Läbimõisa õue, müts kaenlas, läheb läbi mõisa õue üksi viisu jalg. Üks vilets sõkla tuust. Ta läheb, paljastades takust, juust truu alamlikul ilmel. Nii on nõue. Ta läheb läbi Rahi hooniga õue, tuisk läbi, vuhiseb tal lihast-luust. Ta läheb päevast päevakuusse kuust ja kõik ta mõtted peidetud põue. Müts kaenlas, silmad alandlikult maas. Ta suure taeva all käib ihuüksi.