Erne tondi hilissügis kesksuvel ükskord siias jäeti mind ja hoolselt vaos mahoid silla röövlikarju. Ma kaitsesin aedvilju ploome, marju, et neid ei riistaks ükski loom või lind. Talv ligineb. Mul jahtunud on hind, nüüd enam puud ei paku, tuulevarju ei ripu ammu põõsail küpsi, Tarju jääb tühjaks, aednik külmub, mullapind. Mu õlal istub ronk. Taminud ei karda, Takraaksub nokitseb jõhvist parda. Miks ma pole pigem keldritont. Seal vabaniksin oma jäigast poosist, saaks ihusooja kosuks, kidur Kont. Jälle õuad, nõretaks mul kirsimoosist.