Siirak luges sel ööl hommiku lähedale haaras hunniku pealt huupi, mis kätte juhtus, istus laua äärde, surus käed kõrvadele, katsus neelata nii kiiresti, kui võimalik. Silmapilk peatuse pidas. Ajaraiskamiseks nägi kella vaadates, et mõnekümne lehekülje pealiskaudseks lugemiseks oli kulunud tund lõi raamatu kinni, haaras hispaania keele grammatikanägijaid, visalt edeneb, katsus filosoofiasse süveneda, aga mõtted ei koondunud. Viskes filosoofia pistis käe sügavamale, raamatuvirna võttis sealt huupi Rudolf Oickeni tunnetamine, elamine luges lehekülge 10. Viskes sellegi raamatu võttis keeleteaduseviskes vastu seina, jooksis mööda tuba ja otsustas jälle filosoofial peatuda, sest see tröösti vat olite kusagilt lugenud. Aga ei, tröösti nendega rahustanud teda filosoofia aina ärritas oma väidete ja lahendamata probleemide rägastikku ka väsinud vähem tööst kui rahutusest, ei saanud ta voodisse minnes lahti piinavaist paina võistleja piitsutavaist mõtteist. Kui pikk mesi see kõik läheb? Taev lendab päeva järel reas, kui lõunasse suunduvate rändlindude rida kaovad kuud ja aastad. Ei ühtki geniaalset teost, ei ühtki suurt võitu. Kunas vallutab ta kõik teadusalad, kunas kõneleb 12-l keelel, kunas deklareeritakse, tema Fausti mängitakse tema Erroikat. Ta ärkas enne keskpäeva nii rannatult, nii raske peaga, et esimene kord tõsist muret tundis. Võlad tulid meelde, ta kargas voodist, riietus ülepeakaela, tulevad täna jälle tüütama, et vekslid protesti lasksin, tuleb pesunaine, tulevad rätsepad ja mine tee neile selgeks, et suurtel meestel ikka olnud vaid suured võlad. Vähemalt noorpõlves enne kuulsust. Mine tee neile selgeks, mis on veksel kui asi iseeneses. Katsu neile seletada, et võlg on vaid fiktsioon. Et ei ole aega veel vähem veksli tähtaega, et aeg on vaid tunnetuse vahend, kuna veksli tähtajast, filosoofia ja tõsine filosoof iialgi ei ole sõna lausunud. Ta läks välja ja rühkis otse arsti poole tõmbas kabinetti astudes hõredad salgud otsmikule mõtliku kortsu silme vahele, katsus üleolekut ilmendada, aga arsti uurivat pilku enesel tundes lõi arglikuks ja hakkas unepuudusest kõnelema. Arst kõneles ise vähe, liiga vähe, niiet siiraki jubedus tundis, kiskus räpakalt riideid seljast, tundise arsti küünt üle rinna naha, lõikavad, nägi oma jala põlve löögi juures kõrgele, hüppavad ja ootas pidevalt otsust. See tuli viimaks puhkus, vähe tööd, korralike eluviis. Mis tähendab korralik eluviis? Küsis siirak irooniliselt. Seda peaks iga algkooli õpilane teadma. Iga kirjaoskaja peaks kõige esiti sellest lugema, kunas lähete magama? Meiesugune ei saa ometi vürtspoodnik kombel kell 10 voodi minna. Öö soodustab vaimutööd, vürtspoodnik läheb korralikult magama. Kas tulite siia nõu küsima või nõu andma, noormees, minge õppige vürtspoodnik, korralikumat eluviisi. See mu ainuke nõuanne, noormees. Siirak lahkus turtsudes. Ta jooksis õhtul lilli poole aga selle aken oli pime. Ühe lause oleks ta öelda tahtnud, mis täna kumises lakkamatult kõrvus olen hoos, kui lendav meteoor. Ei tea, kust tuli see talle tulnud ja vastasmeeleolule. Nägi avasilmi tuli kollast meteoori lendavat pikk väävel kollakas saba taga. Jooksis mööda uulitseid, et leida, kellele rääkida oma nägemusest, oma võrdkujust. Käis proua Kranbergi aknal nägi läbi tihedate eesriiete punakat valgust kujutles kärarikkast seltskonda õhtuülikondades ja pöördus kõrvale. Võiks minna koju, riietuda tarvilikult ja tulla siia. Ega ometi teene nüüd, kus siin külalised, julgen öelda, et prouad ei ole kodus. Seal võiks siis kogu seltskonnale küsimuse asetada. On nad kunagi mõelnud, mis asi iseeneses võiks küsida, kas nad on mõelnud ajast kui tunnetuse kategooriast. Tähtsam oleks siiski, kui prouale saaks öelda, olen hoos, kui lendav meteoor. Aga leidub proual selleks vaba silmapilk, mõistate seda hinnata. Talle tulid meelde raamatuhunnikud kodus need hirmutasid ja hukutasid ühteaegu. Ei, ei, mitte neist mõelda, ei taha neid näha, aga ometi tahaks neid, võite neid lõplikult võita, nii et tuba võiks neist tühjeneda. Kõik oleneb meetodist, ütlevad teadlased. Tuleb leida meetod, kuidas neile läheneda, kust neile peale tormata, kuidas neid alistusele sundida. Kui läheneda neile kinnisilmi ja haarata, siis mis kätte juhtub, sest kätt juhib meie jumalik instinkt ja vallutada samuti valida teine, kolmas, neljas kuni võidetud terved virnad. Ta rühkis kodu poole läbi kõleda tuule, kuiva vaenliku lumetuisupead vana üle kuue krae vahele surudes, sest karusnahkse kraega talvepalitu oli juba pandimajas. Ta ei süüdanud lampigi, võttis riided seljast, viskus voodisse, sulges silmad ja katsus uinuda. Tõuseb hommikul kukelaulu ajal kell kaks-kolm, siis on viljakus hoopis teine. Hoiab saladuses oma nõiavahendi, purustab selle abil vaimlise rekordeid. Raamatut põrandalaudadele toolidele irvitasid vaenlikult näitasid kiskjate teravadki hambaid. Nad on kindlad oma võitmatuses, nad on loonud läbimurdmatu vandeliidu ja toetavad 11. Oled ühe vallutanud ja arvad jäädavalt oma olevat, lähed teise, kolmanda juurde juba on esimene su käest libisenud ainult segane mälestus endast jäänud peaks 10 korda rohkem kulutama aega võidetud positsiooni kindlustamiseks. Aga elu on lühike, viita preevis. Elu on selleks kuradi lühike, et kõike seda võitamis kirjutatud, uuritud, mõeldud, leiutatud ja seda metsikult palju. Da Vinci alles mõne tunni ja tõusis istukile. Eiei Ta ei või nende läheduses olla, nad purevate öö jooksul surnuks, peab viibimate astuma võitlusse, võib põgenema, peab alustama uut rünnakut, uut meeleheitlikku rünnakut, et murda läbi nende saatanlikud reast, tallata nad kõik jalgade alla, võib põgeneda nende lähedusest. Alata rahulikku elu. Need viimased sõnad kostsid tema kõrvu võikalt, nagu oleks keegi vürtspoodnik need talle irvituseks õelnud. Ei, ei, ma pole sündinud vürtspoodnik, uks ei ole, kordas ta enesele, katsus pimedas otsustada, kust tormi joosta. Ta lähenes hunnikule, kus hädatarvilikud raamatud arvas olevat õgvendada käe kobas ja võttis huupi ühe köite. Pidi juba tule süütama, et näha oma esimest vastast, aga peatus ja tundis enese süüdlase pelgurina ülearuste hunniku ees. Tohib ta neid hüljata? Tohib ta piirduda vaid hädatarviliku uga, nagu mõni valeeksamite sooritaja. Ta kummarduse võttis teisest hunnikust köite. Nüüd panid mõlemad lauanurgale, süütas lambi. See andis ahtjat kollast ähma valgust ja suitses. Siirak ei märganud seda. Ta vaatas raamatute pealkirju. Tarvilik oli Subramaania pantuulu diskursiivsed märkmed augustuse aja telluu kirjanduse kohta. Ülearune oli Georg Zimmel 16 loengut peetud Berliini Ülikoolis. Seda viimast oli ta kord lugenud, vähemalt katsunud lugeda ja väsinult kõrvale pannud. Seda ei saanute lugeda, seda oleks pidanud uurima igat lauset inimliku keelde tõlgitsedes. Klaas põksatuse langes purunedes kildudeks. Tuli lõi Ruskeks viskes inetust lõhnavaid suitsupilvi lae poole. Siirak puhusta hoopis surnuks, ei katsus kõndida, aga raamatute vahel oli võimatu. Ta ajas üle kuue selga, tõmbas krae üles, vajutas sonimütsi pähe ja ruttas trepist alla. Väljas lõi kõle tuul talle peeni jäiseid haavleid näkku ja krae vahele. Ta ruttas joostes herne uulitsa poole. Peatus vahest katsus aimata, kas on kaugelt üle kesköö ja ruttas siis jälle nagu oleneks sellest pääs. Kassaneiu Akenali pime, täiesti pime, maga, mõtles siirak järsult ja vihaselt ohates kõhkles siis kas koputada või minna tagasi. Neiu on kindlasti voodis või ei olegi kodus. Akna poole vahtides märkas ta järsku ahtakest valguse joont mis mingi tiheda seesmise eesriide ja raami vahelt paistis. Miks ta täna varjutab, keda enese juures varjab? Oo, ma aiman, ei aima, ainult, vaid tean. Oota, oota, sa siusugu, mina armastasin sind, mina olen su sõber ja sai hinda, seda. Julged sa mind vahetada mõne omasuguse poeselliga. Ta lõi rusikaga kõvasti vastu aknaraami. Valguse ahtake, joon kadus, tuli kustus. See kõvenduse süvendas kahtlustust. Siirak põrutas veel kõvemini raamile ja põrutas mitu korda järgimööda ja jäi siis ootama. Sees oli kõik vaikne. Tuul vilistas, veetoru ise lõi katuselt kuiva lume liiva krae vahele. Ta ootas tammus külmetaval jalul. Põrutas uuesti, veel kõvemini. Meelest oli läinud ennistena ütlus. Olen hoos kui lendav meteoor. Nüüd olid keelelevaid hävitavad ja alandavad ähvardused. Ei kahelnud silmapilkugi toas on keegi teine, muidu ei lastaks teda siin külmetada, muidu poleks kustutatud tuld. Nüüd lükati aken lahti ülemisel korral ja vali mehe hääl hüüdis tigedalt. Kes kurat seal öösel kolistab, lasen tuua politsei, siin pole avalik maja. Siin on hullem urises siirake pöördus eemale. Esiti pikkamisi, kui võõrsil lüüa saanud koer siis kodule lähenedes ikka kiiremini. Ta tuli tuppa ja istus voodile, ülekuube seljast, mütsi peast võtmata. Miskipärast tuli talle meelde kunstiajalugu ja ta hakkas arvutama. Umbes 25 köidet, igaüks umbes 300 lehekülge. See teeb 7500 lehekülge iga päev lugeda 10 lehekülge, aga on lugemisest küllalt. Tunni kaupa tuleks lehekülje juures istuda, pilte vaadelda, mõelda, arutleda, ja kui oleks üksi see kirjandusajalugu, pole vähemarvamatu kirjandust ennast. Kui seda lugeda, pealegi algkeelis ühe keele omandamiseks läheb aastaid, kui seda muu kõrval teha filosoofia, oma eksamid, maalimine, muusika. Kunas suudab ta võita kogu ülikooli raamatu leegionid, kuna sammutada oma ajusse kõigi professorite teadmised, kunas ta hüüdis vihaselt kõvasti, kunas kõik need ained ja alade hakkasid peas keerlema, moodustasid tuisu, mille sambad tõusid, vajusid, tormasid kui võrrengus ümber kesktelje ja talle moodustus telliga asja näol, nagu see on iseeneses. See oli kui raud varvust, aiake ümarik kõrge keskel obelisk. Minu mälestussammas tuli siirakile meelde ja ta vaatles seda läbi oma aju, tuisu. Ta ei olnud enam oma ajuvalitseja, kõik need raamatud siin põrandal olid paisanud oma sisu tema ajju ja seal keerutas neid nüüd tuulispask. Oo, see oli ammu tõusnud, pikkamisi vaikselt puhuma hakanud, ikka aasta-aastalt nädal-nädalalt, päev-päevalt kõvenenud kunis kiskus enesega tiirlema kõik, mis maailmaraamatutes kokku kuhjunud. Siirake ei pannud enam vastu, tundes, et on võidetud, püüdis ainult näha asja iseeneses obeliski, mis sellest tuisust aeg-ajalt vilksatus. Ta tõusis, astus üle raamatute, lükkas laual kobades lambi ümber seeveerese, langes purunedes põrandale. Siirake ärritus kobas väriseva sõrmil tõmbas sahtli lahti, kiskus seal pabereid välja, leidis kobamisi pliiatsi ja kirjutas käsikaudu suurte tähtedega. Minu. Otsustas väljendada ühes lauses maailma ja elu ürgmõtte kogu loovuse otsis seda mõtet aga ajus mässas filosoofiliste mõistete ja tõdede tuisk telje ümber, mis pidi olema asi iseeneses. Vaatles seda tuisku mõni hetk ja hakkas jälle Testamendile sisu otsima. Ei olnud aga peas muud kui see, mida tahtis Lillile öelda. Olen hoos kui lendav meteoor. Korraga tõmbus ta nägu irevile. Olen leidnud Heureka hüüdiste võidukalt. Minu testament olgu valge leht pealkirjaga minu testament, ei sõnagi enam. Kõik suured filosoofid on langenud inimlikku nõrkusse ja kõnelnud, lobisenud, kirjutanud täismäed, paberit, mina ületan, nad kõik ei ütle maailmale sõnagi. Sellega väljendan kosmose ürgelu, sellega ütleb maailmale, mis on asi iseeneses. Astun välja sellest ringist, kus meie mõistus piiratud astun välja ajast ja korraga on mul selge, mis on asi iseeneses. Aga neile siin, kes mind ööd ja päevad purenud, kes mind taga ajanud, kui Habijate kari neile siin. Ta võttis kobades lauasahtlist revolvri ja sihtis ülearuste raamatute hunnikusse. Välgatas kolm korda väike ruum ähvardas lõhkeda lajastustest siis sihtiste tarvilikud hunnikusse ja purustas selle kahe kuuliga. Viimse jättis ta enese jaoks. Siirake au päästis teda, jumaldab kaasvõitleja, kes sel puhul muuseas kirjutas. Oleme kaotanud geniaalsema mehe maailmas. Oleme kaotanud universaalgeeniuse, kes oleks kandnud meie kuulsuse üle maailmaaegadest läbi igaviku. Et veenduda, selles oli küllalt ühest pilgust tema töötuppa.