Kõigist neist paikadest, kus Megaliitiline usk kanda kinnitas, puudutasid tõenäoliselt just Korsikat hilisemad religioossed mõjutused. Kõige vähem. Tundub, et keldi Trueedid ei jõudnud kunagisi, kreeka-rooma jumalad ei surunud end elanikkonna põhiosale peale. Kohalikud legendid on nende müütidest puutumata. Mega liitiline, surnute kummardamine või pigem meelitamine jäi püsima niisama sünge, lokkav ja vastupidav nagu makkia põimudest sageli kristlike õpetustega ja viimaseid vaatajaid lämmatades kuni viimase ajani välja. Ning see ei ole veel kõik. Suurel osal saarest on endiselt elujõuline veel üks surmaga seonduvate uskumuste kompleks, mis on kristlikest rituaalidest mõjutamata ning nähtavasti pärit kultuuri veelgi primitiivsemate kihtidest. Sisuliselt saame rääkida tõelisest surmateadusest, mida praktiseerib ka praegu tänapäeval teatud inimeste kategooria, keda tuntakse Matzeerede nime all. San mainis oma lugudes sageli mozzeeresid nägijaid, kes olid tavainimestest sagedamini tunnistajaks kummitus matustele, vaimudele erinevatele läheneva surma eest hoiatavatele märkidele. Nende peamiseks ülesandeks pole sugugi surma eest hoiatavate vihjete märkamine. Matzeere toob tegelikult ise surma. Nende nimi on tuletatud sõnast Matsa, mis tähendab tapma. Nad on inimesed, nagu see on, mulle selgitas, kes on valesti ristitud kelle ristimisel riitust läbi viinud preester mõned sõnade vahele jättis või vaderid neid valesti kordasid. Nad elavad pärast seda eraldatud elu ning on ühenduses pimeduse jõudude ja surmaga. Tegelikult on need vahendajaks surma ja elavate maailma vahel ja neid võib nimetada lausa surmaotsuse täide viijateks. Öösiti lahkuvad nad küladest ja lähevad jahti pidama, jutustas Shan. Inimesed kuulevad, kuidas nad pimeduses vastamisi hõiguvad ja nende koerad uluvad. Nad lähevad makkiasse ning tapavad esimese looma, kes nende teele satub. Mõnikord on selleks metsiga mõnikord koer, kits või siga. Looma tapmise järel pööravad nad sellest selili ning tunnevad sellele otsa vaadates ära mõne külaelaniku. Järgmisel hommikul annavad nad teada, mida on teinud ja inimene, kelle nime nad nimetavad, sureb alati aasta jooksul. Oled sa kunagi näinud neid looma tapmas? Tahtsin teada, kuidas ma saaksin seda näha, vastas mees. See kõik leiab aset unenäos tapetav loomunune lummutis. Kas nad siis üksnes kujutavad jahilkäiku ette? Just kinnitas. Nad näevad unes jahipidamist, kuigi tegelikult magavad oma voodis. Aga sellegipoolest jään ma inimesi, kes on näinud neid pärast pimeduse saabumist kodust lahkumas. Üks mu sõber elas lapsena vana naise juures, kes oli mozzeere. See oli ta vanaema. Ja ta rääkis mulle, et nägi sageli, kuidas vanaema arvates, et poiss magab pimeduse varjus majast välja hiilisi alles koidikul tagasi pöördus. Ta jutustas, kuidas vanaema järgmisel hommikul esimese hooga ööst suurt midagi ei mäletanud ja oli tihtipeale üllatunud, nähes, et Maggie Anda riided lõhki käristanud ja need on kastest märjad. Aga mõne aja pärast meenustele tapetud inimene. Ja seejärel ennustas ta selle inimese surma. Selline enesestmõistetav ülevaade Motseeride tegevusest üksnes suurendas mu segadust. Sa rääkisid mulle, et nad peavad jahti üksnes oma unenägudes protesteerisid. Ja nüüd väidad, et neid on nähtud öösiti kodust lahkumas? Jah, muidugi, see on ju isiksuse kahestumine, selgitas Shan, otsekui oleksite rääkinud millestki, mis peaks niigi selge olema. Paljud saare eri osades elavad Korsiklased rääkisid neist minuga edaspidi ja nende kõneldu klappis suures osas Shannilt kuulduga. Ja need rääkijad ei olnud sugugi inimesed, keda võib pidada maalähedase ebausu pimedusega. Lööduix. Matzeered ja kõik, kellega rääkisin, on selles osas ühel nõul ei vastuta oma tegude eest isiklikult. Nad tegutsevad otsekui hüpnoosi all, nad tunnevad kõrgemate nähtamatute võimude kutset. Matzeered ei saa oma ohvreid valida. Nad on kohustatud tapma esimese vaim looma, keda kohtavad isegi siis, kui tunnevad temas ära endale kalli inimese. Samas ei saanud omatahtsi vaenlasele viga teha. Samuti ei ole nad loomu poolest pahatahtlikud. Neil on Euroopa traditsioonis esinevate nõidade ja sortsidega väga vähe ühist. Ja kui öine jahipidamine välja arvata, elavad nad normaalset elu. Shanni sõnul on nad tihtipeale parajad intrigaanid ja püüavad kõigest väest inimeste poolehoidu võita. Kuid lähedased suhted nendega on ohtlikud ja nad veavad inimese vastu tolle tahtmist endaga pimeduse ja surma maailma kaasa. Sedamööda kuidas informatsiooni vähehaaval kogunes, muutus mu huvima Tseerede vastu põhjalikumaks ja metoodilisemaks. Kui oleksin osanud nendesse Saaride õhtusöögilaua taga peetud paeluvate esimeste jutuajamiste aegu ette näha kohtasin Korsika paljudes teistes osades inimesi, kes Shani räägitud kinnitasid ja mulle uusi üksikasju selgitasid. Avastasin, et mu sõber, arhivaar Pierlamat oli samalaadseid küsimusi esitanud. Prantsuse arhivaarid ei raiska aega romantilistelt spekulatsioonidele. Neil on tänu väljaõppele läbi ja lõhki loogiline mõistus. Pierlamoti kogutud andmed rõhutavad ennekõike Motseeride rollid külakogukondades. Nemad vastutavad kõigi külas aset leidvate surmajuhtumite eest või vähemalt arvavad ise, et on nende taga. Nad moodustavad omaette kasti otsekui vabamüürlased, kuid samas pole see positsioon sugugi läbinisti päritav. Külade mozzeered on omavahel ja ülejäänud elanikkonnale tuttavad. Ometi on nende käitumine päevasel ajal täiesti tavaline. Nende sidemed toimivad alateadlikul tasemel ehk unenägudes. Nagu ütlevad kursiklased teadlikus elus on neil komme omavahel võrdlemisi järsult suhelda. Nagu vanad sõbrad, kes on joomisega pisut liiale läinud selgitas see on see saari, teate küll, kuidas omavahel väga lähedased inimesed vaidlevad ja nägelevad, kui on pisut joki jäänud ja kaine peaga taas sõbralikult käituvad. Matseeridega on asjalood samamoodi. Matseeridest on võimalik aru saada alles siis, kui inimene lepib asjaoluga, et nii nemad kui teatud määral ka nende koduküla tavaelanikud osalevad kollektiivses alateadlikus elus. Matzeeret kohtuvad ja tegutsevad ja suhtlevad omavahel alateadlikul tasandil. Nad võivad sel tasandil suhelda ka teiste külaelanikega pühendades neid riitustesse, edastades neile oma nägemusi, mõjutades nende unenägusid. Mida tähelepanelikumalt mozzeerede teemaga tutvuda, seda sügavamale aegade öösse näivad selle juured viivat. See pidi alguse saama ajastul, mil inimesed ei suutnud surmas asjade loomulikku kulgu näha. Surma tuli kuidagi seletada. Matzeerede praktikas on oma koht ka kontseptsioonile, mille kohaselt keha ja hing on omavahel seotud. See on Korsikal levinud surnute naasmisse uskumise taga. Kuid pisut tavapärasest erinevas vormis elava inimese vaim või hing võib aeg-ajalt kehast lahkuda, et öösiti ringi uidata. Matzeerede hinged on see juures jahimehe või mõnikord koera rollis ning nende ohvrid omandavad erinevate loomade kuju. Hingeloomale surmahoopi andes täidavad mozzeeret sama funktsiooni, mida surnute vaimud elava inimese hinge endale nõutades. Keha ja hingevaheline side lõigatakse läbi, misjärel keha haigestub ja sureb. Niisiis saab Matzeerede ja surnute hingedetegevust lugeda analoogseks, kuid samas on ka erinevusi. Väidetavalt on mozzeere vaimudega pidevas ühenduses. Ta näeb või kuuleb maa peal elavate järele ja surma järgmist ohvrit märgistama tulnud vaimusid teistest inimestest sagedamini. Kuid tegelikult ei ole vaimude ja mozzeeredega seotud uskumusi võimalik omavahel ühtlustada ja mulle isiklikult tundub, et need on välja kasvanud kultuuri eri kihtidest. Ning mozzeerede tavad on oma olemuselt arhailisemad. Matzeered erinevad surnute vaimudest selle poolest, et neile on tapmine pealesunnitud ja nad ei kanna tapetu peale vimma. Vaimud seevastu seda on väitnud. Kõik inimesed, kellega ma rääkinud olen, on pahatahtlikud ja kurikavalad. Ja ometi on neid võimalik sobivaid loitse ja toiminguid kasutades ninapidi vedada teatud loitsusid lugedes või lihtsalt ülesmäge kõndides. Matzeeredega on palju raskem võidelda just seetõttu, et nende tegevus on motivatsioonita tahtest sõltumatu. Matzeere tunneb sundi jahti pidada Tapa esimene loom, kellega ta kohtub. Samamoodi tunneb konkreetse inimese hinge esindav loom sundust mat seirega kohtuda. Sellisest kahekordsest sundusest on võimalik välja lugeda nii tapja kui ka ohvri üle valitsevat jõudu, mille ees inimene on kaitsetu. Võiks ju arvata, et selle taga on vaimud kuid Korsiklased viitavad sellele alati kui saatusele. Kas saatus on vaimude ühine nimi? Korsika uskumuste kohaselt ei ole saatus seotud otseselt füüsilise surmaga. See sunnib ühte hinge teist hävitama. See tegutseb unenäomaailmas, nagu Korsiklased seda nimetavad. Matzeeregi ta tundis piirlemat, arendas teemat edasi selgitades, et kõik füüsilised sündmused, kaasa arvatud sõjad ja revolutsioonid mängitakse enne seda, kui need materiaalses reaalsuses aset leiavad läbi unenägudes. Ma arvan, et just siin jõuame välja Korsiklaste teadvuses endiselt värviandvale veidravõitu fatalismile. Inimene või pigem teadlik osa temast on pelgalt marionett, saatuse käes. Ta nukuvari etleja varjuteatris osaline etenduses, mille algupärand on juba kuskil mujal läbi mängitud. Kõik ta teod on ette määratud. Kõik temaga toimuv on juba kunagi aset leidnud. Inimesel, kes Korsikast midagi ei tea. Võib-olla raske uskuda, et mozzeered on endiselt olemas, järgivad oma sünget kutsumust. Aga kuigi ma kuulsin Matzeerede kohta palju lugusid möödus pärast neid õhtuseid jutuajamisi Se Saaride kodus üksjagu aega, enne kui ma ühega päriselt kohtusin. Inimesed, kes olid varmalt valmis minuga sel teemal rääkima, ei soovinud mind selle, nende meelest tsiviliseerimatu ja häbiväärse riituse viimaste praktiseerijatega isiklikult kokku viia. Kartsini Patti kohtugi kunagi ühegi tegutseva mott seirega. Elasin parasjagu aiatchjus ja kirjutasin Korsika elu muudest külgedest. Shan oli läinud Türki. Siis ühel novembri lõpupäeval helistas ta mulle lõunast. Mees oli koju saabunud ja küsis, kas ma saaksin kohe tema juurde sõita. Tegin seda homme, lähme kohtume emotseerega, teatas ta mulle samamoodi, nagu oli lubanud mõne aasta eest minu esimesel külaskäigul saarele viia mind vaatama Filitoosa raidkujusid. Mateeria, vana naine, selgitas Shan, keda ta oli tundnud kogu elu, elab naaberkülas. Oled sa kindel, et ta on veel elus? Pärisin mehe käest. Me kuulame järele, lubas Shan. Õnnekombel viibis mateeria kodukülast pärit nooruke kooliõpetajanna parasjagu puhkusel samas külas, kuhu ma Shanni kutsel tõtanud olin. Ta on elus ja kodus, ütles ta meile. Mina teda ei tunne, lisas neiu. Ma ei räägi temaga kunagi. Ta ajab mulle hirmu nahka. Sõitsime pehmel hallil talvisel pärastlõunal maale. Mis sa arvad, kas ta räägib meile midagi? Küsisin ranni käest. Ma arvan küll, vastas mees. Ma meeldin talle. Ma olen ta vastu alati kena olnud ja külaelanikud on teda väga halvasti kohelnud. Kunagi ta ennustas, et kaheksa päeva jooksul kantakse ühest majast koos välja kaks kirstu. Nii juhtuski. Nädal hiljem surid paaritunnise vahega kaks venda. Sugulased olid vihast hullumas. Nad pidasid naist selle eest vastutavaks. Nad lohistasid orgu ja viskasid tiiki. Ta oleks peaaegu uppunud, kuid suutis kuidagimoodi välja rabeleda. Räägitakse, et ta olevat ennustanud ka omaenda abikaasa surma. Nende arvates tappis ta ka selle mehe. Kõik hoiavad temast eemale. Küllap ta tunneb end väga üksildasena. Me olime pööranud konarlikule teele, mis läbi üksluise makkia tasapisi ülesmäge ronis. Matzeere küla asus mäeseljakul pool tosinat kahel pool lagedat platsi seisvat maja. Paigas, kus tee lõppes. Ei aedu, ei puid. Silma hakkasid üksnes kondine, koer ja mõned naised. Naised pistsid meie saabumisel aknaluuki uksi paugutada, siis plehku, kui nad pagesid, nägin vilksamisi nende kurnatud nägusid ja mustade rätikute all Dilbendavaid baklas juukseid. Nad võinuks vabalt kuuluda mõnda atlase metsikusse suguharusse. Üks kandis peas midagi turbanilaadset. Küll sa näed, ütlesin, ta ei räägi meiega. Räägib ikka, kinnitas see on ta väljas seal eemal. Ta osutas majade taga orgu, lange vastangu serva lähedal üksiseisva naise suunas. Naine ei näinud sugugi selline välja, nagu olin endale ette kujutanud. Olin vanale naissoost matse järele mõeldes vaimusilma ette mananud pildi kühmus ja krõnksus vanamoorist. See naine siin oli päris kindlasti vana. Oleksin pakkunud, et seitsmekümnendates kandis musta värvi räbaldunud riideid ning oli kõhn, otsekui hernetont. Aga ta seisis sirgelt mõjudes raidkujuna. Naine hakkas vetruv künnakul meie poole tulema ja siis nägin ma ta nägu. Ta juukseid kattis peaaegu silmini tõmmatud must rätik ning ühte selle nurka hoidiste hammastega näo alumise osa ees, nii et suu oli kaetud. See joonistas naise kongus ninale ja suurtele erakordsetele silmadele raami. Naine lasi rätiku meie tervitamiseks lahti ning tõmbas selle seejärel ühtaegu kuninglikud ja barbaarse liigutusega oma kohale hammaste vahele tagasi. Ta kannab seda niimoodi, et pilk pelutavamana mõjuks, selgitas, see on mulle hiljem. Ometi polnud see naine üksnes kõhedust tekitav. Ta oli ühtlasi paeluv. Ta silmad tohutult suured ning sügaval koobastes olid selged ja taevakarva sinised. Need olid noore neiu silmad, Heatud klaarid ja säravad, otsekui oleks nendega täidetud tuli. Need silmitsesid mind ilma keskmisele Korsika talunaisele omase terase uurivuseta. Need vaatasid minust läbi, otsekui oleks nende pilk kinnistunud mingile eraviisilisele nägemusele. Naine oli nende mõjuvõimus teadlik. Räti all ümbritses ta laupa valge pael, mille külge oli kinnitatud väike kuldne kõrvarõngas. See aitab mu silmi kurjade loitsude eest kaitsta ütles naine oma rätikut näperdades. Silmad on mulle vajalikud. Taipasin korraga, et selgeltnägija silmad märkavad surnute vaime ning hukatusele määratud elusolendi loom hinge on mozzeere jaoks oluliseks töövahendiks. Need näevad otse meie sisse. Need magnetiseerivad. Ürginimene teadis oma kogemuste põhjal seda, mida teadus alles nüüd uuesti avastama hakkab. Silm suudab vaadatavat objekti mõjutada. Hiljuti avaldatud venelaste poolt läbi viidud uuringu tulemuste kohaselt väljub sellest mõõdetav elektromagnetkiir. Vastupidiselt eeldatule rääkis Matzeere meile ilma ergutust või küsimusi, ootamata endast. Tema jutu võid kirjeldada spontaanse pihtimusena. Kas matseeridele ongi kombeks oma tegevusest nii julgelt rääkida, saades selleks tugevama kutsumuse mõjuvõimust? Või oli naine nii suhtlemisaldis seetõttu, et kohtus paljude aastate järel Shanniga, kelle vastu ta kiindumus tundis? Vaevu jõudis ta meest kallistada ja mind tervitada ilma vähimagi märgita Umbusust, kui ta juba oma elutööst rääkima asus. Naisehääl ja rääkimisviis aitasid räägitu sisu mõista. Ta kasutas arbumist meenutavat hääletooni otsekui mõni kuulus näitlejanna või nagu siin küll oma ettekuulutusi kuuldavale tuues. Juhtub endiselt, et ma öösiti väljas käin, alustas naine seal eemal sellel mäeküljel. Ta osutas käega teise oru külje suunas. Ma rebin katki oma ihu ja riided. Naise riided olid tõepoolest räbaldunud ning ta jalgu ja käsi katsid hüübinud verepiisad. See vajadus on minust tugevam. Veri sunnib mind seda tegema. Ma olen oma olemuse edasi andnud oma tütrele. Tihtipeale näeme ööd algusest otsani ja päeva saabumist ilma silmi sulgemata. Olen kaotanud aru ega mäleta midagi. Kuid on asju, mida ma ei suuda iialgi unustada. Esimest korda juhtus see minuga siis, kui olin noor kui mu isandat tabas eine saatus sistavaid kaebles valjusti. Teised külaelanikud tahtsid arsti tuua. Olin vastu, öeldes, et need hullumeelsed ja valetajad ei saa jumala määratud saatust kuidagi mõjutada. Nad viisid ta mandrile, aga ta suri veel enne paati asetamist. Ta tuli suletud kirstus tagasi ja ma ei näinud teda enam kunagi. Teised on mulle viga teinud. Aga seda, mille jumal on kirja pannud. Kui inimene lambanahal ilmale tuleb ei saa keegi olematuks muuta. Parem surra minu moodi, kui saada sõjas tapetud, nagu paljudega on juhtunud. Naine oli rääkinud meloodiliste rütmiliste muusikat meenutavate fraasidega peaaegu pausideta. Nüüd hakkas ta jutu loomuliku järjena laulma. Ta hakkas skandeerima kõrge kilede ja läbitungiva häälega, millega Korsika naised surnuid leinavad, käed kokku pigistatud, pilk tumeda taeva poole pööratud. Ja kordas, olgu õnnistegija mulle tunnistajaks, ma rääkisin vaid seda, mis oli saatuse poolt kirja pandud mis oli kirja pandud. Me seisime kaljuastangu serval, naise tume võbelev kogu joonistus kaljude ja taeva taustale ning mõjus nõiduslikult. See siin oli ehtne oma kutsumuse üle uhkust tundev naisprohvet. Ta polnud ilmselgelt end iialgi pidanud tapjaks, vaid nähtamatute jõudude vahendajaks kogu maailmale. Jumala käsilasteks. Tema ei näinud mingit probleemi oma kutsumuse ja kristliku usu ühildamises. Jumal ja saatus olid tema jaoks üks ja see sama. Ma ei tajunud temas mitte kurjust, vaid erakordseid andeid. Naine kuulus nende inimolendite kategooriasse, kellest tänases ühiskonnas saavad poeedid. Kreeka-Rooma maailmas, kus neid arvukamalt esines ja neist rohkem lugu peeti, olid nende seas ka selgeltnägijad, joraaklid. Naine oli oma monoloogiga kõrgpunkti jõudnud. Ta rääkis Shannile, kus ta mäenõlval jahti peab, osutades preestrihinnale omase žestiga teisele poole hunnitu oru halli sügavikku. Siis astus ta kõiki liigutusi ise loomustavast dünaamilisest elujõust pakatades eemale ja kadus makkia silmist. Ma usun, et ta läks jahti pidama, arvas Shan. Sa nägid, kui pingul ja rahutu ta oli ning mismoodi meie saabudes küla serval passis. Ma arvan, et ta kuulis kutset. Niisiis oli mulle tänu erakordsele vedamisele osaks saanud võimalus kuuldamatseere pihkimust just sel hetkel mil ta oli asumas oma ülesannet täitma.