Iga üksikasi esimesest käigust Filitoosasse on mu mällu sööbinud kuna just sel päeval puutusin esimest korda kokku eluga Korsikal ja minust sai selle osa. Kuni selle hetkeni olin end tundnud turisti ja võõrana, kuid Filitoosas toimuv oli omamoodi initsiatsiooniriitus ning sellest hetkest alates pidasin Korsikat koduks. Kui olime Menhier raidkujud üle vaadanud viis lontu on mu abikaasa ja minugos šansse, saari ja ta näoga tagasi oma majja. Pärale jõudes avastasime, et suureks toidukorraks tehtavad ettevalmistused olid vahepeal tublisti edenenud. Kolde kohal rippus hiiglaslik podiseb raudteepada sel ajal, kui madalal taburetilt käsita. Francois selle sisu segas ja poetas pata seina najale toetavast kotist võetud keedusoola kibemeid. Naise liigutused olid rammetud ja ta tundus väsinuna. Kuid ta lõi särama niipea, kui sarlantu on ta kõrvale kükitas ning kohmakalt juusturiivi masus. Eine oli suurejooneline ja koosnes mitmest käigust. Toorsuitsusingi ja vorstidega täidetud taldrikud, tomatid, sibulad ja kõvaks keedetud munad, kartulid ja kapsas, tomatikastmes pasta, mis kõik sarlantuani maitseküllases oliiviõlis kümblesid. Ta palus vabandust liha puudumise pärast. Kui see on, oleks talle meie tulekust teada andnud, selgitas mees. Oleks ta lamba tapnud. Korsika külalislahkus on mõõdutundetu. Karjuste ja talupoegade kodus laua taga istet võttes leiab külaline tihtipeale eest külluslikku pidusööma ja tervena küpsetatud looma mis on nende inimeste jaoks tõeline ohverdus. Perekonna kapitali kahandamine. Seegi eine oli ka ilma lambata suurejooneline ja kui me jõudsime viimaks magustoidu värske piimaga keedetud lambapiimast, pehme valge, protsiu nime kandva kohupiimajuustu, nii olin ma nii toidust kui ka veinist täiesti oimetu. See juust kujutab endast tõelist Korsika delikatessi mis on iseäranis isuäratav söödune, nii nagu mina seda esimest korda proovisin. Suhkru ja veinist aetud koduse kange brändiga. Oleksin tõenäoliselt oma kõval toolil istudes magama jäänud. Kui san poleks teinud ettepanekut külastada ta läheduses elavat onu oleksime puu all kotikuhja otsas jestad pidavale onule, kelle jalgu kanad õrrele kasutasid, peaaegu otsa komistanud. Aga kui mees end ägisedes püsti venitas, sai temast imposantne kuju, kelle nurgelist kogu rõhutasid kohalikud rahvariided, punase-pruuniruuduline särk ja tumepruunide koort riidest pükste peale põimitud lai punane särk. Mees oli vana, raevukas ekstsentrik. Susani sõnul oli ta üle 90 aasta vana, kes suhtles plahvatuslikku laulvate fraaside abil iga paari sõna järel sülitades kuni tolmude ümber oleks otseselt printsist niisutatud. Sain teada, et selline pursetest koosnev laulev kõneviis on sageli omane just vanadele Sartoneegandi talupoegadele ja see ei pea tingimata meelepaha väljendama. Mees juhatas meid oma majja järjekordsesse lagedasse ruumi, mille seintel rippusid püssid. Tema abikaasa pika seelikuga musta-hallikirju trükimustrilise kleidis krimpsus. Vana naine tervitas meid hambutu naeratusega ning võttis seejärel vaikides sisse koha mehe vastast osava tule ees. Shan selgitas meile, et tegu oli tema kolmanda naisega, kes oli mehest enam kui 20 aastat noorem. Vanamees oli oma kahe esimese naisega saanud kokku 15 last, kes kõik olid surnud. Küllap oli selle toona üle 70 see kaks korda lesestunud jama, tohutu järglaskonna matnud vanamehe raevukas optimism lootuses veel ühte pärijat saada innustanute neljakümnendates naisega abielluma. Ja nüüd tutvustati meid mehe pärijale viimasest abielust sündinud umbes 30 aasta vanusele noorele mehele, kes oma last kätel kandes tuppa astus. Noormees oli väga kõhn ning ta naha kahvatu jume viitas Malarjale. Neil aegadel, millest mina kirjutan, põdes suurem osa rannikul elavatest inimestest malaaria. Kõik see Saarid olid seda korduvalt põdenud. Haigushoog tabas meie sealviibimise ajal pereisa ja ühel korral olmetosse juustu õli vastu vahetama minnes leidsime oliivisalu omaniku kõrge palavikuga voodis vappumas. Praeguseks on haigustanud tasuta ravimitele vaibunud ning iga-aastane DDD pihustamine rannikule kaitseb kindlasti selle naasmise eest kuid sellele piiri panemiseks oleks juba mitu põlvkonda tagasi piisanud ainuüksi soode kuivendamisest. Naine valmistas kohvi ja serveeris seda meile interjööriga sobimatult habraste jaapani portselantassides. Koos kanist, trelli ning puskari ja Mirdi marjalikööriga. Rääkisime vanapaariga minevikust. Nende hääled valjenesid hoogu sattudes veidraks, meloodiliseks kriiskeks. Nende sõnul oli moodne tsivilisatsioon esiisadelt pärit Korsika tavasid ja voorusid rikkunud andmata sisuliselt midagi vastutasuks. Peaaegu kõik nende kogetud muutused olid viinud halvemuse poole. Sõjad, mobilisatsioon, hinnatõus, maapiirkondade tühjenemine, maa hülgamine. Korsiklased olid kaotamas oma esiisadelt päritud omadusi. Sõprust ei ole enam, ütles mees. Nüüd on tähtsad vaid inimese enda huvid. Hiljem saabus meie seltskonda, šarlantu on koos isaga, kel oli piss kaasas nagu ikka ning söömine ja joomine algas uue hooga. Seejärel läksime tagasi sarlantuani majja, et enne lahkumist, kas kruti võtta. See osutus tugevaks singist, juustust, leivast, kookidest ning veinist koosnevaks eineks. Kui me end viimaks enne kui šarland on, jõudis meie klaasid järjekordselt brändiga täita. Vastumeelselt lahti rebisime, oli päike taevas juba madalale vajunud. Mida iganes 20. sajand ka Korsikal teinud pole. Külalislahkusele selles külas polnud vähimatki ette heita. Koju kippuv eesel sörkis alla Taarovo jõe orgu, kus päike rõhtsaid kiiri üle kuldsete tüügaste saatis. Meri oli sügavat paabulinnusinist karva. See on viimane värv, mille veepind omandab enne seda, kui päike silmapiiri taha kaob ning sellele roheka pärlmutritooni annab. Pimedus laskus, kui me väidetavalt saratseenide poolt hävitatud linnaasemest möödusime. Ja eesli samm oli selleks ajaks tantsiks muutunud. Öö saabudes avaldas meid ümbritsev maastik mulle kummalist muljet. Raja kohale koogutavad puud olid otsekui meie edasiliikumist ohustavad elusolendid. Valguse ja varjude mäng meenutas ringi uitavaid lummutisi. Selliseid fantaasiaid ärritasid mind. Kummitused olid juba lapsepõlves minu jaoks mõttetud ning isiklik uhkus sundis mind pimeduse kartus tõrjuma. Kuid tõrjutud tunnetel on Korsikal kombeks tagasi pöörduda ja võimust. Loogiline mõistus, mille üle inimene nii suurt uhkust tunneb, millest ta nii kindel on, võib ühtäkki hääbuda ja jäta meid Korsiklasi põlvkondade kaupa painanud mõistusevastaste aimuste armule. Öisel maastikul kulge ja saab osa nendest hallidest aegadest pärit aimustest väriseb nende hirmusid, tundes, nagu värisesin mina tol ööl, mil eesel otsekui samadest painetest kannustatuna pimedal teel sammu kiirendas. Järgmisel päeval tunnistas Shan mulle, et temagi oli meie teekonna viimasel lõigul kõhedust tundnud. Aga tema teadis, miks see nii oli. Just selles paigas, selgitas noormees. Oli ta vanaisa surmaga kohtunud, sõna otseses mõttes kohtunud end naise kujul ilmutanud surmaga. San rääkis mulle, kuidas mees oli ühel ööl unes näinud end oma mära seljas, teerajal ratsutamas, koerad kannul. Teeäärse hauakambri lähedal oli ta kohtunud valges rüüs naisega, kellel oli kaasas seitse koera. Kas sul on su koerad kaasas? Küsinud naine? Jah, vastas mees, nad kõik on siin. Siis laseme sinu koertel minu omadega võidelda, öelnud naine ja sellega unenägu lõppeski. Mõni päev hiljem jõudsid meheni uudised Taaravoorus elava näosurmast. Mees asus silmapilk teele matustele ja reisis päikesekuumusest hoidumiseks öösel. Temaga oli kaasas ta naine, kes mehe selja taga sadulas istus. Kesköö paiku, kui nad haua kambrile lähenesid, jäime ära liikumatult seisma ja keeldus sammugi astumast. Nad tulid hobuse seljast maha ning jätkasid hobust. Rats meist sikutades teekonda jalgsi. Hauakambri juures nägi mees unenäost tuttavat valges rüüs naist. Kas sa näed seda naist päris mees abikaasa käest. Ja kui too eitavalt vastas, tundis mees hirmu, kuna taipas, et tegu on vaimuga. Kas sul on su seitse koera kaasas? Hüüdis mees naisele, jah. Hüüdis too vastu ja ma saadan nad su kannule. Nende sõnadega viskas ta midagi mehe suunas. Selle nägu ja käsi tabas miski, mis meenutas torkivaid, liivaterasid juhtunust väga häiritud mees jätkas teekonda, rääkimata oma naisele toimunust. Midagi matuselt koju ratsutades ei näinud mees ei kummitusliku naist ega tolle koeri. Kuid järgmisel päeval ilmus ta näole ja käsivartele lööve. Ta jäi palavikku ja oli nädala pärast surnud. See oli esimene paljudest lugudest prohvetlike unenägudest ja kaemustest, kummitustest ja tontidest ja salapärastest surmadest, mida masse saari käest õhtusöögi järel söögilaua ääres kuulsin. Ükskõik kuidas meie jutuajamised alguse said, jõudsid need alati vääramatult välja sellesse salapärasesse. Maailma. Korsiklased on alati olnud teadlikud neist ümbritsevate kehatute olendite hordidest. Surnute hinged nimetud vaimud, kes on alati kohal, viibivad teadvuse piirimail ning ilmutavad end eelistatavalt öösiti. Nende nägemine tähendab kohutavat õnnetust sest tegu on surmakuulutajatega. Ja just sel põhjusel usuvad paljud Korsiklased neisse endiselt mingil määral. Need on inimesed, kes pole ei kirjaoskamatud ega rumalad ja lisaks pole neid ka erilise kujutlusvõimega õnnistatud. Haridusega on võimalik seletada pimedust ja valgust, ööd ja päeva ning paljusid teisi nähtusi. Ent surma müsteeriumi põhjendamisel ei ole sellest abi. Jutustuse kohaselt tappis Starvusse ratsutanud mehe kummituslik naine. Tohter oleks mehele ilmselt mingi muu diagnoosi pannud, kuid tema sugulastele poleks selline diagnoos vähimatki huvi pakkunud. Miks tabas haigustäie tervise juures olevat meest just sel konkreetsel hetkel? Sündmus selgitas piisava usutavusega üksnes kohtumine kummitusliku naisega. Miks elab üks pereliige 90 aasta vanuseks ja teine heidab 30 viieselt haiguse tagajärjel hinge. Kui kaks venda lähevad Ta siis miks üks tapetakse ja teine jääb ellu? Teadus ei pea selliseid küsimusi vastuse vääriliseks. Teaduslik mõtteviis lausa keeldub nendega tegelemast. Kirik omakorda keelab selliste küsimuste esitamise haigustes õnnetustes ja surmas. Tuleb näha jumala tahet. Katsed surma selgitada, selle saabumist ette näha seda spirituaalset vaimumaailmast pärit vahenditega tõrjuda on Korsikal ja igal pool mujal välja kasvanud ennemuistsetest läbi aegade edasi antud kristluse eelsetest, uskumustest ja praktikatest. Surnute hinged selgitas mulle, Shan tulevad elavate hingesid ära viima. Nad võivad end ilmutada üksikult nagu valge naine, kellega tema vanavanaisa sõber öösel teel kohtus, aga sagedamini tulevad nad hulgakaupa. Enamasti saabuvad nad tonditunnil kas keskpäeval või õhtusel ajal, vahetult pärast seda, kui kirikukellad on õhtupalvusele kutsunud või siis jumalast hüljatud ajal keskööd ja esimese kukelaulu vahel. Millised hinged välja näevad, küsisin ma Shanni käest, kas nende seast on võimalik ära tunda surnud sõpru või sugulasi. Mõnikord küll, aga harva. Lugu on nii, et esmapilgul on nad üsna tavaliste inimeste moodi. Aga kui üritada nende nägusid tähelepanelikult silmitseda, hakkavad näojooned värelemaie võbelema otsekui kujutised vanal ja kulunud filmilindil. Ja mõnikord on selgelt nähtav üksnes ülakeha, ülejäänu meenutab hellivat suitsupilve. Vähemalt nii on inimesed mulle rääkinud. Ei, mina ise ei ole ühtegi oma silmaga näinud. Aga ma olen neid kuulnud. Seda ma võin vanduda oma armsa ema hinge nimel niisama kindlalt, kui ma siin praegu istun. Ma kuulsin, kuidas nad hüüdsid üht tüdrukut. Nad hõikasid, san Shan. Hääled kostsid makkiast igast küljest. See oli väga kummaline. Need olid kõrged ja heledad hääled, mis ei meenutanud sugugi inimeste omi. Pange tähele, kuskil polnud hingelistki näha. Me olime makkias karja ajamas. Tüdruku ei saada vennad ja mina ning me kõik kuulsime hingedehõikeid. Ei, tüdruk polnud meiega kaasas, tema jäi koju. Aga ta poleks tõenäoliselt neid nii või teisiti kuulnud. Inimene, keda hüütakse kuule, Paime väga harva. Tüdruku isa vastas neile, ta hüüdis. Võtke mu parim lehm. Mõnikord on asjalood sedamoodi, et hinged nõustuvad inimese asemel loomi võtma. Seejärel kiirustas mees koju tagasi tütart hoiatama. Ta käskis tollel üles mägedesse minna. Räägitakse, et vaimud ei lähe kunagi kellelegi kannul ülesmäge. Tüdruk ronis mäkke ja pääses. Jah, see kõik ei juhtunudki nii väga ammu. Ma vannun, et kuulsin neid hääli jääguma pimedaks, kui valetan. Ja ükskord kuulsin, ma hingesid lapsena, aga see oli hoopis teistmoodi. See juhtus öösel Majas sees meie kodus. Nende sammud kõlasid nii, nagu oleks terve rügement mööda marssinud ning nende hääled tekitasid vilisevaid helisid, mis meenutasid tuult Telegraphi traatides. See oli sellepärast nii, et nad rääkisid omavahel. Elavate inimeste hüüdes ütlevad nad nimes selgelt välja. Aga kui nad omavahel räägivad, ei saa keegi aru, millest jutt käib. Nad vadistavad vaiksete kõrgete kiledate häältega ning sõnu on võimatu eristada. Selliseid virvendavad vadistavat surnute vaimud kannavad nimesquadra tiherooda. Heroodes ei jõuk. Tema oli see, kes tappis süütuid lapsukesi. Shan rääkis mulle, et nad tunglevad külatänavatel kuni peatuvad maja juures, mille asukatest kedagi ootab. Surm. Nad piiravad maja sisse, passivad ukselävel ja hüüavad ohvrit nimepidi. Hüütu on ainus inimene majas, kes neid näha ega kuulda ei saa. Sellest hetkest hakkab ta tervis kiduma ja aasta jooksul inimene sureb. Kui adra võib koguni ohvri jaoks matusetalituse läbi viia, kui too veel elus on. Hingesid, on tihti nähtud valge päeva ajal kirstu kirikusse kandmas. See on, rääkis mulle, kuidas keegi vanamees, samuti tuntud selgeltnägija Sartine lähedal asuvast külast kohtus keset päeva matuserongkäiguga ja avastas kirstule lähenedes, et sellel polnud kaant peal ning kirstus lamas ta enda surnukeha. Ta surm järgnes sellele sündmusele üsna pea. Ka kõige vapramad mehed kardavad hingesid, jutustas Shan. Uskuge või mitte, aga ma tunnen päris mitut tõeliselt sitke meest, kes on oma vaenlasi külmavereliselt maha lasknud kuid ei julgeks pimeduse saabudes makkias isegi lühikest maad läbida. Kõigi vanade Korsika uskumuste taga on paralleelse universumi kontseptsioon, mille kohaselt lisaks füüsilisele ehk materiaalsele maailmale eksisteerib ka vaimuilm. Kui inimene sureb, lahkub tema hing vaimuilma. Selle punktiga nõustub mõistagiga kristlus. Aga kui kristluse järgi elab hing kehas kuni surmahetkeni, siis Korsiklaste uskumuste kohaselt viivad vaimud selle umbes aasta enne surma endaga kaasa. Selline hinge eraldumine kehast, mida Shanni lood illustreerisid, on mõnikord silmaga nähtav. Just sel dramaatiliselt hetkel ilmutavad vaimud end läbi kahte maailma eraldava barjääri tungides. See ennustab peagi järgnevat füüsilist surma. Kuid keha surm ei olegi enam oluline. Tegelik surm on juba aset leidnud. Surnud tapavad on teada, et surnud on elavate peale kadedad ja tulevad tagasi, et elavate hinge sele lihalikust elupaigast lahti rebides inimesi hävitada. Hirmu surma ees väljendavad arvukat Korsika tavad, kuid osaliselt kasutatakse nende maskeerimiseks austust ja lugupidamist. Matuselaulud ja kõned ning uhkelt kaunistatud hauakambrid. Pikaajaline lein ja leina liialdatud demonstreerimine. Hingedepäeva eelõhtul pannakse talupoegade kodus ööseks lauale toitu ja veinikalmistutele viiakse krüsanteeme ja seal süüdatakse küünlad. Kõik need ohvriannid on mõeldud nii surnute rahustamiseks kui ka austamiseks. Kristlus oma suuremal või vähemal määral tröösti pakkuvate lubadustega igavesest elust ei ole suutnud seda Korsiklaste muistsetest aegadest pärinevat mega liitilise usuajastust saadik nende pea kohal rippuvat pärandit viimseni välja juurida. Kõige selle mõistmiseni jõudsin ma vähehaaval mu esimese saarel viibimise pimedatel ja lõhnavatel öödel Se Saaride majas väikeses toas lambi valgel istudes kuulasin ma neid jutte asjasse süvenemata, olles võlutud üksnes lugude hoogsusest värviküllusest. Kõik need konkreetsed üksikasjad olid nii elavad tegelaskujud niivõrd teravalt väljajoonistatud, et mul tekkis tihtipeale tunne, otsekui ei kuulaks mu lugusid, vaid vaataksin etendust. Sest Shan oli andekas jutuvestja, kes igasse rolli näitleja närvilised tundeküllusega sisse elas. Ta häälevarjundid vaheldusid vanade meestetõdedest Bobinast surnud vaimude kiledate kriiseteni. Ülejäänud perekond sekkus aeg-ajalt kreeka koori ülesannetes. Vennad ja õed tõid välja lisadetaile, mis vaheldusid õudust või vaimustust tulvil süüjatustega. Räägiti lugu nende oma suguvõsasse kuuluvast tüdrukust nõost, keda vaimud olid paljude aastate eest hüüdnud. See oli juhtunud jaanilaupäeval, mil tüdruk vendade ja sõprade seltsis üle traditsiooniliselt küla servas süüdatud lõkke hüppas. Hääl kostis külast ja tundus, otsekui olnuks süüdjaks tüdruku ema. Noormehed rabasid püssid ja saatsid tüdruku kiiresti koju tagasi, kartes, et teda ohustavad bandiidid sest noil aegadel roidsid bandiidid ringi ja öösiti olid kõik elanikud ohus. Aga bandiite külas polnud ning ema polnud tütart hüüdnud. Ja täpselt aasta hiljem järgmisel jaanilaupäeval tüdruk suri. Enne seda sündmust sai perekond veel ühe hoiatuse. Ühel õhtul, mil tüdruk koos vendadega kitsi koju ajas kuuldi makkias trummipõrinat. Tegelikult kuulsid seda vaid vennad, mitte tüdruk. Trummipõrin, selgitas Shan. Mulle on kindel märk lähenevast surmast. Nähtamatu trummi asukohta ei õnnestu kunagi kindlaks teha isegi siis, kui selle põrin tundub kostvat väga lähedalt majast lausa kõrvaltoast. Kui keegi tuppa siseneb, vaikib trumm. Kui põrin kostab pööningult, siis näib pärast trepist üles ronimist, et heli hakkab kostma keldrist. Üksnes ohvri kõrv ei kuule seda. Ja aasta jooksul ta sureb. Hiljem Korsika lõunaosas rännates kuulsin arvukalt Sedalaadi lugusid. Neid kuulates tekkis mul tihtipeale tunne, et olen isegi midagi sarnast kogenud. See polnud sugugi üksnes uitmõte või lugudest tingitud enesesisendus. Küllap olin lapsepõlvest sarnaseid lugusid kuulnud või lugenud, sest need vaimumaailmast edastatavad märguanded pole sugugi omased üksnes Korsikale. Neid esineb või esines ka paljudes geograafiliselt, üksteisest väga kaugel asuvates piirkondades. Viirastuslikud matused on pretannis arvukatest surma ettekuulutustest kõige kardetumad. Ja samamoodi elavad sellised mälestused Šotimaa ja Walesi elanike mälus. Etnoloogid on sedalaadi uskumusi alati keldi pärandi osaks pidanud, kuid Korsika puhul, kuhu keldid pole iial oma jalga tõstnud. See teooria ei kehti.