Kunagi levis ühes riigis jutt sellest ehk metsade nähti imetavast linna mis toob õnne. Polina Tšerkassova sündis Tallinnas, juba lapsena meeldis tal kodus mikrofoni ees makilindile rääkida. Pillimängu sai selgeks põhikooli ajal, kuid huvi muinasjuttude jutu kestmise vastu süvenes antropoloogia õpingute ajal välitöödel, kui eri rahvusest inimesed hakkasid talle oma lugusid ja muinasjutte rääkima. Kohtusin inimestega, kes mängisid teisi pille ja hakkasin, et tasapisi juurde õppima. Haruldased pillid alati kuidagi tõmbavad, tahtsin koju tuua ja näidata siin meie inimestele, kui huvitavaid pillid on meil olemas ja kui hästi selle pilli hääl toetab jutu tõstmist. Tänasin kõlas korruxilofon eesti kannel, kreeka lüüra. India on suuri, Iraanis on turg, mis on nagu selline suur kanneli, mine pulkadega mängitakse. Ma ei ole neid lugenud, minu uuel plaadil on neid päris palju ka vist 30 tikkinud ei helistanud. Miks kolmanda plaadi kõik muinasjutud, jaga pillilood on seotud lindudega just mulle väga meeldib see seos, mis on olemas eesti rahvalugudes hingelinnuga Meil igaühel on sees rinnus hingelinnuke. Ja ma arvan, et see inspireeris mind kõige rohkem otsida neid teisi lugusid, mis räägivad lindudest. Aga kõige rohkem meeldib mulle see tunne, kui ma teen juttu Vistmist. Ja kui ma vaatan inimestele otse ja peale jutu kestmist täiesti muutuvad silmad lähevad pehmemaks ja inimesed kuidagi rohkem on võib-olla natuke vaiksemad enda sees. Ja mulle nii meeldib, aga see seisund, kütus, mis saab võimalikuks siis, kui õigesti kasutadki heli ja, ja sõna. Rahvusringhäälingu raadiouudistele Olev Kenk, Paide.