Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No Me jätkame rända Iirimaal, kuna keldi külad, metsad ja linnulaadad kaljusaartel on veel läbi käimata. Iirimaa kõige edelapoolsem nurk on mõneti vaata et põnevad kogu Iirimaal. Selline reibas iiri rahvalaul, kahtlemata on see iiri rahvaviis äratuntavalt. Ka mis keeles seda laulu lauldi hoolikas raadiokuulaja aru, et see ei olnud inglise keel. See oli iirikeelne laul ja iiri keel on üks iidsetest keldi keeltest. Keldi keeli tänapäeva Euroopas kõnelevad ainult üksikud külainimesed veel näiteks valsis Inglismaal ja ka Šotimaal, mõnedes külades. Aga kelti keeled on mõneti jäänuk selle iidse rahva keelest, kes kõneles siin nendel Britannia saartel tuhandeid aastaid tagasi. Ja praegusel ajal kõneleb seda ehedat iiri keelt kogu Iirimaal umbes 100000 inimest. Ja kui mõelda, et iirlasi kokku on ligi kuus miljonit siis see on mingi kaks protsenti tilk merre. Just, ja teistpidi on Iiri vabariigi poolt kuulutatud iiri keel Iirimaa esimeseks ametlikuks keeleks ja teine on siis inglise keel. Ja hiljaaegu sai Iiri Vabariik läbi ka selle, et iiri keelt loetakse üheks Euroopa liidu ametlikuks keeleks. Ja see on niisugune paradoks mõnes mõttes, mille üle tasub mõelda, et et kuidas siis niimoodi, et alla kahe protsendi iirlastest seda üldse oskavad ja see on Iiri vabariigi ametlikult esimene keel. Aga selle taga Maataks eestlasele väga arusaadavad olema. Seal on ikka see identiteedi küsimus ja kui eestlane peab oma keelt eestlase ja Eesti rahva püsimise alustalaks, siis täpselt samamoodi on see Iirimaal. Antatiiri keele lugu on kulgenud kurvemaks, kui eesti keele lugu. Ja ajaloo jooksul oli niimoodi, et kusagil seitsmeteistkümnendal sajandil algas väga tugev inglaste surve sellele, et iirlased ei kõneleks oma emakeelt ja see kestis mitu sajandit. Ja see oli väga julm, mõnel puhul isegi ja tulemus oli see, et kuskil 18. sajandi lõpupoolel kogu Iiri intelligents, kes oli veel üldse järgi jäänud läkski üle inglise keelele. Ja siis kuskil 19. sajandil algas Iirimaal rahvuslik järk kamine. Umbes samal ajal kui Eestis ja, ja sel ajal siis ka tõsteti see iiri keel uuesti au sisse. Ja järgmisel, 20. sajandil läks niimoodi, et iiri vastne riik tahtis, et iirlased hakkaksid uuesti kõnelema iiri keelt. Aga Iiri rahvas enamikus oli sellele vastu. See oli väga kummaline situatsioon. Et natukene meenutab seda, mis Eestis võib-olla oli 19. sajandil, mida nimetatakse meil noh, kadakasakslus, eks näiteks et kus olid siis eesti haritlased, arvasid, et palju parem on kõnelda saksa keelt, sest selle keeleruum on palju suurem, selle keelega saab palju laiemalt ringi liikuda, igal pool testikeelel pole niikuinii tulevikku, sest see on nii väike. Ja samamoodi iirlastel on see kõik ainult palju suuremates dimensioonides miljoneid iirlased elasid USA-s, miljonid iirlased olid mujal maailmas laiali ja, ja need iirlased, kes olid siis oma kodumaal nende niisugune üldine suhtumine oli see, et mis me selle hiiri kellega peale hakkame, sellest ei saa mitte keegi aru. Ja me ei tahagi, et lastele seda õpetada. Ja selles mõttes on, on see iiri keele taaselustamine olnud väga vaevaline ja pikaldane. Ja praegusel ajal näiteks riik teeb väga palju sellest, et koolides õpetataks iiri keelt. Ja kõikjal Iirimaal on näiteks teeviidad kasv kahekeelsed siis inglise keeles ja iiri keeles või ka mõnedes maanurkades ainult iirikeelsed ja nii edasi, nii et ametlikult on see igati eriti soositud keel. Aga tõsi see on, et enamik iirlasi ikkagi iri, et ei oska praegusel ajal. Ja, ja see on niisugune kahe otsaga lugu, kui sa näiteks rändas seal Iirimaal ringi, tõtt-öelda endalgi on samamoodi. Sa oled inglise keelega ikkagi harjunud ja kui sa loed inglisekeelset The viita, sa saad kõigest aru, aga siis on seal järsku täiesti arusaamatud sõnad. Iiri keelt hakati kirjutama ladina tähtedega kuskil 19. sajandil. Nii et, et sa loed seda teksti, sa saad kõikidest tähtedest aru, aga tal ei ole mitte mingisugust seost inglise keelega ja sa ei saa lihtsalt nendest iirikeelsetest viitadest mitte midagi aru. Huvitav, ma lihtsalt mõtlen praegu, kuidas tunneb ennast iirlane, kes ei oska iiri keelt, et ilmselt normaalselt või oleneb inimesest, arvan, et nendel on asi ikkagi nii kaugele läinud selle riigi sihiliku surve tulemusel, et vähemalt oma kohanimesid oskab ta täitsa lugeda välja ja saab aru, et mis ikka tähendab iiri keeles alguma nimed, see jääb natuke väheseks ja algne oskus on olemas, aga siis on lihtsalt ja terve hulk iirlasi, kes, kes lihtsalt mõnes mõttes on löönud käega kõigele sellele ja teised jälle, kes siis püüavad seda, seda rahvuslikku uhkust ja identiteeti siis nagu laiendada keele kaudu. Aga aga kindel on küll ka näiteks see, et iiri rahvalaul näiteks noh, me oleme harjunud nii harjunud, et iiri rahvalaulud on inglise keeles. Aga see on umbes sama, kui kujutleda, et eesti rahvalaulu lauldakse näiteks saksa keeles või, või vene keeles. Kui eesti rahvalaulu lauldakse nendes keeltes, siis see tundub meile tõesti noh, lubamatu on. Sellepärast ma ei oskagi ennast selle iirlase nahka, olete te, kes jah, aga nendega siis neil on teistmoodi tundmused, nende lugu, see keelelugu on lihtsalt läinud teist rada kui Eestis. Ja, ja ütleme niimoodi, et selle keele saatus on on kulgenud viletsamalt kui eesti keelel ja olgem siis õnnelikud, et meil on olnud õnne ajaloos. Et see keel on säilinud nii hästi just, täpselt nii nagu hoiatus, aga, aga teistpidi see, et keele kaudu enda rahvust identifitseerida, see ju tundub küll väga arusaadav, igal eestlasel püüa aga siin Iirimaa edelanurgas, kus me kulgesime nendel üksildastel pool saartel. Siin muide kõneldi kiust iiri keelt ja praegusel ajal ongi, ütleme, Iiri läänerannikul, niisugustes kolkapaikades on siiamaani igapäevaseks kõnekeeleks iiri keel, seal on ka iirikeelsed raadiosaated mitu tundi nädalas piirikeelseid ajalehti ja, ja seal ta siis elab ka oma loomulikul moel katkematult kujul siiamaani edasi. Aga see poolsaar, kuhu me läksime soli tingli poolsaar ja see on noh, võib öelda umbes niimoodi, et see on hiigelsuur vabaõhumuuseum, see poolsaar on kümneid kilomeetreid pikk ja ta on täis Iirimaa eri ajaloo päritoluga mälestusmärke. Nii et, et see öeldakse koguni, et see on üks erandlik paik kogu Euroopas, kus on nii tihedalt ajaloomärg. Ja seal on siis 2000 nihukest mälestist 6000 aasta jooksul, mis on sinna siis jäänud ja miks nad sinna on jäänud, miks nad pole hävinud siin? Ühest küljest on, on loodud, kus seal niisugune stabiilne sa, need ehitised ja mälestised enamasti kivist ja nad on siis stabiilsete looduslike tingimuste tõttu hästi säilinud, aga teistpidi on siin olnud ka alati hõre asustus ja need suured sõjakäigud ja rüüsteretked ei ole lihtsalt siia välja ulata tulnud. Ja sellepärast on, on need kõik säilinud ja noh, seal on, seal on mida iganes kõige vanemad, niisugused ehitised, mida meie nägime, olid nagu kuskil 3000 aasta tagused, see oli terve labürint erinevaid niisuguseid kupli, taolisi hooneid, kiviaedu seinu ja seal oli siis kunagi elatud, esimesed karja kasvatanud rajad olid seal kunagi asunud. Ja siinkandis elatakse samasugust eluviisi tänase päevani. See kampsun, mis mul täna siin seljas on tingli poolsaarelt pärit ehe Iiri lambavill. Lihtsalt hall, ilma värvimata, hästi lihtne, hästi usaldusväärne ja soe. Kujutan ette, niisugusi kandsid nad iirlased siin ikka ikka tuhandeid aastaid, tegelikult väga kodune, tundub nagu oleks meie oma vanaema kootud jah, jälle seesama tunne, mis Iirimaal tihti tuleb, et kuidagi kodune tunne on, on seal Iirimaal olla. Ja siis üks väga põnev paikselt inglipoolsaarel oli klimmacledari klooster. Ja see on eemalt vaadates selline hästi madal niukestest suurtest kivitahukatest ehitatud kirik ja, ja muud hooned seal kõrval. Aga see klooster on ehitatud seitsmendal sajandil sel ajal Eestis polnud veel lõhnagi mingist kristlusest, aga siin Iirimaal oli juba rahvas saanud kristlasteks. Ja selles kirikus on säilinud just niisuguseid huvitavaid märke sellest, kuidas mindi sujuvalt üle sellelt loodususundit nagu kristlusele, et seal näiteks selle kiriku sees oli niisugune suur kivi umbes kahe meetri kõrgune, umbes nagu kivist tulp. Ja selle peal oli tihedalt täis niisugusi väga keerulisi märke ja seda nimetatakse hoogami kiviks hoogami kive on Iirimaalt mujaltki leitud ja need ei ole midagi vähemat ega rohkemat kui muistsed aabitsast. Eriti siis lugem. Seitsmendal sajandil oli Iirimaal olemas kirjakeel ja, ja näiteks sellesama kiriku ees oli päikesekell, mis oli kindlasti pärit kristluse-eelsest ajast. Ja kogu see vanaiiri, kultuur ja usund onju pärit keldi kultuurist ja keltidel oli oma preester, kondne nimetati Trueedideks ja nad olid välja töötanud erakordselt üksikasjaliku viimistletud seadusandluse ja kõik võimalik, vot käitumis ja ühiskonna arengunormid, mille järgi siis ühiskond tegutses ja kristlus tuli siia Iirimaale mitte tule ja mõõgaga nagu Eestis, vaid see võeti vastu vabatahtlikult ja samm-sammult sujuvalt see, see vana kultuur nagu sulandus uude ja need vanad keldi seadus, et näiteks võeti selle kristliku Iirimaa poolt peaaegu täielikult üle. Nii et, et see areng kulges nagu teistmoodi ja, ja noh, need vanad iiri tähed on muidugi väga kummalised ja meie jaoks arusaamatult meenutavad muide viikingiruunikivisid natukene neil ei ole mingit seost, ütleme ladina tähtedega, aga praegusaegne iiri keel jällegi on juba kaks sajandit olnud kirjutatud ladina tähtedega ja sealsamas kiriku surnuaial oli näiteks näha nüüd üsna värskeid hauakive, mille peal oli, oli kõik ainult iirikeelsed kirjad. Nii et sellel poolsaarel tingli poolsaarel on see katkematu iiri kultuur saanud püsida siiamaani välja. Ja, ja sealsamas lähedal oli jällegi killarney rahvuspark kus on säilinud tükikene ehedat algupärast Iirimaa metsa. Iirimaal on mets niivõrd haruldane asi, et seda muidugi pidime lihtsalt vaatama minema, milline see, see ürgne iidne mets siis välja näeb. Ja esimene mulje oli muidugi natukene pettumus, sest sellest Ta on ikka kujundatud niisugune korralik rahvuspark, kus on hästi palju õpperadu, matkaradu, kõiksugused, söögikohad ja nii edasi, nii et meil meile, eestlastele, kus meil on nii palju metsa, tundus ta natukene niuke pargi moodi küll, aga kahtlemata need kooslused olid vanad ja, ja sellised nagu olid olnud kogu Iirimaal, ütleme kuskil paar 1000 aastat tagasi. Ja väga palju erinevaid, näiteks üks tüüpiline metsavaade on niisugune, et erinevad lehtpuuliigid kõrvuti kasvamas ja nende tüved kaetud hästi tiheda ronitaimede väetidega nagu luuderohi ja muud. Niisugune niisugune mingisugune lõunamaine lopsakus oli nagu selles metsas, mida, mis mõjus nagu eksootiliselt. Seal oli väga uhkeid tammemetsi näiteks säilinud ja üks eriline haruldus oli muidugi jugapuumets, sest jugapuu üksikute puudena teda kasvatatakse jõu. Aga et näed loodusliku jugapuumetsaluga puu on siis okaspuu tema tüved on niuksed, punakat värvi Soonelised ja nad on sihukesed madalad jändrikud, puud, hästi sellised vähenevad ja, ja nende all on siis kivine pinnas ja need kivid on kaetud paksu samblapolstriga. Nii et seal metsa all kõndides tuli. Vot sind oli küll selline tunne peale, et et see on tõeliselt vanaaegne või või ürgse välimusega mets. Üks pisike tükikene Iirimaa minevikust tuhandeid aastaid tagasi. Ja kõige haruldasem puu, mida ma seal kasvada samas nägin, oli maasikapuu. Maasikapuu on siis päris sellise punase tüvega, millel on niisugused koor osalt nagu maha tulnud ja justkui niuksed heledad laigud seal punase tüve peal. Ja tema viljad näevadki välja nagu aedmaasikad. Nad ei ole söödavad, aga nende välimus on täpselt nagu maasikad ja, ja selle maasikapuu päritolu kohta vaidlevad teadlased siiamaani. Et, et on üks väga huvitav teooria. Et tegelikult see osa Iirimaast ei ole kunagi olnud kaetud mandrijääga, et see maasikapuu on säilinud siin siis jääajaeelsest ajast ja kuidas see piirkond siis jääst vabanes või jääst priiks jäi? No ilmselt see mandrijää piir tuli Euroopasse, nii nagu ta tuli. Ega see mandrijää ei ulatunud iialgi väljana Vahemereni ja kusagilt siit oli see mandrijää põhjapiir. Inglismaa kattis mandrijää üleni ära. Aga vist üks pisikene nurk mingite võib-olla soojade hoovuste mõjul oli natukene soojem ja see jäi jääst puutumata. Selle üle vaieldakse siiamaani, aga vaieldamatult on mäletamatutest aegadest sealkandis maasikapuu kasvanud ja mujal, ütleme Briti saartel mitte kusagil teda looduslikult ei ole olnud tuhandeid aastaid, see on küll kindel. Aga tegelikult siit killarney rahvuspargist läksime me kõige lõunapoolsemas sopi ja siin ootas meid eriline looduse paik. Kelligi kaljusaared. Nendele kaljusaartele minekuks tuli leida paat, tuli leida paadimees ja kui need kaubelda ja kui see kõik õnnelikult selja taga oli, siis Iveraagi poolsaare tipust, Me läksime teele. Ilmaga vedas, mitte sellepärast, et, et aeg-ajalt 100. vaid sellepärast, et peaaegu üldse ei olnud tuult, sest seal väga tihti möllavad võimsad tuuled ja siis sa ei lähe mitte kuskile selle paadiga siis siis tuleb kriips peale tõmmata plaanile sellega tüüpiline Iirimaailm, et natukene tibutas siis pilved käisid tohutu madalalt peaaegu maad puudutav autodes ja need rannad, mis sealt paadi pealt vaadates nagu pass, nendel niuksed, madalad künkad ja, ja vahepeal niuksed rohelist värvi siis pruuni värvi aeg-ajalt nende madalate pilvede vahelt suutis nagu päikesekiir, nagu jõuda selle künka peale, siis ta liikus seal niimoodi müstilisel moel. See see oli, see oli niuksed, pastelsed, sügavad toonid. See oli väga meeldejääv maastik tegelikult lihtsalt sellel päeval. Aga siis, kui juba ookean ümberringi oli, siis hakkas silmapiiril paistma midagi täiesti müstilist. Tundus, et keset ookeani kõrguvad kaks püramiid üks suurem, teine väiksem ja need olid väike ja suus kellelegi saar. Nende saarte kõrgus on üle 200 meetri ja nad on lihtsalt nagu hiigelsuured kalju rünkad keset tühja ookeani. Ja väikese kellelegi saar. Nad mõlemad on väga kuulsad linnupaigad ja noh, see oli ikka peamisi põhjusi, miks me siin läksime, et vaadata ühte ehedat linnulaata. Aga see väikese kellelgi saar seal niimoodi, et sinna ei tohigi inimene oma jalga tõsta ilma eriloata, et sa võid paadiga seal ümber nagu tiiru teha. Et see on nii tähtis linnuala. Aga et kui me sellele hiigelkalju monstrumile lähenesime, siis juba eemalt hakkas paistma, et, et kõik need tume, et Kalju on kaetud lõputu hulga pisikeste valgete täppidega ja siis hakkas juba paistma aga neid kummalisi linde, need olid umbes niuksed hanesuurused. Hästi, nii jämeda, ebaproportsionaalselt pika kaelaga niuksed ei hani luik, vaid mingi kummaline lind, valge peaosast natukene kolla. Kas tumedate tiivaotstega ei olnud kahtlust, et need on soolad? Soolad, niisugused linnud olles, need on jälle sellised linnad, mida isegi mõni loodusinimene võib vaat et esimest korda kuulda. Ma arvan, et, et kui ta on liikunud ütleme näiteks Islandil või Põhja-Norras, siis on tal lootust, et ta on näinud, soolasid. Soolad seostuvad nagu, nagu kindlasti Põhja-Euroopas Bach ja mingisugused külmade meredega niuksed linnud. Ma mäletan ise, ma nägin esimest korda Islandil neid. Ja siin nad käitusid täpselt samamoodi, see on ülimalt kummaline niisugune suur lind, ta lendab üleval kõrgel ja siis järsku paneb tiivad kokku ja nokk ees kukub nagu kivi ookeanilainetes. Niimoodi ta püüab kalu. Ja nagu kala on ära fikseeritud. Jah, teo ära teeb jah, nagu mingi mingi hävitaja niimoodi läheb, täiesti kivina kukub ülikõrgelt alla. Ja siis, kui me jõudsime lähemale sellele saarele, siis oli näha muidugi, et kõik need kaljukarniisid olid täis linnu pesi. See oli ainult üks liik suula ehk ehk Põhja-Atlandi soola ja see on maailma suuruselt teine Põhja-Atlandi soolakoloonia üldse, et kõige suuremas ohus seal Ameerika poolel Kanada ranniku lähedal ühel saarel. Aga siin pesitseb igal aastal siis 20000 paari soolast. See lihtsalt tähendab seda, et see suur kaljurünk on üleni kaetud nende pesadega ja seal nad siis käratsevad, tegutsevad ja nagu alati linnukoloonias on niimoodi, et ühtpidi tundub, et, et see on kõik üks suur sõbralik pere ja teistpidi tundub, et seal muud ei olegi, kui ainult intriigid ja omavahelised konfliktid. Ja suuladel on näiteks niimoodi, et kui nad teevad oma pesasid üksteise kõrval niuksed rohmakas pesad siis neil on näiteks kombeks niimoodi, kui naaber, ehitaja ei märka, virutada sealt naaberpesast natuke pesamaterjali endale. Mugavam kui mine, tont teab kuhu kaugele seda hankima, just veelgi hullem, iga ema sula muneb tavaliselt igal kevadel ainult ühe muna ja väga haruldaste juhtudel kaks kuid väga tihti, kui munetakse üks muna ja naaberema ei ole piisavalt valvas, siis virutatakse sellelt emalt teine muna enda pesasse. Ja siis ollakse uhked, et mul on kaks Annika seltskond tähtis ja, ja see, kes siis nüüd ilma munata jääb see muidugi siis ema, mis tal üle jääb, ta muneb uue muna, lihtsalt siis vaatab ringi, kust ise ja täpselt võtab naabrilt, et ja teistpidi nad hoiavad. Selge see, et niisuguste 1000 pealise seltskonnaga on palju kindlam olla koos ühises peres, et et nad on ikka ühtsed ja kui keegi neid seal näiteks tülitama peaksid, nad kõhklematult ründavad igasugust ründajat. Ja testinud ikka, kaitsevad 11. Aga selle väikese kellelegi saare juurest läksime siis suusk ligisaare juurde ja seal juba eemalt näha, et, et sealt läks ka imekitsas ja pead pöörituvalt järsk rada mööda neid kaljusid kuni tippu välja ja sinna tõesti võib siis ka jala minna ja kõndida, seda radame. Ta on nagu tipu üles. Aga sellel suus kellelegi saarel on ka teistpidi linde palju ja linnuliike on siin palju rohkem kui väikest kellelegil rääkimata kajakakolooniatest, need on ju ka eestlasele kuigivõrd tuttavad. Aga lisaks kajakatele oli siis seal suusk kellelegi saartel ka pesitsema, päris suurtes hulkades alke ja, ja Dirke ja need on juba linnud, kes noh, eestlase jaoks on praktiliselt tundmatud. Ja nad on ka niisugused arktilise linnud ja nende välimus on täiesti mustvalge mõlemal. Et seljapool on must ja siis rinnaesine ja kõhualune on täiesti valge. Need, kes üldse ütleme linde ei tunne, see vaatab seda kalju nukkalistuvat alki või Dirki siis isegi mõelda, et seal nagu pingviini moodi natukene, aga pingviinid elavad ikka seal lõuna poolkeral. Aga siin on algil on siis erinevalt telgist niisugune hästi jäme robustne nokk. Ja neid oli siin siin ka väga suurtes hulkades ja, ja lisaks olid siis Lunnid. Lunnid on alati mu lemmikud olnud. Eestis neid ka ei ole, aga nad on niisugused töntsakat linnukesed. Neil on punased suurte lestadega jalad ja suur jäme punane nokk umbes nakku papagoi. Ja nende sulestik on siis ka musta-valget värvi. Ja Lunnid pesitsevad ka sellel suus kellelegi saartel tuhandete kaupa. Aga kui me olime eest siin parajasti mai esimesel päeval siis olid esimesed Lunnid hakanud alles pesa tegema ja Lonnide pesad on tehtud maa sisse, nad õõnestavad niuksed tunnelid ja munevad siis sinna oma munad. Nii et, et seal oli alles alustatud tulekut ja lund oli, oli veel vähe. Aga meie kõndisime siis mööda seda järsku kaljurada ülespoole. Ja vahepeal oli küll niimoodi, et eakas lausa ringi käima ja tundus, et kuidas on siin võimalik olnud inimestel sajandit käia kogu aeg mööda seda kitsast rada, aga ometi on see niimoodi olnud suusk kellelgi saare kõige kõrgemas osas asub erakmunkade klooster. Ja see on üle 1000 aasta vana. Praegu on ta tühi. Aga see lugu, mis ajast seal on siuksed, eraklikud, inimesed elanud, see ulatub vist isegi eelkristlikus aega, nii et on mingit, et andmed, et juba druiidi preestrid käisid siin nagu oma vaimu kirgastamas ja üks põhjusi, miks seda saart peeti imesaareke, on see, et see on puhas kalju. Aga, aga sellel kaljusaarel on alati magedat vett. Et põhjus loodusteaduslikult muidugi lihtne, kui ümberringi on niivõrd niiske kliima ja sajab igal teisel päeval noh siis siis seda vett ikka kusagile kaljupragudesse ikka koguneb. Aga see tähendas ka seda. Siin saarel on võimalik olnud inimesel ka aastaid elada, sest vesi magevesi on olemas. Ja niimoodi ongi seda peetud pühaks saareks juba enne kristlust ja kristluse koidikust saadik on siis niisugused teatud eriliselt askeetlik, vot üksiklased tulnud vabatahtlikult siia saarele aastateks üksindusse. Ja noh, siis see on olnud ka niisugune väga kuulus palverännakute paik läbi sajandite ja rohkem kui 1000 aastat tagasi näiteks lasi ennast siin ristida viikingite kuningas Olav rügwasson, et ta oli juba sel ajal legendaarne Kaljusaar. Ma praegu seal enam siis erakud ei kogune. Et kui kaua see siis niimoodi on ja huvitav, eks see on olnud kuskil 1700.-te st aastatest saadik ja see oli umbes see aeg, kui ikkagi need Cromwelli väed selle Iirimaa nii-öelda puhtaks tegid ja iiri kultuursed kohutava hoobi. Et siis siis jäi see alatiseks tühjaks, aga enne seda on seal olnud neid neide rakud ja ja kui ma seisin see klooster ise, mis ta siis on, ta näeb välja täpselt niisugune, et nagu ma ei tea, kivist lambalaudad, ütleme madalad madalad nihukesed, ümara katusega kivist ehitised, üks pisike aken seal seina sees, kus sa saad vaadata Toyota siis seda ookeani lõputut avarust ja seda väikest Kelligi sünget kaljusaart. Ja kujutleda, et sa siin elad aastaid. Ja sel päeval oli ka noh, need tüüpiline Iirimaailm puhus niukene, paras tuuleke, seal puhub alati tuul, kui sa oled kalju tipus ja niiske ja rõske ja sa mõtled, et see on veel kevadega, et mis siin talvel võiks olla, et see on kohutavalt karmides tingimustes olla vabatahtlikult aastaid niisuguse koha peal, siis püüdsin ennast kuidagi kujutleda selle erakmunga nahka. Ei õnnestunud, tuli ikka kõvasti puudu veel sellest. Aga aga teistpidi ma mõtlesin, et, et see on väga auväärne, kui keegi leiab, et oma nii-öelda vaimse kasvamise nimel vabatahtlikult valida selline paik ja mine tea, kui sa oled niukses paigas vastu pidanud mõned aastad, siis sa oled võib-olla tõesti vaimselt tugevam ja suurema väega Guenn pääsukesed hoopis uue vaimu just uuele tasemele, sest sest see vaade on sealt ikka väga võimas. Sa näed ju kaugele üle ookeani ja sul on tõesti tunne, et sealt kuskile kõrgele jõudnud ka füüsiliselt ja sammast tunnetad, kui pisikese oled ja selle just nimelt ümbritseva vägevuse suhtes ekse last just ja sa tajud võib-olla seda, et sa oled lihtsalt üks osa mingisugusest suurest väest, võib-olla midagi niisugust, igal juhul on see ressurss kellelegi saare vana klooster, üks tükikene, Iirimaa muistset ajalugu ja üks tükikene Iiri kultuuri ja iiri vaimsust ja kuulame siis siia lõppu ka veel ehedat iirikeelset. Laul. Selline oli siis tänane saade, millest räägime järgmises. Rändame Inglismaal. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.