See on Heafi. Seal ta seisab, nägu kahvatu, võiks koguni öelda kahkjas. Ta seisab ühe ilusa vana sünnitänava maja kolmanda korruse hämaras trepikojas. Ühe ukse ees. Valmistub koputama. Ta koputab. Kõik tema liigutused on kuidagi eemal olevad. Ta saabus Pariisi vaevalt mõne päeva eest. Pariisimis räpase rongiakna taga võbises võõrasse halli tinakarva vihmasesse Pariisi põhjavaksalis. Rongile oli ta istunud Düsseldorfis. Ta on 20 aastane. Ta ei ole riides ei hästi ega halvasti. Halblisse seelik, valge pikkade varrukatega pluus, valged põlvikud, must nahast kott ja mustad nahast kingad. Tema riietus on täiesti tavaline. Ja ometi, kui hoolega vaadata, siis safi ei ole tavaline. Ta on kummaline. Esmapilgul ei saa kohe arugi, milles kummalisus seisneb. Ja siis korraga taipad. Temas puudub igasugune õhin. Korteris teisel pool ust, millele ta just koputas, harjutab keegi flöödi. Ma Räänma Rebala fuajeedes paania. Flöödimängija alustab sama fraasi kuus-seitse korda uuesti. Ta proovib mängida sujuvalt ühtlases tempos, mitte noodiga eksida esitab selle lõpuks laitmatult. Aga safi ei kuula. Ta lihtsalt seisab seal ukse taga ongi kõik. Koputamisest on varsti möödas juba viis minutit. Keegi ei ole tulnud avama ja tema ei ole uuesti koputanud egoga ringi keeranud, et lahkuda. Majahoidja, kes nägi Shafik tennist majja sisenemas ja kes jõuab nüüd postijagamise järjega kolmandale korrusele. Ta sõidab liftiga üles välja ja tuleb siis jalgsi korrus korruse haaval tagasi alla. On üllatunud, nähes seda tundmatut tütarlast niiviisi kangestanult härrale paaži ukse taga seismas. Tohoh. Hüüatab ta. Ta on paks ja inetu naine, nägu pikitud karvaste sünnimärkidega kuid tema pilk on lõpmata heatahtlik ja täismõistmist kõigi inimeste vastu. Härra lööb, baas on ju ometi kodus. Kas te kella lasite? Sohvi saab prantsuse keelest aru. Ta räägib ka, olgugi, et kõhklevalt ei vastata. Ma koputasin. Tema hääl on madal ja mahe, veidi kähe. Marlene Dietrich moodi hääl, kuid mitte maneeritsev. Tal on kena hääldus. Aga ta ju ei kuule teid. Hüüatab preili plaanš kelle tuleb lasta. Ta vajutab pikalt kellanupule ja muusika pakatab. Võidukas naeratus preili plaansi näol. Vaat nii. Vaevaliselt kummardudes libistab ta härrale paasi posti ukse alt sisse ja kaugtrepist alla. Safi ei ole paigast liikunud. Tema liikumatus on tõepoolest muljetavaldav. Uks lendab hooga lahti valgusjuga koridori hämaruses mis siin toimub. Refell taaž ei ole tegelikult vihane. Ta teeb ainult näo, nagu oleks. Ta mõtleb endamisi, et kohatu on nii ägedasti, kelle lasta, kui tullakse tööd tahtma. Aga sahvi vaikimine tabab teda nagu piitsahoop. Nüüd seisavad nad vastamisi. Mees ja naine. See on nende esimene kohtumine. Nad seisavad teine teisel pool läve ja silmitsevad 11. Või pigem silmitseb mees naist ja naine lihtsalt on seal. Rahva eel pole veel elu sees midagi sellist näinud. Sealse naine seisab. Ja samal ajal on ta ära. See on täiesti ilmselge. Kui uksekell tõi hetk tagasi kuuldavale oma kimedafaabeegaari mängisin Rafell parajasti teravat Fadjeesi. Selline dissonants ajastel ihukarvad püsti. Ta katkestas kohkunult mängimise, hõljus kahe maailma vahel. Ei õieti seal, kus helid kõlavate varjundites voogasid, värelesid ega ka õieti mitte siin, kus tütarlapsed vastasid tema löögiga roos ilmunud kuulutuse peale. Pagan võtaks. Ta pani ettevaatlikult oma Luillo flöödi avatuna lebavasse, sinises ametiga vooderdatud vutlarisse. Kõndis üle elutoa vaiba, seejärel mööda koridori parketti. Kõik tema ümber läikis, sädeles otse kiirgas heaolu ja maitsekkust. Värvidest olid esindatud punane, pruun ja kuldne. Kangad lausa kutsusid end paitama seinavaibad siledat tammepuust mööbel. Kõik oli sume, peen ja hubane. Kuid valgusvihus tantsisklesid tuhanded tolmukübemed. Selle kõige eest tuli hoolt kanda. Ema oli andnud rahva eelile üksikasjalised juhised kui jättis eelmisel nädalal tema käsutusse selle Pariisi korteri et ise koos pampude pakkide ja teenijatüdrukuga kolida elama nende Burgundia valdustesse. Kõigepealt tuleb koostada asjakohane kuulutus lühviga roos avaldamiseks ja seejärel langetada õige valik. Ettevaatust vargaplikadega pilgust kohe näha neil silmad vilavad. Vajutaks koduabilist nõutav söögitegemise oskus, kostja, korter prii, minimalistlik kuulutus, mille kasuks otsustas Rafael kes jälestus kodanlase mängimist ja samuti safi, kuna selles ei nõutud soovituskirju ega sündsaid eluviise. Kui nad ennist telefonis rääkisid, oli rahva ära tabanud aktsendi. Kuid mis aktsent see oli? Seda ei oleks rahva ilusanud öelda. Ent tütarlapse prantsuse keel näis kõhklev. See isegi meeldis talle. Päris kindlasti ei tahtnud sellist latad ära, nagu see marja Felise ema, Portugaallannas, teenijatüdruk ja usaldusalune juba mäletamatutest aegadest saadik. Ta kavatseb oma tulevasele teenijale selgeks teha et ta on ülitundlik helide suhtes. Et on täiesti mõeldamatu imeda tolmuimejaga sel ajal, kui tema kodus on. Et ei tule kõne allagi tolmu võttes ümiseda. Et pottide-pannide käest pillamine sel ajal, kui tema harjutab, on piisav põhjus vallandamiseks. Nüüd rebib ta ukse hoogsalt lahti, teeskleb vihastamist. Mis siin toimub? Pilgutab silmi, et harjuda koridoris valitseva hämarusega. Katsub tuvastada, kas pilt Vilab ja tardub paigale. Mis see veel on? Naeratus, mis oleks näole justkui joonistatud käed külgedel, rippus habras kehaehitus. See on kõik, mida ta jõuab märgata enne, kui langeb pea ees tütarlapse silmade sügavikku. Silmad on tuuniad ja rohelised NAGU KAKS friiki. Vagurad, järved. Ilma peegelduseta liikumatud. Sellest esimesest hetkest peale köidab rahvaiili just safi ükskõiksus. See võlub. Lummab sellest esimesest hetkest peale veel enne kui saab teada tema nime taipab Rafael, et tütarlapsel on ükskõik, kas ta saab selle töö või mitte kas ta elab või ei ela. Ta on otsekui maailma heidetud täielikult selle meelevallas. Temas ei ole kirge ega hirmu. Temas ei ole korralike tüdrukute silmakirjalikku, kalkuleeritud häbelikust, egoga lõbutüdrukute, niisama kalkuleeritud häbitust. Ta lihtsalt on seal. Ravil pole elu sees midagi sellist näinud. Ütleb ta lõpuks sootuks teistsuguse häälega malbelt ja aupaklikult. Kui safi astub esikusse näeb Rafael, et tema liigutustest õhkub samasugust liikumatust. Samasugust ükskõiksust kui tema silmadest. Kuid ukse neiu järel kinni paneb, käib tal kõhust läbi nii äge jõnksatus, et ta peab korraks seisatama ja pilk puust ukse piigale naelutatud hinge tõmbama enne kui suudab end ringi pöörata. Seejärel kõnnib ta trahvi ees mööda koridori, tajudes tema tühja rohelist pilku oma kuklal. Elutoas istudes ahvi tugitooli. Rahvajälg tema vastu diivanile. Neiu vaikib. Tema silmad puurivad vaipa. Rahvil kasutab võimalust, et teda kiiresti ja tähelepanelikult silmitseda. Poolpikad tavalise kummiga hobusesabasse pandud juuksed, kõrge laup, kõrged põsesarnad, punaseks võõbatud huuled. Kõrvad nagu laitmatud merikarbid, kunst, pärlitest, kaunistustega, peenelt voolitud nina ja kulmukaar. Kenade joontega nägu, millelt ei ole võimalik mitte, kui midagi välja lugeda. Ei mingit eputamist kogepteerimist mitte midagi. Huulepuna ja kõrvarõngad on karjuva vastuolus näojoonte täieliku liikumatusega. Rahva Ellon rabatud. Masinlikult sirutab ta käe ja haarab tillukese pronkskellukese et teenijatüdrukud helistada, paluda tal tuua kohvi. Seejärel ta justkui toibub. Naerab endamisi. Teenijatüdrukut ju pole. See siin ongi teenijatüdruk. Kuhu me jäimegi? Kes te olete, kulla neiu. Te olete preili, minu nimi on safi, ütleb neiu. Ja kui rahvail palub korrata ning seejärel tähthaaval öelda, selgub, et tema nimi on safi. Aga seda hääldatakse safi, sest ta on sakslane. Sakslane. See sõna on siin seeni, tänava korteris, vaated tabusõna. Rafaeli ema ei öelnud kunagi fritsud Saksmannid ega isegi mitte sakslased. Ta ütles lihtsalt nemad. Enamasti ei öelnud ta muide üldse midagi. Surus vaid huuled nii peenikeseks Kriipsuks, et neid enam nähagi polnud. Oli üksnes punane põikjoon keset krundist nägu. Sest kuigi tema abikaasa ei olnud otseselt lahingus surma saanud siis oli see ikkagi sakslaste süü. Et proua tütre baas oli 40 aastaselt leseks jäänud ees nii palju aastaid elada. Ja mitte kõige vähimatki lootust kogeda veel kord seda, et mõni mees teda armastaks, kallistaks talle kingitusi, teeks. Rafaeli isa, Sõrboni Ülikooli ajaloo professor ilmaliku ja humanistliku mõtteasjatundja oli leidnud oma otsa-le halli linnajaos 1942. aasta kohutavas jaanuarikuus kui kari hullunud koduperenaise kartuleid täis veoautole tormi jooksis ja see ümber läks. Nii et tema sinna alla jäi. Mine võta kinni, mida tegi suur professor. Kell kuus hommikul käin kompua tänaval, enne kui ta veoauto alla jäi. Kaks aastat hiljem hukkasid okupandid otse nende maja ees neli vastupanuliikujad ja Rafael käed rõdu sepistatud piiret pigistamas. Oli elutoa aknast välja kummardanud. Et näha vere ojasid. Laskmine oli mõni hetk tagasi lakanud. Kõik oli lõppenud. Noormehed ei olnud enam noormehed, vaid laibad, Kuhi elutud ihu ja seda ei saanud kuidagi vaatamata jätta. Niisiis küünitas rahva ellu oma ilusate mustade lokkidega pead nii kaugele, kui suutis. Ajas kaela õieli, leebed, pruunid silmad pärani peas, paremini näha. Mitte surma, vaid tõde sealpool surma. Sealpool seda kaootilist, käte jalgade kuhilad. Nelja üheskoos langenud seltsimehe, veri Stembust. Ja korraga proua tütre la lepaaži, hüsteeriline karjumine, mis puuris muusikust poja trummikilesid. Mida sa ometi teed? Hulluks oled läinud või? Pane aken kohe kinni, jumala eest. Sa oled ainus, mis mulle maailmas on jäänud. Ma ei taha nende pärast kõigest ilma jääda. Rahva hääl on veendunud, et ilma ema selgesõnalise ja vankumatu vastu seisuta oleks ta 1943. aasta lõpus liitunud Vastupanu liikujatega. Tal oli vanust juba piisavalt. Ta oli 15 ja tema suur unistus oli ühineda prantsuse Vabade relvajõudude romantiliste ridadega. Kuna tema isa oli aga surnud ja emal rohkem lapsi polnud siis oli ta sunnitud piirduma sakslaste vastases võitluses üksnes moraalse ja hingelise toetusega. Selsamal põhjusel ehk siis tema isa peaaegu kangelasliku hukkumise tõttu võitluses kodumaa eest. Kõige avaras mõttes ei kutsutud rahva helli ka Alžeeriasse aega teenima. Selle asemel oli ta käinud konservatooriumis ja olnud hiilgav õpilane. Parem oligi, sest tema poliitilised vaated oleksid pannud teda pigem pooldama Alžeeria iseseisvumist. Aga enesestki mõista viisil, mis Prantsusmaa kuvandit võimalikult vähe kahjustaks. Nüüd aga istub sakslanna safi sellesama elutoa akna all. Ja veel mitte keegi ei ole siin elutoas sedaviisi istunud alates selle ehitamisest seitsmeteistkümnendal sajandil keskel. Mitte keegi. Tema täidlastel võõbatud huultel püsib liikumatu naeratus. Tema suured rohelised silmad vaatavad rahva hilja ootavalt kuid mitte kannatamatult. Rahva-l on tema kohalolekust sedavõrd pimestatud et on peaaegu unustanud, miks safisiin on. Ta tõuseb püsti ja hakkab mööda tuba edasi-tagasi käima. Ta libistab sõrmedega läbi oma paksude mustade lokkide. See liigutus on talle omane juba teismeeast saadik. Palavikuline suurele kunstnikule iseloomulik liigutav tus. Vasaku käe harali sõrmed liikumas üle otsmiku pealaeni. Ainult et see omamoodi sundliigutus hakkab muutuma kohatuks. Sest mustade lokkidega juuksepiir nihkub aina tahapoole. Jah. On tõsi, et 28 aastaselt kannatab rahva Ellele paaž varajase kiilaspäisuse all. Nii et tema vasak käsi kohtab kolmveerandil oma teekonnast üksnes paljast peanahka. Samal ajal, kui ta toas edasi-tagasi kõnnib ja peoga oma lagedat otsmiku silitab. Ta räägib. Ta kirjeldab ülesandeid ja tegevusi, mille eest hakkab vastutama see tütarlaps, keda tema oma majapidajanna näeb. Tõtt-öelda ei tunne ta ennast majapidamisküsimustes väga koduselt ja räägib kõigest läbisegi. Nii kuidas talle silme ette tulevad pildid Marja filisest Mariafeliis ronimas väikesel redelil. Jaak näid pesemas. Maria filisse toomas talle hommikusööki ja postikell kaheksa 45 teed. Kell 17 Maria Felisse tulemas poekäigult supi serveerimas marja Felisse mööda teenijatrepi ronimas ja tassimas seljas koti kaminapuudega. Rahwell katsub seda kõike hoogsate käeviibete ja pantomiimi saatel kirjeldada nii hästi kui oskab. Aeg-ajalt heidab ta pilgu tütarlapsele, et veenduda, kas toode ta ikka kuulab. Ta kuulab. Vähemalt tundub nii ta sellise näoga, et saab aru. Aga võiks öelda, et selline nägu on tal kogu aeg. Ta oleks justkui kõigest aru saanud. Juba ammu. Rahvil täpsustab, et ta on elukutseline flöödimängija. Et ta töötab ühes orkestris, täheldab hoolikalt orkestri nime. Aga safi silmad ei pilgu, tema kulmud ei kerki, suu ei vaju ammuli. Ilmselgelt ei ütle see nimi talle midagi. Rahwell lisab, et on sageli reisil, et tema äraolekud on mõnikord lühikesed kontserdid provintsis ja mõnikord pikad turneed välismaal. Et nendel perioodidel ansaphil enesestki mõista vähem tööülesandeid. Aga et neid vabaks jäävaid tunde võiks näiteks tarvitada, saab ta ikka aru, mida tähendab tarvitama lauahõbeda läikima löömiseks. Tema tuba asub seitsmendal korrusel. Külalised on rangelt keelatud. Nüüd räägib Rafael kindlas kõneviisis justkui oleksid nad juba kokkuleppele jõudnud tööaja ja palga osas. Ja selleski, et nimelt sahvi on see, kes tööpakkumise vastu võtab. Kes hakkab selles suures seni tänava korteris hoolitsema tema rahva Elled baasi eest, kellest saab peagi kuulus Fletist. Et homme hommikust alates kuni määramatu tulevikuni hakkab see kummaline vaikiv saksa tütarlaps tema raamatutel tolmu võtma tema tee sisse suhkrut panema, tema päevasärke triikima, tema aluspesu pesema. Ja pärast armukese käituma tema voodis pesu vahetama. Kas kõik sobib? Aeglaselt, noogutad pead. Kust ei asjad on? Ei ole palju asju, ainult kaks kohvrit. Kas ma toon need kohe ära? Jumal küll, milline hääl. Rahwell ei olnud seda varem märganud. Nii jahmatavalt habras hääl. Rafell on nagu halvatud. Ta peab ennast kokku võtma, et mitte jääda teda rumala näoga jõllitama veel kord ennast kokku võtma, et taibata oma peas kumisevas, kajas äsja öeldud sõnade mõtet. Sofi kohvrid on noorte naiste varjupaigas. San Mishelli Pulveril ja tema toa aknad avanevad Luxembourgi aia poole. Rafell baasi korterist ei ole noorte naiste varjupaika pikk maa minna. See on koguni üpris meeldiva jalutuskäigu kaugusel. Seni tänav saab alguse, nagu nimigi ütleb, seni jõe äärest läheb siis üle Turnooni tänavaks mis viib välja Luxembourgi paleeni, kus käib koos Zenot sel kaunil maal, kuhu safion äsja elama asunud. Tegemist on täiusliku silma petega. Tänav jookseb viimased sadakond meetrit kergelt viltu mis moonutab perspektiivi ja loob mulje täiuslikest paralleelidest selle jaoks, kes vaatab senatit Sanšermani pulberi poolt. Seda ei pruugi safi teada. Samas oleks igati ootuspärane, et ta heidaks tänaval kõndides pilgu vasakule ja paremale. Siin ja seal kunstigaleriid antikvariaadis. Kohvikud kubisevad kunstiinimestest, kes süütavad sigarette ja väljastavad koos suitsuga kategoorilisi arvamusi poliitikast, kirjandusest vitriini täis jaapani krabüüre manu, maakaarte ja pärsia vaipu. Nii palju asju, mis võiksid sahhi pilku köita. Temaga kõnnib ühtlasel sammul. Ta ei kiirusta ega longi, vaatab otse enda ette ega näe mitte midagi. Ta ei tõmba tähelepanu ei sütite nende noorte, ka vähem noorte meeste pilkekesistuvad balletikohviku terrassil. Et oleks justkui nähtamatu viirastus kuju. Ometi on ta täiesti päris. Ta tunneb linna elukombeid ja norme. Näiteks jääb ta enne pulbri ületamist punase tule taga seisma. Senati hoonest kaarega möödudes siseneb ta avarasse aeda. Hetkel on see oma puhkemise, õitsemise õielehtede ja aroomide poeesia haripunktis. Osavõtmatu näoga pilk klaasistunud. Kõnnime sahvi mööda marmorkujudest purskkaevudest oma väikseid paate, et veesilma sujutavatest väikestest poistest. Palmipuudest, mis veel hiljuti kasvuhoonetes talvitusid pärnadest ja nende mahedast varjust. Sellesse mahedasse varju sisse seatud kohvikutest, meedidžite purskkaevust ning intellektuaalidest, kes istuvad kahes reas vastamisi maksulistel toolidel ja loevad Jean-Paul Sartre või suudlevad keelt innukalt mängu, pannes safi ellips purskkaevu taha. Et erutanult piieldasinakad pronksskulptuuri Leedast kelle võidukalt vägistas luigekuju võtnud jumalate jumal. Sahtli on seda juba näinud. Ta on juba kõike näinud.