Kui rahvaiili võti lukuaugus ringi käib on kell kaheksa hommikul. Abikaasa on tagasi jõudnud plaanitust varem. Ta on istunud kõige esimese lennuki peale. Ei suuda ära oodata taaskohtumist oma perekonnaga. Ta pistab pea elutuppa, näeb oma naist diivanil nurgas istumas, põlved tihedasti kokku surutud ja vahtimas raadiot, mis imengi. Safi. Kas meie miil magab? Kas kõik on hästi? Küsib ta. Sofi, vaatate ta sõnagi lausumata? Midagi taipamata? Ta proovib püsti tõusta ja jääb ikkagi istuma, otsekui oleks kivistunud. Räägi, mis need kolm päeva tegid. Silm oli ilus. Kas te käisite väljas? Sofi näole ja häälde valgub kohmetus. Kas ilm oli ilus, kogeleb ta. Ma ei tea, võib-olla tõesti. Ja kuidas sinul seal, kus olid, kullake, ütleb rahwell. Põlvitamise ahvi juurde vaibale, paneb pea talle sülle ja haarab tal kahe käega ümbert kinni. Ma mõtlesin vahetpidamata teie peale, ütleb ta. Sa ei kujuta ette, kuidas ma teist puudust tundsin. Mina ka, vastav sahvi pärast pausi. Sa näed välja nagu oleksid täiesti läbikülmunud. Kas sa tahad, ma teen sulle teed? Just, ma teen sulle hea kuuma tee kuute siin. Safiootleb rahwell tuleb koos teiega tagasi. Asetab kandiku oma naise ette serveerimislauale, kallab talle teed, suudleb teda otsmikule. Aitäh. Ütleb Sofi. Ja lisab, enne, kui on teed maitsnud. Küll on hea. Niisiis mitte kui midagi ei ole muutunud, mõtleb Rafael. Niisiis ei ole tal paremaks läinud ja emadus ei aita. Heitunult läheb ta ja võtab korvist oma pesutarvete koti, sulgeb end vannituppa duši all käia ja habet ajada. Kuid uuesti välja tuleb, leiab ta safi istumas endises asendis. Tema tee on jahtunud. Ta ei ole seda puutunudki. Kevad on kohal, linnud tulevad seadistama ja nokkima seni tänava maja õuele. Noorele viljapuule ilmuvad helerohelised lehed. Kuna Milano kontserdite vastukaja ajakirjanduses on olnud ülistav annab üks mainekas Pariisi kontserdisaal rahwell baasi intressari ole vabad käed, et korraldada aprillikuus soolokontsert. Seesugune edu avalikus elus muudab rahwelli jaoks raskused eraelus. Veelgi talumatumaks. Ootamatu otsustavusega teeb ta oma naisest ja pojast fotosid ja saadab valiku pilte emale Burgundiasse. Muuhulgas selle ainsa, millel safi naeratab. Asjad lihtsalt peavad paremaks minema, mõtleb endamisi. See jabur halvatus lihtsalt peab lõppema. Kui tegutsemist päevast päeva edasi lükata, siis saab asi ainult hullemaks minna. Pole ühtegi põhjust, miks me kolmekesi võiks õnnelikud olla. Safi, Ma anun sind. Kuule ometi olemas. See on abielu, see on terveks eluks. Minu pojal on tarvis tõelist ema, kes temaga räägiks, talle laulaks, õpetaks teda maailma tundma. Safi, minu armas lahvi. Tule tagasi minu voodisse. Jõuab kätte rahwelli suur soolokontsert aprilli keskpaigas aastal 1958. Sellel päeval aga pöördub kõik pea peale. Kella 10 paiku hommikul harjutab Rafael passi flöödipala, mida ta kavatseb mängida lisalooks. See oleks nagu omamoodi kingitus publikule. See ootamatu instrumendi vahetus. Ta jätab sinnapaika Lui loo ning virtuoosse säravad helid, millega ta neid sel õhtul on kostitanud ja mängib selle asemel oma ruudi khatiga ühe tõsise ja mõtliku loo. Pärast seda ei jäägi publikul muud üle, kui vaikides püsti tõusta ja ilma plaksutamate lahkuda. Ja lasta enda sees kõlada imelistele vibratsioonidel, mida nad äsja kuulsid. Keset palatoobrafelli flööt korraga kuuldavale präkk satuse kurat võtaks. Ärritunult katkestab ta mängimise. Ta teab, milles on probleem. Kui ta tõstab vasaku nimetissõrme toog lahvilt kiilub klapi, padi kinni. Nii et järgnev toodi ees on üksnes too hingeldab kriipiv kaja. See on algusest peale olnud selle flöödi nõrk koht. Ta on nagu vanadaam, kes pidevalt oma vasaku pahkluu äranikastab. Pole parata, tuleb minna spetsialisti jutule. Selge see trafell võiks loobuda lisaloo mängimisest. Pala ei ole kavas kirjas. Aga ta ei raatsi. Kui ta on sõnastanud mõne tahtmise isegi ainult iseendale. Ja isegi kui see puudutab ainult teda ennast, siis ei meeldi talle sugugi, kui miski tema plaane takistab. Teisalt, nagu me äsja nägime, on ta praegu otsusekindlas meeleolus. Korraga näeb ta võimalust lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Ta saadab sahki pilli parandama. Pillimeister elab marei linnaosas Roadi Silly tänaval. See ei ole liiga kaugel. Sahiseb jalgsi minna ja Emily vankriga kaasa võtta. Ilm on ilus jalutuskäik mõjuks hästi. Jah, tõepoolest, see mõte meeldib talle alati. Kaks asja korraga. See on rahwelli viis. Lapsevanker ootab all majahoidja korteri kõrvalvanker on hiigelsuur musta värvi, nii raske, et seda ei jaksa tõstagi. Safi libistab sinna sisse oma vaguralt elus pakikese Emili jalgade juurde teki alla peidetud pask lööd, võtab rohkem ruumi kui laps ise. Lapsevankriga naine eemaldub seni jõe suunas. Sahhi pole Emilyga koos kunagi käinud kaugemal kui pühki tänavaturul. See siin on tõeline matk. Rahwell talle plaani joonistanud. Õhk on mahekevadiselt joovastav ja sahti samm on masinlik. Nii ema kui poeg on kumbki sulgunud oma vaikimisse ühtviisi tundetud neid ümbritseva ilu suhtes. Siin kerkib nende silmade ette suurejooneline Louvre'i muuseum. Sanscher, Mällokse roa kiriku mustunud, aga siiski been gooti fassaad. Safi ei näe neid. Tema jälgib plaani, mille ta on lahti voltinud ja enda ette Emili tekil asetanud. Pööra paremale, kõnni pikki seni paadid, lodjad, kalamehed, jalutajad, armastajad, teised emad lapsevankritega. Kõik see on tema jaoks nähtamatu. Emil on ärkvel, tema pilk on kinnitunud ema näkku. Aga ema ei tea seda. Tema jälgib plaani ei tee teist nägugi, raekoja lähedal asuvate hiigelsuurte kokku veetud liivahunnikute peale mille otsast kohalikud lapsed liugu lasevad, ei kingi ühtegi pilku raekojale endale selle tornikestele, kujudele, purskkaevu, telesinipuna-valgetele, lippudele ei mõtiskle ajalooliste isikute ja sündmuste üle. Kes või mis on andnud nimed tänavatele, mida mööda ta kõnnib? Lõi Philipi sild. Nii tüüthambi Horvaatia siili tänav. Tuleb plaani pealt kontrollida ja õige tänav ja pöörata vasakule, paremale. Sedamööda kuidas sahvi edasi liigub, muutub linna üldilme tumedamaks. Nõgised fassaadid kinni, müüritud ukse ja aknaavad punnis kõhtudega ja karkudega toestatud majad. Tänavad on sind kitsamad ja rahvarohkemad kui Odeooni linnajaos. Teedel trügivad vankrid, veokid, kärud ja käsikärud. Ümbrus muutub aina elavamaks. Lärmaka maks, laste kilked, masinate undamine ja vasardamine, kaupmeeste monotoonsete üha korduvad hõiked, õhkkon, lärmist, paks, rääkimata lõhnadest. Need on hapud, Kirbed, vänged, võõrapärased. See võiks tekitada sahtlis võõristust või siis äratada vähemasti uudishimu. Aga ei, tema täidab oma ülesannet, järgib abikaasa juhtnööre, otsib õiget aadressi, märkamata üleüldist sagimist, mille keskele ta sattunud. Siinse ongi hoovi tagaotsas klaasuks sildiga puhkpillid taguputab kuid ainult silmad lahti teeks. Siis ta näeks, et terve sein on klaasist. Et see on töökoda. Ja et vaateaknal. Aga kuna ta juba koputas, siis tullakse lahti tegema. Vankrid kohmakalt enda ees lükates astub safi sisse. Vaatamata klaasseinale on töökojas hämaram kui õues. Esimese hooga näen safi ainult varje. Üks pikk vari teeb ringi ümber vankri ja paneb ukse tema selja taga kinni. Safi üleni üks suur ülesanne, mis on tarvis täita, on valmistunud. Ta kannab oma varem valmis mõeldud jutu hoolikalt artikuleerides ette. Tere, härra. Ma olen flöödimängija ära veel paari abikaasa. Ta vabandab, et ta ise tulla ei saanud. Ta harjutab õhtuseks kontserdiks ja asjaga on väga kiire. Tema flööt, tema pass, tema pasklüüdiga on mingi probleem. Ta pani kõik kirja, mul on teie jaoks kiri kaasas. See on siin. Mis asi on käe välja sirutanud Dimiili teki kõrvale lükata, kui ta tardub paigale tundmatu mehe suust kost vahele peale H Dadatada ta, stopp. Paigale. Seis. Sofi kangestub? Ei ole isegi üllatunud. Nii on see alati, alati tuleb valmis olla kõige hullemaks. Tema käed vajuvad rippu, ta paneb silmad kinni. Annab alla, tõmbub hästi kaugele enda sisse. Mees naerab, aga mitte kurjalt, vastupidi, kohmetult segaduses sellest, millist mõju tema nali avaldas. Alzeerias on emal sageli lapse asemel pomm kleidi all või korvi sees. Ma tahtsin nalja teha, Ma hirmutasin teid tõesti, vabandust. Meeldiv tutvuda, proua lepaaž, tõesti? Vabandust. Ma tean, teie meest oleme kohtunud, on suur muusik. Näidake mulle pilli, kas anna andeks? Andres lisab ta kätt välja sirutades. Kuidas küll oma rumalust heastada? Naine on endiselt surmtõsine. Ta ei ole sõnagi lausunud sellest hetkest, kui Andres tema etteaste katkestas. Mees kummardub lapsevankri kohale. Vaatame, vaatame, ütleb ta ja harutame miili osavalt tekisest lahti, hoiab teda süles, silmitseb tähelepanelikult pealaest jalatallani. Nii, mis siis mureks? Mis son Rafa Elle paažibylviga. Nüüd juhtub midagi enneolematut. Sahhi põsed tõmbuvad tulipunaseks ja veelgi enneolematu. Ta purskab naerma. See on esimene kord, kui tema naer ei ole sarkastiline. Seda on nii kaua tagasi hoitud. Et see meenutab haukumist. Andres kergitab kulme. Mispeale tema otsingule joonistub viis sügavat vagu. Kas afi ise on kohkunud helist, mille ta kuuldavale tõi? Ta tõmbab sügavalt hinge, evakatab jälle rumalus. Ütleb Andreas last vankrisse tagasi pannes. Sellega on kõik hästi ilus, heas korras asi. Kuigi ei tee häält. Soo ja ja see teine Andréasson tõstnud Rudelt khati töölauale ja teeb Butleri lahti. Kas tema on ka poiss? Sahvi tunneb jällegi, kuidas pöörane naer tema sees ülespoole kerkib, aga tal õnnestub see alla suruda. See on see naissoost infliit, ütleb ta veel tõsisema häälega kui tavaliselt, et mitte naerma hakata. Oh, ärge nähke vaeva, ma ei saa elu sees selgeks prantsuse soosid. Miks flööti? Naissoost ja laudmeessoost ei ole mingit loogikat. Laud on naissoost ütlersafi ja tahtmatult pääseb tal suust naeru turtsatus. Andres loeb rahveli saadetud kirja ja kratsib kukalt jajajajaja, ütleb ta. Ja vaatame safic esimest korda vaatab teda tõesti tähelepanelikult. Lööb hoobilt silmad maha ja punastab jällegi. Mis maalt te olete? Küsib Sohvi, pilk maas, puurimas põrandal vedelevad põnevaid asju. Nagu räpased kaltsud, sigaretikonid, pudelikorgid, korgitükid. Mis teie ise arvate? Küsib teine vastu. Juba kruvib ta katkise, too klahvi lahti, võtab, klapivad ja ära. Ma ei tea. Sa ei tea? Ei vastase ahvi, võlutud sellest ootamatust kodusest. Kas te Budapesti teate? Hetkega on Andrus teie peale tagasi läinud. Ungern küsib safi kõhklevalt nagu väike tüdruk, keda õpetaja on vastama kutsunud. Ah seekord, kergitab Andreas ainult ühte kulmupilk endiselt vigaselt klahvil. Kulmukergitus välja arvatud, ei reeda miski tema käitumises seda kuidas tal süda sees taob saksa keelt oskab ta lapsest saadik räägib seda laitmatult ja on vandunud, et mitte iial enam ei tule üks sõna selles keeles üle tema huulte. Teiega ei ole prantslane, küsib ta. Te räägite väga hästi prantsuse keelt? Ei, mitte väga hästi. Paus. Paus klapi padi, mille Andres klahvi küljest lahti on võtnud, kukub põrandale ja sinna see jääb. Andros hakkab vilistama. Viis minutit läheb, ütlete lõpuks istuge, seal on tuul. Pea noogutusega, osutab ta vanale katkisele kärisenud kattega sisse vajunud nahktugitoolile millest vedrud ja polster välja turritavad ja kus hetkel kõrgub hunnik tolmuseid, ajalehti. Ei, ütleme Sofi hea meelega seisan. Vaikus laskub uuesti nende vahele ja muutub nii tähenduslikuks, et taustahelid tõusevad teravalt esile. Kusagil mängib raadio. Pead pöörates näen sahhiseda ühel riiulil ka raadio on tolmuga kaetud, sealt kostab džässi ja raginat. Safi hingab raskelt. Tan oma lapse unustanud, ta ei märganudki, et emiilon uuesti magama jäänud. Et tema ülahuul väriseb kergelt iga kord, kui ta välja hingab. Sofi pilk eksleb siia-sinna, uurib paika, kuhu ta sattunud valitsev korralagedus lõbustab teda. Tõeline tohuvabohu see Andrassi töökoda. Hunnikute kaupa masinaid, tööriistu ja pille, lõpetatud asju ja pooleli olevaid asju. Vaateaknal sädelevates, kuhjades flöödid, saksofoni, klarnetit, oboe, trombooni, trompetit riiulitel, seintel kõikvõimalikel pindadel. Väikesed harjad, suured kerad. Kuldsed hõbedased ja puust silindri kumerikud. Õlipotsikud, plastkarbid, siltidega sahtlid, kus on vedrud ja kruvid, pillide nupud ja mehhanismid, kurgitükid ja pildilapakad. Ühes nurgas väike gaasipliit, leekidest tahmunud. Räpane nuustik, mitte just puhas kraanikauss, hambapesuklaas. Teegan, teepakid ja suhkur. Moosipurk, vorst, hapukurgi ja marineeritud paprika, purgid. Põrandal ja mööblitükkidel, korratutes hunnikutes ajalehed, raamatud, Klaadide partituurid ja viimaks toa teises nurgas naeltega lakke kinnitatud lai punane villane tekk. Sahtli silmad lippavad ringi, aina lippavad ringi, jäävad lõpuks pidama, tema vastas asuval seinakellal. Õudust pool seitse. Küllap on kyll seisma jäänud, aga ei, sekundiosuti liigub edasi. Sofi kuuleb selgesti tema diktacki, tuul seitse. Aga kontserdile jõudmiseks peab rahva helgel kuus minema hakkama. See ei saa tõsi olla. Sohvi võitleb kasvava paanikaga, keeldub tunnistamast, et viis tundi on sedasi olematusse sööstnud. Vaatab oma käekella. Ta kukub kergendusest peaaegu istuli, pool kaks. Terve terve terve pärastlõuna on alles ees. Ta ei vaata vankri poole, kus magab tema poeg. Vaid töölaua poole, mille taga tegutseb ungarlane. Ta nokitseb, lööb vilet peaagu maras. Ja seal järsahhi pilk pidama. Tõepoolest täiesti ükskõik, kui palju kell on. Mees on vanem kui Rafael, ilmselt paari aasta jagu, pisut pikemad punakasblondid, juuksed, meelekohad, hallid, üle näo jooksmas kortsud. Kui ta naeratab, ilmub kumbagi silmanurka, poolik päike, mis paneb terve näo särama. Küünal nukkidest, auklik kampsun, laiad linased, püksid, sinine, põll jämedad ja samas lõpmata osavad õlist määrdunud sõrmed käsitsemas rahwelli pask, löödi kullatud keha. Emil hingab, Charlie Parker mängib läbi raginat. Seinakell teeb muudkui irooniliselt tikk-takk käies peale oma absurdse sõnumiga, väites, et nüüd on kaks minutit pool seitse läbi hommikul või õhtul mine võta kinni, hoiatades neid igal juhul, et aeg läheb, aeg läheb, olge valvsad. Safi on 21 aastat vana. Ja kahe viimase minuti jooksul on temast saanud täiesti teine inimene. Ta tunneb, nagu oleks tema sees püha vägivägi seda meest armastada ja panna teda ennast armastama. Sedasi tema koduse kola keskel seistes on tunne, nagu oleks ta astunud mitte ainult ülemehe ukseläve vaid läbidame näha. Ka tema mõtted on täielikus korratuses, iha kuivatab tema suu ja kangestub kõik ihuliikmed. Tema roheline pilk on valgusvihk, mis libiseb üle pillimeistri, keha- ja näo. Ta ei ütle sõnagi. Ta vaatab Androshit. Ja kuigi see on müsteerium, kuigi ükski teaduslik teooria ei ole suutnud seda veel rahuldavalt ära seletada. Andreas, kes on tema poole küljega silmad maha löödud tunneb tema pilku enda peal. Iga tema nahapoor küsib, mis asja? Kas tõesti? Kas ikka päriselt? Ja kõik nad annavad talle täiesti ühemõttelise vastuse. Tema targad sõrmed, tema sõrmed, mis mõtlevad, mis küsitlevad ja mõistavad muusikainstrumente nagu gastroenteroloogia küsitleb ja mõistab oma patsiendi kõhtu tema jämedat, kuid vilkade kiiret sõrmed jäävad aeglasemaks. Nad jäävad aeglasemaks. Sofi märkab seda. Roheline valgusvihk muutub veelgi võimsamaks, veelgi tihedamaks. Ta on ainuüksi see pilk, mis on peatunud sellel määrdunud sõrmede laiade linnaste pükste ja hallinevate meelekohtadega. Mehel. Rohelise pilgu mõjul jäävad Andressi, sõrmed, käed ja käsivarred lõpuks päriselt paigale. Erinevalt sahvrist ei ole tema unustanud last kes seal nende kõrval magab. Ta teab, et kui ta tõstab silmad selle saksa naise poole enne kui nad uuesti rääkima hakkavad siis on ta kadunud. Ta otsib sõnu, ei leia ühtegi, mitte üheski keeles. Ta tõstab silmad. Sohvi pilk on tulekera, mis tungib tema Pub pillidesse ja sukeldub tema kõhusügavusse. Mees põleb. Ta vaatab teda. Seda proua lepaaži, kelle eesnimekida ei tea. Ja tema silmades, mis naist vaatavad ei ole ühtegi küsimust. Nii nad seisavad kaugelt liiga kaua, et oleks võimalik pärast veel süütust teeselda. Ega nad seda soovigi? Nad soovivad ainult ühte asja, teineteist ühtesulamist. Sofi seisab püsti. Andres tõuseb võtta põlle eest, läbib neid lahutama väikese vahemaa ja võtab tal käest kinni sedasi väljastpoolt mitte libista oma kätt tema pihku, vaid võtab safi käe ja surub seda nagu mõnda asja. Tõmbab sahvi endaga kaasa klaasukse juurde, kus pöörab trükitud sildi tagurpidi. Teisele poole on käsitsi kritseldatud. Tulen kohe. Ta keerab ukse seestpoolt lukku. Safi Andrewsi võti keeramas klaasukselukuaugus. Oled sa kunagi kuulnud kaunimate muusikat? Juhatab ta seejärel toa taha otsa. Safi tema kõrval hõljub. Armastus lööb nagu tuumakiirgus õhu tema keha ümber sinetama.