Ei hõbepajust ma mööda saanud, sest pingil istus mu ema. Me vestlesime juttu ilmast ja maast. Minul kogu aeg olid silmad maas ja kuidagi kurb, koli tema murratsu, norutas rohu sees murratsuse, väle, kui tuli. Enam olnud must sõjameest ja mõõk, mille teenisin vapruse eest mu näkukis endas. Suli ei hõbepajust mööduda saanud sest pingilt tõusis mu ema Läks vaikides sinna, kus must endas laas. Siis alles mad pilgud valla, sain maast. Ja nägin, kui hele on tema.