Kui kogu rahvas Langemist ma laulsin tunnil mordil. Ja kaitsevallist, milleks tõusid nad. Hääl kõlas mul kui tuul. Kui kellatornist, kui appi pihüüesul Stalingrad. Ei tundnud sinu pojad surmahirmu sobinnal, kaitstes oma kodumaad. Nüüd kuhjunud ründajate laiba virnu soo varemete vahel. Stalingrad. Ei nende surnud silmad enam vaata ei käed meil tõuse purustatud naad. Verd täis on valgunud roimarid, saapad, kes tallasid su läve. Stalingrad on uhkusest su terasvõimsus taotletud ja pähe tähtedest pärja saanud. Siin sõdur sõduriga leiba jaotas süngematel päevi. Stalingrad siis panid oma ordenites rinnad surnud vastu läbilastuda. Maanud. Käis elul võitlus surmaga su pinnal. Ja võitjaks. Sinu elu. Stalingrad. Ja meie tänase saate värsid on võetud tulihingelise Tsiili patrioodi ja rahva võitluslauliku Paulone Ruda uuest armastuslaulus Stalingradi-le mis sündis ajendatuna punaarmee suurest võidust Stalingradi all. See oli uus armastuslaule, kuid oli ka lihtsalt armastuslaul Stalingradi-le, mis sündis siis, kui heitlustes Volga lähistel ei olnud veel otsustatud, kes, keda. Poeet ise meenutas hiljem. Ma elasin neil päevil Mexico linnas. Inimesed käisid noruspäi ja kartsid silmidesta, neid piinas hirmus kartus, mida ei julgetud sõnadega väljendadagi. Siis elas nõukogude liit läbi raskeid päevi. Ja ma kirjutasin poeemi, et sellega esineda tööliste miitingul. Ma tahtsin karjuda nii kõvasti, et lootus uuesti ärkaks. Kõlas mul, kui tuul. Kui kellad tornist kui ei appi, hüüa sulle Stalingrad. Armastuslaulus Stalingradi le paljundasid mehhiklased ühe ööga 20-st 1000. eksemplaris ja kleepisid majade seintele. Stalingrad peab võitma, kinnitas poeet, sest seda võitu on tarvis. Elu jaoks on tarvis inimkonna tuleviku jaoks. Pablo Neruda väljendas sadade tuhandete inimeste mõtteid kogu maailmas 40 aastat tagasi. Volga-äärse linna nimi muutus siis lootuste sümboliks. Pingsalt jälgiti sündmusi Stalingradi all, tunti muret ja kurbust, kui punaarmee oli sunnitud taganema, tunti piiritut vaimustust. Kui algas Nõukogude vägede võimas vastupealetung ei olnud siis maailmas inimest, kes poleks mõttes korranud Stalingrad Stalingrad. Eemal seistes oli muidugi väga raske kujutleda kõike seda, mis 1942. aasta suvel ja sügisel toimus Doni ja Volga kahe suure vene jõe vahel. Hitlerlike armeede esialgu pidurdama tuna näib pealetung tekitas tõsiseid kartusi meie liitlaste ja sõprade hulgas. Briti peaminister Winston Churchill tunnistas hiljem oma sõjamälestustes. Vähe oli neid, kes uskusid, et Nõukogude Liit pärast seda hävitavat lööki, mille andsid lõunas Hitleri armaadad, jalgadele püsima jääb. Küsimus oli ainult selles, kui kaua ta veel vastu suudab panna. Meie Londonis vaatasime murelikult kaarti pärast Kaukaasia langemist sakslaste kätte olid otseses ohus Lähis-Ida ja India, kus meie kaitsejõud olid suhteliselt nõrgad ja nende täiendamiseks olnuks vaja rohket aega Indias. Pealegi oli elanikkond väga rahul, tuv Berliini agendid omakorda ässitasid inglise vastaseid elemente üles rahutusteks. Seega sõltus Stalingradist mitte ainult Nõukogude Venemaa, vaid ka Briti impeeriumi saatus. Analoogilistest mõtteavaldustest kubises toona kogu lääneriikide ajakirjandus. Londonis, New Yorgis, Ottawas ja mujal arutasid publitsistid tumedate tulevikuperspektiivide üle. Hoolimata liitlassuhetest Nõukogude Liiduga ei püütud varjata oma imetlust fašistliku sõjamasina edusammude üle. Näiteks kirjutas Inglise ajaleht Evening Standard 1942. aasta septembris. Saksa edasitungi tempo Nõukogude liidus on ajaloos ainulaadne, see näitab, milleks on võimeline hästi organiseeritud riik. Ajaleht Observer läks veelgi kaugemale. Nii kahju kui meil ka on, seda suutäit venelased alla ei neela. Rohkem kui aasta on nad teinud ülisuuri pingutusi, et oma nõrga majandusega vastu seista peaaegu kogu Euroopast mobiliseeritud hiigeltehnikale ja hästi distsiplineeritud armeedele. Ükskord jõuab kätte pingutuste ülim piir, millest edasi on ainult saatusele alistumine. Need hinnangud siiski ei kujundanud üldsuse arvamust just Stalingradi lahingus. Lotte perioodil arenes Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides ulatuselt seninähtamatu massiliikumine Nõukogude Liidu toetuseks. See haaras mitte ainult töölisklassi, vaid ka kodanluse mitmesuguseid kihte, kes oskasid asjade seisu enam-vähem õigesti hinnata. Korraldati ulatuslikke üritusi summade ja esemete kogumiseks Nõukogude Liidu ja punaarmee abistamise fondi. Järjest resoluutsemalt hakati omavalitsustelt nõudma abistamis kokkulepete täpset täitmist. Teatavasti pärast seda, kui 1942. aasta kevadel liitlasmaade konvoide-le sai osaks suur kaotus, vähenes sõjaliste veoste saatmine Nõukogude liidule miinimumini. USA ajaloolased, liiton ja Gokli tunnistavad Kui otsustati suure lahingu saatus Stalingradi all, ei ulatunud hanked Ameerika ühendriikidest kaugeltki protokolli järgi lubatud tasemele. 1942. aasta novembri lõpuks oli ära saadetud 840000 tonni veoseid, plaanis ette nähtud miljon 608800 tonni vastu. Me ei hakka tagantjärele otsustama, missugust osa oleksid etendanud need veosed õigeaegsel kättesaamisel. Meie tagalasse evakueeritud sõjatööstus töötas üha kiirema tempoga, andes punaarmeele järjest rohkem tanke, suurtükke, miinipildujaid ja lennukeid, mis oma kvaliteedilt ületasid märksa fašistide analoogilisi vahendeid. See ja uute reservide väljaõpetamine otsustasid asja. Kuid teatav tähtsus liitlaste abil siiski oli. Eriti oodati mitmesuguseid transpordivahendeid, millest punaarmee nappus tundis ja mida meie oma tööstus polnud suuteline vajalikul hulgal andma. Eks see jäi liitlasriikide juhtide endi südametunnistusele. Missugustel, poliitilistel ja sõjalistel motiividel nad lubatud abiga viivitasid. Moraalne toetus paljude telegrammide näol, mis saabusid Moskvasse nii liitlasriikide töökolded tiividelt kui ka välja paistvatelt tegelastelt. Seda muidu käin korvanud. Ja kui jutt on telegrammidest, siis eriti siirad olid president Roosevelt'i omad Jossif Stalinile sel perioodil. Nendest peegeldub ühtaegu nii muret kui ka imetlust. Näiteks Telegram üheksandast oktoobrist 1942. Stalingradi vapper kaitsmine on Ameerikas kõiki sügavalt erutanud ja me oleme veendunud selle edus. 19. novembril päeval, mil algas punaarmee vastupealetung, tuli järgmise sisuga telegramm. Mul pole vaja rääkida teile sellest, et jätkaksite head tööd te teete seda ja ma arvan siiralt, et asjad hakkavad kõikjal välja nägema palju soodsamas valguses. Palava tervitusega Ruusvelt. Tõepoolest hea töö Stalingradi all jätkus. 40 aastat tagasi jätkus juba kümnendat päeva punaarmee hoogus pealetung Stalingradi all. Pauluse kuues armee oli tihedalt surutud piiramisrõngasse, kus polnud enam väljapääsu hoolimata Hitleri ja Göringi suure sõnalistest lubadustest. Neid päevi piiramisrõngas meenutades kirjutab kuuenda armee luureohvitser Joachim Wiederi oma raamatus katastroof Volgal. Novembri viimasel nädalal, kui meie väeosad ja koondised taganemislahinguis tugevasti vintsutatud hinnad palavikuliselt uusi positsioone kindlustasid ja pidevalt uusi raskusi ületasid andis armee juhataja oma vägedele käskkirja, millel olid üsna tõsised tagajärjed. Mäletan seda käskkirja veel praegugi, sõna-sõnalt see algas järgmiselt. Kuues armee on sisse piiratud. Teie sõdurid pole selles süüdi, teie võitlesite vapralt ja visalt, seni, kuni vaenlane meie tagalasse tungis. Edasi kõneldi käskkirjas eelseisvatest rasketest lahingutest, kannatustest ja varustuse puudumisest, mis Saksa vägesid paratamatult ootavad. Sellest, et hoolimata näljast ja pakasest tuleb meil maksku mis maksab veel mõni aeg vastu pidada uskudes kindlalt lubatud abisse. Lõpuks mainiti ka seda, et Hitler isiklikult oli lubanud juhtida operatsioone sisse piiratud armee päästmiseks. Üleskutse oli koostatud üsnagi meisterlikult ja veenvalt ning lõpes fraasiga, millega loodeti saavutada vajalikku psühholoogilist efekti. Pidage vastu. Füürer päästab teid. Nii et käskkirjaga määrati ära sissepiiratud sõduritel, tuleb loota ja oodata ning muidugi vastu pidada. Me teame, et saksa sõdur oli küllaltki hästi sõjaks ette valmistatud. Hinnates vaenlase omadusi Stalingradi perioodil, kirjutab Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov oma mälestustes. Mis puutub saksa sõdurite ja ohvitseride võitlusvõimesse, nende ettevalmistusse ja lahinguliste väljaõppesse, siis oli see kõrgel järjel kõikides väeliikides eeskätt tanki ja lennuväes. Lahingutes ja väliteenistuses oli saksa sõdur vilunud, visa, enesekindel ja distsiplineeritud. Niisugust vaenlast ei saanud alahinnata ja seda isegi nendes rasketes tingimustes, nagu seda oli vastupanu Stalingradi piiramisrõngas. Mis puutub füüreri lubadustesse, siis kõige paremini iseloomustab seda Hitlerliku kindralmajor Hans Tör-i koostatud statistika. Selle kohaselt oli tarvis iga päev õhu teel piiramisrõngasse vedada vähemalt 946 tonni veoseid lahingumoona, kütust, toiduaineid. Sealjuures oli arvestatud ainult kõige minimaalse maid, vajadusi. Keskmiselt aga suudeti perioodil 25.-st novembrist kuni teise veebruarini vedada ööpäevas 94,16 tonni veoseid seega 10 korda vajalikust vähem. Üksikute päevade viisi oli suuri kõikumisi. Pealegi polnud kõik veosed täisväärtuslikud. Nördimusega kirjutavad paljud piiramisrõngas viibinud, kuidas oodatud leiva asemel olid õhu teel kohale toimetatud konteinerites tihtipeale pakid propagandistliku, kirjanduse või raudristidega. Ei puudunud ka juhtumid, kus näljas sõduritele saadeti 20 kraadise pakasega sääsetõrjevahendeid. Edasi kuuleme, kuidas oma vastase keerukat situatsiooni hindas Nõukogude sõjamees. Oma meenutusi jagab teeneline õpetaja Paul Maasing, kes kaheksanda armee 284. laskurdiviisi võitlejana osales septembri algusest peale Stalingradi kaitses kuulsa Mamai kurgaani lähikonnas. Saatetegijat huvitas kõigepealt see, mida võis märgata vaenlase juures pärast piiramisrõnga sulgumist. Esialgu jaganud võib-olla sellepärast, et meie kui reas sõdurid vast ei olnud kõikides nendes asjades nii teadlikud nende rinnete piiramise kohta, seda see esiteks teine vaenlane vist ei tahtnud näidata, on jäänud nõrgemaks. Aga see sisse piiramine andis tunda sellest seisukohast, et nemad jäid kütustest ilma. Me näeme, teil endal on nende lennukid üleval, ei ole näha enam nende masinaid liikumas. Ja teiseks kuuleme öösiti, undavad meie kohal meie kohal juba mitte nende kohale meie kohal üleval nende transportlennukid. Ja siis avastame ükskurtidesse, transportlennuk laseb alla suuri suure, nende langevad nüüd ega toidumoona. Mis on suurtesse balloonide, see metallist tehtud spetsiaalsed balloonid. Langevarjuga lastakse alla. Stalingradis näitas novembri lõpus 1942 kraadiklaas rohkem kui 20 pakasepügalat. Meie sõdurid olid hästi riietatud, sõjamoona tuli juurde, lennukid tuli juurde, Katjuša tulid juurde ja see lahing kestis vaenlasel Läks asi raskemaks, külmad hakkasid pigistama kepi ümberringi ja sealt ja ei ole niisugune ilm üldse, kui meil siin on. Seal on, kui tuul puhub. Kuigi seda kraadi võib-olla ei ole nii palju, aga, sest kepituul liivaga koos tead, kui üle põse see tuulehoog läheb, siis niisugune tunne, et noaga kohe tõmmatud. Meie olime ju paljud seal Stalingradis, sõdurid, Uuralist ja Sibylvist ja isegi Kaug-Idas tulid. Diviis oli ka meremehi, kellel need külmad ei olnud üldse koledat, mina olen ise oma noores eas elanud kliimas, kus oli talvel vahel 40 kraadi, aga me keeli nurisenud soojast riisi ja kelle keeduoma nina Ray ei külmetanud. Agarad vaenlane ei saanud hakkama seal tema oma nende paksude rautatud nahk jalgadega saapad Need, mütsid, mis mingi sooja ei andnud, seal nad olid igast hädas ja nad kasutasid kõiki seda, mis elanikkond ei jõudnud kaasa võtta, kuna devakueerisid mähkis oma jalgu ja päid nendesse käte rättidesse ja teistesse riieti esemed, see, et neid mitte ära külmetada. Sõduridelt. Kasukas seljas valge jope all vatipüksid karva vildid jalas, Avaenlasel olid Kavildid, aga millest tehtud õlgedest ma nägin, mitu vagunit neil õlgedest vilti jaamas, isegi mitte ainult vaenlased jalas. Muidugi külmal ajal vaenlane oli nii suures hädas oma külmaga, et kui me olime oma esirinnetel seal kaevikutes, siis vaenlane öösel. Kuuvalges küll nii venelane, et kõrvad külmetad, viska, visake meile üks müts. Läkiläki kõrvadega me viskame selle asemel tagasi automaadi. Nad kasutasid seda juhust siin, et Scott Miller kõva puudusid, neil ei ole igal mehel automaadi, et mõnel on vinklis ja meil oli ka vintis vintpüssid ja Need olid veel paremad kui automaadid. Ja muidugi kiirgas mütsi lisanud, siis nad pakkusid juba kaks automaadi ja ja igasugused lendlehti, pilgud, tulistamine oli iga täägi mõista, juskui üht teisest nii välja välja pigistada. Ja külma käes vaevlevate vaenlase sõdurite toidunorm vähenes järjest. Näiteks detsembris said eesliinil olijat 200 tagalateenistuses olijad 100 grammi leiba päevas. Tunti kadedust nende väeosade vastu, kus olid hobused. Seal oli vähemalt mõneks ajaks supi lihagi. Ja õhuteed saadi väga napilt ja pealegi ei jõudnud kõik alla visatu õigel aadressil. Pärale jätkab Paul Maasing. Meie vot oma 11 mehega, kus me olime ühes majas, meil oli isegi õnneks üks niisugune langevari päris Volga jäädavalt ära võtta. Ta oleks pidanud sattuma nende teritama, katselendur siis eksis. Aga ta lasi selle Volga jõe peale, aga me olime Volga ääres, parajastikud. Jää peale kukkus Me mõtlesime, pomm ei sulgunud, esialgu. Ootasime tükk aega pommitte iludki. Sõdur, sõdur, mis asi, seal on tarvis minna roomates üks, teised kõik jälgivad üksinda ligemalt tuleb tagasi, challangevari oleks tarvis vaadata, sai julgenud, läheb teine, tõmbab seda ei midagi. Ja niimoodi vähemalt tegime ta paljaks. Sinna oli sisse panna antud kolmes osas tambitud, alumine, osa, keskmine osa ja see esimene ots, see oli täis pandud, vot niisugused peopesa suurused, ümmargused šokolaadikarbid. Karbis kaks tahvelt. See oli täis laotud ja lõpuosa oli ka niimoodi keskel, see suurem osa oli täis pantud konserve. Purk, põime sealt ära, kõik oma Lankasse sõi need kaua aeglasel šokolaadi konserve ei võtnudki suurt midagi, ei olnud näljased. Pärast saime natukese komandöri käest seal Grenada ka sest me ei hakanud enam ei käinudki köögist sõdi järgi. Seal avastati, et mispärast see seminar kõigile Todi järgi komandör kutsub välja. Meie vanema võistaphina, milles asi on? Sellele jääb midagi muud üles, ütles ära, et vot niisugune, et me saime sealt saagi komandat tõlgarys rätandaga, siis leppisime ära, kuidas kandsime sinna kaadrinaks. No see on lihtsalt novembri lõpus. Ehkki sisse piiratud avaldasid meeleheitlikku vastupanu, kahanes 24.-st kuni 30. novembrini nende käes olnud territooriumi üle kahe korra. Doni ja Stalingradi rinde väed surusid Saksa väed kokku maa-alale, mille pindala oli 1500 ruutkilomeetrit. 70 kuni 80 kilomeetrit läänest itta ning 30 kuni 40 kilomeetrit põhjast lõunasse. Ja polnud kaugel aeg, kui algas tõeline agoonia. Hitlerlik väejuhatus alustas üsna pea pärast piiramisrõnga sulgumist ettevalmistusi sisse piiratud tee blokeerimiseks. Selleks moodustati uus armeedegrupp Don, mille koosseisu kuulusid kõik väed, mis tegutsesid tooni keskjooksust lõuna pool kuni Astrahanis Teppideni välja. Novembri lõpus ja detsembri alguses toodi Lääne-Euroopast ja nõukogude saksa rinde teistest lõikudest armeede grupijõududele lisaks 10 diviisi. Nii et grupist on oli lõpuks 30 diviisi. Grupi etteotsa seati Wehrmachti võimekamaid väejuhte kindralfeldmarssal Erich von Manstein. Muide, hiljem oma raamatus Verlorene Siege kaotatud võidud kirjutas Manstein, et esialgu oli mõeldud gruppi vähemalt nimeliselt juhtima panna Rumeenia marssal Ion Antonescu, kellest 1940. aasta sügisel oli saanud Rumeenia diktaator. Selle kavatsusel oleks olnud propagandistlik eesmärk tõsta pärast masendavaid kaotusi Stalingradi all rumeenia sõdurite ja rahva meeleolu kuid Hitler loobus sellest näitemängust, nimetades Antoneskud väe juhiks, kes oskab ainult vigu teha. Manstein kinnitas neid Hitlerile, et tema väed tungivad tugeva löögiga väljaspoolt piiramisrõngasse. Ühinevad Paulus armeega ning taastuvad Volgal ja tonil positsioonid, kus Saksa väed olid enne punaarmee novembrikuu pealetungi. Selle eesmärgi lõi Manstein kaks suurt grupeeringut. 12. detsembril alustasidki hitlerlased pealetungi Kotellikova suunas. Punaarmee kõrgem ülemjuhatus nägised et ja otsustas, et toni ja Stalingradi rinde väed asuvad koostöös lennuväega vaenlase grupeeringut likvideerima välisrünnetega nihutada 150 kuni 200 kilomeetri võrra läände, et mitte anda saksa fašistliku väejuhatusele grupeeringu tee blokeerimise võimalust. Detsembri alguses alustasidki toni ja Stalingradi rinde väed ülesande täitmist. Kuid katsed vaenlase kaitsest läbi tungida ei andnud tulemusi. Meie väed olid eelnenud ägedas lahingus tunduvalt nõrgenenud. Peakorter saatis oma reservist lahingute piirkonda kiiresti kindral Malinovski, teise kaardiväe armee. Otsustati kõik selles piirkonnas tegutsevad armeed pealetungiks hoolikalt ette valmistada. Teise kaardiväe armee kiirmarsi ja hiljem ka lahingud tegi kaasa kahe punalipu ordeniga balti laevastiku muuseumi ülem polkovnik Vladimir krinkeevits. Tollal kaheksateistaastane noor sõjameest. Vahendame neid kuulajatele, tema mälestusi. 1942. aasta novembrikuus formeeriti Tambovi kuulipildurite kool, kus ma olin kursant ümber ja kõik kursandid saadete täienduseks teisele kaardiväe armeele, mis formeeriti samuti Tambovi oblastis. Ja novembri lõpus suunati kogu teine kaardiväe armee kiirmarsil. Rongid läksid peatusteta Stalingradi suunas. Nagu praegu on teada, oli ülesanne selles, et värske kaardiväe armee annaks purustava löögi Pauluse ümber piiratud grupeeringule ja likvideeriks selle kiiresti. Kuid meie armeel tuli täita hoopis teist ülesannet. Asi oli selles, et selleks ajaks oli Hitler koondanud soomustankijõudude tugeva rusika ja andis alles tuubist Katernikova kaudu löögi et vabastada Paulus piiramisrõngast ja ülemjuhatas saatiski meie armee Mansteini vastu tema teed tõkestama. Me pidime minema ümber piiramisrõnga forsseeritud marsi korras, tehes ööpäevas 50 kuni 70 kilomeetrit. Ümberringi maha põletatud külad ja asulad, Stalingradi stepid polnud vett, kaevud olid täis aetud. Meie köögid ja voorid jäid maha. Mäletan, et rooduvanem tuli andis igale mehele kuivikuid, raputas sellele lusikatäie suhkrut. See oligi meie eine. Vee asemel panime kateloki lund, sai tilga vett ja kohe edasi ja edasi. Me läksime Kunikumaškovini, kus tuli kaitse sisse võtta. See oli kõigest 40 kilomeetrit. Pauluse eesliinist hitlerlikele tankidel oleks kulunud ainult tund aega head sõitu selle vahemaa läbimiseks. Meil tulid aga need tankid tagasi lüüa. Võtsime kaitse sisse ja jäime vaenlase rünnakut ootama. Meie pea kohal pilvede taga undasid vaenlased transpordilennukid, sageli oli kuulda õhulahingukära. Meie kaitse pidas Mansteini löögile vastu. Naaber diviisis, me saime sellest teada, lahingulehest hävitas Vaikse ookeani madrus Kaplunov tankitõrjepüssi ja granaatidega seitse vaenlase tanki. Meie noorte jaoks oli see midagi erilist. Meie polk meeldiviis lõi vaenlast tiivalt, peksime teda ja asusime siis jälitama. Uue aasta eel vabastasime juba kattelnikova ja saime rohkesti trofeesid. Ühesõnaga uue 1943. aasta algust tähistasime sellega, et Manstein meie eest põgenes ning tal olid luhtunud kõik lootused Paulust päästa. Katellikova all sain ma kolmandal jaanuaril granaadikildudest haavata. Seega polnud minu panus nendes rasketes lahingutes nimetamisväärselt suur. Marsid mida mina kui sõdurina nägin kuulipilduja sihikut ja seda, mis kaevikus. Alles nüüd, 40 aastat hiljem mõistan ma, kuidas me suutsime päevad ja ööd vastu pidada, üteldakse õige nimega välja kurnavale kiirmarsile, kus me õieti kogu aeg peaaegu jooksime. Jalas olid meil soojad vildid ja vatipüksid seljas vatijope sinel kaasas tuli kanda seljakoti sapöörilabidat, välipudelit, mis kahjuks küll enamasti tühi oli kuulipildujaalust või rauda või padrunikaste kokku 32 kilogrammi varustust oli seljas teha sellega 50 kuni 70 kilomeetrit. Kuidas me vastu pidasime? Pole teist vastust. Meie kool ja kehakultuuriharrastused panid sellele aluse. Tiivustas kohusetunne kodumaa ees ja teadmine, et just meist oleneb kõik. Vladimir kringewitzil tuli kokku puutuda ka vangi langenud vaenlastega, kes olid kaltsudes nälginud ja mustad. Sõnas kohutavaid. Omavahel võitlesid justkui kaks tundmust, esmalt kaastunne. On nad ju ikkagi inimesed. Ja samal ajal ka tunne, et need kannatused on teie pommide, teie tankide, meie mahapõletatud külade ja linnade, meie langenud sõjameeste eest. Ma olen pärit valgevenest magi Leovist. Ma mäletan esimesi saksa pealetungi päevi, hitlerlased muljosid oma tankidega sodiks terveid põgenikekolonne Nende tegudega püüdsid nad Nõukogude inimeste hinge hirmu külvata ja näidata, et nendele on kõik lubatud. Aga nähes nüüd Volgal neid armetuid, mõtlesin paratamatult pead ka sina, fašistlik, sõjamees tunda saama sedasama, mis meie jaoks välja mõtlesid. Kuna nagu teada, pidasid hitlerlased meiega ka ideoloogilist võitlust. Oli nii, et hommikul tõused ja ümberringi on lage välilendlehti täis korjad neist mõne pläru jaoks või niisama vaatamiseks. Üks kord hämmastas niisugune lendleht mind Ülibega. Selle sisu oli umbes niisugune. Turkmeenia sõjamehed, miks teie siin olete, meie ju teie kodumaaga ei sõdi, minge koju. Nad nähtavasti kujutlesid, ETurkmeenlased olid vägisi Volgale toodud, pidid seal sõdima venelaste maa eest, nende endi kodumaa on aga kuskil kaugel. Meie ei suutnud fašistide niisugust mõttekäiku mõista ja Hitler lastel oli käsitamatu, mis on see nõukogude rahvas? Nad arvasid, et nii kui nad löögi annavad, jooksevad kõik laiali. Ukrainlased oma koju, eestlased, usbekid ja grusiinlased oma koju. Hiljaaegu olin Usbekistanis Samar kandis. Sõja ajal polnud seal isegi pimendamist. Kuid Igaskislakis igas rajoonikeskuses on püstitatud suurepärase tobeliskid usbeki sõjameeste nimedega, kelle haud on Volgast kuni Berliinini. Kui meile rindele tulid kingitused kodudest, olid nendega kaasas kirjad, milles inimesed otsekoheselt kirjutasid. Sinu kodu, sinu tänav, alatu, kas Kiievist või Minskist aga läheb läbi kogu meie kodumaa. Sinu kohus on teda mehiselt kaitsta. Jame kaitsesimegi. Okupeeritud Eestisse jõudsid uudised Stalingradis 40 aastat tagasi niisama segaselt kui hitlerlikule Saksamaalgi mäletati Neid bravuuritsevaid pealkirju, mis olid ajalehtedes augusti ja septembrikuus siis kuidagi kõik jäi tagasihoidlikuks. Stalingradi piirkonnas oli ainult kohaliku tähtsusega lahinguid. Novembri lõpust peale kadus Stalingradi teema hoopiski ajalehtede veergudelt ja seda kuni lõpuni välja. Ja ega selgust saanud tuua ka need Tartus 1942. aasta kevadel formeeritud 36. politseipataljoni fašistliku mundrikandjad, kes saksa haukmani kiirhaake juhtimisel 19. novembril Stalingradi lähistele augu täiteks saadeti. Neist ei jäänud seal midagi järele. Ei aidanud neid ka Valgevenemaa Novogruudekki ja Ukraina donetski silt piirkonnas rahulikke elanikke taga kiusama sealt saadud kogemused. Fašistid olid okupeeritud Eestis moodustanud pittu politseipataljoni, mille koosseisus olid kodanlikud, politseinikud, sõjaväelased, kuritegelikud elemendid ja kindlasti ka väheteadlikud inimesed, keda peibutati tulusate politseinike ja vangivalvurite kohtadega okupeeritud nõukogude territooriumil. Nende peaorganiseerija Eestis oli saksa SS-vägede ülem Hondaaden. Nende verised jalajäljed jäid maha Valge Venemaa, Ukraina Leedumaa ning Leningradi ja Pihkva oblasti parti saali piirkondade teedele. Enamasti tegeldi naiste, laste ja Raukkade mõnitamise ja tapmisega. Need kurjategijad olid rahvaheidikud, kes ajal kui eesti rahva põhiosa võitles kas aktiivselt või passiivselt vastupanu osutades fašistlike okupantidega, lootsid, tappes ja röövides oma saama, himusid rahuldada. 1942. aasta suvel käis Tallinas SS riiklik juht Heinrich Himmler. Tema käsul ja füüreri nimel kuulutati välja Eesti SS leegioni asutamine. Eesti fašistlikud füürerit lootsid, et nad suudavad Hitler lastele kahurilihaks kokku meelitada suure hulga Eesti noormehi. Kuid võta näpust. Vabatahtlikke oli niivõrd kasinalt, et varsti tuli sundabinõusid rakendama hakata. 1943. aasta alguses läkski Moody võtmine leegioni vabatahtlikult sunniviisil, nagu rahvast toona seda kurba komejant nimetama hakkas. Terve 1942. aasta olid eesti fašistid kuulutanud tänu aastaks selle eest, et hitlerlik armee olevat eesti rahva bolševistliku surmaohust päästnud. Tänu aastat tähistati endiste metsavendade kokkutulekutega korraldati nõndanimetatud vabastamise aastapäevi. Kuulutati 1943.-ks aastaks välja isegi tänulaulupidu, mille patroonideks pidid olema Litzmann ja Mäe isiklikult. Kogu selle sõna kõlina ja kõnede tulevärgiga taheti rahva tähelepanu kõrvale pöörata tema tänastelt suurtelt muredelt, TEMA õigusetult olukorrad ja eelkõige fašistide kuritegudelt, mille tunnistajaks olid kümned koonduslaagrid Eesti territooriumil. Kuid üks okupatsiooniaasta oli rahvale palju õpetanud. Need, kes okupatsiooni alguses kohe okupantidega kaasa ei läinud, vaid jäid äraootavale seisukohale, pöörasid neid okupatsioonivõimudele kindlalt selja. Nendel võimudel läks järjest raskemaks oma plaane ellu viia, sest nende korraldusi paljudel juhtudel lihtsalt ignoreeriti. Kuigi 1942. aastal aktiivsest partisanivõitlusest Eestimaal saab siinseid olusid arvesse võttes suhteliselt vähe rääkida, olid juba kõik eeldused selleks olemas, et see võitlus edaspidi elaneks, mis ka toimus. Ehkki see sageli naer läbi pisarate, muutus rahva keel okupantide piitsutamiseks üsna teravaks. Täna üks näide selle kohta. Läksin, mina läksin mina läbi Viru tänava detallina, nii ilusa ja särava. Oh sa poiss, seda ta ei tea. Kas meie olukord paraneb niipea? Oh sa poiss, ega sa ei tea, kas meie olu paraneb pea. Pole muud kui Hitleri peldik. Hitleri pilti ei saa saapatallaks panna, sakslane, aga noh, ta ei anna. Oh sa poiss, seda sa ei tea. Kas meil on. Pea, oh sa poiss, seda sa ei tea, kas meie olukord paraneb? Pea Eesti rahvast toidavad lubaduse tšeki Saksamaale veerevad munad ja pekti enne müüdi rosinaid, präänikuid ja mett pole muud kui leiba ja vett. Oh sa poiss, seda sa ei tea. Kas meie olukord paraneb, nüüd pean. Oh sa poiss, seda sa ei tea, kas või olukord paraneb, pea enne oli turul kraami, silmad jäid grilli, nüüd pole muud kui paberist lilli, oh sa poiss, seda sa ei tea. Kas meie olukord, kala pea, oh sa poiss, seda sa ei tea, kas meie olukord paraneb pea vanasti, kui turul läksid igast kandist palun mitu sigadele koju, võiks küüti, enne oli liha sandia siis nüüd pole muud, kui laku rahva tšeki. Oh sa poiss, ega sa ei tea, kas meie olukord paraneb ja oh sa poiss, ega sa ei tea, kas meie olukord paraneb niipea. Tänapäeva toidunorm on ainult silmapete vaatajaid ämblikke eide võrku augu ette, enne oli viina kangus 40 kraadi. Nüüd ta Rocke kaevuveelaadi ohtu. Poiss on talent ja kas meie olukord paraneb niipea? Oh sa poiss, seda sa ei tea. Kas meie olukord paraneb? Kui palju oli neid laule, kui palju anekdoote, mida rahva loominguna noil aegadel suust suhu edasi anti ja mis pakkusid pilguks rõõmu, et saadi kasvõi niiviisi väljendada oma tõelist suhtumist okupantidesse ja nende käsilastesse. Iga eestlase kohust väljendas õigesti luuletaja Mart raud, kelle värsid lendlehtede vahendusel ka okupeeritud Eestist teatavaks said. Kunagi pole veel olnud nii otseses ohus Eestimaa saatus ta tahe, ta mõte ja keel. Eestlased kahel pool rinnet on üks meie kohus. Võita või langeda viimsete võitluste teel. Stalingradi all oli langemas ränk otsus fašistidele. Selleks aitasid kaasa kõik Nõukogude rahvad. See otsus pidi langema, sest kõik teadsid, meie võitlus on õiglane, meie võidame.