Taali kahe Maarja Maarja. Jõulud peaks olema rahuaeg. Nii kõik räägivad, kõik mulle kinnitavad. Ometi on see paljude jaoks aasta kõige kiirem ja kõige keerulisem aeg. Ma ei pea siin silmas neid lisatoiminguid, mis pühadeootusega kaasnevad nagu kingituste planeerimine, kingituste hankimine, kodu kaunistamine, jõulukaartide saatmine. Sest esiteks need kõik asjad on väga meeldivad. Ja teiseks kena päeva. No see on ju täiesti aktsepteeritav see kõik hoopis vahele jätta mitte sebida, mitte tarbida, saata kõigile mõttes soojust ja valgust, tiksuda oma tempos edasi. Eraelus jah, meil on see võimalus elus kahjuks mitte. Kogu süsteem on üles seatud sääraselt, et kui novembris ja ka detsembri alguses tuleb veel tegusid kid toimetada, siis enne aasta lõppu peavad kõik otsad olema seotud, kõik kokkuvõtted tehtud ja kõik aruanded esitatud. Ja sellepärast polegi jõulud tegelikult mingi rahuaeg, vaid eriti intensiivne tegutsemisaeg, mil kõik müttavad tavapärasest oluliselt kõrgematel tuuridel. Ja teed on palju rohkem kui tavaliselt. Ja kui siia võrreldes lisada veel need armsad ennist mainitud jõulurõõmud nagu kingi otsimine, kaardi saatmine, piparkoogiküpsetamine ja pidevad meeldetuletused, et jõulud on rahuaeg ja suurepärane võimalus oma lähedastega aega veeta. Ja siis seda aega absoluutselt ei ole siis kõik kokku võib olukord mõjuda üsna rusuvalt isegi siis, kui elus on tegelikult kõik hästi sest inimene ise tunneb, et ta ei ole tegelikult oma lähedaste jaoks olemas, sest lihtsalt nii Teine suur esimese maailma probleem meie jõuludega seoses on see, et kui inimesel miskipärast on palju vaba aega, näiteks kui ta juhtumisi on hetkel töötu, aga ta tahaks teistele rõõmu valmistada ja midagi heategevusliku ette võtta. Ja mis seal salata, Selle isetu tegevuse kaudu vägagi isekalt ka ise õnnetunnet kogeda, siis tal ei olegi väga lihtne leida võimalust seda teha. Selliseid heategevusi, mis tahaksid inimese rahakotist midagi saada, on kamaluga, selliseid, mis näiteks töötu kodaniku või vastse immigrandi niigi kasina raha kallale ei kipuks, vaid tema potentsiaali muul moel tähendaks, on aga väga vähe. Küll oleks tore, kui ma praegu eksiksin, ja pärast seda, kui ma nüüd mikrofoni kinni lülitan, muusika peale panen, saaksin kohe kotitäie kirja selle kohta, mida kõike head ja ilusat on võimalik tänavusel jõuluajal heategevusena teha, ilma et asjasse oleks segatud pangaülekanded. Päriselt ka, andke mulle teada ja ärge saage seejuures valesti aru, ma pean heategevusest lugu ja tunnen uhkust ja rõõmu, et meie ühiskond on jõudnud sinna, kus annetamisest on saanud täiesti normaalne igapäevaelu osa. Ja väga erinevate palgatasemetega inimesed on võtnud nõuks oma sissetulekut teiste hüvanguks kasutada, ära kinkida. Ja on imeline, et on olemas inimesi, kes tahavad ja kes jaksavad heategevuslik reaktsioone ja organisatsioone vedada. Just nende inimeste heaolu nimel aga viskan nüüd ühe soovi veel õhku. Kyll oleks vahva, kui kõik Eesti vabariigi ametkonnad otsustaksid ka, et las see aasta kokkuvõtmine jääb sellesse aega, kui aasta päriselt läbi ka on. Jaanuar on nii pikk, Jaanus Kelm jaanuarini sündmustevaene, et kyll siis jõuab paberit määrida. Sisest tehti rahu maa peal ja inimestest hea meel.