Ma ei taha mitte iseendale, vaid eesti rahvale elada, kirjutas Johann Voldemar Jannsen oma ajalehes Perno Postimees 1862. aastal ja seda ta tõepoolest tegi karjapoisist lehe toimetajaks ja rahvusliku liikumise etteotsa tõusnud Johnson'ist sai aga Vello Salo hinnangul enim laimatud ärkamisaegne tegelane, kirjutab Mart Laar raamatu tagakaanel. Ettepanek see raamat kirjutada tuligi katoliku vaimulikult Vello Salolt. Mart Laar. Kellel on siin sõna, et ta tuleb kirjutada, siis mina olen kuulanud Essoli Vello Salo. Raamatuga pühendasin. Minu meelest on Jandlal kõige ennem laimatud inimene Eesti ajaloos kelle nimi tuleb ikka tagasi tõsta ja ta ütles, et peab olema minu püha kohus ega kasuta, kutsume mõned aastad tagasi oma juhte kloostrist välja, neid oli ikka palju küll ta kutsus ja ühele andis ühele teisele teise ja siis ma saan aru, et ega mul pole mingit väljapääsu, muudkui tahavad rääkida. Nii et tõstsin mootorit kõrvale ja sirutasin ja nüüd on ta valmis täpselt selleks ajaks nagu tahtis, et kui 200. juubeliaastal veel lõpetab, et enne seda ta välja Laar pühendaski raamatu Vello Salole, aga raamatut kirjutades puutus ta kokku paljude huvitavate faktidega, mida ta polnud kuulnud. Ja kõige hämmastavam oli Janseni tohutu haare. Mart Laar. Kõige huvitavam tervikuna ütelda oli see haare tegelikult metsanduslik oli puha, mida ma Eesti ajaloost peaaegu puudutanud. Enda ümber näeme Eestis kasvõi eriti võrreldes praegu kahe lauluga. Me läheme igal pool absoluutselt. Johann Voldemar Jannsen jalg, see on üks kõige suurem tunnustus elus olla. Ester Vilgats, Pärnu.