Seirac rühkis lahtiste hõlmadega vehkides Tähetornimäelt inglisilla poole. Sügisene tuul lõi talle peent vihma näkku ja ulus kõrvus. Aga ta ei kuulnud ega näinud alllinna tulesid. Kujutles vaide roika helide mässu, mis praegu kontserdil kuulnud. Ta sundis neid helisid ikka uuesti ja uuesti kaootiliseks mässuks tõusma, sundis neid kosmiliseks tormiks ühinema, kõike haarama, kõike purustama, kõike sügavusse, paiskama, kõike sealt jälle kõrgustesse heitma. See on tema Iroika. Seda tahab ta kuulda lõpuni. Rootsi künkale jõudes peatuste hingeldades, viskas kübarapingile kobas sõrmedega niiskel liival ja leidis viimaks kuivanud oksa. Murdis sellelt vitsija ladva ja raud asetus keset küngast viskes vasemaga korraks läbi sajust märgade juuste ja tõstis oksast taktikepi. Kuule, kui nüüd linn, tema roikat, ärgaku magajad, tõuskur, riigid ja rahvad, kõik kogu maailma alustalad mürisega, kogu kosmos. Taktikepp vajus järsult, murdus kui kuivkõrs. Sümfoonia algas vägeva portega, pahem käsi lõi vahetevahel sõrmed läbi, juuste parem vehkis meeletus, ekstaasis olematu orkester rõkkas, trummid mürtsusid Krahuritena siirakuli ammu maalt läbi, raju kantud pilvisse hõljus neist kõrgemal tähtede valda. Aga nässu olid löödud omilteil tähtede leegionid ja Linnutee pöörles vesi püksina. Tüdinenud portest sumbutas ta vasemega viiuleid, lõi paremaga trummest veel mõne ränga raksu ja andis siis metsas arvele märku vaikse pastoraadi alguseks. Ei läbenud seda kuulata, laskis basse kõmiseda, siis trummel uuesti kärgahtuda ja uuesti mässas helide ookean kosmost kõigutades. Tuul lõi talle jämedaid piisku pea siit pea sealtpoolt näkku, kaeluse all nõrises vett, hõlmad Hiipnesid kui lahtised purjed. Aga siirak vehkis, kui kurjast vaimust vaevatud taktikepp murdus, uuesti jäi pihkuvaid. Aga mis sellest edasi, edasi, ta vinnas kahe käega kogu orkestri portis, sissimus üürgama, viiulitulusid Kromaatilistel redelitele alla ja üles, juustes kontrabassid, saagisid põrisedes, pasunad kuulutasid maailma lõppu, trummid paukusid plekt, taldrikud viskasid sekka tärisevaid pikse kärgatusi. Puupillid oigasid kui surma uus. Hing jäi siirakil kinni, süda lõhkus märatsedes, pealael ja kuklas tõmbles nahk, põlved nõtkusid. Värisedes. Nõrkades laskus ta pingile viskes oksajupi liivale, ümises ähvardavalt. Sa ei ole üksi, Suur Ludwig, sina üksi ei kirjutanud. Eroikad, oota, oota, ainult veel. Täna panen kirja esimesed helid oma Erroikast. Ta tõusis ja ruttas väriseva põlvil künkalt alla eel tagant tilkuvad salgud silmile. Meelde tuli kübar. Ta pöördus tagasi, ei leidnud, aga seda pingilt ja naeratas rahuldatult mõeldes. Läheb ajalukku. Oli vana kulunud ja pleekinud, läheb ajalukku ühes minuga. Kõndides herne uulitsa poole mõtles ta oma oopuse nimetusest. Con geniaalne Erroikale, aga oma vääritu nimetusega näiteks kosmiline sünnitis või jumalik pillerkaar. Veel täna tahab ta kellegagi kõnelda sellest eneseavastusest veel täna peab puistama oma hingest suure ande leiutise peab näitama kellelegi vastset maailma. Ta koputas alandliku majakese alumise korra luugile. Koputas, ootas, koputas uuesti ja ootas jälle. Väringud läbistasid kuivetud keha sellega mööda nõrgus vett alla, põlved nõtkusid. Lõgises lukk taotati ust. Siirakastus tasa pimedasse kotta ja sealt kikivarvul kellelegi järel tuppa. Lauakese lõõtsus kollakas küünla leegike. Nii hilja. Pahandas neiu, lill sõbralikult külalise poole vaatamata. Tal oli valge rätik, juuste ümberköidetud, tualett maanteel õlul punased tuhvlid paljaste jalgade otsas, koristas kärmesti toolilt rõivad. Kapi lükkas nurga laual tualettasju koomale. Olin juba magama minemas, urises ta ära ole väike kodanlane, noomis siirake, laskus toolile, mis on hilja, mis on vara jätkümneda, armetud liiginimlikud mõisted. Jäta see koristamine on tähtsamat, on suuremat, on suuri asju maailmas. Nüüd pöördus neiu Lill tema poole, nägid vilkuvaid juukseid, lõi käed imestuses, kuja kukkus naerma. Kust sa tuled, kus on su kübar? Siirak võttis kinnise ilme ja laskis end imetleda. Loed midagi mu näost? Küsis ta viimaks, kui lill sai naeru peatatud. Olete joobnud, joobnud nii, mõistad sa mind, nii mõistab mind maailm, ole muretu, olen päris terve. Kas seal midagi muud minu näost ei loe? Oled segane? Siirak pöördus pahaselt kõrvale, võttis märja ülikuue seljast. Kus on su kübar? Küsis neiu uuesti. Su küsimused on nii tühised. Mis tähtsust on kübaral? Oleksid olnud seal, kus mina oleksid kuulnud, mis mina oleksid kuulnud seda kõike. Lill asetas ta enese kõrvale istuma. Oled mulle ainukeseks sõbraks? Algas siirak süngelt, kuuled? Ainukeseks siis hinda, seda teised aina irvitavad, kui neile avaldan. Olin täna sümfooniakontserdil ja miinus avastus, uus maailm, uute võimete maailm. Oled ehk kuulnud Beethovenit olnud poolhull nagu kõik geeniused kordseisnute kõrgel mäel ja juhtinud sealt takti lüües looduse, vägede mässu, tormi, kõue, välgu ja piksepilvede sümfooniat, oleksid mind näinud täna õhtul Toomemäel seal kaotasidki kübara, maksab sellest kõnelda Veld täna algen oma esimest sümfooniat veel täna-homme astun konservatooriumi. Oled ometi ülikoolis, siis veel kunstikoolis, sellest kõigest on vähe. Nõnda veel täna algan oma sümfooniat nii hilja öösi, mis on öö? Ekstöötaja geenius, nimelt öösi. Öösi peab magama. Vürtspoodnik magab öösi, tuleb vabaneda kõigist eelarvamusest, nagu on rahulik uni, korralike elu ja muu sellesarnane tolmunud praht. Inspiratsioon tuleb öösi loomingut elustav vaim puhub pimeduses. Pärast keskööd algen oma esimest ootust. Mis on oopus, see on kompositsioon, valss, rapsoodia, sümfoonia, ühesõnaga helitöö. Pan, geenius, see on minu ideaal. Süüdist siirak vasema käega läbi hõredates alkude lükates lähed uhkeks. Kuidas uhkeks? Pan tähendab poola mõisniku, eks ole. Mul oli üks tuttav, Poola üliõpilane. Sa eksid, rängasti pann on kreeka sõna pan, geenius tähendab kõigekülgset geeniust. On olnud suurvaime. Siirak tõusis ja hakkas tuba mööda ruttama. Enamasti kõik nad on ühekülgsed, kes mõtleb, teaduslikult, on võhik kunstides. Suured kunstnikud on kääbused mõtlemises. Göte oli mõtleja, oli ka luuletaja, isegi maalis. Tal oli pisut sarnasest minu ideaaligaga muusikas oli ta profaan võituda, panngeeniuseks nimetada. Ka Leonardo oli mitmekülgne geenius, temaga võib juba leppida, pole viga. Ei tea siiski, et tal muusikast suuremat aimu oleks olnud. Kui nõutakse igalt inimeselt isegi vürts poodnikult, et Alex kõigekülgselt arenenud, siis tohiksime seda geeniuselt nõuda, eks ole, mu armas lill. Mina ei nõua midagi. Oled liiga vähenõudlik, peaksid mul kõige suuremat kõige raskemat nõudma. Peaksid imet nõudma ja ma teeksin seda. Ega sa ometi tsirkus ei taha minna? Sa ei saa minust aru, vajan naist, kes mind mõistaks, kes mind tiivustaks, kes mind maa pealt kõrgele üles tõstaks. Imelik, et ma sinu oma südamesõbraks olen valinud. Seda minagi imestan, on juba hiline öö rahustu täna öösi see ometi enam panigsega geeniuseks ei saa. Ei leia enesele uut naissõpra. Siirak, viskasin lilli kõrvale toolile, toetas küünarnukid põlvile ja laskis pea käte vahele ligunenud salk langes otsale ja lohus põsile. Keegi ei mõista mind, keegi ei taha mind mõista, aga seda raskelt ohates. Ma ei suuda kõike mõista, oled liiga tark. Siirake ei pannud seda tähele või tagas, keegi ei taha lennata mitte keegi, mõned peavad ka maa peal käima, siis vähemalt vaimustagu julgusta, kui nad neid kõrgeks lennuks, kellel on tiivad, kes suudavad tõusta üles pilvede poole. Võta mu peavaheks oma sülle, lill. Ta laskis niisketes alkudega pea neiu rinnale. Märjad on see juuksed ja lõigata võiksid neid lasta, ütles lill oma sõrmega õrnalt siiraki pead siludes. Sa oled hea mullaga proosalik ja kõrgelase minuga küll ei lenda. Mul pole üldse tiibu. Vastaslill muretult naerdes. Juhtusin hiljuti lugema kusagilt igaüks meist võib-olla geniaalne, kui ta vaid usub enesesse kõike, ei maksa uskuda, mis raamatus lugeda. Sa katsud ainult kahtlust külvata mu südamesse, vähendanud mul usku enesesse silla asemel mintiivustada, ergutada, kihutada, piitsutada, sa piitsutada end isegi otse metsikult. Näeksid meelsasti tainas, sööksin, magaksin korralikult, eksamid, sooritasin sööja maga inimese viis, ole vähem pann ja veel vähem geniaalne. Muidu on sul aur varsti väljas. Kui labaselt sa sellest kõigest kõneled ja tahad minu sõber olla? Olen nagu ma olen, mis seal parata, vastas Lill muretu kergemeelsusega. Siirak heldus, suudles neidu rinnale, silitas pruune Linetesse kähardatud juukseid ja lausus tralistides. Ära ole pahane, mu armas Beatritse Mu sinilill. Ta suudles neidu väsinult huultele, tõusis, haaras varnast märja palitu, tõmbas selga ja ruttas nööpe kinni panemata uksest välja. Siirak ärkasime keskpäeva uksele, koputati kõvasti, ta sööstis voodis, istukile, hüüdis sisse. Ukse pidas ta magades alati lahti, algasid öödele harilikult siis, kui piimamehed juba karjusid ja plekknõudega tähistasid. Keegi ei tulnud sisse, koputus oli olnud vaid kujutluses või teise ukse taga. Siirak laskus uuesti selili, pea oli raske ja keha roidunud kõrvades huugas. Nii algab see, harilikult mõtles ta end lohutades, aga pärast läheb selgemaks. Närvid on rikkis, võib-olla põhjalikult, aga just närvide erksuse tundlikus, see eraldab teda lihuniku, sellist kingsepa poisist, keskpärasest üliõpilasest Ki nagu neist kubiseb viljaka Alma maantee, ruumikas emak. Ta tõstis käe ja lükkas otsalt hõredad salgud silmad peatusid pikal Carlasel kõhnal sinaka nahaga käsivarrel. Justkui tõbise või kuulne oma, mõtles ta murelikult. Talle tulid meelde lilli manitsused, söömise, magamise ja korraliku elu suhtes. Aga ta põlgas südamepõhjast sõna korralik. Katsus põlgliku irvet ilmendada. Kas katkestas Beethoven oma loomingu, sest korralikus nõudis varrast voodiminekut, kas lahkus tseesar või Napolion lahingust, sest lõunaaeg oli korralikule kodanikule kätte jõudnud. Siiski mingi seletamatu kartus sundis teda istukile tõusma, seinalt peegli võtma. Nägu on kõhn, jumetu peaaegu sinakas, põsed lohus, huuled sinised kui vihmaussi, laibakesed silmad, Hahtlejad, lõug, terav. Siirak surus kulmud sügavale, Silmele tõmbas kortsu ninajuurelt juustene, et olla sügavamõtteline ja ilma põlgur. Rahuldus enesest, uskudes, et erineb kõigist, ületab kõikuma kaasvõitlejad, tulgu ja vaadaku tema tuba ja Eksule tuba, inimene ise üks tema manifestatsioone. Ta võttis toolilt kella, ohkas järsult ja pigistas huuled kõvasti kinni. Jälle möödunud kaks loengut ja tund kunstikoolis katsus end lohutada, põlgliku üleolekuga on keegi targaks saanud. Teise õpetusi kuulates on keegi geniaalseks saanud loenguist. Ta heitis pilgu põrandale toolile lauale riiulile. Igal pool vedeles raamatuid virnadena, kuhjedena, hunnikutena, Riitadena. Nurgas tõusis hunnik nõueteni. Ei tahtnud teist korda vaadatagi, sinnapoole, laskus voodisse selili, kattis lõdiseva keha hõreda vaibaga ja sulges silmad. Kaua oli ta uhkusega kõnelenud oma raamatute rohkusest, aga üksi kodus olles tundis ta neid vaenlastena. Oli neid kogudes rõõmu tundnud, oli neisse esiotsa lausa armunud ja neid ükshaaval heldimusega sorinud. Aga kui aeg tuli neisse süveneda, neid võita, neid omaks teha märkas ta varsti, et igaüks neist nõuab teda täielikult enesele, nõuab, kuudeks ja aastateks enesele ei lepi sellega, et heidetakse vaid üle mõne päeva rutates, pilk leheküljele andumusete, süvenemata kiret muust mõeldes. Nad näisid kadestavate 11 ja kui keegi neist siirakid täiesti omal ei lootnud saada lõinat tema vastu ühise vaenulepingu muutusid tõrksaks, keeldusid talle andumast Jaalistumast siirakulised ammu märganud ja aina plaane haudunud, kuidas neid võita, kuidas neid kõiki vallutada täielikule alistumisele sundida oli seadnud juba esimesel ülikooli aastal enesele raudse päevakorra ja riputanud selle seinale. Viis aastat otsustas ta selle järgi töötada siis korraga avalikku ellu astuda ja kõiki hämmastada kõiki korraga teaduse, kujutava kunsti ja kirjanduse maailma. Peale selle mängib ta klaveril raskemaid klassikuid peast, tõlgitsedes neid täiesti omapäraselt, andes neile esimene kord. Nende õige seletuse. Ei mõistnud tol ajal arvesse võtta ettenägemata ajakulusid nagu liiv läbi sõrmede. Kaduse aeg. Loengute kunstikooli jooksvate päeva ülesannete vahel ei saanud mõnel päeval täita kümnendikugi sellest, mis kavatsetud. Kavatsetud oli, aga palju väga palju. Ta naeris kõiki, neid, kes andusid vaid tarvilikke õpinguile, valmistusid eksamiks. Kõik teadused tahtis ta korraga haarata. Kõik, mis seni uuritud, leiutatud, mõeldud, saavutatud, ehitab enesele vaimsuse, püramiidi, Cheopsi püramiidi. Esimesel paaril aastal oli ta raamatuid hankinud toormaterjali püramiidi jaoks raamatuid nii palju kui võimalik küll ostes, küll laenates kaasvõitlejalt peaasjalikult alma materi tolmurikkast sisikonnast. Nüüd oli neid tuba täis kõigilt aladelt kõige põhjalikumad, kõige kaalukamad, kõigel leherikkamad. Siin oli kümmekond rasket köidet kunstiajalugu, teine kümmekond monograafiaid samalt alalt. Siin olid rasked köitidesteetikast mõnikümmend soliidset raamatut, filosoofiast, siis ajaloofilosoofiast, loodusfilosoofiast, ajaloost, kultuuriloost ja nii edasi. Kirjanduslugu moodustas koheliku paarist tosinast köit, sest kirjandust ennast oli kuhjade kaudu kõigis keelis siis keeleteadus, ah see keeleteadus. Seda olid täis lauad, lauaalused, riiulid, toolid, põrandad ja klaverialune. Vanal tiibklaveril oli mitu kohalikku noote, peamiselt klassikuid, kuigi siirak neil veel mängida. Voodi all oli hunnikuid ajakirju tahvlil ladestiks söe ja pliiatsijoonistusi, üksteise peal seintele, õlimaale akvarellid, joonistuste kavandeid, aina kavandeid ja katsetisi. Niimitud meetodite olide katsunud püramiidi ehitamisel nii mitmeplaani järgi oli ta alust rajanud, aga kõik oli seni äpardunud aine, vähendades usku enesesse, suurendades rahutust ja tuska. Oli alanud ehitust hiigellaialt aluselt, aga märganud varsti, et nii võib ehitada aastakümneid ja tõusta võib tolli võrra iga aasta. Oli siis alanud kitsa tornikese ehitamist ühele aluse nurgale ja leidnud, et seegi läheb küljelt pikkamisi. Mis aga peaasi, see lai alus, see ei andnud rahu. Kunas jõuab ta sellega lõpule? Kõiki oma laialdasi kohustusi korralikult täites suutis ta päevas vaid asetada mõne kivipaigale. Lüüsis kõigile kohustusele käega ja andus ehitusele söömata, magamata puhkamata päevi ja öid. Siis oleks olnud nagu edu. Aga lähemalt vaadates selgus. Töö oli korratu, et ei olnud tahtmist seda lähemalt vaadata, et jätkamiseks puudus usk. Ta ladus kord kõik raamatud alade järele hunnikusse ja otsustas õppida igast hunnikust päevas 10 lehekülge hunnikuid oli neliteistkümmend, jõudis neist vaid kolmest-neljast määratud lehekülgede arvu rahuldavalt omandada. Otsustas töö kõrval lugeda iga päev uusimaid ajakirjandust. Paarsada lehekülge suutis vaid paarkümmend. Otsustas harjutada klaveril iga päev kaks tundi. Ei saanud mõni päev sõrmegi klahvele. See kõik tuli siirakile meelde. Ta viskas vaiba pealt ja sööstis istukile, tahtes neile Tõrksa eile, mis siin hunnikus peituvad poolalasti peale tormata.