Siirak jooksis mitmendat päeva hõlmade lehtedes siirode jahil arvutades aega, mis selleks kulub, kirus ja aina kiirustas samme. Kesklinnas tulidele vastu provogranberg, nahk ses mantlis kõrval tändi riietatud viimse moe järgi monocelgi silmas. Siirak lahendas käte oma vanale mütsile, aga nägi, et teda meelega tähele ei panda. Jättis teretuse. Hea küll, ütles ta enesele ja otsustas sealsamas rätsepa juurde minna. Kas või kõigi maailma rätsepate juurde. Aga end riietada korralikult, moodsalt toredasti. Vekslid võivad protesti minna. See kalduvus on meil ikka olnud ja jäänud, siis mingu. Kas maksab inimesele, kes teab, et veksel polegi veksel vaid ainult näiv paberilipakas, kes mõistab küsitleda, mis on veksel kui asi iseeneses. Kas maksab niisugusel inimesel selle lipaka pärast muret tunda? Shirantidel tuleb maksta, nad on oma rahanatukese pärast mures kõik sellepärast, et nad ei mõista mõelda rahast kui asjast iseeneses. Rätsep tõstab kord maksmata arve pärast kisa. Tasub seda siis tähele panna, mis kisa iseeneses, vibratsioon õhus ja ei, mitte sedagi. Võlgade hulk kasvab, suurtel meestel on suured võlad olnud, pole ükski ajaloolane selle pärast nende suurust vähendanud, jätkas siirakuulitsel rühkilisama mõtiskluste. Eks näeme, kuidas proua Granberg mind siis hindab. Ta nõuab toredat välimust, olgu, ta peab selle saama. Neil, seal on peen välimus nõutav, olgu selle nõude täidame. Muretseme seesami, mis kõik uksed avab, aga oodaku siis poleeritud riis oodaku sisse kupatis poleeritud riisist. Eks küsime mõnelt mööda minnes, kas on ta kunagi kuulnud asjast kui niisugusest. Siirak tegutses otsustavalt nii uue laenu nõutamises Kuiga ülikondade tellimises. Sama otsustavat laskis ta vanu veksleid protesti. Kuidas see mulle ennem ei tulnud meelde? Suurus peab väljenduma kõiges, kordas ta eneserahustuseks. See harjumatu pingutus lõi tema siiski mõneks nädalaks rööpast välja. Viimnepäev edenes visalt, laavajõed mere voodia, hukkujate miljoneid ei mahtunud kuidagi maale. Tuld ja tõrva voolas taevast küll rohkesti, aga nende ühendamine mõjuvateks värvi vöötideks ei õnnestunud. Pilt oli masendav, aga ainult siis, kui teda pikalt ja põhjalikult masendavaid sõnus seletati. Raamatuvirnade laual riiulil ja toolidel vedeles nüüd moelehti peente kommete õpetusi ja hea seltskonnaajakirju. Siiraks süvenes neisse. Harjutasin kraatsilises liigutusis kummardu, siis käe suudluses ja naeratusi, mis pidid ühes sõbralikkusega väljendama peent üleolekut ja filosoofilist irooniat. Naeratus pidi tal väljendama sarkasmi, mis on inimesele, kes teab, et asi pole see, mis ta on, kes mõistab, küsitleda, mis on asi iseeneses. Kui tal siis viimaks olid ülikonnad korras, rõivastus ta end õhtupoolse visiidi jaoks lõhna, lülitas end otse niiskeks, riputas siidrätiku rinnataskusse ja tõmbas tarkuse ning ilma põlguse kortsud otsmikule. Ei tulnud ega tulnud meelde viisakat ettekäänet visiidiks. Läks siiski teele ümiseda ärevuse lammatuseks. Tore tuuri Carmenist. Ta ei kohanud proua Kranbergi teen ja ütles, et prouad ei ole kodus, ütles samuti teisel ja kolmandal päeval. Siis sai siira karu, et proua teda vastu ei võta. Tuli väsinult koju, nägi peeglist tarkuse iroonia kortsu asemel oli näol vaid tüdimuse, pettumuse ja pahameelekurdude räbu. Ei kärsinud siiski kodus istuda oma uue ülikonnaga, mis küllastuseni lõhna õlitatud kõndis kohvikusse, võttis karusnahkse kraega palitu seljast ja asetus saali keskele. Ümber sosistas ja kihistati naeru, need olid värvi tekliga, naisüliõpilased on neist keegi üht lehekülge filosoofiast lugenud, on neist keegi küsitlenud. Nissan kohvi, klaas, kui asi iseeneses, mis nende värvitekkel kui asi iseeneses. Kui neid endid võtta nagu asju iseeneses, mis jääb neist siis järele, mitte märga märkega tumedad tapetki. Nende lõhnast peate neid tundma, lausus keegi kaasvõitleja. Kui siirak laudade vahelt läbi ukse poole tungis. Ta ruttas koju, süütas lambi, tegi kärmesti laual ruumi, otsis suure vaevaga lehe puhast paberit ja algas artiklit oma kaasvõitlejate töö pealiskaudsest, nende lõbustuste tühjusest, nende elu mõttetusest. Ta pani sule paberile ja kirjutas sõnad. Töö olles pühi meie kohustusest. Edasi ei läinud, ei võinudki nii kergesti minna. Siit pidi tulema lause, mis on iseeneses meistriteos. Sisaldab eneses oma ehituses ja sisus inimvaimusuuruse. Ei tohtinud olla vähimatki sarnasust teiste omadega. Ehk olgu siis nõnda palju, kui on Kölni toomil kirbu kadrisauna hultsikuga, mitte enam. Nii palju peab üks tema lause väljendama, kui kõnni, toom, nii avar kõrge ruum sammastiku metsaga, mis kannab põlvistiku nii palju värvilisi aknaid, mis lasevad sisse ühes hämara valgusega 1000 jumelisi kiiri. Kõik on ses lauses hämaruse klooritud, kui kõnni toomiski ja selles hämaruses peitubki sügav luule. Ei taibata kõike kohe. Esimeselt pilgult tuleb kaua vaadelda, tuleb kõndida, sammastikus, kõndida ühest otsast teise, tuleb peatuda, anduda elamusile, tuleb elamusi kannatlikult oodata, tuleb otsida üldist mõtet. Ja siis pikkamisi hakkab selguma iga üksikasja, iga ornamendi, iga mosaiik, kivikese kooskõla, kõiksusega, iga joone, täiendus üldmõttele. See üks lause annab põhjalikule uurijale küllaldaselt põhjust ja küllaldaselt materjali monograafia kirjutamiseks. Küllap leidubki kaasvõitlejate hulgast veel tema elupäevil keegi, kes laskub tuukrina tema lauset pektoonika sügavustesse ja peensustesse, kes püüab sealt kalleid pärleid. Ühe lausega võib inimene enesele obeliski püstitada. Seda tõendab tema siirak veel täna öösi. Homme viib ta artikli kaasvõitlejate hääle kandjasse. Ta kirjutas, kustutas, kirjutas ja tõmbas jämeda joonega läbi, kustutas enam kui kirjutas, rebis lehe, pigistas pihku ja viskas voodi alla. Sinna lendas aeg-ajalt teisi paberilehti samuti pihus, nutsuks muljutud. Mõnetunnilise paberi raiskamise järel viskas siirak midagigi kärmesti paberile täitis mitu lehte segase kirjutisega ja heitis siis voodisse pettunult milleski vihane kõige ja kõigi vastu, mõeldes raamatuhunnikust kuiv verivaenlasest, kes on võitmatud jonnakalt visad, vaikivad aina salakavalalt, ei tungi ise peale. Aga kes neile peale tungib, sellele on nad, kui liivavall ei läbista seda püssi kuulega mürsk. See saar oli siiski täismees, laskis nad põleda, laskis rahulikult põleda, teades, et varsti kirjutatakse kokku uued mäed ja häda sellele, kes sellest mäest oma mõistusega üle tahab tungida. On nagu libedast klaasist, astud sammu ülespoole, libised kaks tagasi, sest see mägi aina kõrgeneb iga päevaga iga tunniga. Ta vintskles mõne tunni uneta sööstis siis voodist, riietus otsis suure vaevaga ärevusse ja raevu sattudes 12 keele õpiraamatuid ja grammatikat ladus nad lauale ritta, heitis kõik muu põrandale. Louisis lahti iiliase kreeka keeles otsustas õppida pähe veel samal ööl viis lehekülge, et karistada end millegi eest kõige viimase aja halvasti tehtud, veel enam tegemata jäänud töö eest. Õpib viis lehekülge pähe ja kui siis on juhus, kutsutakse näiteks kuhugi külla, satub kaasvõitlejate kilda. Deklameerib hiiliast kreeka keeles viis lehekülge, kõik kuulavad, paljud ei tea, mis keelgi see on. Õppis käsi kõrvadel hoides, õppis raamatuhunnikute vahel ja peal sõtkudes hajameelsusega võideldes teisi mõtteid peletades õppis mõnikümmend rida, aga needki läksid kordamisele segi. Heitis iirlase laualt nurka hunniku otsa, võttis riided uuesti seljast ja viskas end voodisse. Uni oli veel kaugemale põgenenud. Kuidas võibki inimene magada vaenlaste leegioni hulgas? Peas tantsivad võidukalt irvitades filosoofilised saatanad, oma sõjatantse hüplevad, kui akrobaadid ja karglevad kui mingitud klounid. Kui ometi põleks ühel ilusal ööl kõik trükipaberimäed, mäekünkad ja väikesedki kohalikud, nagu see siin nurgas siis saaks jälle alata otsast, poleks enam surnuid elavatega võistlemas, algaks otsast peale puhas mäng, värske võistlus. Siis võidakse näha kohe tema siiraki vaimlist üleolekut oma kaasvõitlejaid. Mis teeksid kõik need, kes seni aineraamatuist eksamite jaoks õppinud, aina ära õppinud. Kas oleks neist millegi uue loojat? Aga ei põle, ei ole lootustki, et kordub Alexandre ilus etendus. Kivihoonesse on koondatud kõik rikutud paber. Seda valvatakse kõikjal hoolsasti, sest see on vaimuvara ahhaa vaimuvara siirakatsus kõvasti naerda. Kohkus oma võikast, hääleste tõusis istukile. Tuba oli külm ja niiske. Lõdinad läbistasid keha veel tugevamini hinge. Taastuspõrandale riietus rutuga ja katsus viimsepäeva tõrvajugadega teotsades raamatuid unustada, neid olematuks pidada. Aga vaenlaste Karinais selja taga häbematuks minevat teda irvitavad pilkavad nii ei saadasin edasi, elutseda ei saa. Kas nemad või mina, hüüdis ta ja nutt oli Baraks. Ta viskas pintsli ja hakkas nobedasti raamatukuhja sorima. Jätab järele ainult hädalisema, kõik muu peab minema. Homme peab minema viimseni. Väriseva sõrmil haarast ühe raamatu teise järel lõi lahti, vaatas pealkirja, lõi kinni ja viskas sellesse või teise hunnikusse. Peatus ajuti, kõhkles kummardus ja haaras uuesti kõrvale. Visatu Avas soris. Kahtlase viskas lühikese ohkega ülearuste hulka. Pole parata, enne tuleb vaid hädalisega leppida. Ta sorteeris sel kombel hommiku lähedale, siis olid kõik raamatut kahes suures kohelikus mõlemad ühesuurused, mõlemad kolme jala kõrgused. See teine tuleb põhjalikult võita. Aga see teine. Siirak tundis selle teise pärast rahutust. Kas seal ei ole vahest see, mida ka hädasti vaja, mis jätab praod oma teadmistesse prao, mida kõik varsti märkavad, mille eest naeruks tõstetakse. Palju tarkust, palju teadmisi, leegion, fakte sisaldab see tõugatute hunnik. Siirak pööras sellele hunnikule selja, mõtles vähe ja astus siis laua juurde, otsis suure vaevaga tüki noodipaberit ja algas sümfooniat juba mitmendat, mitmendat korda? Ei olnud viisi kõrvus, ei tulnud sinna midagi viisi sarnast, kaugel oleks nagu midagi kõmisenud, aga see polnud viis. Ta kirjutas mõne noodi Tinkukkus paberile. Ta haaras lehe, kortsutas pihku ja kihutas vihaselt voodi alla. Siidi jättis ta sümfoonia ja otsustas kirjutada lihtsa viisi äärmiselt lihtsa viisi, mis jääb meelde mõnekordsel kuulamisel. Varsti laulab seda mõni koor, varsti kõik koorid maal, varsti on ta välismall ja viib meie nime üle viie maailmajao. On õige alustada väikest õige väikest suuredki komponistrid on kirjutanud väikesi lihtsaid viise. Ta lõi klahvidele, viskas paberile noodimärke. See on minu laul, see minu hümn, mõtles ta ja kirjutas pealkirja. Minu hümn. Sõnade otsustas hiljem viisil alla kirjutada, kusagil sügavamal kuuliste oma sunnitult esile surutud viisi hulka naeru. See kõik on vaimuvaene käperdis. Ta katkestas kirjutuse, ei visanud viimast lehte voodi alla, lõi sõrmed juustesse, nagu tahaks sealt mõtteid haarata. Toetas siis käed klaveri najale ja katsus mingile otsusele jõuda. Ennekõike tuleb kirjutada uurimus, loomingumeetod. Enne tuleb meetod luua, siis tuleb looming ise. Homme algab ta sellega. Ta katsus sellest mõttest kinni pidada, otsis sellest kinnitust ja rahustust. Homme algab vundamendi rajamine. Nüüd aga kordas enesele, on tal tröösti vaja julgustust, kinnitust, tunnustust. Ta hakkas raamatuhunnikus kärmesti otsima nimelt ülearuste hulgas siia heitiste, muuhulgas eluloolisi teoseid. Mõne suure mehe elulugu on tal praegu tarvis mõne tõeliselt suure, kes otsis kaua asjata tunnustust, kellest ei saadud aru, keda hinnatud, kes uskus enesesse vääramatult ja käis oma teed uut luues. Pildus hunniku laiali, pildus ülearuse segi tarvilikuga ikka räpakamalt ikka ägedamalt nagu läheneks kusagilt surma hädaoht ja võiks sellest päästavaid suure mehe elulugu. Ei leidnud midagi, väsis, katkestas otsimise, kiskus ülepeakaela riided seljast, viskus voodisse ja peitis pea padjasse, otsides sellest unustust. Ta jooksis mööda uulitseid, peatus, pöördus tagasi, ruttas, pöördus jälle, tormas siiapoole, pöördus teisele ja rühkis viimaks Riia mäest üles. Keegi härrastustele vastu otse vastu ja ummistus kõnnitee kui võimas tooria sammas. Siirakatsus põigata, aga tal võeti üle kuue rippuvast nööbist kinni. Protesti lastud veksli. Shirant seisis oma ärimehe suuruses laiuses ja pahameeles tema ees. Ma ei saanud, ei tahtnud, kogeles, siirak ei tahtnud maksta, noorhärra algas vägev vaenlane. Siirak tõmbas enese lahti, jättes nööbi randile, jooksis üle uulitseja, sööstis suure maja ees Kuta, sulges ukse ja jäi ootama. Lõdises seal tunni, julges siis ukse vahelt piiluda. Siranti ei olnud. Ta luges välja ja kõndisin arglikult alla linna poole. Ta kohtas oma austajad kaasvõitlejate uulitsel ja vedas teda poolvägisi enese poole. Ta kõneles oma hiigla pingutusest kõigil aladel ja märkas kaasvõitlejas, imetlevad jumaldust kude, kord kirjutaksite kusagil ajakirjas. Õhkasse korraks olen visanud mõnikord paberile mõned read, ei ole aega, kui tulla siis Fausti või iilisega. Vähemaid on nagunii küllalt. Nad jooksid kolinal trepist üles, siirak lõõtsutada, sees nagu kartes hiljumist. Tuba oli poolpime ja siira clausus, mõnuledes seisab paigal, ma süütan lambi, näed imet. Ta raiskas hulga tikke ja sai viimaks lambi põlema. Mis sa ütled, küsis ta võidukalt, raamatuhunnikuid osutades. Mis sa ütled, oled näinud kellegi juures nõnda palju raamatuid oled näinud? Ah? Ma olen näinud, aga mitte nõnda segihunnikuid. Siirakatsus naerda ja ütles siis põlglikult. Oled näinud raamatuid kappides, riiuleil lebamas, kust neid keegi ei liiguta kus nad rahus hingavad, kust nad raudvara moodustavad, kus nende pärast keegi oma aju ei vaeva ei ööl ega päeval, ei unes ega ilmsi. Aga siin sa näed, siin elatakse nendega, siin kannatatakse nendega ja kui tarvis, surrakse nendega, saad aru? Atropo, tead sa, mis on asi iseeneses? Seda ei ole meil veel läbi võetud. Ei ole läbi võetud. Nii, te olete, ootate ainult et professor teile oma mäletsetud mälu sisse söödaks. Ta haaras tarvilikud raamatute hunnikust kolm, neli köidet ja näitas nende nimilehti. Araabia keel, milleks see? Hüüdis kaasvõitleja hämmastunult. Sa küsid, milleks? Kaua me ikke teadmisi kogudes küsime, milleks sagencord üle sellest vürts poodniku küsimusest, milleks midagi peame õppima kasulikkuse otstarbel. Siiski kasu on mul araabia keelest, eks ole, tore lugeda algkeeles 1000 ja ühte ööd rannata kaameli seljas, Mekast Mediinas, vestelda vedueeniga tema oma keeles Muhamedi paradiisist. Kaksteistkümmend keelt on minu miinimum, edaspidi kõneleme vabalt 12. keeles. Sõidan pealinnast pealinna, kõnelen igal pool maa omas keeles vaidlen vestlen vastutulijaga ja levitan enese meie kuulsust. Mis sa ütled, Sorry, seda hunnikut siin ja ütle, mis teadvus siin puudub. Isegi mustast kunstist leiad midagi. Kaasvõitleja lähenes aralt, astuda selle põrandal lebavat raamatute ja ajakirjade aga juba nõudis siirak tema tähelepanu mujale. Vaata, siin on katse luua oma hümni. Varsti järgneb Isamaa hümn, avatud on ka suur sümfoonia, Beethoveni Eroika sarnane, aga see pole kõik, vaata siia. Mis sa arvad, mida kujutab see pilt? Kas läbistasid esimesel pilgul värin? Kas ei tunne sa, et ots oleks nagu lähedal ots? Kõigel tuli kai rannikul või midagi sarnast. Viimne päev, viimnepäev on see tuli ja tõrv voolab taevast, maa purskab laavat. Miljonid inimesed hukkuvad, meri on kaotanud kalded. See võib olla vastas kaasvõitleja pilti imetledes. Siirak osutas suure liigutusega üle kogu toa üle kõigi oma paranduste, küsis võidukalt. Oled näinud kellegi teise juures midagi sarnast. Oled näinud kedagi teist niisuguste huvidega niisuguste ma ütlen, universaalkalduvustega pangeenius, pan, geeniusel maksab elada, eks ole. Kõik ei ole geeniused. Kirjutan teose teadusliku teose loomingumeetod. Selle järgi võid sinagi kirjutada oma iiliase oma Iroika maalide oma Leonardo Rembrandti. Kui see on see võimalik, kahtles kaasvõitleja salarõõmu tundes. Kas sa ei ole lugenud tahtma, see tähendab võima, kes tahab, see võib, kus on tahe, seal on tee, kui see nii oleks, see on nii, peab vaid uskuma, peab vaid uskuma. Kordas siirak ennast sugereerides, aga lisas üsna kurvalt, peaaegu lootusetult. Raske on see muidugi väga raske. See uskumine või see uskumine ja kõik need raamatuhunnikut siin jätkas siiraks süngelt. Need saatanad väsitavad ja otseselt tapavad. Neid siin on nagu üleliia üleliia 10 korda rohkem peaks neid olema, et saada pangeeniuseks universaalgeeniuseks. Kui suurepärane see oleks, lausus kaasvõitleja hardusega. Ainult magada ei lase nad hästi korda siiraku uuesti ja laskus väsinult toolile. Siiski tohin ma sellest küsida? Vürtspoodnik üle on tähtis, hea uni. Kaasvõitleja vaikis ja vahtis argliku imetlusega raamatuid laual põrandal, toolidel, klaveril, imetles ja tegi minekut. Mine kuuluta kogu rahvale, mis sa oled näinud, ütles talle siirak naljatada katsudes. Tahan täna veel mõne raamatu läbi lugeda, mõnikümmend lehekülge kirjutada, mõne viisi luua, oma uurimustest, mõelda, ükskord kirjutan teist tingimata. Ütles kaasvõitleja ukse vahelt.