Siis, kui jao valgus kaob Selle nime all korraldab Estonia teatripere juba mitmel aastal oma kaminaõhtuid. Igaüks neist on olnud eriilmeline. Ühine on kõigile vaid üks viimase kohani täidetud saal ja tuhanded soovijat, kes saali enam ei mahu. Järjekordne kaminaõhtu toimus 21. märtsil Georg Otsa sünnipäeval ja oli temale pühendatud helilõigud. Sellest jõuavad teieni jalga võssa võttes. Eesriie avaneb. Laval on klaver, sellel vaasis üks tulipunane nelk heledal taustal Georg Otsa suur portree mõtlik, pisut naeratav ilme nagu mõnusat juttu vestmas. Ja need jutud tulevadki helilindist. Kui kuldkalake täidaks teie kolm soovi, missugused need oleksid? Õhku tellides hästi suur pudel niisuguseid tilkasid, mis kõikide haiguste vastu. Kõik haigused terveks ravisid. Teiseks, ma sooviksin seda metsimetmis, kui paned pähe, siis muutub nähtamatuks. Ja kolmandaks ma tahaks seda kotti, kus need kaikad sees ongi kõik kallalegi põhjad, läbiklubist. Elu ei ole kahjuks muinasjutt. Ja isegi sellise erakordse elu puhul nagu oli Georg Otsa elu ei suutnud kuldkalake tema soove täita. Ja juba kolmandat sünnipäeva pühitseme ilma temata. Aga ometi, Georg Ots on ja jääb alati meiega Estonia teatri ja kogu Nõukogude Eesti muusikakultuuriga. Sest tema looming, tema tegevus selles teatris oli suurem ja kaugeleulatuvama kui lihtsalt ühe haruldase inimese, suurepärase näitleja ja laulja looming. TEMA ühendas oma kunstis midagi põhjapanevat ja määravamat. Kui seda suudab üks tavaline inimene oma elu ja loomingutee jooksul. Ja kui me ikka ja jälle aeg-ajalt tuleme kokku, et meenutada mõtiskleda nende tõekspidamiste ja saavutuste üle, mis käis kaasas iga Georg Otsa esinemisega siis me ei tee seda ainult austusest tema loomingu ja tema pärandi vastu, kuigi seda võiks ta vabalt teha. Aga me teeme seda veel mitmekordselt, sellepärast et tema looming, tema eeskuju on eluliselt vajalik kõikidele nendele kes siinsamas lavalaudadel tema tööd mingil määral jätkavad. Ja kui Georg Otsa nimega seoses olid saalis alati välja müüdud igal tema esinemisel siis on liigutavalt soe ja rõõmus. Et ka täna, kui ta on mõttes meiega, on Estonia teatrisaal jällegi kuulajatest tulvil. Ülemöödunud aastal me näitasime siin laval filmilõike Georg Otsa esinemistest. Tema kolleegid meenutasid kokkupuuteid ühiselt läbi käidud teelõikudel. Täna esinevad laulavad Georg Otsa kolleegid. Verivärsked ja staažikad ja kõiki neid ühendab armastus tema kunsti vastu tema põhimõtete vastu. Ühtlasi me kuuleme helilintide vahendusel fragmente Georg Otsa esinemistest raadiosaadetes. Muusikalise küljest me kanname esimeses osas ette Mozarti loomingut, sest mulle tundub, et Mozart oli oma elu rõõmult ja sädelevused kõige lähem. Georg Otsa loojanatuurile. Esineb Estonia teatrikeelpillikvartett koosseisus Mati Uhwert, Jaak Tork, Jaan Kerem ja Ivo Juul. Eesriide avanedes oli vaasis üks punane nelk. Õhtujuht, lavastaja Arne Mikk lisas sinna teise. Kvarteti mehedki tulevad lavale, igaühel nelgi õis käes. Pilk portree-le ja esinejad asetavad oma lilled teistele seltsiks. Nii jääks õhtu lõpuni iga uue lavale tulija puhul. Aeg on juba möödas, kui ooperis nõuti ainult laulmist ja kus niidele kuue puudane primadonna võis laulda õrna habrast Juliat. Olgugi et väga hea häälega kaasajanõuded on palju suuremad ooper näidetele. Me tahame ooperis näha kunstide sünteesi nii liikumise, laulmise, muusika. Samuti aastatepikkune töö, me tahame ju kõik vähemalt oma 20 aastat ikkagi laval olla. Ja selle jooksul. Meie Ni kunstiline meisterlikkus areneb, aga sealjuures me peame püüdma säilitada oma füüsilist vormi oma kehalist valmisolekut, kõiki osi mängida, sealhulgas ka noorte meeste osi. Näitlejameisterlikkust õppinud konservatooriumis ja Eino huuli käe all ja teatris lavastajatega iga teose väljatoomise juures. Aga mina kogu oma töö ja tegevusega tahaksin tõestada, et ooperikunst on ka teatrikunst. Ja mind isegi natuke solvab, kui näiteks sirpi vasaras ilmub ülevaade eesti teatrikunstist sellel sellel aastal tervitatakse ainult draamateatri teha. Minu arvates ka muusikateater on teater ja siin on tegemist teatrikunstiga ja muidugi kahjuks ei ole me veel kõik nii kaugele jõudnud, et et me näitleksime sama tõsiselt kui laulaksime laval. Aga see ei ole, mina ei ole selle esmaavastaja veel siin on ju. Juured on juba väga kaugele jaapani kunsti, Stanislavski on sellest palju rääkinud, et ka ooperikunst on. On teatrikunst ja peab seda tegema nagu tõsist teatrit ja siis on ta huvitav ja ka ma usun ka, et kaasaegsetele midagi pakku Esineb Eesti NSV teeneline kunstnik Georg Otsa nimelise preemia esimene laureaat Voldemar Kuslap klaveril Reet Laul, Don Giovanni, Serena ooperis Don Giovanni ja papageeno aaria ooperist Võluflööt. Kas sa võiksid öelda, Voldemar. Millised jooned Georg Otsa loomingu printsiipidest, töö tegemise printsiipidest on sinule kõige olulisemateks? Ja lähedasemat, eks osutunud? Noh, enam puutusime temaga nagu kokku Don Giovanni lavastamiste algperioodil ja võib-olla siis mõningad põhimõtted, mida ta nii soovitas meile kõigile millest me oleme püüdnud edaspidises töös juhendada. Ja võib-olla üks kõige olulisem oli see mida ta väga sageli armastas toonitada. Et süvenege geniaalse Mozarti Partituuri sinna on kõik oluline ära märgitud osake ainult see välja dešifreerida. Siis nüüd veel üks oluline asi, mida ta armastas väga sageli toonitada, oli see, et hoidude osa mustvalgest tõlgitsemisest püüdke julgemalt leida ja otsida. Värve pooltoone sellega võidab kindlasti osa. Ja üks asi veel, mis on nii meeles. Ta armastas veel öelda, et olge oma häälega ökonoomsemad. See tähendab olgu põhimõte. Kuidas laulda, aga mitte kui kõvasti laulda? Eks selles osas sageli. Hindame nagu oma võimeid üle Jaan laval ansambli laul, mis aeg on teineteisest üle laulmise? Püüa. See meenutab nagu. Maksumaksjaid, kes keda pikali löönud Kui sa tegid mees La Manchast temaga ühte osa kas seda oli raske tehasest endastmõistetav, et tema niisuguse meisterlikkuse ja kuulsusekoorem igat kolleegi omamoodi ahistab, sest kõik teavad, mis muide pots ja ja alati on ju küllalt keeruline probleem Leida, teisel osatäitjal midagi omapoolsed. Kas Georg vahel näiteks? Ja siis ka midagi, mida sa võiks nii või teisiti teha. Lihtsalt kui õpetaja kolleege, pedagoog ja kuna lamanža valmimise perioodil hakkasid teda juba üha sagedamini kimbutama haigused, siis ta sai proovidel nagu suhteliselt vähe viibida. Nii et põhiliselt see osa valmis tal nagu iseseisvalt. Aga ta ei olnud tagasihoidlike soovitustega kunagi kitsi ta kunagi ei suurenda, vaatan mõtteid või tähelepanekuid peale, vaid oskas seda väga diskreetselt kusagil lava kõrval mööda minnes meelde jätta ja, ja nendest oli mida mida omaks võtta ja, ja, ja meelde jätta edaspidises tegevuses. Ja veel üks viimane küsimus praegu sinule. Millist osa sa tema repertuaarist ise kunagi tulevikus kõige rohkem sooviksid laulda? Raske öelda, ma tulin teatrisse või üldse Tallinnasse 63. aastal ja teatrisse 64., nii et põhiliselt selle perioodi lavastused on. Või tähendab, need lavastused on silme ees, kus ta kaastegev oli. Aga eelnevate kohta ma ei oska midagi öelda. Aga kindlasti kunagi deemonit poodi. Ja. Esineb Eesti NSV rahvakunstnik Anu ka madam hertsi aaria ooperis teatri direktor. Nuut on meile nii-ütelda esimeseks abimeheks pala omandamisel ja helilooja mõtete ja soovide lugemiseks. Tänu sellele, et konservatooriumis õpetatakse üldklaverit, peaks iga laulja olema suuteline ise noote dešifreerida, ise oma palasid õppima. Kahjuks alati küll nii ei ole. Selle peale vaatamata konservatooriumi muusika kuulen selja taga. Laulil peab jätkuma ja mineteks konservatooriumi. Professor Villem Reimann. Veel kooliajal ütles, et ega enne, kui 10 aastat on mööda läinud pärast konservatooriumi lõpetamist ega enne laule veel nii oma hiilgevormi ei jõua ja see on täiesti õige. Nii tõeline areng toimub alles pärast kooli lõpetamist, siis kui me asume tõeliste tööülesannete juurde ja need ise juba arendavat lauljat Edasi avardavad tema diapasooni ja äärilist kandvust ja hingamise kindlust. Hingamine on üldse laulmises, loetakse üheks põhiliseks elemendiks, nii nagu näiteks poogna käsitsemine viiuli või teise keelpilli juures. Lauljal tuleb veel tegeleda sõnaga. Sest laulud, mida me laulame, neid on kirjutatud tavaliselt luuletaja tekstile. Luuletaja on tahtnud midagi ütelda. Ja seda, mida luuletaja on tahtnud ütelda, seda helilooja on valanud helidesse Omalt poolt andnud midagi veel juurde. Meie lauljat, ülesanne on nüüd nende mõlema taotlust viie kuulajani ja see õnnestub täielikult ainult siis, kui kuulaja saab aru teose sisust. See tähendab, et me peame sõnu nii selgelt laulma, et ükski sõna kaduma ei läheks. Susanna ja Figaro toit ooperis Figaro pulm esimesest vaatusest esitavad Sirje Puura ja Väino Puura klaveril Helju Tauk. Sirje ja Väino, te olete meie teatri kõige nooremad solistid, Sirje esimest hooaega käinud samuti, kus ta lõpetas tänava konservatooriumi. Ja kahjuks teil ei ole olnud õnne isiklikult Georg Otsaga koos töötada selles teatris. Mul siiski temaga oli natuke kokkupuudet konservatooriumi päevil päris lõpus, kui ta lavastas meile patriahvlai teise vaatuse. Ja siin päris pikka aega temaga ikka tuli koos töötada ja siis tuli tõepoolest temas eriti esile. Täiesti suur inimene, sellepärast et meie olime kõik alles sellised, mitte midagi, ütlevad tudengid. Iga sõna, mis ta ütles, oli kuld. Mulle meeldis väga tema sõna ja mõttetihedus ja Mõttetihedus just vokaalses kantilens Georg Ots oli ja jääb meile selles mõttes alati suureks instituudist. Jaga toredaks pedagaks. Esineb Eesti NSV rahvakunstnik Georg Otsa nimelise preemia laureaat Teo Maiste Leporelluaaria ooperis Don Giovanni. A. Noortel ongi kõige raskem see et lahti saada sellest tundest, et mind vaadatakse või mind keegi jälgib siin lava taga. Ja niisugune teatud häbitunne, isegi mida ma nüüd teen, võib-olla ma teen halvasti peas sellest lahti saada, uskuda seda kujutletavat olukorda ja ennast täiesti sellesse sisse elada, tunda ennast kujuteldava isikuna. Ma mäletan, mul oli juhus, kus ma ootamatult õieti see oli minu esimene esinemine solistina Estonia teatri laval. 44. aasta novembris esietendus meil Joneegin ja mina laulsin sellel kooris, aga veel igaks juhuks õppisin äraga väikese soolopartii saritski, osa juhtusega selle esinemisel haigestus äkki saretski osatäitja. Ja minul tuli teda ootamatult asendada. Minu isa ema olid ka saalis ja kui eesriie lahti läks, siis duelli pildi ajal. Nemad jäid kuulama, et see ei ole sugugi selle solisti hääl, kes kavalehe järgi peaks laulma, et võõras on millegipärast kujuline, olime enam-vähem ühe pikkused ja nad ei tundnud mind esialgu ära ja alles siis kolmanda, neljanda fraasi ajal ehmusid, et nende poeg õige kunsti sünd viib selleni, et ka vaataja saalis elab kõike sedasama üle. Mida tegelaskuju ooperi tegevuse käigus. Mina mäletan oma esimest ja kõige vapustavamad teatrielamust. See oli kui ma ei eksi, vist 24. aastal, ma olin vist nelja aastane, kui mind viidi vaatama ooper deemoni proovi. Ja minu isa mängis seal sinod olid, kes seal. Kolmandas pildis surmatakse. Kui ma nägin, et isa surma sai, siis ma puhkasin nutma ja ei rahunenud enne kui mind viidi lava taha ja oma käega katsusin oma silmaga nägin, et isa siiski elus muidugi lapse hingeeluloolisi suur vapustus. Täiskasvanud inimene teab, et see on ikkagi teater. Mida paremini näitlejad mängivad, mida paremini on lavastus ette valmistatud, seda tihem kordub see unustamatu teatris, et tekib hauavaikus ja kõik vaatajad elavad lavaga ühes rütmis hingavat. Sama hinguseda millega lavahing. Ma mäletan, mul oli üks esimene suurem ooperiosa. Ma tahan patriahvlaise, laulsin konsoli, osa, mis olid, käis mulle üle jõu ja siis, kui ma tulin välja, siis mul isegi põlv värises niitma. Mul tekkis mõte, et ei tea, kas publik märkab, et püksid, püksisääred, värisevad, täiesti vabanemist, ükski näitleja sellest. Ma mäletan mu kadunud isa veel. 75 aastasena lavale minnes ikkagi oli näha, et ta elas üle või tekkis mingisugune eriline närviline olukord. Aga aastatega ja esinemistega see hirmutunne muidugi väheneb. Ja lõpuks juba jõuad nii normaalse närveerimise tasemeni, mis ei kisu sinu ettekande kvaliteeti alla, vaid isegi On tihtipeale olnud hetki, kus või niisugusi päividus ühest kohas oodatakse juba ammu, kui sel ajal, kui alles esineb teises kohas laval masin juba ootab, viiakse ühest kohast teise masinaga jälle tuuakse tagasi, tihtipeale ei jõua isegi grimmi maha võtta. On olnud juhuseid, kus teatrist on grimmi alltoodud esinema raadiosse ja ka juhuseid, kus televisioonist viiakse kriminaalteatrisse ruttu teist krimmi peale teha. Mina mäletan ühte väga rasket olukorda minu elus. Mul väike poeg jäi väga raskesti haigeks. Viisin ta haiglasse ja seal mulle öeldi, et tal on võib-olla elulootust ainult paar nädalat ja haigest otsekohe mobilin teatrisse minema, mängima mustlasparumis paarinkaid välja tulema, laulma kuulsid seda Paringajaariat. Kui ma välja tulin, siis minu käest küsiti, aga kus sinu isa on seal tekstis niisugune lause ette nähtud, mina pidin vastama, surnud, kui ma selle ütlesin, siis mulle tuli muidugi kõik see meeldimist mu pojaga seoses oli. Ja ma hakkasin lihtsalt, pisarad hakkasid voolama, aga sealsamas ma pidin laulma lõbusat laulu. See on minu kõige raskemaid teatrielamusi. Õnneks muidugi, arstid suutsid siiski poja terviseparandada ja kõik läks hästi. Niisugune olukord võib tihti juhtuda näitlejaga. Sellest näiteks on isegi veristlikus ooperis Lanka Vallo kirjutanud ju proloogi ooperile pajatsid kus räägitakse palju näitleja elamustest sellest, et ka näitleja on samasugune inimene nagu vaataja teatrisaalis. Serlina ja Don Giovanni duett ooperist Don Giovanni esitavad Anu Kaal ja Voldemar Kuslap. Noh, lõpuks saime lahti Ernet oma arvamus, mis, mis sa arvad? Kas tegin hästi? Ja mul. Ei ole.