Korsika ilmus nähtavale koidikul. See ujus peaaegu värvituna, piirjooned ähmased, varahommikuses udus. Pooleldi materialiseerunud taies transis mere ektoplasma. Väljusin kiirustades oma lämmatavast kajutist ja leidsin paari, kellega olin eelmisel õhtul rääkinud juba reelingu ääres seismas. Seal me siis seisime vaikides ning mere ja taeva vahel kuju omandavat saart silmitsedes. Esimene pilk Korsikale andis mulle võimaluse endale ette kujutada, millised tunded valdasid kapten kuuki, mõnd imelist ja ebatõenäolist lõunameresaart avastades. Mäed sööstsid taeva poole üksteise ees taga ja kohal lõppedes hiiglaslikke hambaid meenutavate koonustega teravikke ja kandilise vormiga mügarate reaga. Taimestiku alla mattunud madalamad nõlvad mõjusid läbi tungimatute ja inimtühjadele. Mida ma siit lisaks kaljudele ja metsale leian? Ma teadsin Korsikast vähe, kui välja arvata killukesed, mille olin kõrva taha pannud Londonis juhuslikult kohatud Korsiklase šanse Saariga vesteldes taolisele kibeda ja visalt edeneva kevadeõhtutel mulle oma kodust rääkinud oma karjusest, onust ja Korsika dialekti kasutavast meisterlikkust, jutuvestja tädist, nende 10-st lapsest ja majakesest, mille nad olid endale mere äärde ehitanud. Mees rääkis mulle lumistest mägedest, kastanite korjamisest ja metsseajahist prohvetlike nägemustega vanadest meestest ja naistest, kes nägid unes tulevikku ja oskasid ennustada surma. Ja lisaks kirjeldas ta unustusse vajunud oliivipuude all vedelevaid hiiglaslikke ja väga vanu kivikujusid. Need kujud tõusid tema jutu sisuks oleva kummalisi, koduste ja nõiduslike teemade segu taustal eredalt esile ja tekitasid minus kõige enam uudishimu. Olid need tõepoolest olemas või kuulusid unenägude ja nägemuste maailma. Kas oli võimalik, et Prantsusmaa provintsis riigis, kus kõigele muistsele nii palju tähelepanu osaks saab vedelevad tõepoolest kuskil hiiglaslikud kivikujud, mis ei lähe mitte kellelegi korda. Tulge ja vaadake, ise oli son soovitanud. Ma näitan neid teile, kui tuleval suvel Korsikale lähen. Te võite oma abikaasaga mu onu ja tädi juures peatuda. Kujud asuvad nende elukoha lähedal monosharl antuanni maatükil. Ja nii juhtuski, et leidsime end suve hakul Korsika pealinna aiatšusse suunduva laeva pardal. Maale lähemale jõudes muutusid detailid teravamaks. Mäeahelikud harjad, lõhed, maaninad, mägede varjud veepinnal. Kuid vähe inimkäte loodud vähe maju või põlde või teid. Bastianina, Ajadžu lahest kerkivaid Ilzangineeril, püramiidikujuliste viljatute saarte ahelikul kõrgusid vaid majakas ja iidne Vahitorn. Just siis püüdis mu nina kinni soojamaatuulega merele kandunud maki lõhna. See lõhn iseloomustab kogu Korsikat kibemagusviirukit meenutav joovastav mõjudes vihma järel lauset tuimastavana. Maci ehk makkia on tihe lõhnavatest igihaljaste taimedest ja põõsastest koosnev džungel. Maasikapuu mirt, kivi, roosik ja mastikspistaatsia, rosmariin lavendel ja liivatee. See katab maapinda kõikjal, välja arvatud seal, kus haritakse põldu või kasvab mets. Ning hetkel on metsad kokku kuivanud. Haritud põlde napib. Niisiis on makkia endale haaranud enam kui poole maast. Sellest võib kasu olla üksnes sisside ja bandiitide peidupaigana, kuid selle lumm on igavene ja võimas. Selle täiesti omalaadne aroom saadab nii õnne suikudes kui ka ärgates. Napoleon meenutas seda nostalgiaga Saint Helena saarel, kus ta viimaks lõpetas oma elu eksiilis olles muutunud tavaliseks, tagasihoidlikuks Korsiklaseks. Ta mälestused ei keskendunud mitte paleedeliiatrjoffidele, vaid makkia järele lõhnavale lapsepõlvele. Sügava kõrgetest mägedest ümbritsetud lahesopi ääres kerkiva Jačiu metsiku ümbrusega täiesti kokkusobimatu kena valge, klassikalise välimusega väike linn tuli täieliku üllatusena. See meenutas kõige enam välja lõigatud ja sürrealistliku kollaažina vapustava maastikufoto taustale kleebitud 18. sajandi krabüüri. Hiljem, kui laevuke sadamasse tossutas, tõid fassaadiga liikumatu veepeegli poole seisvate rangete joontega majad hetkeks meelde kannaletomaalid suurest kanalist. Aga lähemalt uurides nägin, et Ajadžu polnud sugugi nii Klanitud või elegantne nagu kauguses tundunud oli. Stubb krohv oli kõrgetel fassaadidel maha pudenenud ning selle alt ilmusid nähtavale Mäenduvate telliste ja müüritise mustad ja punased lapid. Vihmaveetorude ja rõdupiirete vahel lehvisid laperdasid pesutükid. Lagunevatest kindluse müüridest kasvasid välja sõnajalad ja puhmad. Kai ümbruses kerkis korratu rism lagunenud Sarasid. Dokid olid rahvast täis, sajad inimesed olid kogunenud laeva saabumist vaatama. Astusin maabumissillalt tõmmude innukate nägudega inimrühma musti saapaid ja pearätte kandvad tüüakad. Vanad talunaised embasid oma uutes linnaülikondades ja Uljaste lipsudega koju saabuvaid poegi. Päikesevalgus oli kuldselt küpse jumega. Õhk täis erinevaid lõhnu, makk ja puusuits meresool. Nii et mulle tundus, otsekui ahmiksin kopsudesse mingit võimast narkootikumi. Takso sõidutas mu pikki, kohvikute ja Palmidega palistatud avenüül üle väljaku, mille ümbruses pakkusid varjupalmid ja Platani puud. Tegime ringi ümber teise päikese ja meresäärast üleujutatud hiiglasliku väljaku. Siis tulid taas palmid ja Plataani puud ning veel kohvikuid. Linn tunduski koosnevat sisuliselt üksnes kohvikutest. Olin jõudnud Vahemere sellesse sügavasse piirkonda, kus inimesed päev otsa istuvad ja joovad. Möödusime Wana Grand Hotelli kadalipuna mõjuvaid seinu varjevast kaootilist lopsakas aiast. Minda kaotas teine hotell, mis asus Puiestee kaugemas otsas kohas, kus said kokku linn ja makkia. Siin kerkis puhmastega kaetud kaljusein, hooned aga nii järsult, otse üles, et tekkis tunne, otsekui võiks iga hetk taimestiku koormal vaatajale kaela variseda. Hotelli aed pakatas magusa lõhnaga, värskelt kastetud lilledest. Lehtertapp, magnoolia apelsiniõied, Hibisk, ogaõun ja valged majad, mida raamisid kolm eri toonides sinist riba. Meri kaugel teisel pool lahte kerkivad mäed. Pilvitu taevas. Tärgeldatud kostüümis teenijanna võttis mu pagasi ja mind juhatati tuppa, kus seisis häiritud vaskkraamiga poodi tumeda tahveldisega mesilasvaha järele lõhnava spaaris serveeriti kohvi. Illusioon Victoria-aegsest Inglismaast oli täiuslik. Nagu ma hiljem teada sain, olid teise maailmasõja saabumiseni hotelli klientideks ennekõike britid. Aiatši oli üks neist lõunapoolsetest kuurortlinnadest, kuhu erusõjaväelased ja pisut ekstsentrilised üksikud daamid oma priske aasta tulu arvelt elamiseks koondusid. Nad riietusid õhtusöögiks ümber, mängisid pritsi ja käisid metsseajahil. Nende meelt lahutasid bandiidid. Üks daam maalis võluvaid kaljusid ja metsa kujutavaid akvarell, mis endiselt hotelliseinu kaunistasid. Oma tervist tähtsustavad Victoria-aegsed välja rännanud, valisid elupaigaks linnad kõige jahedama ja puhtama osa. Kui ma mööda puiesteed sadama poole kõndisin, muutus kõrgete lagunevate ehitiste vahele surutud õhk raskemaks. Ja ometi pole raske mõista, miks britid endajadžus koduselt tundsid. Sellele kohale on omane kunstlikult loodud eesõiguste atmosfäär mis meenutab mõnd väiksemat Briti eelposti näiteks saadenit või gibraltari. Aiatši oli tähtsusetu linn, väiksemat sorti Tseenova kindlus kuni 1811. aastani, mil Napolion sellest halduspiirkonna pealinna tegi. Pärast seda hakkasid prantslased linna laiendama, rajasid väljakuid ja puiesteid, ehitasid klassikalises stiilis prefektuuri, mida ehtisid paljudele valitsushoonetele omased rauast käsipuud ja ilupuud. Sellele vaatamata jäi Jaczy tibatillukeseks tsivilisatsiooni oaasiks. 100 aasta eest elas siin napilt 11000 inimest ja hetkel on see arv endiselt alla 50000. Puiesteed ei vii kuskile. Need lõpevad makkias või mere ääres. Ja neil jalutaja leiab end üle lahe ähmasesse sinisesse, kaugustesse, hääbuvatest, Synerdavate mäeahelike või end mingil moel igasse tänava otsa sisse pressinud metsaga kaetud mägede poole vaatamas. Mulle tundus, et linna asukad osalesid kõik mingis teatavas fassaadi säilitamise vandenõus. Kohvikud olid täis tumedas ülikonnas, pühaliku ilmega mehi ilmselgelt Korsiklased, kuna puhkajad poleks selliste umbsete riiete kandmist välja kannatanud. Väikeste laudade ümber kogunenud rühmad pidasid omavahel surmtõsiseid vestlusi. Küsisin endalt, missugune teema võiks kuldsel suvehommikul sees vaikselt laiali pudenevad linnas nii tohutult oluline olla. Kohalik poliitika, nagu ma hiljem teada sain. Korsiklaste kirglapolitiik vastu on kaasasündinud kinni kohaliku demokraatliku valitsuse traditsioonis, mille juured on keskajas. See on sajandeid kestnud poliitiliste pingete ja ebakindluse pärand, mida ergutab himu intriigide ja iha kuitahes väikese võimukübeme järele. Niisiis käivad Ajačiu ja kõigi teiste linnade ning isegi külade mehed päev päeva järel avaliku elu kavandamiseks ja sellega manööverdamiseks kohvikus. Selle tagajärjed ulatuvad mõnikord saare elu piiridest kaugemalegi. Just ühesajatšu kohvikus sepitsesid umbes kuuskümmendal Siiri mässulistega mestis olevat kodaniku. 1958. aasta maikuus valmis plaani veretu ülestõusu läbiviimiseks mille tulemusel saare seaduslik valitsus kukutati ja toetati kooli naasmist võimule. Minu jalutuskäik tõimu tagasi liialdatud suurele ja teatraalselt mõjuvale peaväljakule, kus kõrgus pronksist Napoli jooni. Ratsamonument, mida ümbritsesid ta neli toogades venda, kes kaalukas skulptuuri neljas nurgas seisid stseeni pühalikule. Väärikusele pani punkti päevinäinud lavakujundust meenutav kuue ja seitsmekordsete lagunevate majade rida. Need tähistavad tibatillukese iidse vanalinna Ajadžudjeenova tuuma asukohta. Leegitsev kuumal suvehommikul. Sinna sisenedes tekkis mul tunne, otsekui astuksin groti sest kitsaste tänavate ääres kõrguvad majad pakuvad alati varju. Liikusin mitme sajandi jooksul jalgadest ümaraks lihvitud sillutisekividel libastudes läbi hämarate kõrvaltänavale, et mis olid veidralt vaiksed vaatamata rahvarohkete üürimajade asukate poolt kõrgetest akendest välja upitatud, ritva otsa riputatud ja lahingulippudena lehvivale pesule. Ilmselgelt oli siin kunagi asunud aristokraatide kodud. Paljude renessansi stiilis ukseavade kohale olid paigutatud marmorist vapimärgid. Nüüd olid uhkete võlvkaartega lagedega esimese korruse tubadest saanud puusepatöökojad ja kohvikud. Siin-seal askeldasid töörõivastuses töömehed ja puuvillastest kitlites naised. Inimeste riietus oli juhuslik, kuigi nad ei mõjunud vahestena. Aga tõelist vaesust kohtabki Korsikal harva. Siin ei märka kunagisi Tsiilijale omast südametunnistust kõrvetavat laostumist. Märke näljast või meeleheitlikust puudusest. Kui ka raha napib, saavad kõik ikkagi piisavalt süüa. Selle õnnistuse taga on riik, mille elanikkond on selle suurust arvestades liiga väike. Päikesevalgus kanjonit meenutava tänava lõpus juhtis mu kalasadamani, mis säras otsekui vitraažaken. Portselanikarva sinaka taeva all laius peaaegu lillakaspunast tooni meri. Sadamasilla äärde ankurdatud kalapaatide seas seisis ka üks silmipimestavalt sirelililla purjega väike lõbusõidujaht. Uue nurga alt avaneb, merevaade oli hunnitu. Siit vaadates mõjus laht hiiglaslikku järvena, mida ümbritsevad mäed taandusid sisema terra incognito suunas. Need kerkisid kukerpallitavate ahelikena üks kiht teise kukil. Võimatu oli öelda, kui palju neid oli, sest keskmise rindenõlvasid kattis sinine hõõguv udu, mis jättis nähtavaks üksnes mäe jalamil ja väikeseid pilve. Tutsakaid puudutavat kõrgeimad tipud. Sellel uhkel taustal mõjusid inimesed kail miniatuursete kujukestena otsekui kvardi veemaastikel kujutatud. Kohe varemetes kindluse jalamil Platani puu all keetsid kalamehed võrkude pumpamiseks katlas männikoort. Teised istusid võrke parandades maas, paigata võrgu jub käe ja suure varba vahele. Pingule veetud. Paadid olid saagiga üle lahe tagasiteel. Kalamehed kandsid sillutisekividel paljajalu suureliselt sammudes oma tihedalt krussis juustega pealaele asetatud korvides kalu turule. Kohvikus istuvate üles löödud härrasmeestega võrreldes polnud need nii ühetaolised. Elumerel, mis oli nende näojooned teravaks ihunud, ei andnud igale näole liialdatud individuaalsuse näis olevat avaldanud sama toimet ka nende füüsisele üldiselt. Need mehed olid lahjad ja lakoonilised pontsakas ja lustlikud laiaõlgsed jõmmid. Filmitähtedena nägusad poisid vanadusnõtrust olemust kehastavad vanamehed. Hiljem, kui olin neid inimesi tundma õppinud, said mulle omaseks ka nende korduvad jututeemad. Kui valimiste aeg välja arvata, siis poliitikat ei puudutatud. Kalamehed, kes moodustavad eraldi kasti, ei tunne poliitika vastu huvi. Nende jutt sarnaneb šanses aaria omaga ning keskendub lihtsa ja muinasjutulise ootamatule kooslusele. Võrkude hinnad, kala hinnad, kuhu võrgud meres välja panna. Neid piirkondi, kus kõige suuremat saaki saadakse, tuntakse kala aasadena. Selliseid igapäevaseid teemasid arutatakse kirglikult tundide kaudu. Aga jutuks tulevad ka ebatavalisemad küsimused. Näiteks vesipüksid kalamehed, kelle seltsis ühel õhtul õhtust sõin. Inimtühjal rannal kuusirbi kumas kükitades lõkketule ümber, kus valmis meie poja pess. Kirjeldasid innukalt seda hirmuäratavat nähtust. Kuidas pilv laskub alla, kuidas vesi tõuseb üles, kuidas sammas ringiratast keereldes merest taevasse kerkib. Sõnad jäid selle õuduse kirjeldamisel lahjaks. Käed vunklesid nähtust innukalt matkides kaasa. Poiss, kelle silmad olid hirmust pärani nagu ilmselt ka selle kogemise hetkel kargas püsti ja hakkas lõkke ümber pöörlema otsekui tervis või nagu vesipüks, keda ta kehastada üritas. Üks ta kaaslastest pakkustele konkurentsi. Kuni ära Neetu ägeduse kellegi kohmakalt võrreldes kaasa ka keegi väga vana mees, kes pilgete ja naeru saatel viimaks makkiasse selili kukkus. Või siis arutati kalade harjumusi. Kalameeste looduslugu kuulub samasse kategooriasse keskaegsete pestiaariumitega. Müreen Õel lapiline meremadu, kelle hammustus võib ohtlik olla, eksisteerib nende sõnul üksnes emasloomana. Emane müreens liugleb kaldale, seal nastikutega paarituda. Peaaegu kõik kalamehed, keda mina tunnen, kinnitavad, et on sellise sündsusetu ühte saamise tunnistajaks olnud. Hilja õhtul meil peaaegu unetute öödel, kui kalurid lamavad oma paatides narmendavatest idamaistest vaipadest kottidest vormitud baroksete Sophadel oodates võrkude väljavõtmiseks koidikut leiavad mõtet tee tähtsamate teemade juurde. Näiteks surm. Korsikal jõuavad vestlused varem või hiljem meie kõigi vääramatu lõpuni. Lisaks kalameeste loodusloole on keskaegsed ka nende uskumused. Mis asja, sa kardad surma? Küsis üks noor ja tarmukas kalur minu käest, kui me laeva hukkudest rääkisime. Sina, kes sa kirjutad ja veel ajalehtedele. Kalamehed on enamasti kirjaoskamatud. Nad pole koolis käinud, vaid läinud selle asemel poisikesena oma isa paadiga merele. Kas siis keegi pole sulle sellest kunagi rääkinud? Jätkas ta kaastundlikult. Kui keha kokku variseb, lendab hing minema. Näed, isegi karta pole siin midagi. See kalur teadis täpselt, millest ta rääkis. Hiljem jäi ta tormisel merel kadunuks. Ta oli koos oma paadi ja meeskonnaga kadunud terve nädala. Sel ajal valitses kai äärsetes kohvikutes vaikus. Kühmus kalamehed kummardasid päev päeva järel, mil lained sadamasillast üle paiskusid. Vaikides oma jookide kohale. Ühendatuna solidaarsusest, mis oli suurem sõprusest või kaastundest. Mis on juhtunud ühega neist, puudutab kõiki. Tegelikult kuulsin ma tookord vaid ühte märkust. Neil sõnadel oli Elizabethi-aegset tragöödiat meenutav kõla. Ta naine käis uurimas, kas uudiseid on. Te oleksite pidanud seda naist nägema. Ta nägu oli must. Ta oli joonud mehe südameverd. Õnnistatud on need, kes on kirjaoskamatud, kuid oskavad end sedavõrd asjakohaselt ja külluslikult väljendada. Olen Korsikal viibides enam kui korra imetlenud nende sõnaosavust, kes ei mõista, ei lugeda ega kirjutada. Aga ehk oli see tavaline enne seda, kui üldharidusmõistuse masstoodanguks muutis. Olen tihtipeale endalt küsinud, kui suurel määral Elizabethi aegsed kirjanikud oma lopsaka värvika sõnavara kirjaoskamatul enamusele võlgnesid. Seitsmendal päeval tuli Kalamees koos meeskonnaga tagasi. Ei, ma ei kannatanud, ütles ta mulle. Ma ütlesin endale, kui paat peaks ümber minema, siis mullu murre polder, näed. Ta tõi võidurõõmsalt lagedale väga vana ja väga suure püstoli ning surus selle otsekui seltskonnamängu mängides otsmiku vastu. See kalamees ei olnud ujuma õppinud.