda. No mis sa teed, kui tahad elada ja altari sedasi sa otsid midagi? Seal mingisugust palki seal midagi ei ole. Sakslased võlakülmunud, sõjalised lükkad jättis, see oli ikka kaitse natukene. Kui kuul lendab. Ja kui praegu tuletab meelde et inimene ikka see kallases kõik ära vahest lihtsalt süüa kaevu nuut, ei sa peadki tõsta üles. Mitte veetvad, magad mitut. Mitu ööd ja päevad oled seal, tuiskab ja kui jällegi natukene, siis läheb edasi. Nõukogude vägede pealetung jahmatas vaenlast. Kuigi oli karta, et meie väejuhatus kasutab ära väljavenitatud tiibade nõrkuse ei osatud arvata, et seda niipea tehakse. Seega suudeti pealetungi ettevalmistust organiseerida nii, et vaenlase luure seda ei märganud. Saksa kuuenda armee staabis oodati esialgu sündmuste kulgu ja anti vaid mõningaid kohaliku tähtsusega korraldusi. Kuid tund-tunnilt muutus olukord kriitilisemaks. 22. novembri hommikul korraldas kindraloberst Paulus korpuste ülematega erakorralise nõupidamise, kus otsustati organiseerida läbimurre juba kujunema hakkavat piiramisrõngast edela suunas. Sama päeva õhtul kell 18 kandis Paulus ette armeede grupi bee staabile, kellel ta allus. Armee on sisse piiratud, kütusevarud on lõppemas, tankid ja raskesuurtükid jäävad seisma. Lood sõjamoonaga on kriitilised, toitu jätkub ainult kuueks päevaks. Palun tegevusvabadust juhtumil, kui ei õnnestu korraldada ringkaitset. Olukord võib sundida sel puhul Stalingradi ja rinde põhjalõiku maha jätma, et anda kõigi jõududega löök vastase rinde lõunalõigus Doni ja Volga vahel ning ühineda siin neljanda tankiarmeega. Muide, kindralooberst Friedrich Paulus ei asunudki oma staabiga pealetungi alguses Stalingradis vaid Kolubinskis, mis jäi väljapoole piiramisrõngast. 21. novembril kolis armee staap veelgi tonile lähemale niisnedzilskajasse lootuses, et Hitler lubab armeed Stalingradis evakueerida. Mis aga sai Pauluse palvest armeede grupi bee juhatus oli sellega nõus, sest see oli ainuke loomulik väljapääs tekkinud olukorrast. Stalingradi evakueerimisega nõustus ka maavägede kindralstaabiülem kindralooberst saitsler, kes lubas sellest Hitlerile ette kanda. 23. novembri õhtupoolikul. Ta helistas isegi Paulusele, teatades, et on Hitleri nõusse saanud ja evakueerimiskäsk järgneb järgmisel hommikul. Kuid 24. novembri hommikul seda käsku ei tulnud. Mis siis juhtus? Tõepoolest oli Hitler saitslerile kõhkleva nõusoleku andnud, nii et too valmistas ette käskkirja projekti. 24. novembri hommikul peatas Hitler käskkirja käikulaskmise. Kell kaheksa hommikul oli ta nõu pidanud õhujõudude ülemjuhatuse staabiülemaga, kes kinnitas, et õhujõud tagavad kuuenda armee varustamise õhu teel selle ajani, kuni piiramisrõngas väljaspoolt läbi murtakse. Sedasama teatas ka neljanda õhulaevastiku juhataja. Siis langetaski hitlerliku armee kõrgem ülemjuhatus, Hitler kaitel ja jonn. Otsuse. Kuues armee jääb Stalingradi. Ja Hitler jättis armee piiramisrõngast väljaviimise käskkirjale alla kirjutamata. Ta laskis koostada uue käskkirja, milles oli öeldud. Venelased on kuuenda armee ajutiselt sisse piiranud Mao otsustasin armee koondada Stalingradi põhjaservale kott lubanni kõrgendikule 137 kõrgendikule 135 marinowcasse. Tseebeenkus, Stalingradi lõunaservale. Armee võib mind uskuda, et teen kõik minust oleneva tema varustamiseks ja õigeaegseks Deblokeerimiseks. Ma tunnen vaprat kuuendat armeed ja tema juhatajat ning olen veendunud, et täidate oma kohust. Saatuse iroonia tahtel jõudsid kuuenda armee staapi korraga kindral saitsleri poolt ennatlikult teele lähetatud esimene allkirjata käskkiri ja see teine, millele Hitler oli allkirja andnud. Paulusel olnuks siiski olukorda ära kasutades võimalik orienteeruda esimese käskkirja järgi, sest tema ju asjade tõelist seisu ei teadnud. Ta pidas kaua nõu, korpuste komandörid, aga, ja otsustas siis täitmisele võtta teise käskkirja. Kuigi mitmed korpusekomandörid selle otsuse vastu protesteerisid. Friedrich Paulust on tagantjärele hinnatud kui mõtlevat väejuhti, kuid samal ajal oli tal ka teine poolus. Ta oli hirmus kuulekas, mistõttu jättis omaalgatuse kõrvale seal, kus käsk tema väejuhi tarkust piiras. Seda nüüdki. Pärast Hitleri käskkirja lendasid kuuenda armee juhataja Paulus ja tema staabiülem Schmidt ise ka katlasse. See on piiramisrõngasse jäänud vägede juurde. Luureohvitseri Joachim Wiederi hindab oma raamatus katastroof Volgal Hitleri käskkirja suure nördimusega. Niisiis, saatuslik otsus, mis kirjutas meie armeel ette sisse võtta ringkaitse tehti armee juhatusest mööda minnes. Vähe sellest kõrgemalt poolt tulnud käsuga määrati kindlaks isegi meie üldised kaitseliinid, mida tuli iga hinna eest käes hoida. Selle tagajärjel kulges meie peamine kaitseliin paljudes kohtades kümneid kilomeetreid mööda lagedat steppi, kus maastik ei pakkunud mingit looduslikku kaitset. Taolistel lõikudel kaitsele asunud väed kaevusid külmunud pinnasesse ja isegi lumme. Hiljem saime üksnes erandjuhtudel ja sedagi suurivaevu Hitleri pea korterilt luba üksikutes lõikudes rindejoont muuta ja väljendust Stalingradi kindlus, mis lasti käiku maavägede ülemjuhatuse esimestes käskkirjades pidasid sisse piiratud sõdurid kibedaks irooniaks pahatihti isegi mõnituseks. Sisse piiratuid poleks aidanud enam isegi ükskõik missugune mõistlikum käskkiri. Nende saatus oli otsustatud. Kuigi ees seisid veel mitu kuud kestvad verised lahingud, oli katastroofi vältimatust algusest peale ilmne. Seda hakkas järjest selgemini mõistma ka sisse piiratud kuuenda armee juhtkond eesotsas kindraloberst Friedrich Paulusega kuid polnud nende võimuses siin enam midagi muuta. Orkaani pole võimalik peatada, seda enam, et tegemist oli rahvatasujate armee otsustava pealetungiga. Lõpuks veel üks küsimus, mida taotletakse esitada ja mis omal ajal oli vägagi aktuaalne. Kellele kuulub prioriteet punaarmee vastupealetungi kavandamisel Stalingradi all? Omal ajal oli sellele lihtne vastata. Küllap mõnigi kuulaja mäletab 50.-te aastate alguses meie kinodes jooksnud filmi Stalingradi lahing. Selles oli üks stseen rindekaardi juures, kaks väejuhti, Stalin ja kindralstaabi ülem Vassilevski olukorrast tingituna. Mõlemad väga murelike nägudega. Kipitas küsimus, mida teha, mida ette võtta. Systalinud eraldas pilku kaardile ja tegi äkki kätega niisuguse liigutuse nagu haaraks ta kedagi pihtide vahele. See pidi tähendama, et vaenlane tuleb haarata kahelt poolt pihtide vahele kohe tõtlaski Vassilevski vajalikke käske andma. Nii lihtne see muidugi polnud. Vaenlase tiibade suhteline nõrkus oli teada juba septembris ja punaarmee püüdis viiendal septembril alustatud rünnakuga põhjatiiva vastu sealt vaenlase tagalasse sisse murda. Kuid sellel ei olnud tulemusi, kuna ei jätkunud jõudu. Seda jõudu tuli koguda, ette valmistada ja koondada. Isegi novembris tuli pealetung nädalapäevad edasi lükata, kuna kõik polnud valmis. Ka vaenlane mõistis, mis teda oodata võib. Teadaolevatel andmetel teinud Paulus kümmekond päeva enne punaarmee pealetungi algust armeede grupi juhatusele ohtu silmas pidades ettepaneku tõmmata talveks väed Volga ja Doni vahelt toni paremale kaldale kus on ette valmistatud kindlustuste vöönd. Kuid kes siis ikkagi kavandas pealetungi mõte ja suunad? Arvan, et õigus oli Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukovi. Kuidas sellele küsimusele vastas? Selleks, et välja töötada plaan niisugusele laiaulatuslikule strateegilisele operatsioonile, nagu seda oli kolmerinde pealetung Stalingradi piirkonnas oli vaja tugineda mitte üksnes operatiivselt vee järeldustele vaika, kindlatele materiaal, tehnilistele arvestustele. Kes siis võis välja arvestada konkreetseid jõud ja vahendid niisuguse ulatusega operatsiooni jaoks? Mõistagi ainult see organ, kes käsutas kõiki neid materiaalseid jõude, vahendeid selleks võisid olla üksnes kõrgema ülemjuhatuse peakorter ja kindralstaap. Meenutagem, et kindralstaap oli kogu sõja vältel kõrgema ülemjuhatuse töö ja loominguliseks aparaadiks, kelle algatava ja organiseerima osavõtuta ei viidud läbi ühtki operatiivstrateegilist operatsiooni. Vastupealetung Stalingradi all see oli suure isamaasõja esimese etapi kulminatsioon. See oli fašistliku armee vältimatu loojangu algus. Vaenlase purustamisel aitas rinnet kogu rahvas, kes veendunult teadis. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.