Miks kurb, ma olen mõnikord? Miks kurb, ma olen, mõnikord? Ei tea. Kas undab tuisk, kas lehti poetab salu või liik mu kaminasse viimse alu. Jään vait ja rinnale vajub pea. Miks kurb, ma olen, mõnikord ei tea. Näin kurgiteel, näen mahajäetud talu. Näen suuri lapse silmi, kus on valu. Näen üksildust, mis kestab elu ja Neil hetkedel mulle meeldis, justkui tuikaks üks unenägu, millal katkeb lõim? Ma ootan, et mind ema trepilt huikaks. Ta häälekülal muretsevalt raugel veel üksnes oleks imettegevvõim. Kuid ma ei kuule. Olen liiga kaugel.