Paljude teiste teaduste hulgas on muusikateadusel üsna omapärane seisund. Tuleviku tendentse, küll püütakse aimata, kui rohkem uuritakse minevikupärandit, tehakse oleviku muusika vägagi vastandlikke suundades üldistusi. Analüüsitakse mitmeid süsteeme, nende seoseid, eelnenuga hinnatakse muusika, esteetilisi ja eetilisi mõjusid kaasaegses maailmas. Oma saadetesse oleme sageli paigutanud muusikateadlaste kaastöid vähemaga, rääkinud tegijatest endist. Vahest aitab tänane saade heita kas või hetk pilgu muusikateaduse töömaile. Teema tuli saatesse ka selle tõttu, et muusikateadlase Vilma Palma kodus on juubelililled veel värsked. Ja siit tulenevad esimesed küsimused. Kas muusika tuleb inimese või inimene muusika juurde? Minu puhul võib rääkida teatud seadusepärasusest perekonnas. Arvesse võttes seda, et vanaema ja vanaisa, kui nad veel Peterburis elasid, olid agarad kaasalööjat koorides. Vanaisa oli nagu iseõppija, mängis tšellot, kuuldavasti lähevad koori juhatanud. Ema õppis Tallinna konservatooriumis klaverit ja mind pandi siis kah klaverit õppima. Kui ma nii kaheksa, üheksa aastane olin, pandi jah, seda küll, ma ei oska öelda, et mul klaveri õppimise vastu tookord oleks olnud mingisugune eriline kutsumus. Seda ma mäletan küll, et ma üsna väikesest peast lihtsalt armastasin viisikesi klaveri peal kokku otsida ka siis, kui mind klaverit õppima pandi, siis lõpetati ka minu juures ärase pisikeste otsimine ja kästi põhiliselt ainult oma harjutustega tegeleda, mis päris õige võib-olla ei olnud, sellepärast et hiljem tekkis kuidagi niisugune häbelikkuse moment ja nagu tõepoolest öeldakse, et sa ei tohi lapsi sellest oma musitseerimise rõõmust kõrvale tõugata, minu puhul see juhtus ja ma usun, et see ei olnud mitte päris hea pianist ei saanud, aga päris muusikast eemale, ei peletanud seda võib-olla jällegi tänu just minu vanaemale, kui ma olin juba õieti täiskasvanu, olin lõpetanud keskkooli ja astunud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda ka siis veel ta ikkagi käis mulle peale, et ma hakkaksin otsustavamalt muusikaga tegelema sest tema leidis, et see peab ikka inimesel üks vajalik asi olema. Ja nii ma siis vastasingi Tallinna muusikakooli olles juba majandusteaduskonna üliõpilane, meelt oli väga tugev konkureeriv ala, ma usun, kui ma juba olin tõepoolest nii kaugele jõudnud, et minust sai muusikakoolis teooria õpilane, siis ma majandusteaduskonnast loobusin. Miks siis just muusikateadus, kui alustada ikkagi muusikaga tõsiselt säärases eas ega siis ei ole enam võimalik mingisugust interpreteerivad eriala valida ja muusikateadusele õieti ainus mis mulle tol ajal veel nagu sobis. Kui palju muusikateadus on teadus täppisteadustega teda võrrelda on muidugi hoopiski raske, sellepärast et muusika tunnetamine käib ju väga suurel määral subjektiivselt hinnata. Ma usun, et eks selle kohta ole kirjutatud ka üksjagu pakse raamatuid. Aga võib olla, et minu jaoks oli muusikateadusest ja eks paljud ei olegi nii palju kasu, et ta siiski annab võimaluse küllaltki laialdast ettekujutust saada muusika arengust. Teisest küljest jääb ta võib-olla ehk oma laiuses mõneti pinnapealseks pinnapealsemaks kui mõne interpreedi arusaamine oma eriala muusika arengust, aga võib-olla aastaid annavad ka teatud süvenemise võimalust. Kui vaadata töid, mis on kirjutatud kauge mineviku kohta, siis siin juba eksisteerinud pea objektiivne kriteerium, aga mida kaasaegsem on muusika, seda raskem vist on mingit väga objektiivset tõde välja. Ma usun, et muusika puhul ikkagi on teatud ajaline distants vajalik, mis selgitab ühte või teist nähtust või olemust. Ja Meil on näidanud muidugi ka seda, et iga aeg suhtub ka pärandisse erinevusega. Kui me võtame kasvõi suhtumise päris varasesse eelklassikasse ja ütleme vanematesse klassikutesse, siis just näiteks antud sajand on näidanud ennast uudishimulik, kuna kõige varasema suhtes võib olla näiteks 19. tähendab romantilisi sajandi kohta seda uudishimu niisugusel määral vastekki täheldab ilma subjektiivsus ütlemist oleks iga asi igav, jah, ehkki teisest küljest jällegi see subjektiivsuse ja, ja objektiivsuse vahekord, see on üks väga keeruline küsimus ja eriti kriitiku puhul peetakse kangesti alati seda silmas, et oleks nii üks kui teine olemas, sest muidu kipub jälle asi nagu kraavi minema. Ja siis on vist hirmus riskantne alati esimest sõna ütelda millegi kohta nii teha. Music sa nii arvad. Kõige tähtsam on ikka see viimane sõna, kõige tähtsam on viimane, kõige riskantsem, esimene sellepärast, et siis ei ole veel teada, milliseks objektiivne kriteerium võib kujuneda või olla. See oleneb võib-olla ka just sellest, kuivõrd sa suudad rääkida asjast, kui palju sa tunned materjali. Sellepärast et asjalik kriitika ei ole kedagi kunagi solvanud. Meie õnnetus on võib-olla see, et me alati ei ei taba asja tuuma või ei ole kõigega võib-olla päris tuttav, põhjani. No selge, ega päris sidumata asju ei ole, igal uuel nähtusel on ka mingi seos eelnevaga ja loomulikult kriitikul on võimalik võrrelda alati aga asja tuuma tabamine. Ja võib-olla kui ma ütlesin, et esimene sõna ongi riskantne siis kas just mitte sellepärast, sest lõpuks kriteerium kujuneb siiski võib-olla paljude arvamuste kogusummana või palaseni. Ma usun siiski, et põhiline on just see materjali valdamine. Praegune aeg on sind sidunud teatritööga, järelikult ka uurimused vist lähevad rohkem teatrivaldkonda. Sõna uurimus ma üldse väga nii piduliku kõlaga ja ma ei tea, kas minu kohta on niisuguste uurija sõna saabki öelda, kuna ma ei ole ju kirjutanud mingeid pakse raamatuid, aga põhjalikud analüüsid ega tegelenud see on ikka rohkem olnud niisugune. Päevast päeva, igapäevaste asjadega ja väikeste artiklitega tegelemine aga teatriga. Lähemalt hakkasin ma tegelema just selle tõttu, et hakkasin kirjutama mõningaid pretensioone etenduste kohta. Siis taipasin, et ma ikka teatrit tunnen väga vähe. Ja kui mul äkki oli võimalik tulla teatrisse ja hakata siin tööle, siis ma haarasin sellest võimalusest kinni. Et teiste seda ala natukene rohkem tundma õppida. Kõige tähtsam võib-olla mida nõutakse meie suguselt inimeselt, võib-olla on see olulist ja uut märgata, seda rohkem välja tuua, see ongi põhiline. Kas teatri miljöö on köite näitlejale või igale teatritöötajale? Minule igal juhul küll väga ja võib-olla tsin, tundub isegi natuke naljakas, aga ma kujutan ette, et tänapäeval ei leia näiteks Ühtegi teist kohta mis tahes töös, kus sa puutud kokku inimestega, kes usuvad muinasjutt, ülekantud mõttes, kui sa ei usu näitlejatööd, ümberkehastumise vajadust olla üks päev see ja teine päev teine, siis sa ei ole näitleja. Aga niisuguste inimestega lävida on väga vilt, peale selle on siiski teatritöötaoline. Siin ei esine sarnaseid päevi, iga päev toob ikka kaasa alati midagi uut ja kordumatut vahel ka ebameeldivat. No kus sa siis nüüd lausa niisugust lille piduik kohtad? Kas ei ole siinne töö ärgitanud ennast ka uurimust käsile võtta mõne mineviku suuruse kohta? No siin on tegelikult põhjatu ala, mis ootab üldse ettevõtmiste tegemist ja praegu on tegelikult nagu katuse alla viimata või lõpetamata üks väike kogumik meie vanematest muusikateatritegijatest võib-olla õnnestub seda lähemate aastate jooksul teatriühingu abiga kaante vahele toimetada. Kas muusika kõrval on mingeid muid suuri huvisid, mis aega röövivad, eksimise töö ise? Muidugi röövib väga palju aega. Ma kujutan ette, et meiesugused töö ei saa olla seotud ka ainult muusikaga, kõik muu, mis kuulub mõiste juurde, kultuur, see paratamatult huvitab ja kirjandus ja kujutav kunst ja arhitektuur ja ajalugu. Sest ainult ju niisugused võimalikult mitmekülgse ettekujutusega ühest või teisest ajastust. Ainult ju saab ka muusikale endale läheneda. No siin ei oska tõesti öelda, mis on nüüd nagu rohkem mis vähem huvitab, oleks ainult aeg, terve rida aastaid oli Eesti muusika propaganda Eesti raadios sinu käe all. Mida andis see periood, see periood andis väga palju. Ja ma usun, et kui nüüd tagantjärele sellele mõelda, siis eelkõige just sellepärast, et me saime väga palju kokku puutuda kõige erinevama muusikaga, et me päevast päeva pidevalt pidime haarama uut literatuuri tundmaõppimise suhtes, oli need muidugi täiesti hindamatud ajad. Jah, aga uus on millegipärast tavaliselt just see, mida paljud pelgavad. Paljud muusika, kuulajad, muusika vastuvõtjad, see teeb muusika propagandisti elu üsna raskeks. Aga see tuleb ikka sellest, kuidas inimesed lihtsalt on ennast häälestanud muusika vastuvõtmiseks, mingi tarbetu kartus on võib-olla uue vastu. Ja üldse selle vastu, mida lihtsalt veel ei teata. Kas ei ole see nii, et inimesed tihtipeale lihtsalt arvavad, et see, mida nad ei tea, et see võib-olla ei ole vajalik selle asemel, et olla natuke uudishimuliku? Võib-olla üks päev, näiteks tuleb murrang kui ollakse ebapiisavalt ettevalmistatud, kuulama järjest uut. Aga selleks on vist ikkagi vaja just niisugust head tahet. Aga ega muusika propagandisti ametist ei ole ju siiamaani päriselt lahti saanud. Jah, praegu teatris töötades tuleb tihtipeale kokku puutuda loengkontsertidel väga mitmesuguste auditooriumid, aga muuhulgas ka lastega ja sellega seoses mul on tunne, et lapsed on üldse väga tore publik, väga vastuvõtlik publik, nende ees on väga hea esineda. Sealjuures mul on mulje, et väga palju laste ettevalmistamisel muusika kuulamiseks ja laste suhtumisest muusikasse saavad teha ära õpetajad oma hoiakuga oma suhtumisega muusikasse. Ja mul on mõnikord olnud juhuseid, kus. Me läheme oma teatri solistide esinema koolidesse. Ja üks või teine õpetaja palub, et esitage ikka lastele midagi kergemat. Äkki nad ei saa aru või nendel on igav, see tähendab seda, et melauljalteesideks mingeid katkendeid ooperitest, vaid tingimata operetist. Aga mul on tunne, et lapsed meid pelgaga tõsist muusikat, no kasvõi oma kogemuste järgi. Lõpuks lapsepõlves ise muusikaga tegeledes ma ei puutunud kuigi palju kokku energiamuusikaga. Vastupidi, kui ma hakkasin teatris käima, siis kõigepealt tutvusime ooperite ja palettidega. Mul oli niisugune naljakas range kasvatus koduselt operetti vaatama viidi mind alles kusagil 15 16 aastaselt. Ja ega ma selle tõttu nüüd halvemini ei suhtu. Kergesse muusikasse. Et ma nüüd alustasin rohkem nagu tõsisest, no mul on tunne küll, et ega see inimest ei riku, kui ta alustab astet ka tõsise muusikaga, eelkõige ei maksa lihtsalt ainult karta nagu tõsist muusikat. Ja ja selle tõttu saaks väga palju ära teha noorte pedagoogide kasvatada tamisel üldse pedagoogide ettevalmistamisel. Sest nemad tulevikus ju vahendavad muusikatulekut noorte inimeste juurde. Ja ma isa ära rääkimata jätta ühte niisugust küllaltki kurba meenutust ühest õpetajate päevast, mil Estonias toimus nende pidulik koosolek, millele järgnes etendus Putšiini kolm lühiooperit. Nimelt pärast pidulikku osa lõppemist oli saalis väga palju tühje kohti. Tähendab, tuldi kohusetundlikult küll, kuulame aktust, aga see, mis pärast neile pakuti muusikalises osas see jättis väga paljusid külmaks, sellest oli küllaltki kahju, sest et see lavastus oli esmakordne Nõukogude liidus muusikaliselt väga huvitav, väga tugevat koosseisuga ja festivali kahju näha säärast suhtumist. Siin seinal paljude teiste afisside seas, ma näen ka Benjamin Britteni ooperi afizzi. Me teeme ooperit, väike korstnapühkija. See on ju üks hea kontrolli võimalus, kuidas lapsed suhtuvad tõsisesse muusikasse. See on meil üks enam külastatavaid lavastusi praegu ja tõendab veelkord, et lapsed tulevad muusikaga väga toredasti kaasa, kui neile seda pakutakse. Vaimukas vormis, kui nad saavad ise kaasa teha ja kui seal ei puudu niisugune improvisatsiooniline moment millega suurepäraselt tuleb toime noor dirigent Tõnu Kaljuste. Igatahes ma usun, et lapsed on väga tähelepanelik ja väga tore. Publik. Meie kontserdisaalide homne publik öeldakse küll, et sõnad muusikast ei asenda elavat muusikat ennast kuid muusika kõrvale omma sagedasti vajalikud. See on muusikateaduse pärisosa. Ja tänapäeval nii palju helisid lausa tühjas saalis peab kõlama siis seda suurem pärisosa. Et homme nii ei oleks selleks jõudu.