Taali kahe Maarja Maarja. Keskmiselt vanades Hollywoodi filmides kohta pikka ütlust. Äng beebi ehk taim, lemmikloom beebi, mis markeerib noore täiskasvanu vastutustunde kasvamise ja kasvatamise arengufaase ehk et kõigepealt tuleb õppida elus hoidma taime, seejärel lemmiklooma ja alles siis saab lapse peale mõtlema hakata. Sotsioloogid väidavad, aga kes meist ikka sammukese ees olevas läänemaailmas on see mudel pisut muutunud ja väga levinuks on saanud skeem. Taim siis teine taim ja siis veel taimi. Miks nii? No mitu põhjust esiteks muidugi see lapsepõlve noorusiga on veelgi pikenenud juba ammuilma pole inimeste bioloogiline küpsus järglasi saada ja sotsiaalne küpsus sellega päriselt pihta hakata, käinud käsikäes koolikohustuse kooli privileeg, tõeline lapsepõlve pikendus ja on ka riike, kus isegi tudengeid ja noori täiskasvanuid käsitletakse, mitte omaetteüksuste päid tuumikperekonna osana. Ka sisemine iseseisvumine võib moodsates oludes olla mis ei tule iseenesest koos aastanumbritega, vaid on tulvil valestarte ja vajab harjutamist. Enda sisse vaatamine polegi aga nii lihtne, eriti kui igasugused vilkuvad ekraanid pidevalt persona peegeldusi otsivad ja nii polegi haruldane, et kuskil paali saare palmi all võib vastust küsimusele. Kelleks sina suurena saada tahad? Küsida üks keskealine inimene teiselt. Ja siit kord teine põhjus, miks see klassikaline maharahunemine tänapäeval kauem aega võtab kui vanasti, sest et on ju tarvis maailma avastada, eriti Eesti vabariigi alguses teadlikuks saanud seltskonna jaoks on see omamoodi nagu Püha Graal sest nemad ju mäletavad aega, kui piirid olid kinni vanemate ja vanavanemate õhkamised. Sajatamised sel teemal on loonud välismaa ümber sellised põnevuse ja salapära aura mida tänastes lastes, kes nüüd juba Maimikuna kuskil Sharm el-Sheikis liivakooke küpsetavad läks ilmselt väga raske kultiveerida. Pere loomist takistab ka elukallidus. Eestiski on tõmbekeskustes hinnatase muutumas toobilisemaks. Jah, nagu reedeses sirbis juttu oli, on normaalsusest korteriturul saanud luksus ja üha enam elavnenud Ki mikroelamispindade turg, kus tõesti laste jaoks ruumi polegi. Küll aga on seal ruumi taimedele, neid on igas suuruses ja igas nõudlikkuse astmes käivad õhu paremaks. Nad lasevad silmal puhata, neid pikaks ajaks üksi jätta ja nad tekitavad tunde, et kodu ei ole ainult neli seina. Just säärasel põhjendataksegi viimasel aastakümnel hüppeliselt kasvanud tuhataim Nende populaarsust, mis kajastub mitte ainult internetiotsingutes ja suurlinnade kaubanduspindade üüritrendides paika seal, kus enam meest oma konjunktuuriuuringuid teostab ehk sotsiaalmeedias. Räägi natukene, kas ka teie uudisvoos on sõprade postitatud fotosid uutest taime, Teebidest või lopsakatest, taime Zenjaaridest, ÕISis, igasugustest muudest rohelistest sõpradest, tuugallistaminegi pole enam mingi naljakas diagnoos, vaid täiesti normaalne poseerimisi. Rohelus kui selline tundubki väga fotogeeniline killuminaatorist kuiva autoaknast vaadates. Lisaks aknast vaatamisele saab Eestis kui mittepõlismetsa siis mingisse lõpsikusse ikka ka päriselt ligi. Suurlinnaelanikele on aga päris looduskaugeks ja keeruliseks jäänud. Sõjajärgse Ameerika elustandard juurde käis ikka oma maja oma aiaga. Nüüd on aga isiklik õueala väga vähestel ja loodus ongi lihtsalt kolitud tuppa. Suured lilleeksportijad, nagu näiteks Holland on juba aastaid nautinud käibekasvu ja taimepidamise laienemine on teinud sellest ka väga turvalise ja, ja see see ligi külla Instagrami trendi, mis aitab suunamudija tal üle elada, need rasked päevad, mil justkui mitte midagi erilist oma elus ei juhtugi, aga postitama ju ikkagi peab. Taimede kaunis eksistents on siis hea abimees ja nii ongi kindlusest huvitunud seltskond üha noorenev. Ühest küljest on ju väga positiivne, et uus põlvkond on elu alalhoidmisest niivõrd huvitatud, teisest küljest ka taimed ka lollikindel, tule ja kogenematu roheneb, võib oma nunnu test üsna lihtsasti ka ilma jääda. Katsetamine selles vallas on aga endiselt väga turvaline. Pole ju olemas taimekaitseorganisatsioone, kes inimeste kodudes reide teeks ja halvasti hooldatud üle- või alakastetud lehelised omanikelt võõrandakse ja omanikud endid politseile ülesandeks. Nii et ka see annab tegelikult taimede tootmisele hoogu juurde. Pike iga suure hurraa ja fotosessiooniga koju toodud bonsai ei pea seal päriselt vastu ja sama taime peabki tihtipeale mitu korda ostnud. Ja see asendamine polegi alati valutu, kuna ka juurtega olendeid on hakatud isikustama. Mis seal salata, ka kõigil mu enda taimedel on ristinimed olemas. Mul on silmatorkavad ja rummi on laialeheline leelo, kes on sama positiivne kõiks Stanfordi eestlane ja on ka natuke kapriisne Nimu, kes laotab oksi võluvalt kylemine riiulite kolleege on minust veelgi sügavamal sees ja tunnistas hiljuti, et ühe kastmiskorra ajal kulub tal viis liitrit vett toataimedele lisaks kasvatad tema oma rõdu peal ka näiteks päikest murule. Võiks ju mõelda, et oh aegu, oh kombeid, aga mulle koidab, et ma olen midagi sarnast juba kogenud. Minu mõlemad vanaisad panid samuti taimedele nimesid ja jälgisid nende kasvu, hoole ja armastusega. Vahe oli selles, et need nimed ei kuulunud surnud pärsia poeetidele vaid nende oma ihuviljade ihuviljadele ehk lapselastele. Minu ja mu venna ja tädide laste nimelised kuused kasvavad nii Põhja-Eesti rannakülas kui Kirde-Eesti põlevkivimaastikul. Ja nende käekäigule elab endiselt kaasa kogu suguvõsa. Ikka räägitakse muude uudiste sekka ka, et näe, Kristjani puu teistest juba meetri jagu üle võied Marguse oma onu malekasvu ajanud. Nojaa, vanadest eestlastest ma ei hakka rääkimagi. Või repliigi korras siiski Siied vanade eestlaste jaoks olid teatud puud ja nende kooslused pühad paigad, kus esivanemate hingi teenida. Ehk ongi sellepärast nii valus, iga kord, kui keegi kuskilt sae käima tõmbab ja ma ei ole. Paradoksaalselt on see suur moodne taimearmastus toonud kaasa selle, et jõuluajal on seda rohelust toas vähem kui varem sest jõulukuuse asemel eelistavad paljud kas boksi või pärgi. Suur nõudlus on suurenenud ka pakkumist kuusebeebide järele, keda saab poti sees Põduo pihis rõdule ja pärast pühade lõppu sealt kas enda või esivanemate maa sisse istutada, et ta seal juured alla ajaks. Isegi kui ostja ise seda ei tee, ikka mööda kivist linna kõnnid kas siin või sealpool piiri. Kui sind huvitab, mida teadlased veel räägivad uuest põlvkonnast kes ei ole enam maltsa Rohjad, väidan jah, bonsai peremehed siis kutsun sind endaga kaasa sel neljapäeva õhtul ETV eetris oleva uudishimu tippkeskus, kus see hooaja lõpusaatel lainele. Taimedest meil seekord juttu ei tule, aga räägime kas ja kuidas uus põlvkond tööturul hakkama saab. Ja LoRe kaunaga seoses. Kui ma eelmise saate lõpus teen ise olin koos oma armastatud koera prouaga siis seekord on finaalis, eks hiiglaslik roheline kaunitar. Paaria paaria on jälle tagasi, uuel aastal. Valgeid jõule teile head ja tublid. Ja kui lund ei tule, siis nautigi rohelist.