Kuu on mööda läinud. Sofi on tagasi kodus ja kaks nädalat pärast teda sai koju ka nüüd juba kaks ja pool kilo kaaluv Emil. Sünnitunnistusele laskis rahwell tema nime lõppu kirjutada e. Et oleks prantsuse moodi. Aga saagi peas on ta eemil ilma eeta nagu Saksamaal kombeks. Ja nüüd kohe varsti veedamegi viidi aegade saaki peas. Tal ei ole piima, loomulikult. Hooldusõed olid juba ette näinud, et piim jääb kinni ja õpetanud trahvile enne haiglast lahkumist. Kuidas lutipudeleid steriliseerida ja kuidas valmistada kunsttoitu. Mõõta õige kogus piimapulbrit, lisada mineraalvett, ilma mullita, soojendada segu kehatemperatuurini. Liiga jahe ei tohi olla, muidu tulevad lapsel krambid. Liiga soe ei tohi olla, muidu kõrvetab tal kurgu ära. Nad näitasid talle ka seda, kuidas last vannitada. Nii et ära ei upuks. Ja kuidas teil mähkmeid vahetada. Nii et haaknõelaga kõhtu ei torkaks. Raphael katsub endale kõigest väest sisendada, et nüüd võib ilusa elu alata. Nüüd, kui lapse elu ei ole enam ohus, kui ta on tõepoolest siia ilma tulnud. Ta tellib lähedal asuvast trükikojast luksuslikud kaardid. Öö sinised ja kuldsete tähtedega, mis teatavad lapse sünnist ja saadab neid suurtes kogustes laiali oma emale, kunagistele ja praegustele sõpradele, kõikidele orkestri liikmetele. Safi ei saada ühtegi kaarti. Sofi käitub endiselt liiga kummaliselt. Ta on jälle hakanud tegema majapidamistöid, veidi vähem kui lapse ootamise ajal aga ikkagi kaugelt rohkem kui vajalik. Ta ei oska lapsega midagi peale hakata ja laps on osutunud peaaegu sama apaatseks kui ta ise. Emi ilm magab vähe, nõuab ema, vähe ei nuta peaaegu kunagi. Aga ta ka ei häälitse. Rahwell mõtleb endamisi, et see vist küll normaalne ei ole, et üks vastsündinu on nii vaikne ja nii tõsine, kui ta näeb emiili kuulekalt oma korvis lamamas, silmad pärani ja käed-jalad sama hästi kui liikumatud. Sel ajal, kui tema ema, tolmulapp ja veepihusti käes mööda korterit ringi käib jooksevad tal judinad üle selja. Sofi ei oska last süles hoida. Pärast vannitamist kuivatab ta teda vannilina sees ja siis lihtsalt seisab kangelt kõhklevalt hoides paljast värisevad last peaaegu püstloodis enda ees. Või siis istub ta koos lapsega aknal toolis. Väljas puhub vali veebruari tuul ja tundub, nagu poleks last tema jaoks olemaski. Selle asemel, et oma last vaadata, on tema pilk sukeldunud tühjusesse. Kuni Emil olgu siis külmast või näljast virisema hakkab. Tahad ma palkan kellegi? Küsib rahvel murelikult kellelgi sulle appi. Mulle appi. Mul ei ole abi vaja. Vastamisahvi, kinnisem ja tabamatum kui kunagi varem. Kui Rafell näeb teda lapse eest sedavõrd hajameelselt ja kohmakalt hoolitsemas tunneb ta meeleheite eel aimust. See ei ole veel ääretu pöördumatu meeleheide, mis tabab teda mõned aastad hiljem. See on üksnes eelaimus. Hetkel on ta siiski liialt võlutud omaenda isa tunneta avastamisest. Et olla õnnetu. Niipea kui ta proovist või kontserdilt tagasi jõuab, lipsab taimiili tuppa, et vaadata, kas laps ikka endiselt on elus ja hingab. Varsti tunneb Emil isa sammud ära, võpatas tema lõhna peale, reageerib tema tuppa sisenemisele, jalgade siputamise ja tasase, rõõmsa lalinaga. Rahveli väsidele vaatamast. Nääpsuke seda küll. Kuid hämmastavalt ilus silmad tumedalt hõõgumas. Ihuliikmed nagu peened Uksakesed sõrmed nagu raod. Ja tema pealagi on juba üheksa kuusena kaetud mustade kergelt lainesse hoidvate udemetega. Oo jaa, tal tulevad isa, ilusad lokid. Täielik müsteerium, mõtleb Rafael endamisi. Sulam meist kahest, mina plussafi, pluss näpuotsatäis imet teeb kokku. Sinu. Mõnikord, kui ta on oma poja voodikese kohale kummardunud, tõusevad tal pisarad silma. Ta võtab pihku Emily, uskumatult pisikesed käed. Silitab oma peopesal tema kortsulisi krõnksu sõrmi ja puudutab neid huultega sosistades artisti sõrmed. Sinust saab muusik, väikemees. Selles pole mingit kahtlust. Peagi kuuleb sahvi muusikatoast, mille rahva eel on vahepeal mitmeks kuuks hüljanud jälle flöödi mahedaid drillereid. Tema abikaasa pigistab huuled kokku, ajab need ümaraks muulides õhusambamis jaotub huuliku juurde jõudes kaheks temagi liigendav noote üksteisest, eraldades osavalt muusikalisi fraase. Sööstab stacaatadesse nagu väike pistoda. Ta hakatakk hakata hakata. Need on needsamad huuled ja seesama keel, mis. Aga peaaegu alati pöörab siis ahvi pea ära kui abikaasa teda suudelda üritab. Märtsi alguses peabrafell minema kolmeks päevaks Milanosse kus toimub rida kontserte. Lühike, kuid vältimatu eemalolek. Kas sa saad ikka hakkama? Uurites ahvilk silmad niisama küsivad, kui hääl. Aga muidugi safion õppinud ütlema, meuid, aga muidugi mena muidugi mitte nagu prantslanna. Sõna- haamer samamoodi kasutada ei saaks. Siin on minu hotelli telefoninumber ja kui sul tekib mõni mure, ükskõik mis siis sa võid alati preili plaansi appi kutsuda, eks ole ju. Ta on väga kena inimene. Oled sa kindel, et saad hakkama? Safi noogutab, jah, kindel. On rafiili äraoleku esimene päev. Laps lamab sealsamas. Sophie on pannud elutoa vaibale. Lapsel on külm ja ta hakkab vaikselt ilma pisaratega nutma. Trahvi lõpetab elutoamööblil tolmu võtmise, siis tõstab ta lapse üles ja paneb voodisse. Maga, ütleb ta. Ta riputab kõrval asuvas vannitoas kuivama emiili mähkmeid, mis ta on nüüd saama pesumasinast välja võtnud. Ja korraga läheb tema mõte uitama. See juhtub, sest päev on kevadine, päikeseline, sest ühekordsed mähkmed on veel leiutamata. Päikesekiir langeb ühele valgele puuvillakolmnurgale, kui ta seda parasjagu kuivama paneb. Ja peadpööritav Valevus neelab ta endasse. Silmipimestav päikesevalgusvalgetel linadel ja padja püüridel. Ta aitab oma emal pesu kuivama riputada. Nad on kodumaja taga aias. Mitte see, mitte see kevad üks teine kevad enne hirmu. Aasta on ehk 42 või 43. Jah, ta on kõige rohkem viie-kuue aastane sest pesunöör on väga kõrgel ja ta peab kiki varvukile tõusma, et ema aidata. Kui lõbus neil tol päeval oli. Tuul rebis neil linad käest, enne kui nad jõudsid need pesulõksudega kinni panna. Ja nemad naersid südamest, kui nad neid muru pealt üles korjasid. Uude rohelusse Valevus, tolleaegsete linade, Valevus ja rohurohelus igaveseks kadunud Essentsid absoluudid uuesti nöörile riputasid. Ja samal ajal kahehäälselt laulsid. Komdainfoogel loogen. Ema laulab sopranit ja madalama häälega safi laulab alti. Üks lind lendas minu juurde nokas kirjake fonder, mutter minu emalt. Lõppude lõpuks ei saanud safi oma emalt ühtegi kirja. Lõppude lõpuks leidis ema voodilinale ühe teise otstarbe. Aga kui lõbus neil tol päeval oli? Nad tantsisid ja mängisid tuules plaksuvate linade vahel peitust mutti. Kui Emil hakkab rääkima, siis ei ütle ta mutti, vaid mamman. Mootoriga on kõik. Ja mutter Sprahvega niisamuti läbi lõigatud alatiseks. Sofi viib miili kööki ja paneb ta köögilauale seniks kuni valmistab kunstpiima. Ja paneb lihtsalt nagu mõne kompsu. Ei, meil on alles liiga väike, et ennast keerata ja põrandale kukkuda. Ometi on veidi kõhedust tekitav vaadata, kuidas inimolendiga nõnda hooletult ümber käiakse. Kui lutipudel on valmis mõtlemise ahvi selle kätte ja pistab kummiluti otsa Emilyle suhu. Emiili tumedad silmad puurivad süües ema nägu. Tema nägu elavneb. Väikesed sõõrmed, pumpavad õhku, kulmud kerkivad ja tõmbuvad kortsu. Nii et ta näeb välja kordamööda. Üllatunud ja murelik. Hetkeks vajub tunne. Ja sapi uurib võlutult tema läbipaistvaid mikroskoopilisi maakaarte meenutavaid laugusid millel sinised veresooned on justkui jõed. Tema ripsmed värahtavad. Milline põgus pilk libises üle tema vaimusilma ekraani, mida näeb unes üks vastsündinud laps. Emil ohkab ja ärkab, surudes huuled uuesti luti ümber. Safil hakkab hirm. Ta väristab ennast. Tõstame miili oma õla najale, nagu telehaiglas õpetati. Patsutab teda seljale, ootab ära kruuksu ja võtab siis uuesti sülle. On lausa hirmutav, kuidas poeg teda usaldab. Naaldub tema embusesse. Ei kahtlusta sugugi, et pigistades pisut rohkem pisut rohkem. Faktid ei ole kodus, tan ära nagu kõik isad kogu aeg. See on imelik, ilma meesteta, maailm. Külas on jäänud ainult vanad ullikesed, haiged ja nõdrameelsed. Põllul töötavad Fremther, baitterid ei lähe arvesse. Need ei ole mehed, vaid vaenlasest vangid. Mehed on kaugel. Nad võitlevad vaenlasega, kogu maailm on meie vaenlane. Vaenlane ümbritseb meid, ta tahab meie surma. Mehedaga, kaitsevad meid, nad saadavad kirju, naised loevad aina uuesti ja uuesti kirju, mida nende mehed neile saadavad. Kuid ainult harva tulevad nad ise koju, kord aastas puhkusele või siis surnuna, munder seljas nagu naabrimees, herr Silver. Arafati, mitte temal ei ole mundrit. Tema ei sure. Sest on ühest kõrvast kurt, seal vedamine. Ta töötab Leverkuusenis ühes laboratooriumis võlurina. See on tähtis töö. Leiutab ravimeid seekord mitte loomadele, vaid inimestele. Et nad saaksid magada. Teisel rahwelli äraoleku päeval istub safi elutoa nahkdiivaninurgas ja kiigutab emiilit kätel. Kõik on rahulik, tuvid Gudrutavad ja varblased säutsuvad. Aga muidu on kõik rahulik. Puidust mööbel läigib ja ööle järgneb päev. Safi ei ole juba kaks ööd sõba silmale saanud, ta kardab ja kõik on rahulik. See just ongi kõige üllatavam, et alati on kõik rahulik ja vaikne. Ilm on ilus, avatud aknast on kuulda muusikat ja tunda pühapäevaseid, toidulõhnu inimesed askeldavad ja lobisevad aedades. Ja korraga on põrgu lahti karjumine ja kivipuru tükkideks kistud laibad. Ja niisama äkitselt on kõik jälle rahulik. Vaikus on tagasi ja taevasina. Meeste lõhnastan puudus igas majapidamises. Ei ole naha, tubaka ega mehe isigi hõngu. Lõhnab nõgesesuppi ja emade ahastuse järele. Külapidude ajal mängivad vanad mehed Straussi valssi nii hästi-halvasti kui oskavad ja naised tantsivad naistega. Safi ema laulab. Ta hoiab süles väikest kahekuust peeterit eelmise aasta puhkuseloa last. Ja ega töö Baieri juures ei ole mõni sine kuur. See on siiski sõjaväeteenistus. Ema, kiiguta Twitterit ja laulab samal ajal peaaegu midagi muud kuulda ei ole. Aga seejärel võimatu eitada. See on seesama tuttav mürin, mida nad läbi laulu kuulevad. Ja siis ongi see kohal pikk vilin ja õhtutaevas prahvatab ilutulestik. 1000 küünlaga Tannen, Baum. Ja trahvid ei ole enam seal. Temast on järele üksnes jäine kabuhirm. Õhk kerkib, lõõtsutab, sööstab püürisena. Kärgatused toimuksid justkui tema pea sees nagu mõraneksid ja praguneksid tema koljuluuplaadid. Ja seejärel purunevad plahvatavad aknaklaaside klirin, killud, kila-haa, nõidade naer, pillerkaar. Ja seejärel karje. Lõppematu naise häälekarje mis lõhestab pealaest jalatallani nagu välk, lõhestab taevast. See keegi ei karjumite siin. Siin oleme kõik endiselt ühes toanurgas kobaras, väike käte ja jalgade hunnik vaid seal kõrval ja kõrvalmaja on vist pihta saanud. Kuidas üldse saab nii kaua kesta? Siis on kõik läbi lennukid eemalduvad ja taas laskub vaikus. Kuulda on ainult naabrinaise Frausilberi hala. Täna on tema kord ja mitte meie kord. Tema maja katus on sisse kukkunud. Ja tema tütar Lotte seitse ja pool aastat vana. Sofi parim sõber Lotte kellega Sofi mängib pühapäeva pärastlõunati reisi ümber maailma. Mens Errigeeradi niht. Nii on mängu nimi saksa keeles, see tähendab ei maksa vihastada. Elu on selline, kui ma satun samale ruudule kui sina, siis pole parata, sa pead tagasi koju minema ja ootama, kuni sul õnnestub visata kuus. Siis võid jälle välja tulla. Sa viskad täringut aina uuesti ja uuesti. Kunagi ei tule kuus ja mis siis ei ole mõtet vihastuda, tuleb saada heaks mängijaks. Sellised on reeglid. Selline on elukasvatus. Head kombed. Elule on alati pahupool, parem juba kohe sellega harjuda. See võib küll sügavalt ohata, aga seejärel on parem õlgu käsitada ja katsuda asi naljaks pöörata. Sest selline on mäng, eks ole. Lotte on jäänud sisse langenud katusetala alla. Parem käsi ja jalg täielikult lömastatud. Sofi jookseb koos emaga kohale. Lotte on endiselt alal vangis, liikumatu, minestanud või surnud. Surnud ei ole, hingab aga käsi ja jalgtammepuidust tala all kinni. Hunnik puruks muljutud ihu. Emil magab, sireen iiveldama ajav hirm haarab sahtli kõrist ja enne kui ta aru saab, enne kui tema aju jõuab tema kaitseks mõtlema hakata. On rahu, mitte sõda. See on Pariis, mitte Berliin. Ta on täiskasvanu, mitte laps. Jääb tal hing kinni. Uksekell, mitte sireen. Lähed ukse juurde. Teed ukse lahti ja miski ei plahvata. Keegi ei ole surnud. Lävel seisvat majahoidja, preili plaans. Ärgu Sophia arvaku, nagu topiksid oma nina asjadesse, mis temasse ei puutu, aga alates härrale baasi lahkumisest 48 tundi tagasi pole keegi korterist väljas käinud. Ja seepärast hakkas ta veidi muretsema. Lihtsalt südametunnistuse rahustuseks tuli ta vaatama. Olge lahke, proua, ütleb ta ulatades ahvile ümbriku, mis on tõesti suur aga täiesti lame, see ei mahtunud ukse alt sisse. See vale, värvib temal haigulise ja pundunud näo üleni punaseks. Isegi sünnimärgid tõmbuvad veelgi tumedamaks. Kuid see ei takista teda noort naist tähelepanelikult silmitsemast. Jah, prouale, et baas on tõesti pisut nagu heitunud. Ta on ehk veel kõhnem ja kahvatum kui tavaliselt muidu äärde välja täpselt nii nagu alati. Tema riided ja soeng on laitmatud ja täiesti silma torkamatud. Laps magab, ütleme see ahvimajahoidjale justkui vabanduseks, miks last näha ei ole, oleks peaaegu lisanud, ta on elus. Aga preili plaans juba taganeb sõrme suule surudes. Oi vabandust. Tal on lõunauinaku aeg. Ma loodan, et ma oma uksekella helistamisega teda üles ei ajanud. Ja ta lipsab minema. Meil rahulikum. See oli temast tõepoolest väga kena. Enam-vähem selle koha peale sahvi mälestus ka lõppeb. Ta ei tea, kuidas naabrinaised ja nende lastekarjad asjaga hakkama said. Kas õnnestus neil endilt ala ära nihutada, ilma et kogu ülejäänud maja oleks kokku kukkunud? Või saabus lõpuks abi kiirabikraanad, tuletõrjeautod? Tema mälestus katkeb enam-vähem sellel kohal. Aga on veel üks mälupilk. Sirelid sirelid tuules. Sellest tuli ilus tuuline aprillipäev. Ja Frau Silveri maja ees kasvavad kolme värvi sirelid, valged, roosad ja lillad õitsesid tuule käes. Tuuleõhk oli nii värske. Sireli lõhn kõditas safinina. Keegi ei teinud ameti sirelitele halba. Nad olid nõtkedi muretud. Justkui oleks maailm äsja loodud. Justkui oleks jumal just äsja heitnud heakskiitva pilgu oma loodule enne kui sel õhtul magama heitis. Sahtli katab lapse tekiga kinni ainult keha, mitte pea. Keerab üles tema mängutoosi. Isapoolse vanaema kingituse, mis mängib Tšaikovski luikede järve. Neil ei õnnestunud laetala ära nihutada ega ka päästjaid kutsuda. Lotte lamab endiselt sealsamas ja nüüd on ta surnud. Surnud. Ja kuna ta oli Fraus Silveri ainus laps siis istub frau silver oma maja trepile, toetab otsmiku põlvedele, võtab kätega jalgade ümbert kinni ja kõigutab end edasi-tagasi. Vaikselt lakkamatult nagu sirelioksad. Kui pimedaks läheb, võtab ema Lotte emal kes nüüdsest ei ole enam kellelegi ema käsivarrest kinni ja talutata nende poole majja, mis sel päeval on veel püsti. Tan keetnud kartuli piima. P. Aga eikellegiemal ei ole nälg. Ta läheb ühte toanurka jahtunud ahju kõrvale ja istub samasse asendisse, otsmik põlvedel, käsivarred ümber jalgade ja kõigutab end. Muutkui kõigutab end. Sofi tema õed-vennad ja ema istuvad ringis laua ümber. Nad panevad peopesad kokku, Ko langetavad pea ja tänavad innukalt jumalat kõigi nende andide eest. Elu on nende silmis puhas õnn sel õhtul, sest keegi neist ei ole Lorte. Kõigil neil on oma maitsmispungad, et nautides b nende vastamisi surutud peopesad on soojad ja mitte külmad. Kuus häält loevad üksmeelselt söögipalvet. Iga selle õhtuhetk. On ilmutuslik ime. Sest toanurgas end vaikides edasi-tagasi kõiguta või kellelegi ema tuletab neile meelde, et keegi neist ei ole Lotte vaid lausa vastupidi. Igaüks neist on tema ise täielikult tema ise. Ja elustukslev kõik ihuliikmed omal kohal, suu täis hambaid ja kõhtu paitamas. Soe ja maitsev supp. Luikede järv katkes poolelt fraasilt. Emily hingamine on kiire ja ühtlane. Aga kuidas on meile tekkinud nii palju vaenlasi? Miks nad muudkui tulevad siia meid otsima, meid põletama ja tapma kui meie ei ole neile ju midagi teinud. Sophia ei tea, kellele võiks neid küsimusi esitada. Ronib emale sülle, surub ennast tema vastu. Ema on mägimets, ookean taevas. Ema on ilmaruum, mis ümbritseb teda oma ilmaruumi käsivartega. Nagu siis, kui ta oli alles päris väike. Miks ei võiks me jäädagi väikseks? Kas need, kes meid tappa tahavad, on kuradid. Ja ta räägivad mõned naabrinaised, et vaenlane on neer. Toifel. Tal on leegitsevad silmad ja teravaks ihutud kuulid hammasteks. Tema masinate müürgamine kostab otse maapõuepõhjast. Ta tuleb kaugelt ja tema viha on halastamatu. Ta tahab meid maa pealt minema pühkida. Hävitada meie linnad ja tehased, meie põllud ja raudteed. Igal ööl või peaaegu igal ööl lendab ta meist üle ja külvab kõikjale surma. Seinad võnguvad, aknaklaaside lambipirnid, värisevad ja purunevad. Ta möirgab, müriseb ja eemaldub, siis kaugeneb ja läheneb jälle. Sofi puudutab nimetissõrmega magava Emili põske. Veel praegugi on tal raskusi vahemaade tajumisega. Mõni mitme meetri kaugusel asuv asi või olend võib talle korraga tunduda ebanormaalselt lähedal. Hiigelsuur ja ähmane. Samas kui otse tema kõrval olev puutüvi hakkab korraga kokku tõmbuma, muutudes seejuures aina konkreetsemaks. Iga koore detail ilmutab end talumatu selgusega. Öösel äratab sireenide hülgamine lapsed üles. Ja ükshaaval ronivad nad ema voodisse, kus magab juba Peeter. Ühel ööl pärast tavapärast mürinat valanguid vilinat kuulevad nad õigemini tungib nende ihusse ja mitte ainult kõrvadesse. Plahvatus. Ja kohe seejärel vaikus. Nad jäävad uuesti magama suures voodis kõik läbi, isegi ema tõuseb üles. Teised emad niisamuti. Astub hommikumantlis ja toasussides vargsi välja, et vaadata ülekahjustused, kes, milline maja seekord. Kui palju surnuid. Aga ei, hoopis kuradi lennuk põleb seal ühel kõrval asuval põllul. Sofi tõmbab tüllkardinad oma magava poja toas akna ette astub toast välja ja paneb ukse kinni. Seisab liikumatult koridoris, käed külgedel, rippus. Homme tuleb Rafael tagasi. Homme ennelõunal.