Korsika on liigse ihaldusväärsuse eest kallist hinda maksnud. Eri aegadel on viis kuus mereriiki püüdnud enda omaks kuulutada saart, mis pakkus selle valdajatele turvalisi sadamakohti piiramatut puiduvarulaevade ehitamiseks ja strateegilist baasi Vahemere lääneosa kontrollimiseks. Rivaalitsevad jõud on saart vallutada ja Anastada koloniseerid ja ekspluateerida üritanud seda ostnud ja müünud sellepärast saare asukatega ja omavahel lahinguid löönud. Kuni nad selle peaaegu hävitasid. Ja Korsikast sain napi asustusega saar ilma kaubanduse, tööstuse ja põllumajanduseta. Selle sadamad pakkusid varju üksnes üksikutele kalameestele ja piraatidele. Ning saare asukad hakkasid uskuma, et puuduse kannatamine ja sõjad on nende vääramatu saatus. Väike-Aasiast pärit kreeklased, kartaagolased ja võimalik, et isegi, et Ruskid rajasid rannikule kolooniaid juba enne seda kui roomlased, olles kõigepealt peaaegu 100 aastat kohalike vastupanuga võidelnud saare vallutasid. Nemad, tõid karjakasvatajatest Korsiklastele tsivilisatsiooni viljad. Oliivipuuviinapuu, uued teraviljakultuurid, niisutussüsteemid, seadused, ladina keele ja viimaks kristluse. Nemad rajasid rannikule sadama ketti ja sisemaale linnad. Seitse nende ülemvõimu all veedetud sajandit andsid Korsiklastele rahu ja jõukuse aia, mida nad hiljem enam kunagi tunda pole saanud. Hilisemad sissetungijad, vandaalid, idagoodid, langobardide hävitasid tsiviliseeritud elu, millele roomlased olid aluse pannud ning vahepeal kanda kinnitanud röövelliku Bütsantsi võim ei aidanud selle taastamisele kuidagi kaasa. Hispaaniast Põhja-Aafrikast pärit saratseenid korraldasid alates kaheksandast sajandist Saarele rüüsteretki ja selle elanikud elasid pidevas häire ja anarhia seisundis olles ligemale 300 aastat Euroopa maismaast sisuliselt ära lõigatud. Selleks ajaks olid korduvalt maha lõhutud, rüüstatud ja põletatud roomlaste sadamat. Hüljatud saareasukad olid taandunud sisemaale ja naasnud oma esivanemate pastoraalse majanduse juurde. Viljakad rannikuäärsed tasandikud olid üle ujutatud ja muutunud malaaria soodeks, jäädes sellisesse seisukorda kuni teise maailmasõjani. Korsika jaoks kestis sünge aeg kuni 1077. aastani, mil paavst nime poolest saare valitseja Karl Suure aegadest alates tegi selle kaitsmise ülesandeks piisa piiskopile. Piisa asukad taaselustasid kristluse saarel vallutusretke käigus, mille eesmärgiks oli üle terve saare rajatud sajad karmilt kaunid kirikud. Aga piisaga saratseenide välja ajamisel koostööd teinud Cheenovalased vaidlustasid kokkulepe. Kaubavahetusega tegelevate rivaalitsevad linnriikidevaheline konflikt kestis kuni 1284. aastani ja lõpes piisa laevastiku hävitamisega. Paavst kinkis saare piisa valitsejate asemel koostardiiniaga Aragoni kuningale ning juhatas sel moel sisse järjekordse pikasõdade ajastu. Korsika ülikut toetasid seejuures Aragoni ja rahvas Tseenova Vabariiki. Seenova väljus taas konfliktist võitjana, kuid Korsikaadlikud läks korda alistada alles 16. sajandi alguses. Pärast tervet rida jõhkraid ülestõuse, mille käigus nad sisuliselt väljasuremiseni võitlesid. Saare välismaiste konkurentide ning kohalike sõjapealike käest välja võitlemine ja selle valitsemine olid kaks täiesti erinevat asja. Läbi ja lõhki kommertslikult. Tseenovalased niinimetatud Itaalia šotlased olid Korsiklastega toime tulemiseks või nende lugupidamise võitmiseks täiesti sobimatud. Korsiklased Jenovalased olid ühe võrra kangekaelsed ja kõrgid kuid truud erinevatele väärtustele. Ja nii siis olid vastuolud ja vastastikune vastumeelsus nende kahe rahva suhete saatusesse sisse kirjutatud. Leenu vallased valitsesid Korsikat kogu seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul. Nad ei pruugi küll süüdi olla ebainimlikkus türannia, mida mõnes Korsika ajalookäsitluses kirjeldatakse, kui nende valitsussüsteem oli päris kindlasti test. Bootlik ning ametiisikud, kes olid oma kodusaarel musta lambastaatuses andsid korruptsiooni osas tänapäevastele ametivendadele silmad ette. 1729. aastal puhkes spontaanne rahva ülestõus ja Tseenov alased olid sunnitud püsima rannikul asuvates linnades, kuhu nad ka jäid. Sellele vaatamata jätkusid juba tuttavaks saanud koloniaalsõdade mustrit järgivad episoodilised kokkupõrked järgmised 40 aastat. Mõlemad pooled said eri aegadel abi ja toetust välisriikidelt. Aeg-ajalt pakuti välja ja lükati tagasi võimalikke kokkuleppeid. Samal ajal tõusid esile uued kursiklastest liidrid, kehtestati põhiseaduste variante ning nii võttis katse ja eksituse meetodil tasapisikuju Korsiklaste rahvus. Paskvale Paulis leidsid Korsiklased endale oma ambitsioonidele vastava juhi. 1755. aastal riigipeaks valimise järel andis ta riigile ajastu kõige valgustatumaid ideid järgivad põhiseaduse. Ent see söakas eksperiment jäi tulemuseta. Teenova müüs ülemvõimu Korsika ület Prantsusmaale. Saare ujutasid üle prantslaste väed. 1769. aastal said patrioodi lüüa ning Pauli pages Inglismaale. Korsikast oli saanud Prantsusmaa provints kuid enne Napoleoni aega ei saa me kahe rahva puhul mingist integratsioonist rääkida. Prantsuse revolutsioon tõi endaga kaasa viimase poliitilise võõrandumise. Eksiilis naasnud Pauli läks Prantsusmaa revolutsioonilise valitsusega nugade peale, kuulutas Korsika taas iseseisvaks ja pöördus kaitset otsides Suurbritannia poole. Britid läksid kaugemale, kui ta oli aimata osanud. George kolmas kuulutas välja Anglo Korsika kuningriigi ja nimetas asevalitsejaks mitte Pauli vaid söör Gilbert eliiati. Selline rahva isa sündmatu kohtlemine põhjustas arusaadavalt pahameelt. Pauli pidi taas eksiili naasma ning kui sõda Vahemerel brittide vastu pöördus, evakueerusid nood ilma pikemate Korsikalt ning Napoleoni poolt saarele saadetud vägedele ei avaldatud mingit vastupanu. Sellest ajast saadik on kursiklased olnud Prantsusmaa ustavad ja kohusetundlikud alamad, kes löövad energiliselt kaasa emamaa poliitikas on asumaade seas esirinnas. Võitlevad riigi eest. Kuigi prantslased pole kuni viimase ajani Korsika olukorra parandamiseks sisuliselt midagi ära teinud on nad alati vastutulelikud suhtunud Korsika inimjõududesse riigi teenimisel ennekõike relvajõudude koosseisus. Esimeses maailmasõjas jättis elu väidetavalt ligemale 20000 Korsiklast. Teises korraldasid nad aukartust äratava vastupanuliikumise, mis aitas saare vaenlase okupatsiooni alt vabastada juba 1943. aasta septembris. Korsika ajalugu, mis koosneb korduvatest ebakõladest ja pettumustest, selgitab paljutki selle olemusega seonduvat. See põhjendab tühjaks jäänud rannikut, kus miilide kaupa ainsateks mainimisväärseteks ehitisteks varemetes Vahitornid ja sitta tellid. Mäetippudele harjadele ehitatud pelutavaid külasid, kus sisuliselt iga maja meenutab kindlust tühje orgusid ja aakrite kaupa laiuvad inimasustuse jälgedeta makkiat. Kuid ometi pole see üksnes hukatust toonud. Korsiklaste uhkuse ja tugevuse juured on nende heitlustes. Nad õppisid võitlema selle eest, mida väärtuslikuks pidasid. Napoleoni sõnul teadsid nad, et surm on hinge üks olekutest. Kuid orjapõli hingealandus Nad kaitsesid kõigi kiuste oma põhivabadusi. Õigusemõistmiseks kasutati jõhkrat Vend etel põhinevat aukoodeksit ja tuhanded said põhjendamatult hukka. Kuid õigluse põhimõtet õnnestus elus hoida. Ebaefektiivsed ja rõhuvad valitsused põhjustasid julgeid uuendusi poliitilistes asja korraldustes. Teenova laste kuritarvitamise tagajärjel nägid ilmavalgust 18. sajandi konstitutsioonid. Oma avangard distlike elementidega. Korsika ühiskonna valdavalt egalitaarne loomus tagas maata proletariaadi puudumise ja vaatamata üldisele madalale elatusstandardile ei esinenud täielikku laostumist. Korsiklased suutsid ainsatena terves Euroopas vältida Fjodalistliku ja kapitalistlikku rõhumist. Vaesusest, võrdsusest ja masendusest sai Korsiklastest sünniõigus. Mõned neist leppisid sellega tuimalt ja stoiliselt, teised reageerisid elavamalt. Korsiklased on alati kõikunud fatalismi ja põletava enesekehtestamisvajaduse vahel. Vastupanu võõrale võimule soodustas kavaluse teket ning makkia Vellilikke meetodeid, mis tihtipeale hakkasid iseendale vastu töötama kuid toetasid ühtlasi ambitsioonikate plaanide tegemist. Ambitsioonikus on tegelikult vaat et kõigi silmapaistvate Korsiklaste jaoks hukatuseks kujunenud. Nad üritasid liiga palju ette võtta, kuid suutsid enne langust siiski suuri asju korda saata. Need, kes püüdsid oma eesmärke saavutada kodusel pinnal, tõmbasid endale enamasti kiiremini häda kaela kuna liiga väikesel laval tegutsedes liiga palju peaosatäitjaid. Inimmaterjali on Korsikal laiemalt käes kui muud kraami. Aga neid, kes tegid karjääri välismaal olles eelnevalt saanud Korsika kuulkonnale omase välja õpperiuklikkuse ja vapruse vallas saatis sageli erakordne edu. Aiatsu vanalinnas. Täpselt kalurite kohvikute taga asub maja, kus sündis neist kõige edukam. Kaasa punapart on suur, lihtne, kitsa kõrvaltänava ääres seisev seitsmeteistkümnendal sajandil ehitatud hoone. Perekond elas teadaolevalt esimesel korrusel. Minu külaskäigu ajal päeval, mil ma jätkusse saabusin, tekitasid sellest õhkub jahedus ja suursugusus minus kerget masendust. Kõrgetele akendele vaatamata pimedavõitu toad on sisustatud tuima 18. sajandi prantsuse mööbliga, mille kvaliteet jätab soovida. Seinal ripuvad lakitud puitraamides, peeglid olid kaetud tuhmunud blokaadiga. Ainus kunstiteos on marketrii tehnikast teostatud Kristuse sündi kujutav elevandiluust kujukestest koosnev komplekt, mille Napolion väidetavalt saatis emale oma karjääri algusaastatel. Mulle meenutas see tõusikust poja poolt Vagatsevale provintsi naisele tehtud kingitust. Mõlema maitse jättis kõvasti soovida. Hiljem, kui ma Napoleoni elu algusaastatega paremini kursis olin, hakkasin selles umbses pere kodus, mida iseloomustasid võrdlemisi mannetud pretensioonid ja kus puudustkannatav perekond üritas karmis riigis poliitilist elu elada ning samas oma kaheksale lapsele priviligeeritud lapsepõlve tagada midagi väga südantliigutavat tunnetama. Napoleoni mõlemad vanemad ärkavad selles ümbruses ellu. Carlo Ponopart, nägus püsimatu Pillev, advokaat, läbinägelik Jasartne poliitik ning tema kaunis naine, letid kohkumatu ja illusioonideta Korsiklanna, kelles väljendub temasugustele iseloomulik, kalk ja võrdlemisi piiratud kindlameelsus. Nad tulid üheskoos läbi korduvatest poliitilistest kriisidest ja kasutasid neid Korsiklastele omase nutikusega enda huvides ära. Paari vanim poeg Joseph sündis mägismaal asuvast sõltumatust pealinnas Cortez, kus Carlo Bonaparte pidas Pauli sekretäri ametit. Kui Korsika patrioodid prantslaste käest lüüa said, ootas Leticia juba kuuendat kuud Napoleoni pealetungiva sõjaväe eest. Pagedes pidid Carloyaletid ja muulade seljas Ajadžusse jõudmiseks üle saare keskel asuva metsiku mäestikuratsul tema. Kui rasedusaegsetel mõjutustel peaks olema kanda mingi roll siis on selle odüsseia abil võimalik selgitada nii mõndagi hinnapol joonise loomu osas. Carlo Bonaparte oskas ka uue režiimiga igati mõistlikult kohaneda ega kaotanud oma ülla päritolu tunnustamise tagamisel aega. Iroonilisel kombel põlvneb meest Tseenova sõdurist, kelle Firenze patriitsidest esivanemad olid end linna asutamisaegadel 15. sajandi lõpuaastatel Ajadžussisse seadnud. Selline kõrge staatus avas mehele tee prantslasest sõjaväelise kuberneri krahv demar PÖFFi soosingusse ja võimaluse Korsikat esinda vaatlikuna prantsuse õukonda külastada. Napolion sai stipendiumi prantsuse sõjaväeakadeemiasse jäägolmiliteeri Pariisis. Carlo Ponopaart võitles mar PÖFFilt koguni välja lubaduse protelleerida žessi ning veel ühe stipendiumi oma tütrele helidaale säensiiri noorte daamide kooli pääsemiseks. Kui võtta arvesse seda, et tol ajal ei õpetatud Korsika tütarlapsi reeglina ei lugema ega kirjutama oli tegemist vägagi priviligeeritud kasvatusega. Just selline oli Napoleoni lapsepõlv tähtsat kaitsjad, teatud kuvandi alalhoidmine, ebakindlus, võlad, vajadus elus läbi lüüa. Paljudes Korsika perekondades loeti laste edukust nende kohustuseks oma vanemate ja rahva eest tervikuna. Kuid vaevalt oskasid Carlo ja letid ja kõrgemale püüelda sahkerdades sepitsedes endale ette kujutada, et neist lihtsa maa toidu pruukimiseks laua ümber kogunenud lastest saavad kuningad ja kuningannad. Või et nende tänavagaklejast pojast saab Prantsusmaa keiser ja üks kõige hirmuäratavam matest sõjameestest, keda maailm on tundnud. Punaparti maja sisemus on Napoleoni lapsepõlveaegadega võrreldes oluliselt muutunud. Kui paskvale Pauli oma esimesest eksiilis Inglismaalt tagasi pöördus, prantsuse revolutsioonilise valitsusega konflikti sattus ning Korsika teistkordselt iseseisvaks kuulutas, leidsid Bonapartident kaotajate poolelt. Pauli partisane kartes pages letid ja kes oli selleks ajaks juba lesk sel ajal, kui Pauli pooldajad nende maja rüüstasid koos nooremate lastega öö varjus makkiasse. Napoleoni poolt päästetud perekond põgenes laostununa tuluni. Neli aastat hiljem, kui Pauli ja britid olid Korsikalt lahkunud, pöördusid Leticia ja Joseph tagasi Ajadžusse ning tegid majas uhke remondi, mis pidi nüüd, mil Napolion oli oma Itaalia sõjakäigu võiduka lõpuni viinud perekonna paranenud, staatust peegeldama. Aga Napolion veetis värskelt remonditud majas vaid nädala, pidas koos vanade partisanide ja toetajatega pidu ja külastas seejärel viimast korda 1799. aastal Egiptusest Prantsusmaale naastes. Selleks ajaks oli letid siia Pariisi kolinud ja perekonnale kuuluvas majas ei elanud enam kunagi ühtki Bonaparte. Häbistavad kogemused, mis saarelt minema peletatuid Napoleonile osaksaid jätsid märgi kogu mehe elule. Nooruses oli ta innukas Korsika patrioot, nagu ta selle perioodi kirjatööd ilmekalt näitavad. Vajadus enda ja oma pere elu päästmiseks pageda. Kodu, rüüstamine, maine, määrimine, positsiooni hävimine ja tulevikulöögi alla sattumine tähendas tema jaoks talumatu alandust. Usun, et see kõik põhjendab sedagi, mis sisuliselt kõiki Korsikale sattujaid hämmastab. Napolion jättis oma kodumaa hooletusse. Tõsi küll, ta langetas makse, kuid on ju normaalne oodata mingeid silmale nähtavaid tunnismärke, mis tema kasuks kõneleksid. Pärastajadžu pealinnaks nimetamist oleks ta ju võinud sinna rajada lust, aedu ja purskkaevusid ja triumfikaari või siis vähemasti seda kuidagi Itaaliast saadud sõjasaagiga vehkida ning sel moel linna välimust hiljem Korsiklaste poolt antud nimetusega keiserlik linn veidigi kooskõlla viia. Kuid tema korraldusel teostatud muudatused olid läbi ja lõhki praktilised. Uus veevarustussüsteem, uute tänavate kavandamine. Sedalaadi ettevõtmised sobinuks pigem kohusetruule linna peale kui Prantsusmaa keisrile. Sellist ükskõiksust on võimalik põhjendada üksnes väga kibedate varaste kogemustega. Siis, kui mehe vimm veelgi sügavama alanduse tõttu sulas Neil päevil, mil ta seal Helena saarel eksiilis viibides makkia lõhna meenutas ja soovis, et juhul kui tema Pariisimatamisest keeldutakse, saaks ta endale puhkepaiga Ajadžu katedraalis oma esivanemate kõrval, mida tähistab mälestustahvel ristimisanuma juures. Siis oli juba liiga hilja päästmatult hilja, nii Korsika kui ka tainese jaoks. Hiljem kingiti linnale tema pronksist surimask. Ta nägu on sellel üllam ja kõhnem kui viimastel portreedel. Surimask on nüüd välja pandud raekoja ülemisel korrusel Mesee Napolion jäänis, mis meenutab pigem vanamoelist külalistetuba kui muuseumi ja on pungil täis mitmete põlvkondade Bonapartide püstee portreid. Alates Napoleoni vanematest ja lõpetades Napolion kolmanda õnnetu tähe all sündinud pojaga kes leidis oma otsa Briti suulu sõjas kõige ebausutavana mõjukeseraaris sünge ja ülemõõduline portree kroonimisrüüs Napoli joonist. Kui Ajadžus peakski leiduma suveniire, mis Napoliooni esimesi ja viimaseid päevi teravalt meelde tuletavad siis mehe elu paremaid päevi ei meenuta suurt miski. Peaväljakul kõrguv rooma keiser, hobuse seljas toogat ja loorberipärga kandev esimene konsul raekoja juures, keda ümbritsevad prussakate nägudega lõvid. Need pompöösset antiikaega imiteerivad kujud ei ole kuidagi seotud mehega, kes Itaalia lahingutandrilt saadetud kirglike kirjadega kosis Šodefini ning veenis Elba äärest naastes sõjast väsinud rahvastama meeleheitlikus ürituses kaasa lööma. Üksnes kõige värskem kõrgel linna kohal anglikaani kiriku ja brittide majade taga kerkiv monument annab meile temast mõningast aimu. Tegemist on kunagi Pariisis Plazwandoomil samba otsas seisnud pronksskulptuuri koopiaga Kolmnurk mütsi kandvast mehest, kelle käsi on kuue hõlmade vahele pistetud. Kuid kujutlusvõimele annab hoogu just kuju paiguta. Tus. Napolion seisab kõrgel graniidist alusel oliivipuude ja makkiaga kaetud mägede taustal. Kodumaisele kivi rahnule paigutatud mees silmitseb süngel pilgul merd sümboliseerides kogu saare ajaloo poolt illustreeritud Korsiklaste kindlameelsust. Soovi rabeleda välja tundmatusest ja isolatsioonist osutuda tugevamaks olukordadest inimestest.