Kui ma esimesel külaskäigul šansi tsaariperekonna juurde sillerdavalt suvehommikul bussiga lõuna poole teele asusin ei vihjanud miski kaalukatele tagajärgedele, mis retk endaga kaasa tõi. Mitte miski peale habraste ja sõnastamata lootuste, mis aeg-ajalt läbi õhu vuhiseva piirpääsukese tiibadele mu teadvuse ääremaid riivasid. Buss vedas posti ja erinevaid kaupu kogu saare lõunaossa ning selle pealelaadimiseks kulus palju aega. Katusele viskamist, lepitamist, vinnamist ja nööriga. Üksteise kõrvale kinnitamist ootasid postikotid ja õllekastid, vana kumera kaanega reisikirst ja traadikera kimp põngeritvasid lapsevanker ja paar jalgratast. Viimaks sõitis buss mürinal linnast välja. Maastik pakkus vaateid mägedele üksikutele moodustistele, juhuslikult eri tasandilt kerkivatele, sakilistele, püramiidi, tele ja koonustele. Neid kroonisid hommikupäikeses roosana särava hiiglaslike losside bastione meenutavad alasti kiviseinad. Taamal haigutas avar org, mille lõunapoolses servas kerkis pööraselt kõrge mäeahelik. Selle harju kattis sääsevõrku meenutav kuumuse udu. Tunne, et olen turist, kadus sedamööda, kuidas ma aina sügavamale vaikus tulvil maapiirkonda tungisin. Buss peatus igas külas, et reisijaid ning postikotte vahetada ja kaupa peale võtta. Kõrgetel rohmakalt tahutud graniitplokkidest ehitatud majadel tee servas polnud aedu. Nendes aristokraatlikus, Korsika kodudes polnud midagi õdusat või hubast. Et polnud mitte niivõrd elegantsed, kuivõrd kompromissitult ranged. Raske oli neid dateerida, külad mõjusid täiesti Heatutena. Igatahes kuulusid need preendust reaalsesse ajastusse. Kaasaegset maailma meenutasid üksnes Meida Jačiust siiani saatnud telegraafitraadid. Silma hakkasid üksikud poe aknad ja mitte ainsamatki reklaami. Holmetos keset oliivi salusid mäenõlvale klammerduvad suures ja iseäranis iidse väljanägemisega külas andis bussijuht teada, et meie peatus tuleb järgmisena. Ta oli nõustunud meid kahe küla vahel asuvasse Saaride maja juurde ära viima. Suunamuutuse järel ilmus nähtavale meri, mida me polnud jätkhjust lahkumise järel näinud pakkudes üht neist hingematvatest ja ootamatutest Korsikale omastest vaadetest. Otse all lookles valinko lahe erakordselt tihketi kriidiselt sinist karva veepeegli ümber ja madal rannajoon. Propriano sadam lõõskas kaugemal kaldal hele valgena vastu. Aga siin kandilises lahe suuskus, liiv oli hangedeks kuhjunud. Hakkas silma vaid kaks hoonet. Puust sararannal ja kena punase katusega kivist nukumaja teeservas. Heas korras, lihtne ja ideaalse asukohaga täpselt mere kohal. Kas see võis olla see Saaride maja? Oli küll. Juht peatus maja juures, see Saarid olid meid tervitama tulnud ja sirutasid oma tugevat talupoja käed meie pagasit vastu võtma. Ja seal oli ka Shan uued teened, inglispärased riided seljas, nähes teiste kõrval kahvatu linnavurle moodi välja. Ma juba väsisin, tei. Ootamisest ära, teatas noormees. Kartsin, et äkki mõtlesite ümber. Sisenesime väikesesse laitmatult puhtasse ning ümmarguse söögilaua ja köögitoolidega napilt möbleeritud ruumi. Lahtise Lõuka kohal rippuvaid keedupotist vallandus isu tekitavaid aroome. Kahvatu sinisel seintel rippusid perepildid ja 10 last ilmale toonud mad Amse Saarile antud raamitud ema medal. Selleks hetkeks oli kodust lahkunud vaid kolm last. Abiellunud poeg ja tütar ning veel üks poeg, kes Marsseys rätsepaametit, mis ülejäänud istusid laua ümber käisid meile peale, et mehhaniisiga maitsestatud kanistrelli nimelisi kuivi magusaid koogikesi prooviks ning täitsid tibatillukesi pitse kodus valmistatud likööri iga, milles hellisid terved viinamarjad. Anton François Jean patist olid sihvakad tõmmud noormehed, kelle tasane laulev hääl ei sobinud kuidagi kokku nende tumedate säravate silmadega. Vanim tütar Marii oli säsitud mustlaslikul moel nägus Antonet mustajuukseline ja elav, plaans, kahvatu ja endassetõmbunud. Noorim Pierret, kes alles koolis käis, oli võluv tõmmunahaline blondiin. Ta kavatses riigiteenistujana karjääri teha, ütles tüdruk mulle oma erakordselt kaunis ja täpses prantsuse keeles. Iga sõna hoolega valides ja naudinguga hääldades. Ta nägi eksamiteks õppides kõvasti vaeva. Ma Tamses Aristus samal ajal oma pikas kleidis juuksed pealaele õunasuuruseks krunniks krutitud laua otsas ning pillas jutu sekka üksikuid Korsika dialektid fraase tehes seda niivõrd veendunult, sedavõrd selgelt aimatava lõikava huumoriga et sain ta sõnade vähest mõistmist üksnes kahetseda. Kas meiereis oli sujuvalt kulgenud kassa jätkhjus viibimine oli mugav, ega meil mingeid terviseprobleeme tekkinud. Kui viisakusklaaside vahetamisega ühele poole saime, viis šandmeid ujuma. Libistasime end mööda liivast kaljut alla viis rahnu varjus tukkunud kitsi ehmusid meie möödumisel ärkvele ja tunnistasid meid oma mustade kullaga ääristatud silmadega. Järvena tüüne meri oli tõeline õnnistus. Randa, kus ajupuud meenutasid läikima löödud vandlist seljatugesid, täitis kõikjal liival kasvava makkia taimedest kõige silmapaistmatu oma hallide lehtedega hariliku käokulla vänge lõhn. See on, polnud meid alt vedanud. Homme lähme kujusid vaatama, ütles noormees. Kõik on ära korraldatud, mu tädi annab meile eesli kaariku. Me peame koidikul teele asuma. Minu üllatuseks rääkis ta nii, nagu oleks perepea mandamse saari, mitte naise abikaasa. Keskpäevaseks söögi ajaks seltskonda ilmunud abikaasa oli pehmeloomuline, pika valge prohveti habemega vanamees. Ta hääl oli vaikne ning liigutused vaatamata rasketele saabastele ja paksudele koort riidest pükstele kummaliselt kraatsilised. Ta jättis targa diplomaadi või elukogenud inimese mulje. Mad Amse Saari seevastu mõjus suurejoonelise ja teatraalse vana kooli näitlejanna no igatahes oli neid nähes raske uskuda välismaalaste levitatavat teooriat, mille kohaselt Korsika talunaised on alla surutud murtud ja allaheitlikud olendid. Oli selge, et igasugused nende kahevahelised lahkarvamused olid juba väga ammu mõlemale poole rahuldava lahenduse leidnud. Panin tähele, et nad rääkisid omavahel väga harva. Kõrvuti ümmarguse laua ääres istuvate ning lobisevatest, lastest ja külalistest ümbritsetud paari näis omavahel ühendavad telepaatiline side. Podiseb pada tõsteti Leelt. Selleks oli paks köögiviljadega lambalihahautis. Aga kõigepealt toodi lauale suitsusingi ja erinevate suitsuvorstide ning kogu toidule väljakutsuvat kopituse, aroomiandvas kohalikus rafineerimata oliiviõlis kümnevate tomatite ning toorete sibulatega täidetud taldrikud. Hiljem pakuti kodust lambapiimast valmistatud pähkli maitsega juustu ning lõpuks pisikesi ja väga magusaid melonid. Pärast sööki tuli siesta siesta järel järjekordne suplus. Päike veeres läände avamere suunas ja muutis kogu lahesopi kuldseks ja salapäraseks suudme laheks. Heitsime järgmisel hommikul ootavaks koidueelseks teele asumiseks, valmistudes varakult voodisse, olles enne pruukinud talupoegade kodus alati käepärast olevat ummist kuivatatud põldubadest ning singiga maitsestatud kapsast valmistatud supp pikk. Kuid sel ööl ei saanud ma oma väikeses raudvoodis lamades elevuse tõttu sõba silmale. Lamasin tundide kaupa, pilk suunatud aknast välja mäeküljele vaadates, kuidas olmeto tuled ükshaaval kadusid. Shan oli lubanud aegsasti enne päikesetõusu Mei uksele koputada. Kui ma ärkasin mitu korda ise üles, lõpetades teadvusele ajendatuna õudusunenägu meenutavast paanilisest hirmust, et teised on juba teele asunud ja mind maha jätnud. Nägin siiski üksnes mäe hiiglaslikku musta varju tähistaeva taustal ümbritsetuna öisest surm vaikusest, mida katkestas vaid konnade krooksumine. Kui ma viimast korda ärkasin, oli juba peaaegu valge. Kas Shan oli vahepeal meelt muutnud? Riietusime abikaasaga kiirustades ja tõttasime alumisele korrusele. Mad homse saari elutark, naeratus rahustas mu maha. E-selleks öösel hulkuma, selgitas Marii Lõukas seisvalt kolmjalalt emailitud kohvikannu kergitades. Ta oli pahas tujus ja läks makkiasse mossitama. Marile oli omane loomulik ja väljendusrikast sõnakasutus. Aga mehed saite juba kätte, ütles ta meile. Sööge rahulikult hommikust. Kuid mina ei suutnud end rahulikuna tunda, enne, kui leidsin end koos abikaasa ja Shanniga eesli kaarikus istumas ning esimeste päikesekiirte all olmeto poole rappumas. Päikesekiired polnud veel pärlmutrikarva merepinnast kõrgemale kerkinud, kui pöörasime ümber lahe serva ja jätkasime teekonda piki kallast kulgeval liivasel rajal. Maastik oli tühi ja troostitu. Siin-seal kerkisid makkia kohale iidsed oliivipuud suured nagu Inglismaa tammed. Jean rääkis mulle, et kunagi ammu seisis seal rannikul valinko linn kuid linna tegid maatasa säratseinid, kes selle elanikud teravate naeltega vooderdatud tünnidesse panid ja merre veeretasid. Sartenee kandis räägitakse selliseid lugusid rohkem kui saare teistes osades, mis lubab oletada dokumenteeritud materjalide puudumisel. Et just siin kinnitasid säratseenid kõige kindlamalt kanda, jäid pikemalt pidama. Paraku on enamasti raske öelda, kas need kohutavad mälestused on seotud saratseenide vara, keskaegsete riister hetkedega või hilisemate Põhja-Aafrika piraatide rünnakutega. Kohalikud nimetasid neid türklasteks berberiteks võima uurideks. Rahva teadvuses on need kaks õnnetuste seeriat segamini läinud ja see on igati mõistetav, kuna tundub, et esimesed säratseenidest sissetungijad okupeerisid ranniku teatud osi kuni 18. sajandini välja. Ning mauride alustasid oma röövretki juba 15. sajandi alguses. Need lõppesid alles neli inimpõlve tagasi. Tegelikult on muslimid Sartoneed ahistanud kogu roomlaste saarel viibimisele järgnenud aja. Päike oli kõrgel ja särast silmipimestavalt, kui ületasime rannariba, mille kohal kõrgus Tseenova Vahitorn ning kulgesime haarava jõe avarasse orgu. Meid ümbritses rikas ja viljakas maa. Rohetavad maisipõllud, käsitsi lõigatud viljapõllud, kusturritas põlvekõrgune tüügas heinamaad, kus seisid koonusekujulised kuhja keskele löödud vaia ümber keerdunud ja lastele laatadel pakutavaid suhkruvatitups meenutavad heinasaad. Meie raja kohale andsid varju tugevalõhnalised metsikud viigipuud. Peatusime puhkepausiks allika juures, kust vesi kivist künas vulises. Pesime end ning sõime leiba ja vorsti, mille madam, see sari oli koos veinipudeliga vankrisse pakkinud. Kergete loogiatega ülesmäge kulgev rada tõi meid taas juba tuttavaks saanud kivi rahnudest ja makkiast koosneva maastiku keskele. Siin-seal hakkasid nõlvadel silma üksikud majad, mille ees istusid palgi juppidel ja kividel vanad mehed ja naised. Nad jäid meie möödudes liikumatuks, otsekui oleksid nad seal alati niimodi istunud. Majad olid mornid ja ebaproportsionaalselt kõrged neljakandilised kivikarbid. Akende ja uste asukohtade valikul oli sümmeetriale isemeelse põlglikkusega vilistatud. Ühe torni meenutava kõrge ja kitsamaja UPS. Kaks akent paiknesid fassaadiservast teineteise kohal, jättes ülejäänud pinna puutumatuks. Mitme maja seina mööda kulgesid viltused, välistrepid, mille otsas olid ülemisele korrusele avanevad uksed. Filitoosa nimelises külakeses oli selliseid maju umbes pool tosinat, kõik muldkattega tee ääres, kobaras koos. Shan peatas eesli ühe puu all. Läbi kanakarja tõttas mind joostes tervitama tõmmu ja kõhn noor naine. François-s üks tsaaritütardest, kes oli vana ja juurdunud Korsika tava kohaselt abiellunud oma näo šarl antuaniga. Olles meid soojalt tervitanud, juhatas naine meid maja juurde, kust leidsin ees ta abikaasa koos äia ning mehe õega ja nelja paljajalu muldpõrandal mängiva pisi põnniga. Šarlantuan oli esimene minu nähtud Korsiklane, kel oli suurepärane füüsis. Pikka kasvu, tugeva kehaehitusega ja heledate juustega mees. Esindas tüüpi, mis oli iseloomulik mägedele, kust see Saaride algupäraselt pärit olid. Liibuv valge kampsun seljas pruunidel koort riidest pükstel jämenahast püksirihm, millel püstol ja pika teraga puss. Jätistama heledate läbitungivate silmade ja laia naeratusega eheda mulje. Endisaegsest röövlist. Ta isa oli muljetavaldav kotkaninaga vana mees, kel oli lehvib habe ning sähvivad sinised silmad. Keskealine vallaline õde, kes prantsuse keelt ei rääkinud, sättis meile ringiratast valmis õlgedest punutud põhjaga toolid ning me kõik võtsime pidulikult istet, kohvi juua ja uudiseid vahetada. Kui olime mõnda aega ilmast ja erinevate pereliikmete tervisest rääkinud, ütles šamaan šarl Antonnile, et me soovime kujusid näha. Läheme kohe neid vaatama, hüüdis šarlantuan naerdes ja otsekui mõnele välismaalaste naeruväärsele kapriisile vastu tulles. Ta pani laia servaga musta viltkübara pähe, sõlmis padrunivöö ümber keha ja võttis seinalt püssi. Ka isa haaras püssi järele. Sellistes Korsika kõrvalistest paikades ei peeta kodunt relvastamata lahkumist kuigi mõistlikuks. Ja kindlasti põhjusega. Igatahes on see konkreetne piirkond olnud sekelduste keskpunkt. Üsna pea pärast mu esimest külaskäiku leiti Filitoosast salapärastel asjaoludel mõrvatud mees. Me astusime välja kuuma päikese kätte ja kõndisime jalgrada mööda alla orgu. Šarlantuan meie kõrval sammumas ja isa kõige ees kapsamas piss laskevalmis, otsekui otsiksite midagi, mille pihta tuld anda. Maastikust õhkus muinasaegsust ja see mõjus lausa lummavalt nõlvu ja lohkusid katlast. Umbrohust kasvasid välja hiigelsuured oliivipuud, mille tüved olid vanusest väändunud ja Pahklikud. Nende oksad katsid maapinna pidevalt värelevad pitsi meenutava varjuga. Nende vahel kerkisid hiiglaslikud, fantastilise kujuga rahnud, mille pinda olid ilmastikuolud rohkesti madalaid koopaid, varjualuseid uuristanud. Tekkis tunne, et kunagi olid need mägede asukatele peavarju pakkunud. Ületasime väikese vesikressi ja metslilli täisoja. Mäed tõmbusid meie ümber koomale. Need meenutasid laineid, sest oliivipuude hõbedane lehestik moodustas ühtlase väreleva pinna, mis kattis veekihina kõiki nõlvu. Žanronis kõige ees mööda rohtunud nõlva üles makkia taimedega kaetud graniidi paljandi poole. See on siin. Olin end kohale jõudmiseni mõttes pettumuseks ette valmistanud. Aga siin meie ees maas lamas umbes kuue jala pikkune või pikem Ki graniidirahn, millele olid inimkuju andnud kahtlemata inimkäed. Suur ümmargune, esiletungivate kõrvadega pea pahaendeliselt lähestikku asetsevad silmad ning kergelt tähistatud suu ja nina, kael ja õlad olid blokist välja tahutud. Kuid keha oli lihtsalt rahnu lamedam osa, millest jooksis diagonaalis üle vaevumärgatav kõrgem rant. Paistis, et see polnud mitte käsivars, vaid mõõk. See selili makkias, vedelev ning loendamatute sajandite jooksul tuulest ja vihmast kulutatud kangelase kuju oli kõigele vaatamata hullupööra muljetavaldav. Pea meenutas mulle kõige rohkem Picasso rohmakatel joonistustel nähtud kujutisi. Näete, ütles Shan hingeldades võttis istet. Ta ei olnud enam keskpäevaseks läbi makkia mäkke ronimiseks vajalikus vormis. Ja siin kuskil on neid veel päris mitu tükki teatas šarlanton meile. Me leidsime need üles. Üks vedeles sealsamas lähedal padrikus ja oli veidi rohmakam, kuid näojooned olid ometi selgesti eristatavad. Teised kaks olid trepiastmetele oja suunas langemasse kallakusse mattunud. Ühel neist olid suured aukus, silmad ja bareljeef, meenutab nina. Teine väga pikk kuju näis olevat näojoontega. Ja sel moel oligi nii palju spekulatsioone põhjustanud objekt, mille olemasolule me polnud eriti lootagi julgenud vaevata ja peaaegu iseenesest mulle sülle pudenenud Need kujud, mis olid Londonis tundunud niisama ebareaalsetena nagu prohvetlikud nägemused, mida Shan samasuguse kirgliku veendumusega kirjeldanud oli olid päriselt olemas neli tükki lähestikku šarlantu annile kuuluva maa peal vedelemas. Meie ütleme nende kohta paladiini, lausus mees mulle. Paladiinid neid Karl Suure rüütleid ja sõdalasi, kuid siiski palju vanemaid meenutasid kujud. Tõepoolest vähe on kunstitöid, mis oleksid mulle neist salapärastest jalgelistest inimkujudest rohkem muljet avaldanud. Need olid rohmakad, need olid barbaarsed. Kuid ometi võimendas nende tekitatud muljet kummaliselt tuttavlikku tunduv element. Need kujud siin polnud võõrad ja arusaamatud nagu maiade stiilid. Kohmakad, ent siiski jõulised katsed inimkeha tegelikke proportsioone vormida, anda edasi inimkehale omast füüsilist tugevust, väärikust jätsid toorelt, ent siiski kindlalt varju kreeka skulptuuri suurhetked. Need kujud siin liigutasid mind valusel ja häirival moel, nagu see on omane ammu unustatud ja seejärel taasleitud asjadele viisil, mis on kaugelt teravam šokist, mille põhjustab kokkupuude millegi senitundmatuga. Me seisime otsekui surmaga lõppenud õnnetuse tunnistajad hiiglaslike kivikujude ümber. Mu abikaasa ja mina. Šarlantu on ja ta isa Anton ja see on. Kas need on väga vanad? Küsis šarland on minu käest tohutult, vastas mu abikaasa mitu 1000 aastat. Ja mida nad endast kujutavad? Päris mees, edasi. Sõdalasi kangelasi, oletasin mina. Neil kaugetel aegadel elanud pealike. Haa. Hüüatas šarlanton korraga ägedalt ja pole kahtlustki, et nad olid samasugused pealikud nagu need, kes on Korsikal hiljem valitsenud. Nad olid võõramaalased, need niinimetatud ülikud ja tulid Itaaliast siia saratseene välja ajada. Aga saratseenidega võitlesime meie, niisiis ei saanud nad selle eest erilist kuulsust loota. Ja siis nad seadsid siin end isandateni sisse ja ehitasid endale lossid ja said suurteks maaomanikeks. Tahate teada, kuidas nad seda tegid? Ma räägin teile. Nad röövisid maa ära karjuste käest, sellesama maa, mis oli alati ühiseks tasuta karjatamiseks mõeldud. Nad võtsid endale kogu oma losside nägemisulatuses asuva maa ja kogusid makse ja nimetasid end krahvideks. Just nii käitusid need meie pealikud ja on üsna kindel, et need paladiinitsiin olid täpselt niisama halvad. See on väga võimalik, vastasin mina. Ma ei tahtnud sel hetkel lasten šarlantuani esitatud läbinägeliku jämeda ja tõenäoliselt täpse Korsikasin nööride valduseid puudutava informatsiooni pinnalt vaidlusesse tõmmata. Kõik jutuajamised kursiklastega jõuavad varem või hiljem poliitika nii välja ja poliitikud olgu või varakeskaegseid, ei läinud mulle sugugi korda, kui silmitsesid roomlaste või kreeklaste aegade eelsest perioodist pärinevate Korsika kangelaste kujusid.