Kaks valgust, Laanele laskuvad hommik ja lumesadu. Üks erutab nagu ikas sünd. Teine kuulutab kadu. Kaks valgust. Laanele laskuvad. Kutsub ja kohab kärestik jõekääru hangunud rohus. Kutsub, jäi, see on süsimust, valguse tohuvabohust. Ja kutsub ja kohab kärestik. Mõtlen nähtuste poolustest, on maailm, kõik kaalukausil. Kui õhku haihtuvad seletused, siis rõhk on hoopis pausil. Mõtlen nähtuste poolustest ja voolavast ajast, mõtlen ma. Katust saaks väärata ninn, siis iga päev teda vaid vääraksinja uskuma hakkaksin imme. Sest voolavast ajast mõtlen ma Rännukihk kihuta pealegi. Ega pärale ikka ei jõua. Kui ükskord süda jääb rahule, siis rahutust taga nõuad rännukihk. Vaid vangist oma rüppe. Niikuinii su rüpes teen vabadusse hüpe. Armastus. Ära jäta mind. Salasoovid magavad siniste mägede kurus on siis parem, kui nad käes. Armetud ja purud. Las salasoovid magavad. Kaks valgust. Laanele laskuvad hommik ja lumesadu. Üks erutab nagu ikka, sünd. Ja teine, kuulutab kadu.