Tere päevast, mina olen toimetaja maris Johannes elu areneb, tehnoloogia areneb koos sellega ka keel. Seetõttu võtsime nõuks korraldada üks pikem vestlusring teemal infotehnoloogia ja keel, selleks on ka oma väga konkreetne põhjus, nimelt keele kõrva on võimalik nüüd ka oma koduarvutisse tellida. Selle asja nimi on boot casting. Aga kuidas seda eesti keeles nimetada? Ei mina seda teadnud. Ja nii ma jõudsingi oma Tänaste, vestluskaaslaste, Steni ja nii kassas meie ühisest arutelust välja ka mõte teha pikem vestlussari. Aga saame kõigepealt tuttavaks. Stuudiokülalised on vallivooria hur Mikk Jürjens pärimi tausta paari sõnaga. Mina olen ühe Eesti suurema ja loodetavasti ka parema tarkvara lokaliseerimise firma peatoimetaja. Lisaks üritan anda oma väikese panuse Eesti terminoloogia ühingu juhatuses kümmekond aastat olemas. Võiks öelda, et käsikäes Arvi taastiga üritanud seda eestikeelset terminoloogiat välja töötada ja lihvida ja ühtlustada. Ja, ja praegu on tekkinud niisugune seis, et neid tõlkefirmasid, kes üritavad tarkvara telkida on Eestis juba tekkinud väga palju ja missioon nagu siis terminoloogia ühingus ja ka tilde tõlkebüroos on see, et kuidagi ühtlustada seda süsteemi, et me räägiksime ühtedest asjadest ühtede samade üldarusaadavate terminitega. Nii Burmik. Olen telekommunikatsiooni, ehk siis mina nimetan seda sideks. Hariduselt olen sideinsener ja lõpetanud olen ma siis Tallinna tehnikaülikooli on magistrikraad ja töötan sellises ettevõttes, mis tegeleb andmesidelahenduste väljatöötamisega. Nii palju on meil siis valliga olnud ühist, et viimasel, kas siis kaheksal aastal või seitsmel või umbes nii, oleme me töötanud koos selles samas lokaliseerimis ettevõttes, mina tõlkijana, volli on siis minu töid toimetanud. Mulle pakutakse sealt kõiki tehnilisi tõlketöid ja kuna ma paraku tean, kuidas asjad töötavad, siis sellelt pinnatame tunud üpris palju kaklemisi või, või siis eriarvamusi, isegi mis meil on tegelikult viinud kokkuvõttes minu arvates edasi ja me oleme nii mõnegi termini ütleme siis, muutnud neid, ainult et siin on palju ja ilmselt ta tulebki neist juttu ja keelehuvi on mul lihtsalt kaasasündinud asi ja tänu sellele ma olen siin tõlkimisega tegelenud ja see on minu hobi, ütleme nii. IT-valdkond areneb pööraselt, üks koolkond ütleb, et polegi vaja midagi tõlkida lähemegi inglise keelseks. Kuidas see filosoofia siis on, teil seal terminoloogiakomisjonis? Eesti keel peab ikka kestma jääma, selle nimel me ikkagi tegutseme. Et eks meil ole suurt, et eeskuju võtta, võib-olla soomlastest, kellel see IT-asjade lokaliseerimine algas juba tohutult varem kui meil Eestis minu arvates see oli üks kümmekond aastat varem tõenäoliselt kuna Me saime juba siis oma silmaga näha, et need soomekeelset kasutajaliides tarkvara kasutajaliides tõesti toimivad. Jah, me teame ka seda, et soomlased mõtlesid väga palju oma sõnu välja selleks ja, ja seal alguses täpselt sama probleem nagu meil Eestis. Et lihtinimene ei saanud nendest termidest esimese hoobiga kohe aru. Aga nüüd on aastad mööda läinud, nad kasutavad seda soomekeelset tarkvara ja täiesti omaks on võetud kõik need terminid ja huvitav on muidugi see, et Eesti-Soome oma areneb niimoodi kõrval ja mitme sammu võrra ees, et me ei ole soome keelest eriti neid termineid üle võtnud ikkagi see tõlkimine käib nagu läbi inglise keele itipoisid, võtavad seda inglisekeelset tarkvara ja teevad seal oma tuletisi ja võtavad neid inglise keelseid sõnu slängisõnadena üle, mis tähendab ka seda, et osa neid IT termineid kipuvadki oleme natukene ingliskeelsed ja osa on mugandatud ja osa on päriselt ära tõlgitud, et nagu siin juttu oli, et neid koolkondi on jah nagu suhteliselt, et mitu olnud. Ja, ja üks nimekamaid on kindlasti need agu riskid. Ehk siis Ustus, Aguri mantlipärijad ja tema esimesed arvutiterminid, teeterminid vapustasid natukene Eestimaad sellepärast et nad tundusid nii nii ufolikud ja nii kauged ja, ja nendega tõesti oli raske harjuda, nende üle naerdi alguses, aga nüüd on, ütleme kuskil pooled nendest terminitest on tegelikult väga hästi käiku läinud, inimesed on omaks võtnud, tundub jah, et, et meil on nagu selline esimene reaktsioon ongi võtta selline kaitse aset sissetõrje positsioon ja ja hakata ründava tiss suus sõna ja, ja kes sellest aru saab ja võiks ju kuidagi lihtsamalt öelda. Aga nüüd ka näha, et kui me oleme mõelnud välja mõned uued terminid ja kirjutanud need sinna tarkvarasse sisse, inimesed kasutavad, kasutavad alguses põrisevad, siis vaatavad ja tõi, aga teisiti nagu ei oskakski. Tarkvara ja üldse IT valdkonnas tegelikult on ju nii, et need esmased ja kõige osavamad kasutajad, nemad võtavad üle inglise keele ja tekitavad siis nii-öelda oma koduse slängi. No kuidas sellest slängis termin sünnib? No eks seal ole ikka hästi palju aspekte, aga kui me nüüd hakkame siin Slangist rääkima, siis see oli juba palju aastaid tagasi. Üks väga tuntud ja tunnustatud inglise-eesti tõlk tuli minu juurde, ütles, miks te kasutate vaata sellist slängi installima, see on ju kohutav släng. Ja siis ma tegin talle selgeks õigekeelsussõnaraamatus, Ani installima täiesti sees ja need iirima liitega sõnad neid on juba üle 10 aasta, minu arvates Eestist aastate umbes Eesti keele instituut on soovitanud neid lühendada selle silbi võrra nendes sõnades, kus vähegi saab. Et kui me hakkame mõtlema seal IT terminite vallas, selliseid sõnu on päris palju installima ja skännima ja syncro ronima näiteks sünkroonimine sõnaga sellega me oleme ka päris palju vaielnud. Tundub, et see tehnikaülikoolis õppinud inseneride põlvkond eelmisest sajandist nemad olid nagu selles inkroniseerimisega nii ära harjunud, et nad vaidlesid sammul vastu nomiss, sõnase sünkraanima on ikka sünkroniseerima ja sünkroniseerima. Aga jälle aeg on edasi läinud ja, ja me oleme nii palju seda oma tarkvaratõlgetes kasutanud ja selgitanud ka seda Eesti keele instituudi asjatundjate seisukohta, et need eriliited sealt võiks välja rookida. Ja, ja ma ütleksin küll, et praeguseks on see nagu juba omaks võetud, siis on veel sellised sõnad nagu Maximaliseerima näiteks öeldi vanasti, nüüd me ütleme, Maxi meerima inventariseerima, inventeerima, minimaliseerima, mini meerima, bjektiiviseerima, objektiveerima, subjektiviseerima, subjektiveerima. Mina küll ei tunne, et ma nendest sõnadest aru ei saa, sellega, et ma olen selle eriliite sealt vahelt ära võtad. Eks keel muutub ratsionaalsemaks või nii, on nagu mugavam lühem kirjutada ja iseenesest nagu kohandab ennast. Ja lühidus on tegelikult need tarkvaratõlgete juures üks väga oluline aspekt lühidus, sellepärast et kui te vaatate arvutiekraanile, siis te näete, et need menüüd ja nupud ja nende piiratud pikkusega neid ei saa lõpmatuseni lohistati üle ekraani servade et see tekst ja sinna ära mahtuma, mis sellele nupule või menüüsse või kuskile mujale seal ekraani elementides ette nähtud. Ja nagu me teame, siis eesti keel paraku muutub inglise keelest tõlkimisel alati kuigi palju pikemaks. On räägitud 12-st protsendist, on räägitud 15-st protsendist ja vaheliseks rohkem. Nüüd Meie oleme algusest peale endale aru andnud, et need tekstid venivad pikemaks ja oleme otsinud neid võimalusi, mille võrra seda siis lühendada. Üks variant on see muidugi, et me saame asesõnad, saame tekstist suuresti välja rookida. Kuna eesti keel on niisugune tore keeled, need pöörded, pöördelõpud näitavad juba ära, millise isikuga on tegu, kas mina või või, ja, ja sina või teie tegusõnad näitavad isiku väga hästi ära, siis me oleme need asesõnad tekstist päris julmalt välja rokkinud. On küll öeldud, et tekst muutub sellega soomepäraseks. Otstarbekas teksti mõte, sellega ei kaota mitte midagi. Ja see on nüüd see üks kompromiss, millele me oleme läinud selleks, et need tekstid sinna ära mahuksid. Siis üks nõks, mis tundub, et on nii tühine, aga tegelikult millega me võidame seal Iidee tekstides hästi palju ruumi. Lõppkokkuvõttes on see, et me kirjutame, ei ole, asemel pole, selle tekstimassi juures on see tegelikult väga suur võit ja me saavutame sellega selle, et me ei pea sõnu mehaaniliselt lühendama. Meie eesmärk on see, et ikkagi see kasutajaliidese testid, et need oleksid terviksõnad, et et nad oleksid aru saanud, vaatavad ja et see kasutaja peaks hakkama mõistatama, mida sellega nüüd öelda on tahetud. Ja kolmas viis on muidugi see, et me kasutame suhteliselt palju liitsõnu. Kui me liidame kaks pikemalt sõna kokku, siis tavaliselt ta läheb ka natukene lühemaks, niisuguseid uudsemaid sõnu jälle, millega on natukene ka vaieldud, seda liigutust, mida me hiirega teeme, nimetame meie klõpsamiseks. Need klikimised ja, ja muud versioonid neid me ise loeme slängisõnadeks, aga kokku oleme leppinud, et IT-kirjakeeles Me kasutame klõpsemist ja siis sellega seoses oleme moodustanud niisugused uued, et eliit nagu topelt klõpsama vasak klõpsama, parem klõpsama. Vot nendega on vahel vaieldud ka, et aga neid sõnu ei ole õigekeelsussõnaraamatus olemas, järelikult neid sõnu ei olegi olemas. Aga keel areneb ja ilmselt õigekeelsussõnaraamat ei suuda ka mahutada päris kõiki neid vorme ja tuletisi, mida elus vaja läheb ja mida tegelikult kasutatakse. On nad juba erialainimeste seas kinnistunud ja nende lektikas, see on hästi oluline. Aga Urmim, kui ladusalt on võimalik teie erialal näiteks pidada loengut eesti keeles? Ja ma olen sellega väga lähedalt kokku puutunud. Ma isiklikult. Ma arvan, et on võimalik väga ladusalt eesti keeles rääkida, selleks on küll jah mõningast vaeva tarvis näha, sest et poolest nagu ka vali ennem juba mainis siis enamike meie noori IT-spetsialiste niinimetatud patsiga poisse saab oma teadmised ikkagi interneti kaudu ja enamik sellest on ikkagi inglise keeles saavad teistest, otsustate nendega eesti keeles kõnelema vot ega ei saa küll, nii jah. Ja, ja selles ongi tegelikult see kurblooluse, et meie noor põlvkond ei armasta eesti keelt. Ei maksa nii sinisilmne olla selles osas, et neid tuleb kõvasti suunatud selleks, et nad hakkaksid aru saama, et eesti keel on vajalik. Sest ma olen isegi läinud äärmuseni oma loengutes öelnud, et okei kui te ei sobi, eestikeelne terminoloogia, unustage ära, hakkame inglise keeles rääkima. Vaatleme paljud teist siis aru saavad sellest jutust, sest mina olen mõningate reservatsioonidega nõus ka inglise keeles loengut pidama, aga ma vean kihla, et sisesada 95 protsenti aru üldse, millest räägitakse sellest. Tegelikkuses on nooruse inglise keele oskus väga küsitava väärtusega, olenemata sellest, et meil koolihariduses on väga suurt rõhku sellele pööratud. Aga meie inglise keeleõpe baseerub ikkagi tavalisel suhtlusel teemad, et kuidas poes hakkama saada ja ja kuidas teed küsida võõras linnas ja sellised oskused on neil olemas loomulikult, aga kui jutt läheb erialaterminoloogiasse ka inglise keeles, nad ei saa tegelikult sellest mitte midagi aru. Sest nad ei ole kuulnud nendest protsessidest, nad ei tea, mis need on. Füüsika õppimine koolis on täiesti ohutud. Matemaatikast meil üldse räägi ja mis tehnikaharidust meil siis tuleb, sealt mitte mingisugust, keegi ei saagi aru, sest kõik need IT-alased protsessid algavad peale sellest, et inimesed hakkavad aru saama, mis asi on füüsika. Mis asjad on elektronid, elektromagnetiline laine, mis asi on Maxwelli võrrand? Vot sellised asjad on sellised teadmuse aluseks, et sa saad hakata ennast arendama IT vallas see tähendab seda, et kui sa ka inglisekeelset teksti loed, sa pead teadma seda. Aga seda juttu õpetatakse meil eesti keeles. Ja kui sa nüüd satud inglisekeelsele lehele, kus on ka kõik see jutt kaunilt kirjas ja tehnilises, inglise keeles ja sellest ei saanud mitte ühtegi sõna aru, aga eesti keelest jah, nad saavad aru küll, alguses nad sõdivad vastu ei, mis asja, mis asja, et switch ei tohi lülitaks nimetada, et minge ikka kuhu peale kõik nimetavad ju nii, et kuidas ei või nimetada. Aga kui ma ära seletanud, mis on nüüd selle lüliti ja kommutaatori erinevus siis nagu hakatakse küll mõtlema ja väga paljud õpilased on ennast korrigeerinud pärast seda lõputöid on viimasel ajal juba meeldivam lugeda, ütleme niiviisi pärast seda, kui nad on sisust aru saanud tulema siis tagasi natuke, et kuulajaga aru saaks, millest ma siin räägin. Et switch iseenesest, inglise keeles on lüliti otsetõlge Eesti keelde. Paraku on nii, et et sellel terminile inglise keeles on mitu eestikeelset vastet, kui keegi võtab vaevaks sõnastikku piiluda, siis seal on päris mitu alternatiivi veel välja pakutud. Ja ühele neist näiteks kommutaator või siis ümberlüliti. Ja vot me peame nüüd jaapa konteksti, et kui meil on tegemist IT-alaga võrgutehnoloogiaga või siis ka miks mitte SAT-TV-vastuvõtuga automaatikasüsteemidega, siis iseenesest ses vitš tähendab lihtlabast lülitid, see on selline lüliti, kui me läheme uksest sisse, on meil seal üks nupp, mida vajutada, siis läheb tuli põlema, vot see on switch ehk lüliti. Aga nüüd telekommunikatsioonis on asi natuke keerulisem. Juhatuseks võiks olla selline, kirjeldas, et on olemas igas kontoris või osis suuremas majapidamises kodune võrk, kaasajal on see levinud asi IP televisioon Nonii võidukäigu tõttu. Telekasse tuleb ju ka internetikaabliga vedada. Ehk siis meil on ikkagi üks seade, seda nimetatakse kas siis lüüsiks või kommutaatoriks, kus on hästi palju neid auke, kuhu saab siis neid võrgujuhtmed pihta. Ja see asi on siis kommutaator, aga tema, mitte Lülita need juhtmed sisse ega välja. Nii nagu see lüliti teeb, vaid tema jagab seda võrguressurssi kõigile nendele arvutitele, mis on selle pataljoni lüüsiga kokku ühendatud ja nende vahel toimub siis pakettide saatmine vastavalt sellele, kuidas võrgu tooge ette näeb, selle asja nimi on kommutaatori, see võikski nii jääda ka valitsusasutustele, ma panen siin kõvasti südamele. Kui riigi hankides kirjutatakse võrgulülitite hange, siis andke andeks, mina ei saa küll aru, millega tegu on. Seoses sellega tuli meil kunagi jutuks, kuidas tehnikaülikooli õppejõud interpreteerivad eesti IT terminoloogiast et Eesti IT terminoloogia standard on olemas. Tegelikult see riiklik standard tähendab seda, et on mingisugused termini vasted kokku lepitud, mida peaks järgima Eestis, aga selle terminoloogia standardi häda on tegelikult selles, et seda on koostatud eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel ja viimaste isikutega saadi hakkama 2003. aastal küll, aga see tähendab seda, et seal eelmise sajandi kokku pandud standardid ei ole vahepeal tegelikult kohendatud ega uuendatud. IT-valdkond areneb nii termiliselt ja süsteemid muutuvad ja, ja nende süsteemi elementide otstarve muutub natukene ja neid asju hakatakse ümber nimetama. Et kuidas sealt tehnik ka ülikooli ja õppejõudude poole pealt paistab, näiteks. Et ma peaks ütlema, et selle terminoloogia standardi väljatöötajad on olnud hästi head spetsialistid ma ütleks nii, et 98 protsenti sellest, mis seal kirjas on, peab ka praegu väga hästi paika. Aga on seal muidugi kaks protsenti selliseid termineid, mille üle võib vaielda, aga üldiselt nad siiski veavad paika, olgugi, et meil on siin läinud aeg edasi. Need, sidetehnoloogia algtõed on jäänud samaks, terminoloogia käsitab endas algtõdesid, mis on väga nii-öelda juure tasandil Iidee kommunikatsioon loomulikult, seal ei ole uuemat terminit üldse olemas. Aga need, mis on jah, baasterminid, põhiterminoloogia on seal tegelikult olemas ja, ja mis minu hinnangul on tehtud natukene valesti, on see, et seda on liiga vähe vaadatud uute terminite kujundamisel. Tuttavad, et seal on mõnigi hea asi jäänud nagu üldsegi kõrvale, et on võetud mingisugune uus asi, mis võib-olla ei ole nii hea, aga sa pead vastu vaielda. Ma tahan vastu vaielda selles suhtes, et võib-olla see puudutab nüüd puhtalt sinu erialatermineid ja aga see arvutiasjandus, sellega ma nõus, vaat seal ei saa rääkida niisugustes protsentides, seal on ikka väga suur osa termineid, vajaks ümbervaatamist ja läbitöötamist uuesti ja kas paremate astetega asendamist või siis need selgitused, mis seal taga on. Ka need vajaks. Jah, aga mina olen, kuna küsimus oli püstitatud küsitud õppejõu vaatevinklist, siis õppejõud tegelikult koolis ei selletagi seda, mis kaasa arvuti sees on vaid ta seletab just nimelt põhitõdesid. Õppejõu eesmärk on just nimelt neid noori suunata teadmiste nii-öelda sisseimemise poole ehk nad peaksid ise neid teadmisi omandama, kusagil. Õpime nagu koolis selgeks tähed, tähestiku, et siis ise pärast osata lugeda-kirjutada. Just teil on täiesti õigus selleks, et aru saada, jutustab omad, paastusesid ikkagi teadma. Sa pead teadma, mis asi on näiteks mälu, mis asi on protsessor siin ja need asjad on jäänud ikkagi endiseks. Meil ei ole veel kvantfüüsika jõudnud sinnamaale, et meil oleks need asjad kõik pea peale pööratud. Kui see juhtub, siis ma võtan oma sõnad kohe tagasi ja räägime midagi muud, aga seni ei ole meil asi nii kaugele arenenud. Meil on ikkagi arvuti ja ütleme siis kõik võrguseadmed, mis meil vähegi seda Iideedsin vahendavad või müüvad või ostavad või mis kasutajatel kodus on tekkinud uued seadmed, nad tegelikult on ikkagi kõik ühe ja sama struktuuri põhjal üles pandud. Seal kõigil on sees, mälus on, kõigil on toiteplokk, seal on siin-seal on ressurss mingisugune taks, sagedus ja kõik need asjad. Need on kõik täpselt nii, nagu nad on. Nii nüüd ma võtan teid rajalt maha, toon oma vea ja eksimuse, näiteks siin mida meie toimetajatena tegime, oli sõna laadima, laadima, laen laadima, laadin ja mina arvasin, et kui on laadima laadin, siis on see tavaline noh, laadin vagunit, eks ole. Aga no kui ma juba saatega on tegu, mis seal elektrooniliselt kujul mul on arvutis, et noh, siis tuleb ikka laadima laen ja nii ma meie inimestele ka ütlesin. Näete, ja kohe läks viltu sellega. Eksitakse tegelikult päris tihti ei tule nagu meelde jah, millegipärast, et laadima sõna on kaks meil eesti keeles olemas ja võib-olla sellepärast, et seal on vaja olla, tundub kuidagi lühem. Ja suupärasem ongi seda tihtipeale. Uuem ahaa, niimoodi, kui hakata loogiliselt mõtlema, et see laadima laadin, see on selline vanaaegsete tegevustega seoses, aga kui mul on juba uue aja asjad, siis peab olema see laadima laen, vorm. Ja vot siin on nüüd see vahed IT-asjanduses ja arvutite juures, tähendab allalaadimise juures me ei anna kindlasti mitte millelegi laengut. Ja akude laadimisest on see allalaadimine küll väga kaugel. Me laadime mingisuguseid andmeid kuskilt serverist alla. Läheme kuskile veebilehele ja niimoodi alla laadides ehk sedasama andmetega koormat teisaldades saame me selle teis just nii, et õige on kindlasti laadi alla, mitte lae alla. Tohib vahemärkuse teha, et andmete teisaldamine, nagu te siin praegu ütlesite, selles mõttes ei ole õige väljend jällegi, sest et sidetehnoloogiast me räägime bittide ülekandmisest ja selle käigus ei ole mitte 100 protsenti tagatud see, et kui me nüüd andmeid nii-öelda ühest kohast teise toimetame, et siis sealt esimesest kohast need andmed ära kaovad, tavaliselt tehakse niimoodi, et võetakse andmed, tehakse sellest koopiasse koopia, edastatakse üle sideliini. Kui see on lõpule jõudnud, see toiming siis otsustatakse, kas need andmed, mis seal lähtekohas olid, kas need kustutatakse või ei. Noh, see toiming muidugi oli inglise keeles ehk siis lõikamine. Et sellisel juhul purustatakse lähtekohast fail ära. Kui te kopeerite, siis ei juhtu midagi, võib-olla selle laadimise puhul mulle assotsieerub see meesterahvana aga ühel, üks tähendus relva laadima. Kuna meie sõjaline ettevalmistus Eestis on suhteliselt nigelavõitu, siis relvadega on meil väga palju ei tegeleda ja see sõna on jäänud nagu jõude. Ja võib-olla see on üks põhjus, miks teda nüüd on ta vastutusele püütud võtta hoopis teises vallas. Et see on mulle selline idee, mis mul praegu pähe tekkis. Üks sõnad kindlasti, millest võiks rääkida skaneerima skaneerimine on ka üsna mitmetähenduslik sõna ja sealt on ka soovitatud tseeri siit välja võtta. Ta, nii et skännima on täiesti meil kasutusel. Sellega on ka inimestel suhteliselt raske olnud, harjuda ja omaks võtta. Küll aga on seal niisugune aparaat juures nagu skanner mida kiputakse ikka veel skänneriga, nimetavas on ka ise nimetama, aga see on nagu kõnekeel, siis me räägime praegu IT-kirjakeelest, milliseks me tahame teda kujundada. Kuna me saadet alustasime lausega, et keelekõrv on nüüd poodcastitab, kuidas siis öelda, et ma sellist kohmakad laenusin pruukima ei teaks? No me arvame, et me oleme väga ilusastikeelse sõna välja mõelnud selleks ja oleme pakkunud välja taskuhääling. See sõna on hästi toredasti vastu võetud. Peeter Marvet on seda tutvustanud oma ID saates. Näen ka internetis, kuidas päris elavalt on arutletud selle termini üle ja inimestel on nagu meeldinud seal podcast oleks taskuhääling podcast, Inga oleks taskuhäälingusaade ja siis on seal veel inglise keeles selline termin, selles kontekstis nagu episood, see oleks saatelõik, aga lihtsalt taskusaade ta võiks muidugi ka olla. Aga kui me räägime sellest kanalist taskuhääling ja sellest tehnoloogiast, seal tagataskusaade nagu noh, kõlab umbes niimoodi, et on üks valmis tehtud saade tark kanda taskusse, aga tegelikult see ongi mõnes mõttes on, aga keegi peab neid ka valmis tegema ja mingisuguse tehnoloogiaga me saame neid valida ja saame endale tõmmata ja kuulata ja see on natuke keerukam süsteem, kui ainult saade. Kui nüüd võtta nüüd see teie ideed, nimetagem seda siis taskusaateks näiteks tegelikult see hääling kui selline on ju meil tulnud väga ammusest ajast, kui oli siis raadio just raadio sünniga seoses, siis kui veel Türil oli Cité maisteks seda kutsungit võib-olla mõned panevad, mäletavad ministrilt, läks eetrisse just nimelt just nimelt moori aeg, just täpselt. Kujutage nüüd, sina paneksime hoopiski ringsaade, kuidas sedeli meeldiks. No ei tea, see on jah nagu kaameli küür. No umbes meedet ütlesite väga hästi selle kohta, see oligi tegelikult põhiline põhjus, et me tahtsime luua nagu paralleeli selle hääling ringhäälinguga just, sest et tegelikult selle taskuhäälingu mõte või idee on ju täpselt sedasama, sedasama raadiosaadet saab inimene nüüd kuulata talle sobival ajal lihtsalt sest midagi muud vahet tal ei ole, ta on samasugune ringhäälingu edastamise üks variante, ainult et ta ei ole reaalajaline ja jumal tänatud, sest et minul on ka tekkinud võimalus näiteks kuulata keele kõrvasaadet. Sest et tegelikult mu laupäev, pühapäev on isegi kuulge. Paraku on jah see nii, et, et meil on väga palju tegemist ei ole lihtsalt sellel ajal tõesti sobiv leida endale aega raadio taha istuda, aga ma saan seda teha siis, kui ma autos sõidan, näiteks ühendan oma kaunikujulise telefoni auto helisüsteemiga ja kuulan seda saadet siis, kui mulle meeldib. Aga mis nüüd puutub selle saata enda valmistamis teekonda, siis jah, see on nüüd muidugi muutunud vahepeal, et kui nüüd me võrdleme selle ringhäälinguga, mis Türi mastist läks ja kui me nüüd jõuame tänapäeva ja kasutame sedasama taskuhäälingu varianti, siis sellest on ikka olnud väga suur pikk tee. Algselt oli otsesaadet, oli ainus viis ringhäälingut teha suurte salvestusvõimaluste ja kõigi nende moodsate arvutivahendite arengu tõttu on meil võimalik neid saateid ju ette salvestada, viia eetrisse, siis kujundada, tarvis, see programme valmistatakse stuudios ette, kirjutatakse kuskile kõvakettale ja siis tehakse temaga sellist asja, et surutakse see andmemaht kokku edastatakse läbi kitsukese sideliini kuskile mobiilimastis asuvasse saatjasse ja sealt ta siis jõuab tegelikult hoopiski kuulajani. Ja seesama teekond on selline ka sellele taskuhäälingu puhul, ainult et siis tehakse selline vahepeatus nii-öelda, et see saade ei saadeta otse saatjasse, vaid pannakse veebilehele allalaadimiseks. Ja siis saab igaüks, kellel on selline seade, mis seda taskuhäälingu funktsiooni võimaldab enda seadmesse selle alla laadida vastavalt saate, mis talle meeldib. Ja siis kuulata seda sellel hetkel, kui talle parasjagu sobivam. Küll meil oli vaja seda terminit moodustada, siis, siis me kaalusime ka mitmesuguseid versioone. Näiteks taskutelefoni ja taskuraadiot ja, ja netiraadiot. Ja paraku nendel nendel on oma kindlakskujunenud tähendus, nimeline koormus, neil oli jõe nagu peaseadmed võimaldavad juba nii palju erinevaid asju, et ei ole enam praktiliselt Ühtegi funktsiooni, mida taskutelefon ei suuda teha. Meil on seal raadio sees, meil on seal muusikamängija sees, meil on võimalik televiisorit vaadata sellesama seadmega. Praktiliselt on ringhäälingu kõik alad kaetud selle ühe seadmega juba tänapäeval, sellepärast ei saa kasutada olemasolevaid asju, et lihtsalt öelda, et see on taskuraadio. No see ei ole õige, ju seal oleks L2 täpselt nii, ja kui te loete taskuraadio taskusse, siis eeldatakse ikkagi ta siis, kui teda sisse lülitate mängib teile reaalajas esitatavat ringhäälingu saadete, eks. Et mitte seda, mida te tahate kuulata, sellepärast oli see erisus, mida me tahtsime sisse tuua ja ei olnud midagi muud, lihtsalt kui pidime selle alleeli niiviisi tõmbama, aga minu meelest see õnnestus väga hästi. Jah, ma olen teile väga tänulik, tänulik ka selle jutu eest, mis täna pöörles tehnoloogia ja keele ümber, aga väga palju teemasid jäi, veel rääkimata, nii et kohtume järgmine kord, aitäh vallivoorileja Hormi Jürjens, sile kuulas, küsis marisse, Hannes aga. Nüüd annan sõnajärjesemiootikadoktor Valdur Mikita-le, kes oma poeetilisel moel arutleb selle üle, kuidas arvuti meie kirjakeelt mõjutamas on. Keeli arvuti. Arvuti loob täiesti uue lingvistilise maailma. Sõnumi läkitus ehk siis MSN elektronkirjad ja pihutelefonid toovad kaasa suurenenud vajaduse emotsionaalse kirja märgistuse järele. Mida lühemad on sõnumid, seda suurem on vajadus emotsionaalse sisuga märkide järele. Lühisõnumit toovad esile kirjasüsteemi nõrkuse alfa peet salvestab abstraktsed tähendust kuid tuleb üsna kehvasti toime. Emotsioonide edasiandmisega. Emotikunid on elektroonilise sõnumi läkituse kõige innovaatilisem tulemus. Nende plahvatuslik levik näitab selgesti, kui suur oli tegelikult inimese vajadus viia läbi väike alfabeedi revolutsioon. Sõnumi läkitus muudab tavapärase kirjavahemärgistuse Rudimentaarseks ja asendab selle hoopis emotsionaalsema märgisüsteemiga. Levima hakkavad kõikvõimalikud lühendid, tekivad konsonantkirja alged. Iseloomulik on kõnevoorude lühenemine ja tekstirohke illustreeritavus. Verbaalset teksti täiendab peaaegu alati ka pilt. Jällegi võib elektroonilises sõnumi läkituses leida teatavaid analoogiaid vara keskaegsete tekstidega. Vanus kriptides oli koonilisel elemendil hoopis suurem roll kui trükipressiajastul. Peale selle oli tollal üsna tihti kombeks algset käsikirja muuta. Hilisemad autorid võisid sinna teha lisandusi. Paralleelselt võis kasutusel olla ka mitu erinevat kirjavahemärkide süsteemi. Arvuti on muutnud meie kirjutamisharjumusi rohkem kui miski muu kogu kiri ajaloos. Varasemad lugemis- ja kirjutamisharjumused kujunesid sajandite jooksul välja tingimustes, kus igasugune kirja pandud tekst oli suur haruldus. Teksti oli vähe. Lugemine oli pühalik toiming loti kõva häälega, hääl kuulus alati lugemise juurde. Vaikselt lugemine on ajaloos üsna hiline leiutis. Arvuti taga loovad äkki olukorra, kus kirja pandud teksti on järsku miljoneid kordi enam kui inimesed heales jõuavad lugeda. Sellises tekstiruumis orienteerumiseks kujunevad välja hoopis teistsugused lugemise mudelid. Tekst muutub fragmentaarseks. Oluliseks saavad tekstiosad, mis võidavad visuaalselt rohkem tähelepanu. See tähendab, et tekstid asuvad võitlusse inimese tähelepanu pärast. Varem oli määravaks jõuks pigem teksti autoriteetsus. Inimesed loevad meelsamini niisuguseid tekste, mis kulutavad vähem aega. Tekib vajadus selliste piktograafiliste elementide järele, mis sisaldavad rikkalikult infot ja mida on samal ajal nii hõlbus kirjutada kui hõlbus lugeda. Mutikunid vastavad hästi sellisele nõudlusele. Nii võib öelda, et tegelikult ongi inimene juba osaliselt üle läinud multialfabeedile. Ametlikus kirjavahetuses ja tarbetekstides kasutame normeeritud kirjakeelt vabamas suhtluskeskkonnas aga hoopis teistsugust kirjasüsteemi. Inimese kirjakeele tulevik saab tõenäoliselt olla üksnes multialfabeetiline. Arvuti esitab meile kirja olemusest radikaalsemaid küsimusi kui keegi seda enne on söandanud teha. Palfabeetiline kiri on tahes-tahtmata kinni kõne foneetilistes alusprintsiipides. See seab ka märgisüsteemil omad kindlad piirid. Pealegi ei ole teksti paigutus lineaarsete ridadena lugemispsühholoogiliselt sugugi kõige mõistlikum variant. Silmavaateväli on enam-vähem ellipsikujuline. Et organiseerida silma tarvis märke kõige ratsionaalsemalt peaksid need olema tuletatud geomeetrilises ringist. Selleks aga oleks tarvis hoopis teistsugust kirjasüsteemi millel pole enam klassikalise alfabeediga midagi pistmist. Ei ole imekspandav, kui tulevikukirjale panevad aluse hoopis vana keldi ogami laadsed kirjasüsteemid. Tõenäoline on ka selline areng, kus tavalist teksti saab salvestada kiirlugemise formaati. Teksti oluliseks parameetriks saab üha rohkem aeg, mida lugeja on nõus selle teksti lugemiseks kulutama. Tekstiruumist triivib alati väga erineva ajaressursiga lugejaid. Seega on mõistlik oletada, et tekstikuju ja salvestusviisi peaks saama kohandada vastavalt selle lugemiseks kavandatavale ajale. Nii olemegi tunnistajaks sellele, et arvuti on paigast nihutanud meie kirjaoskuse kõige sügavamad kihid. Aga kurvastamiseks pole tegelikult mingit põhjust. See näitab veenvalt, et isegi nii vana asi nagu kiri areneb jõudsalt edasi. Nii arutles Valdur Mikita, aga meie kohtume juba nädala pärast ja räägime edasi IT keelest ja muuseas ka sellest, kas arvutil on kombeks meid sinatada või teietada. Kuulmiseni nädala pärast ütleb toimetaja maris Johannes.