Kiirendame nüüd asjade käiku. See on joovastav võime nagu unenäos. Me tunneme mõnu mõnest erilisest hetkest ja siis korraga. Naudingut läheb aeg liikvele, päevatutavad mööda, ilmuvad ja kaovad, sulanduvad üksteisesse. Liuelgem hetkeks üle nende sündmuste ookeani, mis leiavad aset planeedil maa 1957. aasta sügisel. Allsügavustes on tunda tugevat lainetust. Aeg-ajalt kerkib pinnale tükikesi meile tuttavast vrakist. Rafael pilk, murelik, armastav ja hoolitsev safi pilk aina sissepoole pööratud. Kuid juba kahmatki üks laine nad endaga kaasa. Ja lahti rulluvad uute sündmuste vood kannavad nad eemale, jättes meid lainetele õõtsuma. Alates jaanuarist, kui käivitati suure saladuskatte all operatsioon, shampenn on terve hulk prantsuse kutsealuseid pidanud õppima, meeldib see neile või mitte piinama Alžeeria iseseisvus, Läsytellaagasid ja ka neid, kellest kahtlustatakse, et nad ongi laagad või et nad varjavad Fellaagasid ja ka neid, kellest kahtlustatakse, et nad teavad midagi võimalike Fellaagade võimalikest peidukohtadest. See tähendab enam-vähem kõiki kohalikke elanikke. Samal ajal on Saksamaa liitvabariigist saamas Euroopa kõige jõukam riik. Maod tung, kes naudib endiselt 100 õie magusat lõhna, võtab hoogu suureks sammuks edasi. Venemaal avab sputnik ühe orbiidile saatmine kosmoseajastu ja Ameerika Ühendriikide president. Seesama vait Eisenhower, kelle armee 1945. aastal purustas Wehrmachti hakab Vietnami poole kiikama. Lepaažitseeni tänavalt ei tea sellest kõigest suurt midagi. Rahvil ostab küll igal õhtul moondi, aga enamasti ta üksnes lehitseb seda libistades hajameelse pilgu üle. Pealkirjade ja safi ei ole pehmelt öeldes just kirglik päevauudiste jälgija. Nad mõlemad elavad oma elu sellest tegelikkusest kaugel. Olgugi et erinevatel põhjustel safion sulgunud oma valusse niisama hermeetiliselt kui austrikarp ümber pärli ja rahwelli on õnnistatud pigem keskendumisvõime kui uudishimuga. See, et ta peab korraga mõtlema oma last ootavale abikaasale ja õhtusele kontserdile hõivab tema mõtted täielikult. Nii et kui nad seitsmeteistkümnenda oktoobri hommikul ärgates avastavad, et lülitid ei tööta, gaasipliit ka mitte ja väljas ei põle tänavalambid. Ja kui nad kuulevad 150 meetri kaugusel asuvalt Udeooni väljakult nendeni kandumas hiiglaslikku liiklusummiku lärmi, pole neil vähimatki aimu, mis toimub. Nad ei ole kursis prantsuse elektri ja gaasikompanii töötajate viimastel nädalatel aina paisunud pahameele ja ähvardustega. Ja kui siis Nobeli komitee teeb samal päeval veidi hiljem teatavaks otsuse anda kirjandusauhind Albeeerrga müüle ei hoomanud sugugi selle valiku poliitilist mõõdet. Nad ei tea, aga meest mitte kui midagi. Nad pole lugenud ridagi tema romaanidest. Ei tea isegi seda, et ta on Alžeeriast pärit prantslane. Sahhi rasedus kulgeb raskelt. Vaat see on nende tegelikus. Esimesed neli kuud võtab safi kaalust alla, selle asemel, et juurde võtta. Ta ei söö peaaegu midagi. Kõik mister faili kannatlikul pealekäimisele olla neelab, tuleb jälle välja tagasi. Toidust ilma jäetud laps sööb ema luid. Sofi juba varemgi kahvatu ilu kohtub. Jääb näost päris otsa ja nähtavale ilmub surnu pealuu. Tema silmade ümber joonistuvad sügavad tumedad rõngad. Tema igemed veritsevad jaksan otsas. Ta ei käi enam küki tänaval sisseoste tegemas ta ei valmista enam süüa. Ainuüksi liha nägemine keerab tal kõik sees pahupidi. Rahva hääl on sunnitud oma poissmeheharjumuste juurde tagasi pöörduma, kas siis kodus või lähedal asuvas bistroos midagi käigu pealt näksima. Ometi jätkab safi majapidamistöödega. Juba ainuüksi tema askeldamist pealt vaadata on kurnav. Marie Felisse võis jätta raphilli vanad toasussid vedelema tema lemmiktugitooli juurde. Kust te need järgmisel päeval üles leidis. Safi paneb kõik asjad otsekohe omale kohale. Mõnikord paneb nii hästi, et rahvil ei leia neid enam üles ja peab selleks tema abi paluma. Hämmeldunud Rafell uurib Martini käest, kas, mis seal ka raseduse ajal veidralt käitus. Ei miteeriti igatahes mitte niimoodi. Kui rahwell õhtul koju tuleb ja näeb sahvrit köögilaua taga liikumatult pimeduses istumas. Isegi nendel päevadel, kui elekter on täiesti olemas, tõmbub tema süda valusasti kokku. Aga kõige hullem ja kohe kaugelt kõige hullem on see, et sahvi ei taha enam temaga voodit jagada. Ta väidab, et tema unetus häiriks k Rafally und. Ja too peab ometi olema heas vormis, et flööti mängida. Sahvi magab nüüd lahti käival diivanil, raamatukogu toas korteri teises otsas. Rahwell vangutab uskumatusest pead. Kolm kuud abielu juba magavadki nad eraldi tubades. Nad räägivad omavahel üha vähem rahva võisu armunud safisse tema salapärase vaikimise tõttu. Aga sellest ajast, kui nad on abielus ja eelkõige sellest ajast, kui ta teab, et safi ootab last on asi teisiti. Rahwell leiab, et sähviv vaikimine rusuv täis ähvardust miks ta on nii endasse sulgunud? Rahwell ei suuda sellest isegi mõelda, sedavõrd talumatu on ta ängistus. Võib öelda, et enne safiga abiellumist ei ole rahva eelil olnud ühtegi tõsist probleemi. Isa surm oli teda muidugi kurvastanud aga seda ei saa õieti probleemiks nimetada. Ta ei oska teda tabanud ebaõnnega kuidagi toime tulla. Kui Marthniumisel helistavad, et tema naise tervise järele küsida, annab ta neile ebamääraseid ja pigem optimistlikke vastuseid. Ma olen kindel, et kõik saab korda ütleb tamissellile üksper telefonis. Aga tõsi ta on, et aeg-ajalt näib safi üsna rusutud. Võib-olla on tal mingi salajane mure oletamisel. Võib-olla ta nägi sõja ajal pealt mõne beebi surma ja nüüd äratab rasedus need halvad mälestused ellu. Ei või kunagi teada, kas ta nutab sageli. Rahva-l on nagu puuga pähe saanud. Ei, ütleb ta pärast pikka vaikust, kui on mitu korda vasaku käega läbi olematute juuste tõmmanud. Kui sa nüüd küsid, siis jõuab mulle kohale, et ma ei ole teda mitte kunagi nutmas näinud. Mitte ühtegi korda. Rahwell loodab, et lapse sünd märtsis ajab asjad joonde. Lahendab nendevahelise pinge. Jah, ta tõesti loodab selle peale. On täiesti selge, et mingil teadmata põhjusel kardab safiilast saada. Aga niipea, kui laps on sündinud, siis on ta päris, see on just see laps ja mitte mõni teine. Ja sellist ema, kelle meelest tema laps ei oleks vastupandamatu, ei ole olemas. Siis läheb kõik paremaks, peab minema. Kuid praegu ilmub sahvi kurbus läbi kõikide uksealuste pragude ja nakatab iga ruutsentimeetri sõnni tänava korteris kuni õhk on sellest mürgitatud. Kuidas puhuda sellist õhku oma kallisse massiivsest hõbedast Luillo, flööti? Rahvelil on praegu tarvis kogu oma pillimängu kunsti ja see oli v viie Luitsu jaoks, mida ta parasjagu harjutab. Ta hakkab isegi oma soolosid harjutama proovisaalis Portor Leani lähedal. Ja tuleb koju alles hilja õhtul. Päevad venivad, on aasta kõige lühemad päevad, aga need venivad. Ka pikad ööd venivad. Ühel õhtul pärast veelgi piinarikkamat söömaaega kui tavaliselt menüüs rahwelli jaoks ja tema enda valmistatud sest safi talu, rasva, praadimise, haisu, praetud munad ja kartulid praetud kahjuks liiga ereda leegil liiga lühikest aega, seega pealt kõrbenud ja seest toored. Tõtt-öelda on need peaaegu söödamatud safi menüüs mõned ilma võita, kuivikud ja ilma suhkruta taimetee heliseb telefon. Ta ei saa sinna midagi parata. Tema väikese poisi süda hüppab rõõmust. Nonii ütleb ortaans tütrele baas. Ja pärast lühikest vaikust, kuidas läheb, kenasti kenasti, vastab kangestunud Rafael. Isegi kui safi ei oleks sealsamas söögitoas, oleks tal raske emaga avameelselt oma olukorrast rääkida. Väike kokkuvõte pooleaastasest abielust, saksa teenija plikaga. Kenasti kenasti. Sa tuled ju ometi jõuludeks siia jätkab, ortaans ja ennekuulmatu, tema hääles on mingi viisakuse ehk koguni häbelikkuse varjund. Refel aimab, et ema kohutab südamepõhjani mõte tema võimalikust keeldumisest. Jõuludeks kordate totakalt, et aega võita. Veel kordagi pole ema ja poeg lepaaž jõulude ajal lahus olnud. Rahvahelile meenub ridamisi kooli jõulupidusid enne sõda. Mõlemad vanemad publiku seas istumas andunud pilgul, jälgimas oma spiraalidena kiirduvate lokkidega võsukest, kes karjase kostüüm seljas lava servas paaniflööti mängib. Igal aastal olid ema põsed pisaratest märjad. Kui nad pärast etenduse lõppu jälle kokku said. Miks safi mitte kunagi ei nuta? Vaikus läheb juba rõhuvaks. Erafell tajub, et ta peab midagi vastama ükskõik mida, aga kiiresti. Tähendab ja ema, see oleks suurepärane, kui me tuleksime. Ma ei öelnud teie. Kuigi ta rahwelli katkestab, säilitab tema hääl siirupi, see noodi. Ma ütlesin sina, Orafell, sa ei taha ometi öelda, et sa jätad mu siia kosmorjefelisega kahekesi jõule veetma. Aga ema, vastav jahmunud Rafael ja ta lisab hästi vaikselt, et safi ei kuuleks. Aga Sofi on juba köögis, peseb ja kuivatab hirmuäratava hooga nõusid. Ma olen nüüd abielus, sa pead sellega lõpuks ometi leppima. Mul on tõesti kahju. Ütle portaans ja tema häälest on kuulda, et tal tõepoolest on kahju. See on välistatud, et ma selle naisega kohtun. Ema, see naine, nagu sa ütled, kannab sinu lapselast. Pikk vaikus, toru teises otsas. Siis jõuab rahwelli kõrvu rida summutatud nuukseid. Kullakallis ema, ära nuta oma, tõesti. Palun sind. Sa murrad mu südame. Sina murrad minu südame. Jäta, palun, ma olen sinust puudust tundnud majast ka. Mis ilm teil seal on, kuidas läheb meie toredal? Marja Felisel? Järgmisel aastal, ütleb ema, või millal ise tahad, võid sa lapsega siia tulla? Tema on süütu, aga see naine? Mul on kahju pärast kõike seda, mis on juhtunud. Nii veedavad Rafaeli safi oma esimesed jõulud seeni tänaval kahekesi. Kuidas pidada pidu kellegagi, kes keeldub söömast? Raske südamega tellib rahwell endale valmistoidu. Ta katab laua ilusa valge laudlinavalged välja õmmeldud salvrätikud. Hõbedased söögiriistad, küünlad, šampusepokaalid. Suure vaevaga õnnestub tal veenda sahvit huuli vöövklikoosisse kastma. Sinu terviseks, kullake. Ja meie lapse terviseks. Ei ütle midagi. Ma armastan sind, safi. Mina sind ka. Aga ei lisa tema nime. Kas ta on seda varem teinud? Rahwelli? Ei mäleta. Iga kord, kui nad vait jäävad, kerkib vaikus nende vahele hallija raskena. Nagu betoonsein. Järgmisel aastal toome jõulukuuse ka, eks ole? Küsib rahwell teeseldud lõbususega. Lapsele sel aastal ei ole mõtet, kui me ainult kahekesi oleme. Safivasta. Kas teil oli kodus jõulukuusk, kui sa väike olid? Meeleheitel oma abikaasa vaikimisest hakkab ta laulma. Tal on ilus hääl, ainsat laulu, mis ta saksa keeles teab. Oodan, Baum, oodanen Baum. Lõpeta. Hüüatab safi teda kurja pilguga vaadates. Rahwell langetab pea, hakkab uuesti oma kastanitega täidetud kalkunit sööma. Aga ei suuda ta 10 minutit hiljem siiski jätta lisamata, soovides iga hinna eest hajutada seda vaikust, mis nende pidulauda pilkab. Kas oma vanematega kirikus käisid jõulude ajal? Jah, ikka. Minu isa oli ateist, tema keeldus oma jalga kirikusse tõstmast. Aga ema pealekäimisel läksin muleeri. Ja siis me käisime temaga kahekesi koos missal, vähemasti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Mulle tohutult meeldisid koraalid. Kui sa tahad, siis me võiksime minna täna kesköisele missale. See on kindlasti ilus. Lauldakse koraale. Isegi kui sa sõnu ei tea, siis viisid peaksid tuttavad olema? Ei, mitte täna õhtul. Mitte täna õhtul küsib rahvile ärritunult. Homme ei ole enam jõululaupäev. Otsekohe tekib jälle vaikus. Ja otsekohe tunneb Rafael jälle vajadust seda katkestada. Kas, kas sina ka ühel hetkel enam ei uskunud jumalat? Sofi silmad heidavad rohelisi välgu noolekesi, mis ütlevad, sa rikud reegleid, sa tuled liiga lähedale. Aga kes kirjutas, need kuradima reeglid, mõtleb endamisi. Rafael. Ta otsustab vastuseisust hoolimata jätkata ja vastulöögi anda. Natuke raputada. Ta tahab kuulda vähemalt ühte asja, mida naine ütleks talle iseenda kohta. Safia endistele vaba voli oma keha üle, kuid ei ole jaganud kunagi midagi oma elust, oma minevikust, oma hingemuusikast. Millega su isa tegeles, ma mõtlen enne sõda Ärafelli üllatuseks vastates afi lihtsalt. Ta oli loomade arst, veterinaar- ja veterinaar, kordab Sofi püüdlikult järele. Ja su ema ja mu ema vastab stuffi millegipärast punastades. Minu ema oli ema. Ta tõuseb, et hakata lauda koristama. Mitte kunagi võime laua äärde istuma jääda, kella kaheni öösel, lobiseda, juua, mõtleb rahveljendamisi. Ometi on see üks neist asjadest, mida ma üle kõige maailmas armastan. Kas ma olen selleks veel kunagi võimeline? Ma lähen magama, teatab safi niipea, kui on nõudepesemisega ühele poole saanud. Nii lõpeb nende jõuluõhtu. Rafell mängib flööti mängib aina paremini sest mure on lisanud uue nüansi tema läbinisti avalale ja optimistlikule loomusele. See on suurendanud ja mitte asendanud tema tulist armastust. See on pugenud tema muusikapragudesse ja rikastanud seda uute varjunditega keerukamate tihedamate varjunditega kui varem. Eriti taadiodes on iga tema mängitud noot nagu helkiva v silma pind mille all on peidus sünged aarded. Kõik orkestris panevad seda tähele, Lübaase mängib, nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud nagu sõltuks sellest tema elu. Temast on saanud üks oma põlvkonna silmapaistvamaid flöödimängijaid ja safi. Temagi üürib Aina, küürib. Ühel jaanuarikuu lõpu jäisel päeval nühib ta parasjagu köögis kange pesuvahendiga põrandat nagu igal esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval. Kui korraga puurib tema sisikonda tume ja salalik valu. Siis annab see järele ja kaob. Raphael karjatab paanikasse safi, kuid uuesti rääkida suudab. Nad on kiirabiautos väljas, sajab paduvihma. On liiga vara, pomiseb Rafell vaikse pinges häälega. Kuus nädalat varem. Seda on liiga palju. Nad peaksid sulle midagi andma, et kontraktsioonid lõpp läksid. Ja pärast pead sa puhkama voodisse jääma. Osofi, kas ikka tõesti pidid seda köögipõrandat pesema? Keegi ei käi ju seal nagunii, põrand pole isegi must üldse. Veel kardab, et nad kaotavad lapse. Higi pärlendab tema laupäeval nagu vihmapiisad auto esiklaasil. Safi, kuula teda. Tumm ja hirmust kange, klammerdub ta midagi mõtlemata rahvaiili külge ilma ta isegi taipaks, et see on tema. Iga paari-kolme minuti järel surub ta hambad oma toorsiidist salli, et mitte karjuda. Kiirabi viib nad ühe suure Pariisi haigla sünnitusosakonna ette ja Rafael näeb, kuidas tema naine, kelle nägu on moondunud, täiesti tundmatuseni muutunud. Veeretatakse ratastega voodil vastu emade pühale Martööriumile. Ometi mõtleb refeliendamisi, oh, et ometi. 1958. aastal ei lähe mehed oma naisega sünnitustuppa kaasa. Nad ei vaata hirmust kangete ja võimetutena pealt, kuidas armastatud keha põrgupiinades vaevleb. Nad ei saa haarata oma käte vahele pooleldi vastikust, tundes pooleldi imetledes pea ringi käimas põrgulikust paradiisist värskelt väljunud võsukest kes on alles verest limast üleni kleidid, Bova. Ei 1958. aastal on neil õigus sellest kõigest rahulikult kõrvale jääda viibida puhta ja kuivana ootesaalis nagu ühele mõtlevale olendile kohane. On teada tõsiasi, et enamik neist käib edasi-tagasi ja suitsetab ühe sigareti teise järel. Erinevalt neljast-viiest teisest peaaegu isast rahwell ei suitseta, et tal pole seega teha muud kui üha uuesti ja uuesti vasaku käega ülema pool kiilaspealae libistada. Seekord on tema võime kahele asjale korraga keskenduda ta maha jätnud. Kui te võtaks käte mõnel laual vedeleva vana Parii matši ei suudaks ühtegi artiklit mõttega lugeda ta jäägitult suunatud sündmusele, mis just praegu aset leiab. Otse siinsamas, tema lähedal. Aga tema nägemisulatusest väljas tema lapse sünd või surm. Jumala eest, miks ometi pidi sahki seda põrandat pesema? Sünnitajate karjumine kostab isegi läbi kinniste uste. Aeg-ajalt võib eristada sõnu ema maaluus. Ei, ma ei suuda enam. Aga enamasti on tegemist südantlõhestava nutuga artikuleerimata karjetega, Metsiku möirgamisega. Sellest peaks täiesti piisama, et loobuksid alatiseks voodirõõmudest. Jumal küll. Ohkab vapustatud Rafael. Mitte ükski nendest karjatest ei tuleks nagu trahvi suust. Aga kas Rafael tunneks tema karri ära, kui ta seda kuuleks? See ei oleks kindlasti seesama, mida ta kuulis kord eelmisel suvel. See nõnda terav ja veidralt lapselik karje. Tegelikult safiei karju. Ja seda mitte sellepärast, et oleks vapram kui teised peaaegu emad vaid sellepärast, et 10 minutit tagasi tehti talle üldnarkoos. Tema nägu ja jalad on linaga kaetud ja sünnitusabiarst lõikab tal parasjagu skalpelliga kõhtu lõhki. Ta ei suutnud sünnitada, vaeseke. Ta ei tahtnud pressida. Nüüd pole midagi parata. Taotleda või mitte? Ta saab oma lapse. Ahaa. Siin ta ongi juba väljas ja arsti käte peal poiss, mitte ilus, sinine, üleni sinine, poisslaps. Ta viiakse kaasa. Kiiresti-kiiresti on tarvis hapnikku, tilgutite vereülekannet. Aga tema süda lööb. Pump, pump, pump. Pump lööb. Laps kaalub vähem kui kaks kilo. Seda on vähe, isegi ühe, seitsme ja poole kuuselt enneaegsena sündinud lapse kohta. Ema pole tahtnud talle süüa anda. Mitte midagi peale oma luude.