Uksele koputati nüüd kõvasti, astuti kutset ootamata sisse selli, kaasvõitleja künna põi tüvekkes pikaldane, tuuldunud näojumega, isegi juuksed Vaikeks pleekinud ja tuuldunud, heasüdamlik naeratus sinistes silmades, hästi söönud, hästi maganud inimese ilmega maa, poisilik kohmakust, rõivastuses ja liikumises. Taastusettevaatlikult, et mitte oma tolmunud saapaga raamatu üle ega aja kirjule sattuda. Unustada oma isade head kombed, tõreleda sõbralikult, missugused kombed, et vara tõusta. Looval vaimul on teised meetodid, vastas siirakurisedes. Lase vähemalt tuba koristada, muidu upud siia oma kõhetu ihu ja loova vaimuga, manitses künna põhi, tõstis toolilt sületäie kirjandust lauale teise raamatute virnalejaistus. Siirak sööstis voodist oma räbaldunud pesus, hakas laokile jäänud sokke otsima ja kõneles kaeblikult enam enesele kui külalisele. Iga sõna, mis ma kaasvõitlejalt kuulen, veab maha maaligi iga mõtte, kübeke, mida viljeleb vaevaga nende aju on kui põllukivi, mis meie vaimu takistab lendu tõusma, sest iga nende elamus on kui tahmaklaas, mis silmi tumestab. Toetage ikka kindlasti emakese maaga, Marele siis ei pööritu, pea vastas künna põhi muretult. Mõned põllukivid kaukas, pole karta, et iga tuulepuhang sind lennutab ja tahmaklaasiga ei maksa põlata Väike-Eriku silm, kui temasse juhtub vaatama. Siirak, toetus voodiveerele ja vedasi jalga hallid, katkised sokid, millest paistsid kõhnad sinakad, kondilised varbad. Milleks te elate? Millega oma päevi veedate? Päris siirak põlglikult. Sööme, joome, magame ja see on teile kõige tähtsam. See on meile igale kõige tähtsam söömine, joomine, magamine. Mis siis veel, kui mitte see, aga õppimine, uuring, vaimline töö, looming, see on teil ülearune, pahandas siirak wet kausist vastu, siline pildudes. Puristades. Õpime ka mõtlemegi pisut, aga ikka tervist hoides ikka tervist hoides. See on ülim asi. Mis me siis veel kõneleme, küüdis siirak nägu ja kaelatallukas sarnase rätikuga kuivatades. Sa tahad, kui piss Dong korraks särtsuda, meiega hõõguma, tunglana pikkamisi lausus kaasvõitleja raamatuhunnikuid silmitsedes ja lisas siis pilkavalt hakad ülikooli raamatukogu oma ruumesse kandma. Märkad seda, küsis siirak meelitatult. Küsimus ei olnud mõnda raamatut, öeldakse, et see sinuga siis juba pool aastat seltsi raamatud on sul nagunii tagasi toomata. On ammu tähele pandud, et tulen suurim raamatukogude tarvitaja. Etuled, korratum, raamatute tagasitooja. Ükskord kirjutatakse sellest minu eluloos. Viimaks jõuame nõnda kaugele, et üksteise lohakusest uurimusi kirjutame. Elu peab väärima uurimusi, muidu ei maksa tõsta jalga ega liigutada väikest sõrme. Väike rahvas peab koosnema vaid suur vaimest. Väike rahvas peab olema läbi läbi kui kallis metall. Kui kuld. Kuld ei kõlba tööriistaks, tõmmati tehta kirvest väitsa. Temasti tõotab mõõka vastas künnab või? Ta oli raamatuhunnikut sorinud, midagi enesele leidnud ja peatus seinale riputatud maaliga. Sees oli võetud pintsliga punast värvi ja veetud sellega tuhmi keskkoha ümber, spiraaljooni oli ka teisi värve iseäranis väävelkollast siia-sinna sekka tõmmatud. Kas pole geniaalne visanud? Küsis siirak ja andis ise hääles heakskiitva vastuse. Mis sul peab ütlema? Nõnda küsivad ainult võhikud, neile peab, kui lastele iga asja nime nimetama. Nad arvavad, et sellega midagi seletatud. Tähtis on elamus, mis maalist saad. Geniaalne maal ülendab su inimesest jumalaks. Minuga küll niisugust imet. Viga on sinus eneses halb materjal, see võib olla, naeris Künnapuu lõbusalt. See on maailma loomine, seletas siirak. Jumal lõi maailma. Ega see polnud muud, kui ta proovis korraks oma võimet. See polnud muud kui katsetis täielikult ebaõnnestunud katsetis, mitte vähem ebaõnnestunud kui minu maal siin seinal. Julge võrdlus leiate, et sellest mul lendu. Iseasi on lend, iseasi, tahe lennata. Künna põhi võttis raamatu, mis tal tarvis ja tegi minekut, tuletades veelkord meelde korratus uppumise hädaohtu. Siirak otsis kaua raamatuhunnikust soris riiuli läbi, pööras laual kõik pahupidi ja leidis üheksa keele õpiraamatut kaksteistpidi tal neid aga olema 12 keele jaoks. Esialgu nagu ta armastas, lisada kaksteistkümmend keelt oli tal käsil aga õppi raamatut laokile. Õppimine ise veel enam. Kui pea ei tule, juhused saabub kaugelt välismaalt mõni külaline, mõni saatkond on tarvis inimest, kes võiks tervitussõna öelda ükskõik mis keeles ja tema siirak pole selleks veel küps. Eiei ükskõik missugusest ilmakaarest ei tule külalised, siirak tervitab neid nende emakeeles, vestled nendega kui kaasmaalane ning ajalehes kirjutatakse temast, kui. Kuidas ta ometi viimasel ajal keeled nii lohakile oli jätnud. Kunstikoolis tehakse ka etteheiteid lohakuse ja hooletuse eest. Ei taheta aru saada, et inimene peab peale õppimise ajakirju ja raamatuid lugema, peab kõigekülgne olema. Siiski, nõnda ei võinud enam edasi minna. Muusika nõuab nüüd rohkem aega, seda tuleb kusagilt võtta, seda neetud aega. Siirakatsus, tuba mööda kõndida. Aga raamatuist vaba põrandat oli vähe. Nii see ei lähe. Nii see ei lähe korda, seda enesele puudub kord puudub kava, puudub kurat teab mis. Iseasi, kui oleks raha, siis võtaks enesele sekretäri, võtaks keele, õpetajad, palgaks, treenerid. Rahaasjad olid siirakil ammu niisuguses korratuses, et ta sellest enam ei mõelnudki, oli jätnud võlad maksmata, lasknud vekslit protesti, laskis nõude raamatu kauplejal rätsepal ega andnud neile lootusigi. Aegamööda olid ikka teadlikumaks saanud põhimõttes, et Jupiter enesele kaugelt enam võib lubada kui härg. Kahjatses Vaidet, Jupiteri võlad nii väikesed, et välja vaatadki, polnud neid palju suurendada. Ta haaras vanasonimütsi, vajutas pähe, tõmbas palitu selga, ruttas nööpe kinni panemata välja nagu põgeneks millestki eemale. Uue töögava tahab ta koostada eemal neist vaenlasest. Siirak saatis kirja mõni päev, Eelija palus proua Granbergilt audientsi. See oli rikas lesk. Teda peeti ilusaks ja vaimukaks vähemalt nende poolt, keda ta oma salongi kutsus. Kes sinna meelsasti oleksid läinud, keda ta kutsumata jättis, teadsid, et tal pole vaimused hetki. Ta värvib end kui maalritööline katust ette kutsub mehi võrgutamiseks naisi, et neid pärast tagaselja irvitada. Proua Granberg tuli tumepunases kleidis pehmet vaipa mööda sirakile vastu pikk ja sale kui Joonia sammas juuksedki Joonia stiilis kahele poole pead, spiraalesse mässitud kael ja pale kui läbipaistev räni. Siirak kummardus pühalikult ja suudles jumaldades kätt. Proua naeratas ja see naeratus oli siirakkele kui päikesepaiste pärast lõunat õhtu eel. Olen teist palju kuulnud, lausus ta võluva sõbralikkusega. Osutas istet pehmel pluus toolil, mis oli tema rüü karva tuhm punane. Olete minust kuulnud, süüdis siirak meelitusest joobudes palju. Loodan, et minust edaspidi enam kuulete, teen selleks kõik, uskuge, et väärida teie austavat tähelepanu. Väga meelitav, aga kuidas olen mina teie tähelepanu väärinud, armas härra siirak. Proua naeratas ja hõõrus põlvil teise peoga teise käed pikki kahvatuid, suursuguseid, sõrmi. Tuli need panna teie jalge ette suurimad ja parimad, mis mul on. Jätkas siirak. Proua vaatas talle üllatatult silmi, siis kätele. Käes ei olnud Noormehel midagi, kõhnad sinised sõrmed liikusid ärevuses põlvili. Kuidas pean seda mõistma? Küsis ta seletust oodates. Siirak tõmbas põuetaskust lehtede rulli ja ütles seda rinna kohal hoides. Siin siin, selles on kõik, mis ma mõelnud, mis ma elanud, see ei ole lõpul. Oh ei, see on ainult algus. Loodan, et kordsele lõpetate. Armuline proua, teie teate, Göte kirjutas Fausti eluaeg. Nii küll, aga ma loodan, et loodan ise ka, et lõpetan selle oma elu ja esimesel veerandil, aga siin on algus ja kui lubate, ma loen teile sellest. Proua ehmus viimaseid sõnu kuuldes, ruttas, et hädaohule ette jõuda. Teie soovite mulle lugeda, aga mis, mõistan sellest, mina, teiseks peab olema aega süveneda. Ma seletan teile kõik, kommenteerin teile iga rea, kes võiks seda paremini teha, kui mina ise. Noormees avas rullija, jätkas proua aastavate ilmet, märkamata. Nagu teate, algab paust kaebliku pihtimusega. Nelja teadust on ta õppinud, aga sama tark kui enne. Mina aga see tähendab minu kangelane. On süvenenud kaheksasse teadusse, aga veel rumalam, kui enne. Hüüdis proua ja naeris kergendatult. Siis tuleb sellest ilust tragikomöödia. Andke see käsikiri, lubage, et ma temasse süvenen õhtuti öösiti, kui on ümbruses vaikne, mu toas põleb vaid öölambike siis omal voodil lamades tahan teie kangelasega, kes asjata nõnda palju uurinud, üksi olla. Siira kõhkles käsikirja andmast, rullis seda peos ja lauses siis põiklevalt oleksin teile lugenud eiei, hüüdis proua Kranbergi araks lüües mai taipa vähimatki, kui teine loe, pean ise iga sõna nägema. Aga Rütma värsi võimas rütmi, et see suurid, need tuleksid ilmsiks vaid minu lugemisel. Muidu võiksid need täiesti kaduma minna. Olge julge, minu magamistoas ei lähe midagi kaduma, saate oma rütmi, suurid ilusti tagasi. Siirak tõusis kohmetult, ulatus rulli prouale sõnas süüdlaselt. Seen esimene visand. Seda võib parandada. Ega ometi mina? Oh ei, aga teie arvamine julgustaks mind. Aga kui mu arvamine teie meister teosest kõige parem pole, siis ma põletan ta kohe teie silme all. Kui valija halastamatu, siirad kummardus sügavasti ja suudles jumaldades kätt. Otse meeleheitele ähvardas viia süvened mõneks päevaks mõneks nädalaks keeltesse katsud süveneda ja kõik muu unarusse lohakile hoopis seisku ei saa korralikult kunstikoolis käia ega ülikoolis loengul isegi hasardiga alatud muusika tuleb tagaplaanile jätta, aga ometi ei tohiks seda, leidis tema katsetes viisi loomise alal professorilt heakskiitu. Anne olevat olemas. Tugev anne. Kunstikooli juhataja ütles omal ajal sedasama. Ta otsustas andude mõneks ajaks filosoofiale selle kõrval puhkuseks tegeleda vaid muusikaga. Tähtsamad loengud ülikoolis, tunnid kunstikoolis pidid ka programmi jääma, mis aga neile kuulub tahtiste uneajast võtta. Tarvis oli oma elule ja vaatajaile mõtteteadlik alus rajada. Ta kujutles seda enesele küll ennem katusena kui vundamendile nagu taevavõlv katab maa ja kõik, mis maa peal elab ja liigub niipidi võimas filosoofiline, kumm avar ja kõrge, käima üle tema üksikvaadete ja elamuste üle tema elu ja tegude üle kogu inimkonna elu ja tegude. Selle kõrge kummi loomiseks pidas ta tarvilikuks koguda kive kõigi rahvaste ja kõigi aegade mõtteteaduslikest rakendusest imetledes pidi kogu maailm vaatama suure arhitekti poole ja siis hiigelehitise kummile. Siirak varustas end toiduainetega, kattis aknad eesriietega, kandis laualt muud raamatut nurka virna ja kuhjas enese, et mõnikümmend filosoofia ajalugu, sissejuhatus filosoofiasse õppija käsiraamatuid vanemast ja uuemast mõtteteadusest ennekõike senised filosoofiasüsteemid, kui vananenud kindlustused maaga tasa teha. Austusväärilise hoolsusega, need vanad kõbukesed või noored nukid ajaviiteks ehitanud üht tunnetus kivikest teise peale, kandes neid loogika kalliga, ühendades nikerdatud sammastega kitsas värav, millest küürutades vaevaga sisse pääsed. Pealisel võhikud, kohutav kiri. Prole komeena. Ümberringi rida väiksemaid torme, ahtakeste ava austega igal tornil oma nimi, kosmoloogia, ontoloogia, metafüüsika, religioon, eetika, esteetika ja teised ükskõik kust küljest pommitamist alata, ükskõik kustpoolt müüris mõra lüüa. Varsti on seal lai pragu, kust võib sisse tormata ja kaitse maha nottida. Ehk et vallutuseleks efektsem, läkitage, mõni mürsk tornialasse nii mürinal variseb ja rahvas ümberringi aina imetleb vägevad vallutajad. Ta vajus kõige oma vaimse raskusega raamatul asule luges istudes, käsi kõrvade peal hoides, luges kõndides, seistes, lebades, lugedes kõva häälega lugedes vaid Silmega luges tunni ühte raamatut, tüdis sellest võttis järgmise käänas lehte, nii et need kärisesid, luges tunni, viskas raamatu nurka hunnikule, haaras teise, luges seda tüdis, haaras kolmanda kindla otsusega, et seda ei pane käest, enne, kui kaanest kaaneni jõutud. Pikkamisi pääses ta edasi liiga pikkamisi, nii et kannatus kippus katkema. Oli, kui sõuaks ääretult hallil merel sõuaks kõigest jõustega aerud jäävad kinni, vesikasvude tehnikusse ja paat nihkub, vaevalt tollhaaval tuleb kiskuda väljakasvudest puhastada, neist jälle sõuda, sõuda kõigest jõust, ääretult merel. Sõi isuta peas käimas, tiibade vuhises mõtteteadlik, tuulik läks väheks kõndima, hilja õhtuti mööda alevi poolpimedaid uulitsaid põigates kesklinna peas vuhiseb ikka seesama tuulik. Komistas Gunarlikel, kõnni tegi veel, kargas ehmudes eemale, kui mõne värava taga suur õuekoer kurjalt haugatas. Meelde tulid mööda lastud tunnid kunstikoolis muusikaõpetajate juures meelde tulid kuulamata jäänud loengud ülikoolis sorimattaya lugemata jäänud ajakirjad, oo, see võib meeleheitele viia. Kuidas võivad inimesed elada, kui neil jääb nõnda palju tegemata? Päevad aina lendavad, aastad mööduvad. Aga võitmate maailmade hulk aina kasvab. Kahe nädala pärast oli ainult varemete kogu järel aga mitte filosoofide kindlustustest vaid nende vallutajast. Peas käis tuulik hirmuäratava kiirusega, vuhinega keerles kui tormi võrrengus, filosoofiline jahvatise kaos. Geomeetrilised ja dünaamilised aatomeid, Entel lehiad, joonid ja monaadid, kausaliteed, pinaliteet, realiteet, identiteet, totaliteet, pluraliteet, Teet A prioriteet Abiniteetia phenomena liteed, kongroints, aktsidents, inferents, eksistents, ekvivalents, transtendents, evidence, konstandsceneesis, epigeneesis ortogeneesi, Spartinogeneesise ampigeneesis, eetika, eetika, apotiktikaatomistlike, semiootika, substraat, advokaat, konglomeraat, leegion, muid. Kõige selle kaose hulgas aga püsis liikumatult vaevates väsinud peade, ähvardades seda lõhkuda. Asi iseeneses. Ding ansi laienes ja hargnes pikkamisi vormitu 1000 sõnalise vähjana aju täites. Siirak oleks ta sealt välja kiskunud, aga tundis, et temaga ühes peaks ka aju puruks rebima. See asi iseeneses nõudis jätmatult lahendust, selgitust määritlust, nõudes kindlat vormi, ilusat kuju, aga ometi oli ta ise kui nägematu hiigelämblik ja valusalt tuntav oli kui hiigelvähk. Ta katsus end uuesti uputada, raamatuis unustada vaevaga vähea selleks väheks ajaks kordagi. Aga nüüd vaevas aju mõni filosoofiline põhilause vallutas aju ja nõudis omakorda lahendust. Vastuvaidlemist tõestust, nõudis konkreetset kehastust. Nii vaevas teda ühel ööl lause. Inimene on kõigi asjade mõõt. Ta nägi end pikali maas, mõõtis enesega asju, katsus peletada enesest seda pöörast pilti, aga varsti nägi end uuesti pikali maas mõõtmas näiteks elupikkust, armastust, rikkust, õnnetust, keegi nägematu pööras teda kui sülla puud püsti ja pikali jalule, pea peale, siis jälle pikali. Ta surus käed kõvasti kõrvade peale, katsus raamatusse süveneda, aga tähed ei moodustanud arusaadavaid sõnu, sõnade moodustanud lauseid, laused ei väljendanud mõtteid. Kui siis pikkamisi loetav jälle arusaadavaks muutus, leidis ta end teooriate rägastikus. Ei olnud näha ühtki teed, aina padrik ümberringi, mine siia või sinnapoole, kõigil väitel sama tugevad vastuväited. Põlema tuleks kõik pista. See on ainuke pääs kõigile vaevatud mõtlejaile põlema kõik padrik, mille kasvatanud sofistlikud ajud aastatuhandete jooksul. Aga pisut rahunedes tunnustas siirak enesele, et see soov tuleb vaid tema nõrkusest ja katsus uuesti padrikus edasi tungida. Tol ööl uinus ta kui nõrkev sõjamees võitlusväljal tema ees, tema taga tema ümber tema kohal kunstis filosoofide kisa ja kära, äge vehklemine, kätesõnade mõistete ja tõdedega. Siit ja sealtpoolt 100. tõdesid. Kui pomm sirakile vastu pead, siis käis, kui kange tuulepuhang talle selja tagant hõie. Tunne iseennast. Ta langes silmini ja lõi otsmiku valusasti vastu kivi. Ta teadis, et see on tarkuse kivi, aga suur ja kõva moodustab kogu maakera pinna. Killukestki ei saa küljest. Ta ajas enese arglikult istukile, otsmik valutas, tema ümber, rüselesid ele aadid sotistidega. Protaagorras anakse kooras, erakleitusia Emmbeedookles vehkisid kätega ja karjusid. Demo kriitusli. Sekkuja naeris rõvedalt. Eemal seisis kaks meest, ise päinis. Üks näitas käega ülespoole, teine otse maakera südamesse. Need olid Platon ja Aristoteles. See pidi olema vana mõtteteaduse aastalaat. Siirak tundis end kerjusena, kelle luud-kondid valutasid. Ta sirutas käe, et need rikked annetasid talle mõne raasukese tarkust. Aga keegi ei hoolinud temast. Keegi ei pööranud temale tähelepanu.