Kui poeg tale telefonis teatab oma kavatsusest võtta endale seaduslikuks abikaasaks sakslanna, kelle ta äsja teenijatüdrukuks palganud lange Vortaans tütre baas peaaegu minestusse. Neli aastat koli ortaans pidanud sakslaste poolt okupeeritud Pariisis toidunappust taluma. Isegi kui perekonna varandus ei olnud 30.-te aastate majanduskriisi järel enam see, mis ta oli olnud sajandi alguses. Kui vanaisa-tütre la oli korjanud esimese saagi oma Alžeeria viinamarjaistandusest oli tütre-le baasid ometi kaugel laostumisest. Kuid lihtsalt, mitte kui midagi ei olnud saada eriti talvel. Ja see toit, mida oli saada, oli nii kehv, et mõjus lausa alandavalt perenaisele, kellele oli auasjaks anda oma teenijanna le alati väga täpseid ja loomingulisi juhtnööre gastronoomia küsimustes. Kilo kartuleid inimese kohta kahe nädala peale. 50 grammi võid, kuus. Muidu aga naeris nuikapsas peet, juurseller looma, naeris ja maapirn. Isegi kui need nimed kõlasid päris kenasti, siis kallist kaasat ja last nendega juba ära ei toida. Päev päeva järel olid kaupmeestel väljas meeleheitel ajavad sildid. Liha pole, leiba, pole piima, pole tütre paasi. Perekond siini tänavalt oli tundnud nälga. Ja mitte ainult, vaid ka sütt pole. Nad olid külmetanud. Rafaeli ema ei ole seda unustanud. Ühel 1941. aasta detsembrikuu hommikul olid nad sunnitud ära põletama mõned toolid ja ühe vana kohvri, et sooja saada. Niisiis alandav nälg ja alandav külm. Sellele lisaks õhuhäired. Ülim ja kibealandus, kui pidi hommikumantlis keldrisse kiirustama ja tundide kaupa ootama, külg külje kõrval naabritega ja nende ihulõhnu sisse hingates. Naabritega, kellele trepikojas teregi ei öeldud. Lõdvad lõdisevad naised oma nõelte ja õmblustöödega. Mehed ja närviliselt puutükke voolisid nagu istuksid nad kusagil kaevikus. Ja Rafael tema hingel Nende kullakallis ingel Rafael 12 ja siis 13 aastat vana kes mängis varjulises nurgas vaikselt flööti, et teisi rahustada ja nende hirmu leevendada. Kõik see sabad, nälg, külm, õhuhäirete ajal kogetud, ängistav privaatsuse puudus. Rääkimata härra leppar seeniori traagilisest surmast. Kõik see oli sakslaste süü. Pealegi, mida üldse teadis rahwell sellest naisest, sellest mis ta nimi nüüd oligi? Mingi täiesti absurdne nimi. Kuidas võis rahva ele arvata, et ta on teda nii vähese ajaga tundma õppinud koguni oma elu tema kätesse usaldab? Mida ulise sahvi sõja ajal teinud. Ta oli siis alles laps. Heakene küll. Aga tema vanemad, mida nemad tegid? Kas ta üldse teadis seda tema kallis Raphael. Tema mõlemad vanemad on surnud, ema, nüüd on nad jah, surnud. Aga kas nad olid ka sõja ajal surnud? Ei. Ja kas sa tead, millega nad tegelesid? Kas nad olid selle jubeda režiimi kaasosalised? Kas sa seda tead? Ei, aa, näed nüüd? Võidukas toon. Justkui oleks ta esimeses matšis võidu napsanud. Mida ma näen, aga võib-olla olid nad võib-olla tegid nad. Kuule nüüd, armas ema. Telefonitoru paremas käes hoides libistab Rafell vasaku käe sõrmed läbi olematute lokkide pealael. Ei taha ometi öelda, et süü on päritav. Ei, mitte seda. Või sahvi oleks pärinud mingisuguse. Ma ei tea, mis teotooni pahe. Et tal oleks kalduvus julmusele tervertsustele, millele sa oma jutuga nüüd õieti vihjad. May vihje millelegi, kullake, ma ütlen sulle lihtsalt kogu oma hingejõuga, Rafael ja kogu armastusega, mida ma sinu vastu tunnen. Ja ma tõesti tahan näha sind õnnelikuna nii elus kui töös. Ära tee seda. Kuule ometi oma ema, usalda mind. See on hullumeelsus. Istudes oma sinise toasekretäri taga lossi mõõtu Burgundia maja kolmandal korrusel puhkeb ortaans tütrel paaž nutma. Oh sind küll, ütleb Raphael, mida ma kuulen. Kas mu armas emake on tõesti nii kurb, kullakallis ema. Ei maksa unustada, et ma olen flöödimängija. Ja juba kaks sajandit on flööt saksa ja prantsuse sõpruse sümbol. Mõtle Johann Joachim kvansile, kes leiutas flöödilipiide molli klahvi. Ta oli prantsuse kunstikollektsionäär Wolt Täär isiklikult käis teda seal sosii lossis kuulamas. Ortaans nuuksubaina südantlõhestavalt. Ta justkui kordaks sarkastiliselt tsensee. Aga võib-olla oli see kõigest aevastus. Mõtle teopalt vöömile jätkab juba meeleheitel Rafael, mis oleks minu elu ilma teopoldhmi flöödita ja kus ta otsustas sellele patendi võtta Pariisis ema Pariisi Teaduste akadeemias. Ei, ikka veel mingit arukat vastust toru teisest otsast. Ainult metsik nuuksumine ja nuuskamine. Kui rahvaelan toru ära pannud, seisab veidi aega mõtliku ja rahulolematu naisikus. Ei olnud oodanud emalt nii ägedat reaktsiooni. Ja see häirib teda rohkem, kui talle meeldiks tunnistada. Iseseisvus on väga tore. Ometi oleks igati ootuspärane, et teie ema tahaks teie pulma tulla. Kuid proua tütre baas ei anna järele. Vähe sellest, et ta keeldub Pariisi oma poja pulma tulemast. Ta keeldub kategooriliselt ja igavesti oma miniaga üleüldse tutvust tegemast. Rahwell ei kavatse lasta sellel julmal otsusel ennast masendada. Ta tahab olla õnnelik. See on ta loomuses. Pealegi ta teab, et tema peab õpetama sahvile õnnelik olemist. Kus ta õieti ongi. Rahvel leiab safi köögist, ta on seal neljakäpukil maas, kummikindad käes ja küürib põrandat. Kihlumisest saadik ei kannata enam vormi, kuid tegeleb majapidamistöödega niisama hoolikalt ja niisama eemal oleva naeratusega. Rahwell silmitseb teda korraga, hirmutab safidada pisut. Kui kaunis oled sa meie pulmapäeval? Pomiseb ta enese rahustamiseks. Jah, mul on kleit juba olemas. Vastab safiend püsti ajades. Jerafelli suureks üllatuseks läheb ta magamistuppa riideid vahetama. Ilmub uuesti nähtavale seljas Düsseldorfi hotelli kooli administraatorineiu elegantne vormiriietus. See musta värvi vamp, naise riietus ajab rahva helile külmajudinad peale. Ei, ütleb ta. Luba ma ostan sulle ilusa valge kleidi. Mulle teeks suurt rõõmu. Miks sa tahad musta kanda? Ega need ju mingid matused ei ole? On küll, torkab safi kelmikas tuluke silmis. Sa ütlesid, et jätad hüvasti oma poissmehe eluga. Seda ma leiangi. Rahwell puhkeb naerma. Tütarlapsel on juba päris prantslaslikud naljad ja annab järele. Safi ajab ta lausa hulluks. Ta suudleb teda kaelale, veel veel limpsib, näksib tema õlgu, mille kleit paljaks jätab. Ja hakkab siis kannatlikult lahti harutama paelakesi, haagikesi ja tõmblukke, mis riideeset tema armastatu keha ümber koos hoiavad. Aga sellest üksi ei piisa. Ta peab asuma otsustavalt tegutsema. Sophie on 20 aastane, seega veel alaealine. Ta on välismaalane. Peale passi ei ole tal ühtegi ametlikku dokumenti, ühtegi tõendit selle kohta, et on maailmas ihuüksi, Etonorb. Samas on hästi teada, et aastal 1957 suhtuvad prantsuse ametnikud sedalaadi asjadesse äärmise tõsidusega. Nad nõuavad, et neile esitataks väga kindlas formaadis fotod ei millimeetritki suuremad või väiksemad otsevaates ja mitte pooleldi külgvaates hallil ja mittevalgel taustal. Või siis valgel ja mittehallil taustal. Samuti nõuavad nad notariaalselt kinnitatud originaaldokumente, mis oleksid kuues seitsmes erinevas büroos allkirjastatud ja veel kord allkirjastatud, tembeldatud ja veel kord tembeldatud. Rafel pühendub asjaajamisele täie tõsidusega. Ta ei karda kedagi. Perekondlik varandus ema poolt ja vabameelsed vaated isa poolt on temasse juba varasest lapsepõlvest peale süstinud piiritu eneseusu. Tal on kõigeks õigus ja kui ka juhtumisi millekski ei ole, siis on tal vahendid, et seosta. Niisiis saadab ta safi ühest linnaosavalitsuse kabinetist teise täidab tema eest ankeete, viskab nalja, Torisevate ja pahurate kinnise ilme järsu ütlemisega ametnikega. Et sellises olukorras oma tahtmist saada peab peos olema peaaegu imeline kaardikombinatsioon prantsuse kodakondsus, valge nahavärv, isiklik sarm, rahaline sarm, veenev ähvardamine ülemuste poole pöördumisega ja nii edasi. Rahwell baasil on kõik need kaardid käes. Tema abiellumine sahviga leiab nii Sis aset kuuenda linnajao linnavalitsuses Santsüklissi väljakul vaevalt kaks nädalat pärast seda, kui nad paberit sisse andsid. 21. juuni, suvine pööripäev. Sellel päeval kannate safi juba oma üsas nende last. Kuigi ta ise seda veel ei tea. Ta on vaevalt nädalakese rase olnud, tema kuupuhastustsükkel sellest veel märku ei anna. Seepärast on rahvel murelik, kui sahvi nende pulmapäeva hommikul vannitoas pikalt oksendab. 1957. aasta 21. juunil on ilm ilus. Ei ole nii palav kui tookord vaevalt kolm nädalat tagasi, kui rahva hellija safi kehad esimest korda ühinesid. Imekaunis hommikupoolik. Linnaosavalitsus on päikest täis. Valgus lööb heledal parketil, trepi, piiretel ja käsipuudel laulu. Raske uskuda, et tegu on sama hoonega kus rahva-l kaks nädalat jutti ühest kabinetist teise jooksis pannes mängu oma sarmi, raha ja mõjuvõimu et saada jagu ametlikke kangekaelsust ja rumalast vastupanust. Isegi sõna meri. Linnaosa valitsus kõlab sellel hommikul peaaegu nagu anagramm sõnast Mariee abielus. Nad on abielus. Lihtne tsiviiltseremoonia ilma ortaans tütre laata. Tunnistajateks on tromboonimängijast sõber Marthanklisi ja tema abikaasamisel. Kõik on tõotanud, mis nad tõotama pidid ja alla kirjutanud, kuhu vaja. Käes on hetk suudelda. Rahvel, vajutades ahvi huultele puhta ja väreleva suudluse. Oma elu kõige õrnema suhtluse suudlusena tibiysii prelüüd pauni pärastlõunale. Kuid abiellu astumine pole safi huultesse muutust toonud. Need ei väljenda mitte kriipsu võrragi rohkem tundeid kui enne abielu. Nüüdsest on safinimi proual lepaaž. Kohe tseremooniale järgneval päeval läheb ta perekonnaseisuametitunnistus näpus Saksamaa liitvabariigi saatkonda mis asub irooniat Franklin Roosevelti avenüül ja taotleb uut passi. Saksa ametnikud on tõhusamad kui prantsuse ametnikud. Ta saab uue dokumendi kätte vähem kui nädalaga. Talle antakse tagasi ka vana pass, üks nurk ära lõigatud. Niipea kui ta koju tagasi jõuab, rebib ta selle tükkideks ja viskab prügikasti. Tema isa nimi, perekonnanimi, mida ta kandis 20 esimest eluaastat on nüüdseks igaveseks kustutatud. Kas see on põhjus, miks safi nii varmalt ja vastu igasugust ootust rahvaiili abieluettepanekuga nõusse jäi? Kas oli see rahvaiili impulsiivne otsus või mitte? Kas olid sahvil mingid varjatud kaalutlused või mitte. Nüüd on nende saatuse lõimed igatahes pöördumatult põimunud. Kuigi nad seda ise veel ei tea. Ootavad saksa tütarlaps ja tema prantslasest abikaasa last. Uus inimolend on tekkimas. Temast saab nende kahe sedavõrd erineva inimese geneetiline segu. Midagi pole teha Nende langetatud otsustel. Nende tehtud tegudel on tagajärjed. Nende pulmaöö ei erine millegi poolest teistest öödest, mida nad selles voodis koosn veetnud rahvel armatseda, lahviga ja uinub seejärel. Ta magab rahuliku lapse und. Ja kontrast tema ingellik näoilme ja küpse mehe kiilaspäisuse vahel on liigutav. Tema kaunis paljas karvane rind tõuseb ja laskub selles soojas juuni lõpuöös vaikselt. Sedamööda, kuidas tema kopsud korrapäraselt töötavad. Mitmete teiste heade omaduste seas on rahvahelil üks haruharvaesinev omadus tainorska mitte kunagi. Kuna ta valdab hingamist täiuslikult, on tema hingamisteed alati avatud. Safi seevastu vahib lage, nagu tal kombeks. Ta uinub alles kella nelja paiku ja magab halvasti. Tema keha läbistavad võpatused, mis ei häiri sugugi tema värske abikaasa und. Aga seda ta ei tea, et rahva Elland pannud äratuskella kuueks helisema. Ta asetas kella enda kõrvale öökapile. Kavatsete selle otsekohe kinni panna, enne kui safi üldse ärkakski. Ta tahab teha üllata, tõuse ja minna üle tee asuvasse pagariärisse sarvesaiu ostma. Et kordki oleks tema, see. Jessas, ahvile hommikusöögi voodisse toob. Ta igatseb näha, kuidas ahvinägu lööb särama. Tunda, kuidas nahk tema sõrmede all ellu ärkab. Rahwell teab, et Sophie ei armasta teda. Veel mitte. Aga ta on lootusrikas. Sama lugu on muusikaga, mõtlete endamisi. Paljus kirg ei ole midagi väärt. Kui ei ole kannatlikkust huult harjutamist siis hakkab asi vähehaaval õnnestuma. Ka nende abielu õnnestub. Teisiti ei oska ta seda endale ette kujutadagi. Seniajani on ta saavutanud kõik endale seatud eesmärgid eranditult kõik. Seepärast magatkida nii hästi. Öösel kuidagiviisi mööda esimesed päikesekiired tungivad läbi nende sünnitänava korteri, magamistoa, aknaluukide. Aknaluugid on kinni. Aga kui need lahti teha, siis avaneks vaade siseõuele, kus näha lillepeenraid akende ees lillekaste luuderohtu ja metsviinapuid. Oleks kuulda tuvisid ja tihaseid leevikese pääsukesi. On tõesti tõsi, et kui raha on, siis võib Pariisi ajaloolises südames endale ette kujutada, et elatakse maal. Äratuskell heliseb ja korraga kaos. Sahvi pistab röökima ja voodis rapsima, endal silmad kinni. Rahwell sirutab käe kiiruga b öökapi suunas ja ajab äratuskella ümber. See lendab läbi toa ja kukub ukse kõrvale maha, endiselt valju lärmi lüües. Ja samal ajal safi muudkui röögib kilede ja kõlava häälega väikese tüdruku häälega. Paanikas, segaduses ja unesegasena kova rahvail hämaruses, otsides taga seda neetud äratuskella. Ta leiab kella viimaks üles, paneb kinni ja pöörab ringi. Safion end linade all üleni kerasse tõmmanud. Erafaaell nagu puuga pähe saanud. Ta vaeseke, vapustatud, taastub lähemale ja paneb käe kõhklevalt kerale. Kera kargab õhku, heidab linad kõrvale, rullib end äkitselt lahti, sellest saab alasti naisekeha, mis sööstab kõrval asuvasse vannituppa ja oksendab. Rahvaheli silmas lööb põlema tuluke. Ta arvab, et on lõpuks millestki aru saanud. Aga äratuskell, aga röökimine. Nii et tema naine, tema kallis safi, tema armas abikaasa ootab juba temalt last. Pea õnnest ringi käimas, istub Rafael tagasi voodile. Kuulab äratuskella tiksumist, seal metronoom 120 lööki minutis. Tal on kombeks selle järgi oma südamelööke mõõta. Ta saab isaks. Ta on selles kindel. Korraga rahulik ja eufoorias. Ta loeb. Tema süda lööb peaaegu sama kiiresti, kui tiksub äratuskell. Ta saab isaks. Sofi tuleb vannitoast seljas üks 12-st öösärgist, mis rahwell talle pulmadeks kinkis. Kollane siid annab tema näole peaaegu roheka helgi. Aga ta on ennast kogunud. Ta isegi naeratab ja ütleb. Ma nägin halba unenägu. Anna andeks. Ma ei tahtnud sind hirmutada. Sa ei pea vabandama, vastabrafell tal juukseid säsides. Mulle on alati meeldinud, kui mind hirmutatakse. See on sama hea, kui oleksin ärganud lõbustuspargis kummitustemajas. Tõsijutt. Kas sinuga on kõik korras? Enam-vähem, aga kõht natuke valutab. Tead mis, ma pisike trahvi. Ütleb Rafael, libistades käe kollase siidi alla ja silitades tema kõhtu. Ma mõtlen, et see et see sinu oksendamine, ega sul äkki ei ole siin üks väike Raphael peidus, mis sa arvad? Safi rohekas nägu tõmbub lubivalgeks. Ma ei ütle, et ta väga vaikselt. Ja on päris selge, et tema Ooey ei tähenda. Ei, ma ei usu, vaid see on maailma lõpp. Kullake, kullake, sosistab Rafael. Ta surub trahvi tugevasti enda vastu. Naised on lapse ootamise ajal õnnelikud, mõtleb ta endamisi. Esimestel nädalatel on neil teinekord iiveldushood, sest nende hormonaalsüsteem on pea peale pööratud. Aga pärast pärast on nad otsekui õitsele puhkenud, säravad rahulolevad. Küll on rahwell enda üle alles uhke. Uhke mitte ainult sellepärast, et ta on jõustanud lapse vaid ka sellepärast, et ta leidis täiesti kogemata geniaalse lahenduse sahvi probleemidele emaduse. Sest jah, tõsi ta teab väga hästi, et safilon probleeme, ta ei ole loll ega pime. Juba algusest peale, sellest hetkest peale, kui ta nägi seda noort naist oma ukselävel seismas taipas ta, et tema hinges on haav ja aimas, et tormijooksuga seda ei paranda. Seepärast ei esitanud sahvile ühtegi küsimust tema lapsepõlve kohta. Vanemate surm on ainus asi, mida ta teab oma abikaasa ilusti enne seda, kui too tõmbas nüüdseks juba oma 40 päeva tagasi ringi ümber tema kuulutusele. Vajatakse koduabilist lühviga, roos aga rahveljan, optimistlik ja täis otsustavust. Ja pealegi on ta kõrvuni armunud. Ta on veendunud, et salapärane haav paraneb tänu temale ja tema armastusele. Ja et safi leiab taas üles elurõõmu, mis igale inimesele loodusest antud. Kas pole selle saavutamiseks kõige kindlam viis kanda endas ja ise anda elu? Ma panin äratuskella helisema, ütleb Rafael embust lõdvemale lastes ja naeratades. Ma tahtsin minna meile sarvesaiu ostma, et sulle üllatus teha. Pole tarvis. Ma pole näljane. Abikaasale otsa vaatamata pöörapsafiend temast ära ja hakkab riidesse panema.