Tere, kena pärastlõunat kõikidele vikerraadiokuulajatele, kellaaeg on 15 ja viis minutit ja me alustame iga pühapäevase riitusega, ehk mängime kuuspaki, nagu ikka sellel ajal ja sellel kohal kombeks. Täna on 30. ümber, see on ühe kooli sünnipäevapeopäev, see on ühe Eesti kuulsa teatrimehe sünniaastapäev. Voldemar Panso sünnipäeva tähistab täna muusika ja teatriakadeemia lavakunstikool. Täna antakse välja Panso preemia. Ta ei saa ka kuuspakk sellest teemast kuidagi mööda minna. Isegi kui tahaks, aga ei taha ka. Ja mul on suur rõõm tervitada siin stuudios täna lavakunstikoolijuhatajat Ingo Normeti, tere õhtust. Tere. Et kuulajad teaks, et nad ei pea niisama Te, vaid kuulama, siis ütleme, et meie saade on rituaalide poolest täpselt samasugune, nagu ta ka varem olnud. Meie stuudios räägime, kuulajad kuulavad ja mõtlevad kaasa, kui viitsivad. Ja kindlasti mõtlevad kaasa siis, kui saatest kõlab kuus küsimust, mis on täna lavakunstikooli kohta ja üks õige õnnelik vastaja saab endale ka auhinnaraamatu, milleks on täna ilmunud pöörgy mõtisklusi prantsuse revolutsioonist. Nüüd on saate kohustuslikud elemendid läbi viidud ja saame asuda jutu juurde ning on, arvati ka. Kui te võtate vastu uue lennu oma kooli siis kas teil on vaja esmalt ja alguses seletada ka nendele äsja kooli lõpetanutel, kes oli Voldemar Panso, kui te eeldate, et see persoon oma kuulsusega ja tuntusega peaks olema enesestmõistetavalt neile juba? Teada kui me kuulutame välja vastuvõtu nii näitleja, lavastaja või dramaturgi erialale siis on meil ka koduleheküljel kooli koduleheküljel lavakas e alati ka soovitava kirjanduse loetelu ja seal on alati olnud ka Voldemar Panso töö ja talent näitleja loomingus. Nii et eeldame, et nad teavad peale selle ilmselt tänapäeval kõik noored, kes tahavad astuda lavakunstikooli külastavad seda meie kodulehekülge ja seal on balsa kohta ka rohkem kirjas. Nii et ma arvan küll, et neid vist ei ole, kes üldse midagi ei tea. Aga. Kuulajatele kõigepealt väike täpsustus, me räägime ning vatiga sina-vormis, kuna mina ka täiesti juhtumisi õpin praegu lavakunstikooli magistrantuuris, mistõttu mulle see voli on antud. Et ütle palun Ingo, kas sinu meelest jälle nendele noortele inimestele? Voldemar Panso on niisugune lihast ja luust inimene või on temast kujunenud juba selline omamoodi Kalevipoeg või selline muistse aja kuju kellega on seotud niivõrd palju mälestusi, tähendusi, muinasjutte, legende, et see inimene selle tagant hakkab tasapisi ära kaduma. Noh ma ei usu hästi, sellepärast et möödunud aastal, kui meie koolil oli juubel 50 siis me andsime välja esimese osa lavakooli raamatust, see on niisugune raamat, kus kirjutavad oma mälestusi koolis pinud ja hiljem seal õpetanud inimesed, tähendab praegused pedagoogid või natuke endiselt pedagoogid. No seal on päris palju juttu omaaegsetelt õpilastelt, Voldemar Panso kohta ja Voldemar Panso oli ka noh, õnneliku saatusega mees. No ta oli kunstnik eeskätt tema kohta on palju niisugust naljakamaid lugusid, räägitakse boheemlaslik lugusid, aga see kõik see käib asja juurde. Temal oli see õnnelik asi, et ta Ets maha raamatud. Ja mitte ainult see töö ja talent näitleja loomingus, mis räägib konkreetselt teatrist, vaid ka naljakas inimene, kus on palju palju huvitavaid portreesid. Siis nüüd ilmusid Panso päevaraamatut venda aastalt mis on siis kokku pandud Panso noorpõlvemälestustes päevikutest, kui ta oli veel koolipoiss kuni 56. aastani. Ja noh, sõna elav, elav sõna elab ikka ja sellepärast on Pansost ka võimalik tänapäeval tema mõtlemisest tema nägev nägemuses tema huumorist on võimalik saada aimu rohkem kui mõnest teatri inimesest, kes on ka olnud aegade jooksul oluline. Kellest ei ole maha jäänud niisugust kirjanduslikku jälge või on ainult niisugune kuivapoolne? Noh, monograafia, oled sa nõudeid? Sinu poolt juhendatav kool on Eestis kõige enam kõikvõimalike legendidega ja igasuguste juttudega ümbritsetud kool. No eks seda pead sina paremini teadma või mulle justkui tundub, et on. No eks need legendid sünnivad sellest, et keegi ei tea, mida seal õieti tahetakse. Nendest, kes ei ole seal koolis, kes seal ei õppiv ja kes kes näiteks kavatseb ka sisse astuda või kes on midagi kuulnud sisseastujatele, kes pole sisse saanud. Seal nihuke, paradoksaalne kool, et näiteks kui muusikud õpivad selleks, et minna muusika ja teatriakadeemias Tastuda sisse klaveri erialale, siis on ta õppinud lastemuusikakoolispärastel muusikakoolis, ta on õppinud 11 aastat klaverit, enne kui ta astub akadeemiasse. Ja seetõttu selle inimese valik on selge ja. Ta teab, mis ta tahab ja seetõttu on ka väga-väga paljude ära pudenenud. Teise ala valinud ei ole soovinud seda asja õppida. Et laste muusikakoolis on ju väga-väga palju õppijaid üle Eesti ja muusikaakadeemias. Konkurss on muusikaerialadele võib-olla poolteist, kaks inimest, kaks inimest kohale. Lavakunstikooli seevastu konkurents on. No kui me võtame vastu kuskil 13 14 15 näitlejat, konkurss on ikka olnud kuskil 450 inimese hulgas tuleb eelkatsetele. Ja nad tulevad katsetele, sest kui matemaatikat minna õppimas ka inimene kujutab ette, mis see on, kas talle matemaatika meeldib või mitte. Kui tulla teatrikooli, siis inimesele võib teater küll meeldida ja näitleja amet tundub ahvatlev. Aga siis, kui teda hakatakse vaatama ja palutas seal lugeda, üht-teist siis teha, improvisatsioon. Ta ei tea täpselt, mida te, mida vaadata, mida teha. Ta ei tea, kuidas ta paistab, ta ei saa aru, mida temalt tahetakse. Üldse peab ütlema, et vastuvõtt, õige vastuvõtt on vist igasuguse teatrikooli kõige olulisem komponent. Nii nagu öeldakse, et õige näitlejate valik lavastusse on. Kes ütleb 75 protsenti õnnestumist, teine ütleb juba 80 protsenti õnnestumist. Siis lavakooli taseme määrab ära see, kui hästi suudavad õppejõud, kes inimeste rekka teevad katseid ära tunda võimalikku talendi. Kas sina vaimusilmas, kui sa võtad uusi õpilasi kooli vastu, näed, et sa võtad neid vastu omandama näitleja elukutset või lavastaja elukutset või dramaturgi elukutset või sa näed, et nad tulevad ikkagi kooli. Noh millegi enama jaoks kui et õppima ametit no nii ja naa, sellepärast et. Me oleme sõnastanud selle asja niimoodi et me anname võimaluse eeldustega noorte järel ennast teatri erialadel täiustada. Tahab õpetada näitlejaks, ei saa õppida ennast õppida, ennast arendada, seda saab küll. See on niisugune igivana tõde, mida ikka ikka räägitakse. Aga see on tõsi. Absoluutselt tõsi. Ja sellepärast. Näitleja, eks kui me, kui me vaatame inimesi, noori, kes tulevad meile sisse astuma siis üks põhiline asi, mida me otsime, on see, kas tal on reaktsiooni, kas tema sisemine emotsionaalsus paistab välja, kuidas ta väljendub, mismoodi see väljendub? On palju inimesi, kes on hästi agarad, rõõmsad, pidude korraldajad, konfereerijad, aga nad ei ole näitlejad. Sellepärast et noh, selliseid inimesi on ka vaja loomulikult. Aga kes on näitlejad, vot nende sees midagi muutub, kui me palume näiteks teha mingisugust loomaetüüdi näidata, mismoodi näeb välja, kas või mismoodi näeb välja koer siis me ei eelda seda. Noh, ta hakkab kohe haukuma, kui koeramäe teha nelja käpuli maha, huvitab see esimene lülitamis moment, kui me näeme, et ta tegi ühte looma, nüüd me palume tal teha hoopis midagi muud vastandlikku. Ja me näeme, mis temas toimub, kuidas ta selleks valmistub, see on võib-olla veel huvitavam see hetk enne hüpet, kui see hüpe ise. See näitab inimesest ühte, teist ja loomulikult me vaatame ka eeldusi, häält, hääl. Soovitavalt võiks olla korras, musikaalsus on väga suureks plussiks ja nii edasi ja nii edasi ja samuti ka liikumine. Kas sinu nägemust mööda lavakoolist tulevad välja näitlejad sõna teatesse? No elu on näidanud viimasel ajal ka muusikali teatrisse sobivad meie või lõpetanud väga hästi, siin on peaosa järjest laulnud meie lõpetajad näiteks sinu, sinu Ruja Tartus või siis hele Kõre oma paljude muusikali rollidega Tallinnas. Ja neid on väga palju, et sinu hing kuidagi muserdatud ei saa, kui sa näed teleseriaalis või muusikalilaval oma kasvandik Nii miks peab, igaüks valib oma tee ise? See on töö, see on amet nagu see seriaal ikka väga mage on. No ma tean, et on ka äraütlejaid, see ei ole sugugi nii, et kõik võtavad vastu absoluutselt kõik näitlejad on Omnivoorid, kõikesööjad, seda kindlasti, mitte. Need. No koolis sa küsisid enne, et kas me õpetame ainult pelgalt näitlejaid, lavastajaid või me õpetame ka inimesi. Siis kool annab võimaluse ennast teistega võrrelda. Noor näitleja õpibki ennast võrreldes teistega oma kursusekaaslastega näitlejatega. Kutselisi oma tööd tegemas ja seda mitte ainult Eestis, meie noored järjest rohkem praegu veedavad paar-kolm kuud näiteks Londonis, meil on niisugune koostöö kool, Rousprahward, kolledž, mis asub Kenti krahvkonnas Londoni kesklinnast natuke väljas. Ja 2001.-st aastast alates. Me vahetame üliõpilasi. Nii et näiteks nüüd jaanuarist märtsini, niisuguse kõrgkoolide vahetusprogrammi Erasmus raames sõidab sinna 19 meie üliõpilast ja vastu tuleb Inglismaalt 19 inglise üliõpilast, kes õpivad lavakunstikoolis meil siis nüüd samuti jaanuarist märtsi lõpuni. Nüüd on kikkis kõrvadega kuuldel kõik need, kes ootavad saates lisaks jutule ka küsimusi ja esimese küsimegi. Lavakunstikoolil on kaks audoktorit, üks on soomlane Lauri sibar ja teine on eestlane. Kellest on jutt, kes on üks kahest lavakooli Audoktorist kui teine onlauriisibari Soomest? Telefon kuus 410 613 andis esmalt meile kinnise tooni, aga äkki läheb järgmisel korral paremini. Nüüd on keegi helistanud ja tervitame teda. Madis Kõiv on õige vastus, kes vastas Marju Tartust, äkki räägiti lühidalt, tee vastuse nii. Kaera. Internet abistas, ei ole üllatus üldse, aitäh marjule Tartust ja ja siinkohal paluks korra tähelepanu, kui meid juhtumisi kuuleb Heino Harjumaalt, kes eelmisel pühapäeval võitis auhinna, aga oleme kaotanud eratema kontaktid. Äkki te võtate pärast saadet meiega ühendust? Nii, aga me läheme Ingo Normeti ka jutuga edasi mitmest kohast lugenud, et kui noor inimene tuleb lavakunstikooli, siis teda hakatakse osadeks lahti võtma. Mida see tähendab? No siin põhimõtteliselt sa väljendatud õigesti, aga sõnad on natuke teistpidi. Et me ei hakka teda osadeks lahti võtma, ta hakkab ise osadeks lahti, noh see on. Ta tutvub oma igapäevaste automatismidega, näiteks selle peale rajatud terve esemetelt tegevuse sugune hariduslik võib öelda niimoodi, no näiteks võtab kingapaelad lahti, võtab kingad jalast ära, siis paneb uuesti jalga, sõlmib kingapaelad kinni, siis kordab seda veel korra, siis paneb kinga kõrvale ja proovib seda teha kujutatav vate paeltega ja kujutletava kingaga. Ja noh, see kindlasti ei õnnestu, esimene kord seda jälgitakse, kas õppejõud jälgib siis kaasüliõpilased jälgivad ühesõnaga see, mida ta teeb iga päev, inimene, seda ei ole üldse nii lihtne korrata, sa ei mäleta, mismoodi su lihased töötasid, kuidas kõik oli. Või raadiokuulaja võib ju proovida, võtav pliiats ja paber, kõige lihtsam asi natuke kirjutada, ükskõik mida paberile, pliiatsiga või sulepeaga siis pannakse Sulevi kõrvale kirjutatud täpselt sama asja ilma sule peata. Ja siis Ta näeb, et see ei ole üldsegi lihtne ja nii edasi, tähendab, me õpime tundma argielu automatism, siis tuletame meelde igasuguste asjade lõhna, puuviljade lõhna. Seal võib olla ka merelõhn maitseid, soola, pipart. Et tüüdid ja hariduselt, eks kuuma ja külma peale mäletaksime, milline, kuidas me tunneme ennast väga-väga külm või siis jälle, kui on väga kuum, kusjuures ei eelda kohakatakse noh, niimoodi rabistama, põristama ja ei, see peab tulema nagu seestpoolt mäletama, mis moodi see asi on, mis keha teeb ja nii edasi, nii edasi tähendab siis emotsionaalsed mälestused. No ma võin siinkohas rääkida huvitava loo, kuidas õpetatakse lavastajadramaturgia Stockholmis? Palutakse sissesaanul kirjutada 30 leheküljeline autobiograafia. Väga avameelne ja seda keegi ei loe. Siis ta võib sealt autobiograafiast välja võtta ise mõne teema, mis teda huvitab. Ja nende neid teemasid tema arutab, siis õppejõuga. Loomulikult, kui ta soovib, ta võib teistele näidata, aga noh, ta ei pea seda tegema, selles mõttes inimesed saab olla täiesti avameelne, tähtis on see, et inimene ise õpiks ennast tundma. Inimene ise purustaks barjääre, mis tekivad lõpuni mõtlematusest. Ja meil me oleme, noh, ma ei tea praegu kõik, osa pedagooge teeb seda või mitte, sest meil on ka nüüd dramaturgi eriala. Juba teist korda võtsime vastu. Esimest juhendas kadunud Mati Unt alguses Urmas, lennuk viis tema töö lõpuni juhendamise alal. Ja praegu esimese kursuse dramaturgi juhendab, on väga hea keelevaistuga ja tõlkija Anu lamp. Lavastajate niisugune treis koolitamist, traditsioon natuke pikem, meil on eriprogrammi järgi lõpetanud juba neli. Põlvkonda uusi noori lavastajaid ja. Nendel on täpselt samuti tarvis meenutada, tarvis mäletada. No näiteks kas või niisugust asja, mida kindlasti tehakse erinevatel kursustel. Et kirjelda tänast hommikut. Sa võid ka seda mitte sõnadega teha, aga väga täpselt mõtled lihtsalt läbi samm-sammult, kuidas tänane hommik oli, mis sa tegid ülesärkamisest, kuni ma ei tea, kas kohvi joomiseni kodunt lahkumiseni mis on hea harjutus ka? Meenutuse oma toa kirjeldamine. Raadiokuulajad võivad ka proovida, et lihtsalt mitte toas ringi vaadata, vaid lihtsalt no näiteks bussiga kuskile sõites näiteks Tallinnast Tartusse või vastupidi istuda kujutada väga täpselt ette, mismoodi näeb välja teie oma tuba, kapp, raamaturiiul, mis iganes. See nõuab tegelikult õppejõult tohutut vastutust hakata niivõrd õrnas eas inimese hinges sobrama või, või olla seal hinges kuidagi otsapidi sees. Loomulikult, ja loomulikult me jätame alati ruumi niukse konfiditsiaalsusele ja loomulikult me ei lähe oma küsimustega harjutustega liiale. Me küsime küll ja palume teha tüüdega enda valusatest, mälestustest või headest mälestustest, aga me kunagi ei täpsusta, väga palju ei küsi mingeid nimesid või nii edasi. Et kus, kes, mis. Aga see ongi niisugune väga õieti märkisid ta ongi väga intiimne, et noh, väga kallis õppelavakunstikoolis õppimine maksab. Ühesõnaga lavakunstikoolis ühe inimese koolitamine maksab, inimmaksab riigile. Minu meelest kuus ja pool korda rohkem, kui ütleme näiteks keeleteadlane Tartu Ülikoolis. Mis sa arvad või oled sa küsinud noortelt inimestelt, noh, ma eeldan, et alguses on ju kõik väga huvitav, uus ja põnev ja silmad lahti ja saaks aga rohkem ja rohkem, et millal nad umbes aduvad, et see vaid see on tegelikult ettevalmistus tööks nende elukutseks, et see ei ole sugugi selline fun, mis alguses tundus Kõrvalt paistis. No ma arvan, et seda et see ei ole nüüd ainult fan sellest, nad saavad aru juba esimesel kursusel, sest koolipäevad on pikad, hakkavad üheks hommiku pihta. Seal on teoreetilisi kui ka iga päev on midagi lauluga või häälega. Iga päev on liikumine, tants, vehklemine, akrobaatika, iga päev. Iga päev on näitlejatöö. Iga päev on ka mingisugune teoreetiline loeng sest me peame oluliseks ikkagi jätkata. Teoreetiliste ainete õpetamise on maailmas väga erinevad. Eri teatrikoolides, mõned õpetad rohkem, mõni peaaegu üldse mitte. Aga me soovime siiski, et see kultuuritaust, kuhu noor inimene ennast provotseerib, et see oleks võrdlemisi laialdane. Ta kui ta lõpetab lavakunstikooli või ka juba kooliajal õppides ta tunneb ennast eesti kultuuri. Aeg on nüüd siinmaal, et sealmaal, et tuleb ka küsimusi küsida kuulajatelt mitte ainult Ingo Normet tilt ja seega küsimegi. Küsimus number kaks. Tänasel kuupäeval, 30. novembril antakse välja Panso preemiat noorele lavakooli tudengile. Seda antakse välja alates 1978.-st aastast, kes oli esimene Panso preemia laureaat. Telefon ikka kuus, 410 613. Toomas Lõhmuste täiesti õige vastus ja kes vastas Marina, Marina Marina on ilmselt meil tuttav mängija. Tundub mulle vähemalt aitäh. Ja küsime siia juurde kohe ka ära. Kolmanda küsimuse. Lavakunstikooli tudengid mängivad ju alati diplomilavastusi, kuigi nüüd vist nimetatakse seda kuidagi teistsuguse nimega. No on diplom üldiselt bakalaureuselavastus, meie lõpetajad saavad bakalaureusekraadi. Ehk siis bakalaureuselavastused tänapäevase nimega. Küsimus selline, millist seiks piiri näidendit on kõige rohkem kordi mängitud diplomilavastuseks lavakunstikoolis. Ja telefon on kuus 410 613. Romeo ja Julia ei ole õige vastus on. Ja kas tuleb, pakuks Hamletit? Hakkame nendest kõige kuulsamatest peale. Hamlet pole õige vastus. Järgmine aasta andis kodeeritud sõnumi. Mida me ei suutnud lahti muukida, nüüd aga keegi uuesti, kuuldel. Tere. Tere. Tere. Tõrksa taltsutus. On ka mängitud, aga mitte kõige rohkem kordi. Nii helistab taas. Järjekordade tehtud ei ole kordagi tehtud, ütleb Ingo Normet kõrvalt. Nii. Keegi, kuuldel. Tere. Tere. Suveöö unenägu. Suveöö unenägu on täiesti õige vastus ja kes meile helistas Lauri Tallinna Lauri Tallinnast, kas te olete meile varem ka helistanud? Olen helistanud, aga kätte pole saanud. Ahah, selge siis teie andmeid pole. No teeme nii, et kui teil täna hästi peaks minema, siis helistage pärast saadet uuesti samal numbril. Aitäh nõndaks kolmel korral on suveöö unenägu mängitud diplomilavastusena kuues lend aastal 74 15. lend 90. aastal ja 22. lend 2004. aastal Ingo, mille järgi valitakse üldse diplomilavastused? No selle järgi, et igaüks, iga üliõpilane saaks kooliajal erinevaid ülesandeid, et tal oleks elus koolial mängida klassikat, tal oleks võimalik mängida ka tänapäeva, et tal oleks võimalik mängida tõsisemad näidendid ja ka komöödiat. Ja hea, kui oleks veel mõni töö, kus oleks vaja tantsida, laulda tähendab lihtsalt väga erinevad ja need tööd peaks olema noh, nii suures kui väikses ruumis lavakunstikoolis teatavasti oma teatrit ei ole praegu õppeteatrit, kus me annaksime avalikke etendusi, me oleme mõned korrad mänginud küll oma mustas saalis, aga see peatab koolitöö praktiliselt, kui me seal hakkame rahvast sisse laskma. Nii et me oleme esinenud põhiliselt Eesti erinevate teatrite egiidi all ja oleme teatritele seetõttu väga tänulikud. Praegunegi kõige tähtsam järvereinovi näidend Nikolajev Reinofene. Kuna vangardistlik, dramaturg 20. sajandi alguses alguskümnenditel, täpsemalt öeldes esmakordselt Eestis tema kõige tähtsam, see etendub Draamateatri egiidi all seal endises kino Helios sauna tänavalt on sissepääs väga põnev koht. Aga Me valime ühesõnaga kõigepealt see, et see valik oleks erinev siis et lavastajad, õppejõud oleks erinevad, kes toovad lavastusi välja, et noored saaksid eri kogemusi. Ja siis loomulikult ka lähtub kursusest, et kui seal on mitu tüdrukut, mitu poissi oleks rolle. Et noh, seal on väga-väga mitu asja mis tuleb arvestada ja nii valimegi Kas te kuidagi annate mingisugust head nõu või noh, kindlasti annatega kui, siis millist nendele, kes hakkavad kooli lõpetama ja saab läbi see ikkagi tore aeg, kus ühes kindlas ja noh, ma kujutan ette, suhteliselt turvalises keskkonnas midagi koos tehti ja nüüd neil on ees kapitalistlik Eesti oma töökoha, võlude, kõikide muudega. Uued teatrid, sõpruskonnad lähevad laiali ja nüüd peab saama ise hakkama, et mis sina näiteks oma lendudel ütled kaasa. Nendele, kes kooli lõpetavad? Ma ei oska öelda, et ma ütleks midagi ühtemoodi alati, sest ajaga muutuvad, kursused on erinevad, nende töökogemus on erinev. No kõige olulisem on jääda inimeseks ja kõige olulisem on ka see, kui sa satud teatrisse tööle siis noh, tuleb mõista, et kõik see asi ei alga mitte sinu saabumisega nullist, vaid seal on juba inimesed, kes on seal enne töötanud, nende tööd võiks vaadata, jälgida lugupidamisega vähemalt esialgu. Ja siis on see ka veel, et noh, niisugune kollektiivis töös on väga oluline, see nimetataks teatri puhul eetikaks. Suuremaid mõtlejaid, teatrist, kirjutajaid, Stanislavski on koguni terve peatüki kirjutanud omal ajal eetikast. See on tõesti nii sellepärast et sa enne ütlesid, kuidas, et see on väga õrn ala, see on väga emotsionaalne ala. Ei, selleks, et inimene julgeks ennast proovis ja ka etendusel avada, peab tal olema tunne, et ta on turvatud, et keegi ei hakata üle naerma, et keegi ei tee mõttetuid solvavaid, veel lihtsalt lolle märkusi. Seal väga oluline, et inimene oskaks Tarvaks eetika proovi tehes näiteks. Ja samuti on väga oluline, et inimesel oleks eetikaga intervjuusid andes, ajalehtedes ja ajakirjades sest naisteajakiri on meil hirmus palju, aga naisnäitlejaid nad vist ei olegi nii palju ma igatahes oma prismasse Kristiine prismast käin süüa ostmas, siis ma vaatan pilguga ülesed, tuttav nägu jälle. Palju, palju, pooled on ikka meie kooli kasvandikud, noh tundub, et et see on siis nüüd huvitab, mida näitlejanna arvab. Kindlasti on huvitav, mulle ka mind ka huvitab, näitlejanna arvab. Aga noh, mida kirjutada, mida mitte, mida ütelda, mida mitte millest keelduda, millest mitte, tead, seda õpetab elu. Ja inimesed on väga erinevad ja pärast lavakunstikooli lõpetamist lähevad kõige erinevamates ametitesse. Näitlejaks tänapäeval järjest enam jäädakse ka vabakutseliseks näitlejateks, kes siis töötavad lepingutega. See elu ei ole sugugi kerge. Noh, mõne mõne sind kutsutakse rohkem seriaalides muusikalidesse eriprojektis mõningaid vähem. Aga noh, meie lõpetajad töötavad ka õpetajatena. Siinkohal ma just mõtlengi, et Eesti kõrgkoolid Võiks enam teha selleks, et tuua sisse niisugune draamaõpe või esinemiskoolitus nii oma õppejõududele kui ka üliõpilastele, sest mujal maailmas on see kõik olemas. Võib-olla siin see termin saabki takistuseks, et selle all mõeldakse nii, et nüüd ma õpin näitlemist, näitlejaks ja mitte see, et see võiks olla lihtsalt vahend, kuidas paremini õppida, ennast väljendama, kas siis sõnas või? Või muidu ka ja see on väga õige, sellepärast et mujal maailmas on nii, et näiteks Ameerikas, kus sa kolledži teatrid ja seal on väga erineva kestusega ja mahuga õpingud teatri, draamaalal, on inimesi, kes töötavad pühendunult sellega kestust kellele see ongi üks põhiainetest võib-olla filosoofia kõrval ja on inimesi, kes läbivad lühema mahuga kursuseid ja need inimesed ei ole sugugi ainult humanitaarid, väga paljud füüsikud teevad seda, arhitektid vajavad seda. Juristid, poliitikud, noh, ja nii edasi, nii edasi, pigem võib öelda, kes ei vaja, noh, ma ei teagi neid keegi elu lõpuni tahab üksi istuda, kuskil kambris, mitte suud lahti teha. Kingsepp võib olla, aga. See on oluline ja Eestis, noh õnneks meie kõrgkoolid hakkavad järjest rohkem koolitama pedagooge, õppejõude. Et ka mina olen näiteks käinud maaülikoolis, kus oli erakordselt sümpaatne õppejõudude kaader. Seal oli möödunud aastal oli vist kolm või neli korda lausa kolm tsüklit, käisin seal samuti Tallinna tehnikaülikool on asja vastu huvi hakanud tundma. Need ühelt poolt peaks seda õpetama üliõpilastele eneseväljenduskunsti kuidas kasvõi kõige elementaarsemat, kuidas ennast väljendada verbaalselt. Ja ka milline kehakeel sul on, kuidas sa välja näed, kuidas mõjuda veenvam, ana usutavamana. Ja kindlasti ka õppejõud, sellepärast et väga paljudel õppejõududel on kurbi kogemusi sellega, et hääl väsib ära. Eriti meie hiid auditooriumites, kus ei ole eriti mõeldud akustika peale, kus istuvad tõesti koos 100 150 200 üliõpilast korraga seal ikka teater. Ja kui sa siis räägid ja kui sa siis veel selja keerad ja siis noh, mida siis üliõpilane sealt kuuleb? Ma arvan, et see on meil ka tulevikus järjest enam ja enam läheb oluliseks ja lavakunstikooli poole pealt. Me oleme selleks praegu juba noh, teeme pidevalt ettevalmistusi. Magistrikursused, meil, see, kus sinagi õpid, mõtlen Tarmo Kiislerile, kes laagrit juhib. Temaga meie magistrant ja meil on hea meel, et niisugune spordireporter ja raadios palju esineb, mees on tulnud lavakunstikooli õppima ja mitte ainult tema on siin, raadiost on teisigi meie naisi olnud, millel magistrikursusel. Nii et. Ma näen selles asjas perspektiivi, tulles tagasi, et millest see jutt algas. Et mida teevad meie lõpetajad, ma arvan, et üsna pea me jõuame sinna, et kõik meie lõpetajad peavad saama mingisuguse Esmase kogemuse, kuidas koolitada, sest väga-väga paljud nendest töötavad draamaklassides juhendavad kooliteatreid mitmesuguseid muid asju. Nüüd on neljanda küsimuse kord. Toompeal asuva lavakunstikooli koolimaja küljes on Voldemar Panso bareljeef kes on selle autor. Kuus 410 613. Küsimus number neli. Tere. Tere. Marina teadis täpselt, et tegemist on Jaak Soans siga, mis on ka õige vastus, kinnitab veelgi, et on küll tõepoolest, on küll aitäh marinale ja küsime siia juurde eraga kohe viienda küsimuse, siis on veel rohkem mänguruumi. Jutt oli magistriõppes lavakunstikoolis, selle magistratuuri on lõpetanud palju toredaid inimesi, kes kõik on kirjutanud ka oma lõputöö või siis magistritöö. Üks nendest töödest on välja antud võib-olla mõni muu ka, aga konkreetselt üks, mida ma kindlasti Diana antud välja ka raamatuna, mille pealkiri on tasa kuulata, on kergem. Autor, kes tegi samanimelise magistritöö lavakunstikoolis ja tema töötasa kuulata on kergem anti välja ka raamatuna. Telefon on kuus 410 613. Ja keegi helistab nüüd. Tere. Tere. Tamur Tohver. See on Tamur Tohver ja kes oli see, kes helistas Vello Tartust Vello Tartust, kas kasutasite Google'it? Ja selge? Ei ole keeruline arvata, aitäh. Tõepoolest, Tamur Tohver, Kiiu. Üks nendest, kes oma nii-öelda ei saa öelda alghariduse, aga siis nagu kõrghariduse sai toonasesse pedagoogikaülikoolis või oli ta siis lausa veel pedagoog instituut ja siis tuli lavakunstikooli magistrantuuri. Aga ütle, Oleja Ingo, kui meil oli päris, saate alguses juttu, et need noored inimesed hakkavad ennast nagu osadeks lahti võtma kooli alguses kui kokkuna lendab panekuga lõpuks saavad. No ühelt poolt inimene võtab ennast, vaatab, õpib ennast tundma. Ja ta ei õpi tundma mitte ainult ennast, vaid ka teisi inimesi, sest paralleelselt sellega, et endas enam selgusele jõuda on meil algusest peale ka harjutused, kus inimesed, kus tudengid, jälgivad inimesi tänavalt nende kõnnakut, nende kätetööd, nende pea, hoiakuid ja nii edasi samuti tüüdidesse improvisatsioonidel, kus esitatakse erinevaid elulisi asju, mängitakse läbi, seal samuti toimub vestlus, analüüsitakse, miks inimene käitub nii, mitte teisiti, kuidas nii et Ühelt poolt õpitakse arusaama või püütakse aru saada endast enda emotsionaalse masinavärgi toimimisest. Ja teisalt jälle vaadatakse teisi inimesi ja siis kui neid oma noh, kuidas ma ütlen, mudelina võiks see välja näha niimoodi, et kui ennast ollakse tund ma õppinud siis Enda erinevaid osi kokku pannes saame hoopis teise inimese võime saada mingitesse võimendades mingit asja retušeerides. No see kõlab lihtsalt matemaatiliselt, tegelikult on see kõik üsna keerukas. Ja kui sa nüüd küsid ka, et mis see siis on, et kes see siis on näitleja? No seegi ta huvitav vaadata. Laval see on noh, põhiline ja huvitav vaadata mitte ainult tema noh, niisugust erilaadset või eripärast nägu kuulatama eripärast häält vaid üldiselt Eesti publik on ka küllalt nõudlik ja huvitav on vaadata, kuidas näitleja ühes või teises rollis kohas tema roll ühes või teises situatsioonis olukorras käitub. Kui palju ootamatuid käike on elus? No see on, ideaalis võiks see nii olla. Sa ise oled õppinud Venemaal ja olete külastanud pärast seda, ma arvan, päris paljusid maailma teatrikoole, kas see, kuidas õpetatakse, meil on mingi üks ja õige eesti tee ja Eesti mudel või niimoodi õpetataksegi? Pool enam-vähem. Tead pigem on isegi nii, et nii palju, kui on õpetajaid nii palju meetodeid sest ta on ikkagi väga individuaalne, ma olen näinud. Ka Rootsis ei, seal Inglismaal ma nägin, kas õpetati niisugust analüüsi Stanislavski süsteemi järgi. Aga samas noh, käis mööda ruumi õppejõud, kes siis seletas, et sina tuled siit, sina tuled siit, sina tuled sealt sisse või tema teeb seda siis sina teed seda. Kuigi tähendab selle õppeaine nimetus oli analüüs Stanislavski meetodi järgi. Aga kindlasti õppejõud midagi andis omapoolsed edasi, et ta on ikkagi kogemuste edasiandmine. Võib-olla kõige noh, niisugune populaarsem asi on see Jaapanis, Hiinas, Indias, vanad traditsioonilised teatrid, seal näitleja eesmärgiks on mängida seda või teist rolli sama hästi, kui tema vanaisa mängis, teate, mis antakse amet sugupõlvede kaudu Edasis teatri. Ta algab seal lapsest peale, kuskil veel eelkooli eas, meie mõistes hakatakse juba oma keha tunnetama oma keha aastaarusaama pannakse kehad piirsituatsioonides nii painduvuse kui tasakaalu kõige mõttes. Sest kui sa paned oma keha piirsituatsioonis, õpid tundma, aga meie koolis on ju väga keerukaid harjutusi nõudvat füüsilised treeningud, mis ei ole mõeldud selleks, et noor inimene, kes kooli lõpetab, oskaks tantsida balletti või visata. Ta saltosid aga et ta tajuks oma keha võimalusi. Et ta peab minema mingisuguse vastupanu viimasele astmele, selleks ületada oma keha vastupanu, selleks, et vabaneda oma kehast. India joogid ju, kes teevad kõikvõimalikke meie jaoks müstilisi paindumis harjutusi, Nad teevad seda ainult selleks, et vabaneda oma keha. Ikest, et olla vaba, mediteerida vabalt ja nii edasi. Ühesõnaga, kui idamaade traditsioon eeldab, et ma mängin neid osi vanades traditsioonilistes näidendites sama hästi kui minu eelkäijad siis läänemaine traditsioon, et head mõtted, et seda ei peeta üldse heaks tooniks, kui ma hakkan kedagi kordama, ikka tahaks teha uut, uut ja veel kord uut. Nii et see on nagu romantismi klassitsismi vaheline niisugune balanss ühelt poolt ennast väljendada võimalikult siiralt, võimalikult uutmoodi, teistmoodi. Ja teine on siis see, kus siis täita kanoonilisi vahendeid ja Nüüd, kus asub selles asjas eesti teatrikool et. Ma arvan, et me ei ole siin midagi, noh, väga isemoodi. Meie kooli asutajad on õppinud Moskvas, mina olen õppinud samuti Moskvas. Panso õpilased on kooli pidanud pärast ka edasi, mina ei ole Voldemar Panso juures õppinud, mina õppisin. Et tema õpetaja-õpilase juures, nii et Voldemar Panso mulle nagu teatrikeeles võlduse onu. Ja siis sest tema õpetaja oli marjagnebel ja Popov ja nende õpilane oli minu. Samu asju noh mõnede variatsioonidega väga paljude variatsioonidega õpetatakse ju enamuses läänemaises teatrikoolis, kus eeldatakse ka teatrikooli lõpetajad peaksid olema võimelised esinema kinos ja televisioonis, mis nõuab väga suurt tõepära. Ja. Kuidas see toimub, see on tõesti õppejõu, sest asid kaks eri inimest, kes võtavad kätte sama metoodika, nad hakkavad seda andma täiesti erinevalt. See sõltub lihtsalt, kuidas nad ise on, mis nemad ise igaüks personaalselt oluliseks peab. Ja siis ka, mida see üliõpilane, kes, kes temaga töötab, sealt oluliseks peab endale vastu võtab, sest praktiliselt igast tunnist, kus viibib 15 kunstide eriala üliõpilast. Siis, kui õppejõud räägib ühte asja, siis on seal pärast 16, neli positsioonikojas igaüks selle aru sai. Emotsionaalselt teatris on väga oluline see, et mitte ainult peaga ei saada aru, vaid saadakse aru just oma emotsionaalsusega oma võimega seda teostada. Et aru saada, tähendab, võime teha. Kuidas sulle tundub. Kas midagi muutus sinu kooli olemuses pärast seda kui Eesti taasiseseisvus? Et kui võrrelda teatrikooli nõukogude ajal ja nüüd siis noh nagu ennist ei öeldnud selles kapitalismis. No ütleme, kui me jätame kõrvale välissõidud, mis külje pealt saavad, praegu ma ju rääkisin juba õpingutest Londonis, mida enamus meie üliõpilasi saab siis vahetused, programmid Soomega, Ühisüritused Soomega, Lätiga, Leeduga, Rootsiga ja nii edasi ja nii edasi, kui me selle kõrvale jätame, kui me jätame kõrvale selle, et meil on kättesaadav väga suur hulk kirjandust originaalkeeltes ja me lavakunstikoolis ka tõlgime olulisemaid asju, näiteks huvilistele soovitan kindlasti osta lavakooli raamat, millest ma enne juba rääkisin, ilmus Joshi hoida nähtamatu näitleja sõnaga palju, palju raamatuid oleme praegu välja andnud. Jätkame sellega kindlasti. Aga. Kui me jätame kõrvale, jah, nüüd selle raamatut jätame kõrvale välissõidud, jätame kõrvale selle nõndanimetatud punaseid aineid, enam ei ole mingit niisugust noh, ilmselt jama ei pea õppima, mis oli kõigil selge, et see on jama, ei ajaraisk, aga lihtsalt aeg nõudis. Siis ma julgen öelda, et vahet ei ole. Sellepärast et teatrikoolis mina ei ole muidugi õppinud Stalini kus oli ikka väga ohtlik. Ja ma olen näinud üksikuid sihukesi stenogramme tollases kunstinõukogudesse oli ikka tõeliselt ohtlik. Kus, tead noh, keegi ei teadnud, mida naaber või kolleeg talle võib teha. Ja keegi ei teadnud, kes on, kus kohas ametis. See aeg, kui mina juba Moskvas õppisin kuuekümnendatel, siis meil oli küllaltki avameelne see seltskond. Me mängisime seal Camorošekit ja Becketit ja muid asju. Sellega oli ka pahandusi, aga me mängisime sõda Eestis, teater seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel üldse oli niisugune koht, kus õhk oli vaba sest isegi rangelt tsenseeritud mõningaid lauseid siis näitleja intonatsiooni allus tsenseerimisele lavastaja rõhud. Ja sellepärast nad teatri ümber oli alati palju inimesi, keda see huvitas kas või Tartus, kus Tooming ja Hermaküla tegid oma esimesi lavastusi Sist Vanemuise ümber koondus kogu Tartu tolleaegne intelligents. Me töötasime Pärnus. Noh, ka seal oli palju lavastusi, näiteks Majakovski saun 82, mis, mida tuldi vaatama bussidega üle terve Eesti Majakovski saun, no ma ei tea, kuidas tänapäeval võiks minna. Tundub, et noh, ei ole nagu kassatükk, aga läks. Nii, et ma ütleks niimoodi, et ei teatrielus ega teatrikoolituses ei ole olnud olulise asja teatrikoolitus, näitlejakoolitus on mitu 1000 aastat vana. Siin oleks nõukogude võim, ei puutu palju sisse. Kui võtame selle, mis toimub noore inimese hinges, et kas nad tänapäeval näiteks mõtlevad juba varem sellele, et kus kastma tööd saad? Kindlasti kindlasti näete seda tudengite peal ka. No kui aruteluks läheb tunnis on muidugi seda joru aga kui kellegagi niimoodi rääkida, siis mure on küll ja eriti kolmas neljas kursus, isa mure juba tõsine. Seda enam, et teatrid, noh, praegu on natuke suurendanud koosseisu, aga ma kirjutasin mõne aja eest tsirka vasarasse artikli või sirpi, siis sa juba muidugi ainult sirp sirp ja artikli, kus ma võrdlesin teatrite koosseis kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel ja siis nüüd sellel aastatuhandel ja näitasin, et 63 näitleja kohta on kadunud ehk kahe teatri jagu näitlejaid on lihtsalt vähem praegu noh, mõned teated on suurendanud. Aga probleem on tõsine. Meil on kuuenda küsimusega. Kuues küsimus on selline. Üks praegune lavakooli Te jõud on andnud välja oma artiklite kogumikku, mille pealkiri on teatrimälu. Kes on see lavakooli õppejõud, kelle artiklite kogumik kannab pealkirja teatrimälu? Keegi helistas, aga vastata ei taha. Mis siis ikka, vaatame, äkki keegi helistab, kes tahab vastata. Tere. Merle karusoo. Merle põgusalt on ilmunud üks ilmus äsja, mitu raamatut, näidendiraamat ilmus just, aga ei ole andnud välja teatrimälu nimelist kogumikku. Lea Tormis, õige vastus ja kes helistas? Marju, aitäh teile see Tartu Marju. Ilmselt siis oli nii, meil on kuus õiget vastust ja Lea Tormis oli viimane õige vastus ja õigesti vastaja. Annan Ingo Normeti le täringu, kes saab seda veeretada ja siis saame teada, kes tänase saate auhinna võidab. Number kuus Marju Tartust Diaadiset. Madis Kõiv on audoktoriõed. Lea Tormis on andnud raamatu välja. Nii et kaks õiget vastust temale läheb ka auhind. Lõpetuseks Ingo või ütleme siis viimaseks kuueks minutiks on meil veel juttu, aega ja võimalusi. Ütle, palun, kui need noored inimesed tulevad esimesel septembril esimest korda kooli isandat kaheldamatult väga õnnelik. Kuidas sulle tundub, kui õnnelikud on nad siis, kui nad viimast korda sinu koolist välja lähevad? Oi, ma ei tea, seda, peab nende käest küsima, sellepärast et ilmselt tunded on seinast seina ja võib-olla mõnele on kool sobinud, rohkem, mõned vähem, mõned ootab eessugune juba väga huvitav töö kuskil teatris, teine ei tea täpselt, mis tast saab. Aga kurb on see ühes mõttes küll ta nad noh, kurb, aga nagu iga asi elustataile kurb vait on paratamatu. Koolis nad õpivad üksteise käest rohkem kui pedagoogide käest. Tegelikult igas iga kursus elab niisugust oma eluga. Me võtame vastu üle kahe aasta uusi üliõpilasi. Ja seetõttu noh, need, kes satuvad olema ühel ajal koolis peale selle, et neil on seal pingelised tunnid hommikust õhtuni. Pluss veel ka iseseisvat tööd, mis on vaja ette valmistada neile piisavalt aega omavahel juttu rääkida, kommenteerida, midagi loetud-nähtud. Nad tõesti teevad seda, noh ma olen mööda minnes kuulnud või ka osalenud juttudes jutuajamistes. Selline hoiak tekib niisugune põlvkonna hoiak, selle seltskonna hoia mida nemad, mis neile meeldib, mis meeldib rohkem, mis vähem. Ja see on üks olulisemaid asju, mis tekib, sest me kuul on ikka väga väike. Tähendab, kui meid kuulavad praegu Tartu Ülikooli lõpetajad, kui õppijad või Tallinna tehnikaülikool, kus on kümned tuhanded inimesed siis meie koolis on koos magistrit ega kuskil umbes 50 üliõpilast. Ja bakalaureuseastmes vist umbes 35. Nii et ta on tõesti väga väike kool, seetõttu. Ja asume eraldi Toompeal. Eesti muusika ja teatriakadeemia peahoone on teatavasti Rävala puiesteel aga teatriharu peale ja seetõttu, et me oleme niisugune omaette niisugune kogukond siis on üliõpilastega igasugused tavad, traditsioonid nagu tänanegi Voldemar Panso sünnipäevapidu mis toimub regulaarselt iga aasta pärast Voldemar Panso surma 1977. Et kus siis tulevad kokku nii äsjased vilistlased kui ka juba ammused vilistlased, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Ja selle peo korraldab tavaliselt kõige noorem kursus. See enne seda on siis peale teatri etendust Voldemar Panso preemia pidulik väljakuulutamine. Meil on õnnestunud seda hoida saladuses ja praegu ma ka muidugi ei ütle. Kes saab olema. See selgub täna õhtul pärast kõige tähtsama etenduse vaatamist. Ja. Õppejõudude kollegiaalselt otsustame ja siis anname veel niisuguse vaikimisvande et seda kuskilt ei kuule, nii et ühesõnaga üliõpilased, kes täna mängivad, nad teavad, et keegi nende hulgast saab. Aga rohkem nad ei tea. Ja selle kuulutab välja siis täna õhtul Ain Lutsepp, kes on siis nüüd värskelt valitud Eesti teatriliidu esimees. Temas pidulikult teatab, pärast etendust, kes on siis nüüd uus laureaat? Nüüd hakkab saade lõppema meil kahe minuti pärast, ma ühe küsimuse küsiksin sult veel, ütle, palun, kui sa kohtud näiteks aastaid hiljem mõne oma õpilasega, kes ei tööta üldse kuidagimoodi teatriga seonduvalt, oled sa õnnetuga. Kui inimene tunneb ennast hästi oma uues elemendis, siis mul on tema üle hea meel. Diana, kes oli kooli ajal konstantiinova, töötas palju aega teatris Pärnus ja praegu on stjuardess paar korda temaga lennanud. Seal pilvede all on väga tore temaga juttu rääkida ja ma näen, et inimene on õnnelik, keda ise ka kinnitab, et ta on väga rahul. Nii et miks mitte, tähendab, see nad lõpetavad. Siis ma ütlen, et neid ei õpetata näitlejaks andekatele ja ütleme nii, eeldustega inimestele antakse võimalus läbida näitleja, lavastaja või dramaturgi koolitusprogramm, mis nad selle programmiga peale hakkavad, sõltub neist enestest. Need olid küll ilusad lõpulauseid, aitäh, hingan arvutile selle saate eest ja kuuspakk tänaseks lõpetatud tänane võitja Mario Tartust ja veel kord, kui meid kuuleb eelmisel korral võitnud Heino Harjumaalt, siis olge hea, helistage nüüd näiteks kahe minuti jooksul siia telefonile kuus, 410 613 või homme Hillar panile tema lauatelefonil kuus üks üks neli, neli 60, siis saate teie ka oma auhinna kätte. Aitäh tänase ärakuulamise eest. Kuuspakk lõpetab ja järgmisel pühapäeval on uus saade väga mõistetavalt teisel teemal.