Huugavaja uimasepäi rühkis siiralt järgmisel päeval proua Kranbergi juurde ja leidis selle end väljaminekule ehtimas. Proua ütles enesel olevat vaid viisteistkümmend minutit aega. Seadis oma kleidi kurde pikkade sõrmedega kohevile. Istus siis ja lubas seda lahkesti. Siiracelegi. Sööstis sisele istmelt, hüüdes naeratades. Teie Faust, tee, vaene Faust, kuidas vaesekesel on hoopis unustanud. Oodake üks moment, üksainus moment tarutas teise tuppa ja siirak imetles tema rühi nõtkust ning puusade kumerad joont. Ütles proua tagasi tulles ja ulatas rulli sirakile. Teie otsus? See on geniaalne teos, ületab Göte, olen temaga ühes toas viibinud palju öid. On see teie tõsine otsus? Ma ei kahtle selles, armas härra siirak, kuigi ma aega ei saanud teda lugeda. Siirak maigutas, suud kogusenud, katsus muiata, rullis lehti peos ja lausus siis nõrkinud häälel nagu vabanduseks. Mind huvitab viimasel ajal vaid filosoofia, muud midagi, sellepärast te olete nii kõhnaks jäänud. Leiate, küsis siiraks ala uhkusega. Ma ei võta asju, nagu nad on, vaid küsin kõige juures, mis on asi iseeneses. Ding Ann siis Teie küsite nõnda iga asja juures küsida on kerge teatav vanasõna. Üks loll võib rohkem küsida kui üheksa tarka vastata. Kes vastab teile, mis on asi iseeneses ja on see tõesti huvitav. Üks asi meeldib mulle või ei meeldi, on mulle tarvilik või mitte, mis ta iseeneses on, see ei huvita mind ega teisigi. Paraku on see nii usundeid. Ometi kui inimene mõtlema, hakkab, rahulduda sellega. Aga lubage, armas filosoof, leiate, või loodate leida vastus oma küsimusele? Tähtis on nimelt see, et me seda vastust kunagi ei leia. Imelik, tähtis on, et me seda ei leia. Kui te filosoofiaga sama palju tegelesite, kui mina, siis mõistaksite seda samuti, kui mina hoidku mind jumalat selle eest. Siirak tuli lohutamatult, uulitsele rühkis hõlmade lehvides edasi. Nad ei taha aru saada, et on asi iseeneses aga küll nad seda varem või hiljem kohtavad. Küll neil siis minu sõnad meelde tulevad, uskuge nad seni ikka veel lapsikult, et on vaid asi, nagu seda näeme. Ta peatus postijaama ees lagedal ja vaatas vanale madalale hoonele näkku. Seda peavad kõik hooneks neid sambaid sissekäigu ees sambaiks. Tõepoolest on ta kõhuli laskunud looma esimesed käpad. See loom elab oma elu kuigi liikumata. Küllap ma pikkamisi tunginda siseellu ja siis on mul käes asi iseeneses, mõtles siirak. Mis ütleb see proua siis, kui ma ühel ilusal päeval võin talle öelda, mis on asi iseeneses? Ta komistas edasi nühkides ümariku ratastest hõõrutud ula kivi vastu ja hüüdis kurjalt. Tean väga hästi, et sul ainult kivinägu, et simuleerid vaid kivi, aga oota külmasust läbi, tungin. Midagi peab sündima, midagi suurt peab sündima, kordas ta ja pöördus tagasi kesklinna. Kõik või mitte midagi, minu vaim peab haarama kõik. Igaüks jookseb uulitsa oma murest rõhutud oma kihk ajus, oma kired kõrvetamas. On tarvis luua midagi, mis haaraks nad kõike kihutakse ühes suunas nagu vesikaare, tuul pühib pilveräbu mööda taevalage katsugu nad joosta üks siia, teine sinna katsugu, neist mõni pöörduda põhja-kirde või läände. Tuul peab tõusma ja puhuma üle maailma ja selle tuule tõstab tema. Ta jõudis hingetult koju, laskus vaheks toolile, tõmbas hingeviskes, siis ülikuue ja mütsi voodile ning peatus raamatukuhjade ees. Kui saaks selle massi enesesse neelata, korraga süüa, kõike enesesse, omandada kõik, mis neis öeldud. Süüa üks raamat teise järele rüübata, lonks vett vahele seedida iga kõhu täis ajusse ja minna siis oma professorite ette peites alandlikku ilmuda saatanliku irve. Ta pilk langes filosoofia raamatute hunnikule laual. Tundus nagu naeraksid nad kooristada. Ta haaras laualt sületäie, viskas nurka virna otsa. Magab ja tolmuge. Saan mõelda, teietagi. Heidan teid kõrvale nagu uue hoone ehitaja, vana varemetel rämpsu. Pistaks teid keegi põlema vaataksin, kuid tseesar teie hukkumist, sõrme liigutamata. Olete kammitsais jalus elavale, olete komistuseks nõrgale jalale, mina astun teist üle. Ta lükkas viimased raamatud laualt põrandale, otsis suure vaevaga puhta lehe ja kirjutas sellele ülisuurte tähtedega. Viimne tahtis sellele lisada teise sõna, aga ei leidnud. Kui kirjutada viimne sõna, et oli sõna alguses, olgu siis ka lõpus. Kõik, mis öeldakse pärast seda, on ülearune, on tühine, on kõlatu kui üksiku pilli juhuslik piuks pärast sümfoonia lõppu. Kui sitika sumin pärast kõuemürinat. Ta kirjutas selle lehele ja tõmbas neli kriipsu alla. Siis võttis ta uue lehe ja kirjutas sellele. Sõna sai minu kätte, et kuulge, seda siis maailma rahvad, sest ta on viimne, kes kuuleb seda sõna. Mis sünnib sellega, kes kuuleb viimset sõna on sellele selgelt kõik kosmilised saladused leiab see igavese rahu. Miks ei leia ma seda ise? Ta pigistas paberile pihku ja viskas voodi alla. Lähenesid eksamite tähtpäevad, siirak polnud pea sugugi neiks valmistunud, temas tärkas julge mõte, minna eksamile täielikult valmistamata midagi nõutavast lugemata üllatuda professoreid leidlikkusega vaimusügavusega ja pöörata nende tähelepanu faktilisest andmist üldiste arutlustega algusest peale kõrvale hämmastada neid oma mõtete uudsusega ja kõike haaravusega. Muidugi, see on meeletus, aga eks ole kõik suured teod harilikule surelikule. Meeletud. Ta põlgas eksameid, kust tuli kraamide loenguil omandatud teadmise, riismeid või raamatuist õpitud fakte, seisukohti ja vaateid ei olnud neil kordagi saanud üle rahuldava, kuna kaasvõitlejad, keda pidas vaimuvaeseks, kes ei vaevanud endid vähimagi lennukatsega tõid professoreid häid ja ülihäid numbreid hiilgasid cum laudega. Sealsamas tuli talle mõte valmistuda paari päevaga, summa cum laudele ja irvitada siis neid, kes pool aastaid töötanud vedades, kui härjad truult loengute tuupimist Iicet. Ta kõhkles nädalapäevad istudes kord raamatu taha, siis ehitas selle kõrvale käies korratult kunstikoolis ja tegeledes veel korratumalt muusikaga. Jäi nüüd vaid nädal eksamine. Juba mitu õhtut tuli ta hümni kallal vaevelnud, see pidi olema rahvaste hümn. Kõigi maailma rahvaste hümn oli vaevelnud sõnu ja viisi luues ja kuulanud, kas ei hakka kõrvus kõlama orkaan. Nii vägevaid jalutumadki sööstuvad sangarina edasi edasi uude maailma. Oli isegi mingi elamus, kuigi kunstlikult kõrgele kruvitud oli rütmegi, aga puudusid, sõnad puudusid, täiesti. Ei tulnud ka pähe mingit viisi. Kui ta kirjutaski rea või kaks paberile, siis polnud see muudkui ammu kulunud. Patriootiliste värsside teisendab korrutamine ammu kuuldud viisi jätkude järjestus. Ta rebis puruks rikutud lehed, võttis õppi raamatu, muigas korraks Arcastlikult, mõtles iseeneses. Missuguste rumaluste minagi pean tegelema. Aga olgu nüüd, nii, sellest kirjutab kord ajaloolane. Ta valmistas end õppi raamatu järele eksamile. Ta ei suutnud nädala pärast, kuigi oli ööd ja päevad töötanud oma teadmistega professorit, üllatada veel vähem oma vaadete algupärasusega, kui ta neid hakkas avaldama. Et teha neist suitsukatete oma teadmiste puudulikkuse varjamiseks, vaatas vana professor nõnda uuriva kahtlusega talle otsa, nagu tahaks küsida. On teil kõik ajufunktsioonid normaalsed? Suure vaevaga tõi siirake eksamilt rahuldava ja kordas koduteel Entrööstides hüübinud tardunud puitunud kivistunud on nende aju. Korja üles Need terakesed, mis nad armulikult oma peost sulle ette visanud noki usinasti hoolega vii, puista neile viimseni jälle peo peale, siis sülitavad nad su pead. Aga ära sa jumala pärast üht oma tera üht omakasvatatud seemne terakest, sekka pilla. Veeren kordile teie hangunud teooriast nagu tank, võsaravust ja õõnsa samblematest. Siirak õppes juba mitmendat päeva lõuendile viimset päeva. See pidi olema uusima maalikunsti süntees. See pidi sisaldama filosoofilise sünteesi kajastust. Ülevalt vajub pikkamisi pimeduse pilv, millest voolab pruuni tõrva, jõugadena ja kollakaspunased tuulest hõljutatud tulekeeled väänlevad nende jugade vahel. Mäed purskavad pilvine, vedelat laavat, mustjas kollakas suitsuga. Merevood vajuvad kui kõrged seljandikud üle rannikute upuvad linnad, miljonid laibad ujuvad laineid, kes veel elus tõstab käed ja ulub meeleheitel või tapab enese. Taevast kattev pilv õnnestus, aga tulekeeled ja tõrvajoad said mannetud. Kumbagi ollust voolas maa peale ülirohkesti, aga ma ise tuldpurskavad mägede põlevate uppuvate linnadega ei mahtunud lõuendile. Esemed olid üksteisele risuks jalus, inimeste miljoneile ei leidunud kusagil paika. Kui ta oli mitmel päevil väsimus enne lõuend ees vaevelnud rühkiste ühel õhtul vihma sadades hõlmad lahti lilli manu. See kummarduse istudes kreek punase siidi üle ja ütles, et laupäeval ballile läheb. Tühjus, tühjus ja pealiskaudsus igal pool mühatas siiralt väikeses toakeses rühmates. Ei ole, kes küsiks mult, mis seal on teinud, mis loonud sellest võid küsimata jutustada. Ei ole ärimees, kes kaupa pakub. Lill viskas kahiseva siidi kõrvale ja vaatas sõbralikult siiraki poole. Oled kõhnaks jäänud, armas poiss, piitsutada end ülearu ja asjata. Siirakistus tema kõrvale, vaatas talle silmi ja lausus laitvalt. Sul on kergemeelse tütarlapse silmad? Ma olengi kergemeelne, naeris lill. Kas sa seda veel ei tea? Muidugi tean, aga sa peaksid ennast parandama parandama 90 tõsiseks saama, nagu sina siis sureksin igavuse pärast ühe päevaga. Nii, sa oled, nii, olete kõik, nii, on kogu maailm, peab siis maailm sinu sarnane olema. Siirak pani käed neiu piha ümber ja laskis pea tema õlale. Jätame vaidluse, pane see kleit väheks, kõrvale oled armas tüdruk. Mul on nüüd suuride vaimusta mind tööle vaimustaminud loomingule. Mis idee sul jälle on? Ma ei tea seda veel õieti, aga suur peaks olema ja kõik ületama, kõik. Tahtsin tulla arvustusega ja kogu filosoofia ühe tugeva hoobiga mööda minnes lömmi lüüa aga maksab mul sellega üldse tegemist teha, mis teised mõelnud? Üks põlglik rabav sõna enamat ei vääri. Laulan oma ülemlaulu ja selles on kogu kosmos. Selles on sügavaim mõte, teadus ja kõrgeim luule. On sul juba mõni rida kirjutatud. Mõned leheküljed on keegi lugenud. Siirakil tuli meelde proua Granberg ja ängistunud sõnasta. Ei maksa anda põhikuile. Lasen korraga tõlkide nelja keelde, tõlgin ise hiljem 12-sse keelde. Ta ootas Lillilt imetlust, aga asjata. Kas sa ei leia, et meie sõprus on pisut kummaline? Kas ei ole sulle mõnikord näinud imelikuna, et olen sind valinud enesele südamesõbraks? Küsis ta siis nukralt. Peaksid muidugi omasuguse leidma, mis sõber mina sulle olen, mõistame lennatoni. Näib nagu katsuks siis mind alati pilgata. Oo, see mulle raske ei küüni, leiad minnes midagi, eks midagi, vahest ikka leia. Vahest ikka osatas siirakurisedes, kelleks mind õige pead, kelleks oled huvitav isikaga. Siirak katkestas neiu kõne ägeda käeliigutusega. Isik see sõna ei meeldi, mulle ootasin, et ütled filosoof, poeet, mõtleja, uurija, inimene, kasvõi Student. Aga sa ütled isik, siis ütle mulle oma õige nimetus. Siirak lõi lohutamatult käega, tõusis ja hakkas tuba mööda pühkima. Võib ju olla, et ma ükskord leian kellelegi vaimselt omaväärse. Ära pahanda, kui nõnda ütlen, see on paratamatu. Ega sa ometi üleliia ei kurvasteks? Ajame läbi, vastas Lill silmi tõstmata pilkava kurbusega. On sul ehk keegi teine seks puhuks. Võib-olla peaks igaks juhuks väike tagavaratagi olema. Ehk on praegugi, ehk on ka? Siiralt peatus neiu küsis vihaselt, on, käib, siin käib ka siin. Ehk mõnikord käib kah, kui mul väga igav on. Miks ta siis ei juhtu, kui mina olen siin? Ta teab akna ees riidest madu, Karjus, siirak, madu olen omal rinnal soojendanud. Vabanda, ma olen sind omal rinnal nii palju kordi soojendanud ja tröösti nud. Nüüd vaatas neiudele lapselik vähe teadja pilguga nii julgesti otsa, et siirak kõrvale pöördus ja väsinult kõndima hakkas. Vähe aja pärast peatus ta uuesti ja küsis vaikselt, aga otsustavalt. Tead sa, mis on aeg. Aeg, mis on kellaeg aeg, mis on aeg? Aeg on hiline, ma küsin, mis tähendab aeg, mis ta tähendab? Midagi väga halba ta ei või tähendada. Oled lihtsalt koledad, võimatu. Lill kehitas õlgu. Siin avanebki, kuristik meie vahel jätkas siiraktoolile laskudes ja pead käte vahele võttes. Sa pole vist kuulnudki, et aega ei olegi, ei ole olemaski. Mõnikord tõepoolest ei ole aega. Näiteks laupäeva õhtupoole on kassa ees niisugune tunget, otse silme eest läheb raha lugedes kirjuks. Viidminud otse otsesem meeleheitele, otse enesetapule oma teadmatusega. Kindlasti on seal samuti teadmata, mis on asi iseeneses. Ainult see on minu vääriline, kes ei vaatle enam ühtki asja, nagu see on. See kõik võib mu peassegi jääda. Siirak pöördus ukse poole, võttis üle kuue ja surus mütsi pähe, siis vaatasite korraks tagasi ja lausus mornid tõsidusega. Ära ole lohutamatu, kus iial mälestatakse mind, seal peab ka sinu nime nimetama, kes iial mintrööstinud, selleni ei pea surema. Nikutes pead ja pöördus ukse poole. Sa peaks homme arsti juurde minema. Hüüdis talle lill sõbralikult järele.