Lastehommik algab imetlusega. Ma leian see kõigiti põhjendada, et lastel on õigus. Miks päike ei tõuse siis sealt, kuhu ta looja läks. Mis pärast nende nukud ühes riietega lohakalt heitnud, magama? Nukud, mis alasti olles pole ei poiss ega tütarlapsed piinab veel üks kummaline saladus. Uudishimu õitseb neil palgeil. Lapsed, kuidas sünnivad ilma eriti talvel kui lõunasse lennanud kured. Kui vesi on jäätunud külm, kuidas võib neid siis õngitseda kaebust? Täiskasvanute hommik algab ükskõik, see haigutusega. Ükskõikne mees tõuseb naise kõrvalt, Linust astub voodist lisaks tülpinud, ringutab ja lausub. Täna jällegi neljapäev. Ta ei märkagi, päike, punane. See on fakt. Ilma vaatamata selge. Tõuseb hommikust. Õhtu läheb looja. Mul on kahju, et tal ühtki pole saladust. Tal on selge, kuidas sünnivad lapsed. Ta on lugenud, et esimese inimese loonud, kelle nimi on jumal. Kes jumala lõi, pole tähtis. Ta on kuulnud, et üks vanamees Darwin esivanemaid otsinud ahvis. Kuidas range tang? Silpanse pärdik. Ei, see talle ei meeldi. Mees põlvneb tingimata jumalast ninasõõrmeid, hing, sisse tal puhut. Ei, kõik on selge, pole ühtki kahtlust, ühtki mõistatust. Ilm on reaalne. Kasarmus kõlistatakse käskivalt kannuseid. Vangimajas hoitakse vabaduse võtmeid. Teie elu üle timuka, ollakse peremees. Kõiketeadja inimene letti laua taga, kõikvõimas, istub ta kontoris, pangas, kõik nägija, kõik kuulja fenomen. Tal on täitmatu kõht, tal on lakkamatu uisu. Kuigi nälga pole ikkagi sööb. Kuigi janu pole, ikkagi joob. Ja ta suurepooks Taaviga poeetidest ülistajate armastus pole tal muudkui loomulik talitus. Fahhaaja, tõde, see käegakatsutav. Kõik on selge, ilma advokaadita. Tõde on rusik ja raha. Ja tal on veel selge, kuidas sünnivad lapsed ja kuidas nad mitte ei sünni. Raukkade hommik algab salajase hirmuga. Kas selle tõusva igavesti noore tulekuma taga ei hiili, juba surm? Tuleb lõpp rõkkama Koiduna. Või langeb kord kaela, nagu on näha, kuidas värisevad käed värisevad tasa, koltunud haavalehed tuules. On see elu või ainult miraaž? On see unenägu meelest, mis läinud? Ei saa aru, ei taipa enam midagi. Silmadke ased, mõte kui udus. Ehk ongi juba kustunud elu. Keegi teine veel askeldab, mõtleb? Vaevalt mäletab. Elu on olnud vist tõesti, kui ta ise ei eksi. See oli, kui olin veel noor, jookseb silme ees, virvendab film. Tal on kahju, et tagurpidi käiku pole elul nagu aparaadil autol. Et võiks vanadusest noorusesse sõita, veel kord reisida, nagu saatanaga Faust. Veel kord õrn olla suuga Margareeta. Luuletaja hommik algab naeratusega naeratades tema vahest unustada katsub rasked probleemid, vahest isegi riimid mitte millestki luua, katsub midagi. Katsub ilmamis jumala näo järgi loodud oma näo järgi luua taas ümber. Tekib tahe olla sadelber, raud laseb, kus ta oma südamest päikesi. Ent ta mõte nagu koer läbi rõnga. Pimedast ööst hüppab säravasse hommikusse.