Kui te kuulsite, kui teile tehti ettepanek, et te peaksite nüüd jälle Benno Hansenit saatma, hakkas see tuli suure üllatusena. Nii hea oli. Mina olin muidugi siis väga noor, kui toimusid meil mõningad ühised esinemised. Ja ma pean ütlema, et ma olen ikka pidanud imetlema Venno Hanseni hääle ilu ja interpretatsiooni ja üldse tema niisuguste mahlakust ja südamlikkust. Aga mul on niisugune, toome tagantjärele või kahju. Et ta võib-olla seda kontserttegevust ei Noh, ei viljeldud nii, nagu ta oleks võinud sest ilmselt oli tema pea huvi ikkagi ooperitöös. Ja siis on meil tema esituses olemas mõned eesti vanade hiilevate laulud mille järgi otsustades ta oleks võinud olla väga hästi ka kammerlaulja. Väga leebe, väga südamlik noori inimesi, ta oskas hästi julgustada, kes olid paanikas oma oma esinemiste pärast. Eks kui ammu see umbes oli, kui te teda viimati saatsite? No tõesti ei oska öelda, mina alustasin saatmise tööd juba konservatooriumi õpilasena. Lõpetasin konservatooriumi 33. aastal, see võis olla siis kuskil 30.-te aastate. Aga mis tunne ikkagi oli, kui nüüd uuesti saatsite? Oi, see oli väga tore tunne, aga ma hirmsasti pelgasin seda, kui mul see ettepanek tehti, sest ma ei ma ei olnud kindel, et ma saan nii täpselt seda kooskõlastada neid, seda saatepartiid. Aga see tuli paremini välja, kui ma lootsin. Aga see oli hirmus, niisugune närvesööv suhted siis. Ma ei ole harjunud niisuguse teiega üldse klapitandi mulle kõrvadele ja siis ma kuulasin seda soolohäält ja saatepati, ma ei tea, kas ta oligi nii vaikne, tähendab see originaal või sai seda niiviisi sättida? Ja ma kuulsin, et see oligi jäänud nii vaikseks, sest taheti päästa Benno enda häält ja ei lähe. See klaverisaade jäigi nõrgaks. Ja aga see siiski päris kenasti välja kuulasin, siis oli hea meel. Seda kuuleme meiega nüüd siis plaadi pealt. Kas te olete rähkemate pidanud, kui paljude meie lauljatest üldse saatnud olete? Kahjuks ma ei ole seda kirja pannud, ma küll soovitan praegu oma oma õpilastele ja palun neid härdalt, et nad kirjutaksid ülesse omad esinemised sest sellest saab hiljem üks niisugune suurepärane muusikaajaloomaterjal. Et olekski kuupäevadega ja, ja kõik fotod kuupäevadega, mina ei ole seda õigel ajal teinud ja pärast üldse enam ei teha, nii raske taastada. Praegusest enam pidevalt saatmisega lauljate saatmisega ei tegele. Praegu ma olen selle klassi õppejõud. Meie vanasti nimetasime seda saateklassiks, aga tal on väga peen nimi, nimelt kontsertmeistriklass. Ma ei tea, miks pärast. See klass avati juba enne sõda vanast Tallinna konservatooriumis. Selle tõukejõuks oli professor August tapman, kes läks direktor Aaviku juurde, ütles, et kuule, meil on vaja üks niisugune klass avada ja et meil on üks noor inimene just lõpetanud ja paneme ta ametisse ja sestsaadik olen ma seal on olnud õppejõuna ja olen siiamaani ja kõige hullem on see, et ma ei taha ära minna. Kas te konkurente ei karda, ma mõtlen ise, ei kasvatata endale praegu konkurenti. Sellepärast jääb tööd vähemaks. Aga see on iga pedagoogi saates ja ega ma ei ole nende peale kade, ainult selle õpetajakohalt ma ei taha ära minna, sest mulle meeldib noortega töötama, sügist pakkumist palju. Ma pean ütlema, et kuigi õppeaasta vältel oleme me väga sageli rahulolematute õpilaste suhtes ja leiame neil olevat nii palju vigu. Aga kui hakkab lähenema see, see lõpueksam, siis meil on õudselt kahju, et need lähvad majast ära. Ja siis meil on niisugune tunne, et nii toredaid üliõpilasi enam ei tule ja ometigi tuleb iga et selleks ajaks oleme juba nendega niivõrd harjunud ja niivõrd kodunenud, teame nende iseloomu ja ükskõik kui hästi ka on see lõpukava ette valmistatud, mis läheb riigieksamile ja kuidas me oleme püüdnud endid mõistusega sundida rahulikuks, aga niipea, kui õpilane tuleb sinna klaverit istuks, siis meil on seest kõik sõlmes. Ja sellest ei saa lihtsalt lahti. Aga eks siis teisest küljest on hea, et neid häid nii palju peale tulemas. Ja sellepärast, et huvitav küll, et me siiski oleme juba neid välja saatnud päris kena hulga pianisti ja ka need, kellel on diplomile märgitud, siis saatja profiil, meil on kolm võimalust. Kas ta on siis solist või kontsertmeister või pedagoog. Aga et meil kõigil jätkub tööd ja ikka veel on vähe tegijaid, nii et ilma tööta ei ole keegi olla. See on ka tore, siis. Muide, kas te mäletate, millal te viimati saatsite Karl Otsa? Meil on õudselt halb mälu aastate peale üldse arvude peale aga see pidi olema siis umbes, kui ta, kui tema oli seitsmekümneaastane või 70 lähedal. Sellepärast et just selle tema juubeli jaoks oli vajalik tema neid linte ja siis imetlesid kõik, kuidas on võimalik, et nii vana inimene, pealegi tenor kõrge hääl on suuteline laulma Hermanni aariat padaemandat õnnestus. Tema oli haruldase, haruldase töövõimega haruldaselt distsiplineeritud inimene, kes pidas kindlasti seda oma oma eriala kõige ülevamaks, mis maailmas üldse on olemas. Eks nii peaks kõik vist pidama, kuigi mitte alati ei peeta. Muidugi, me peaksime, aga nähtavasti on, on vähe inimesi, kellel oleks niisugune kindel iseloom aga et olla nii vormis nagu tema oli kõrge eani, siis ta pidi kindlasti tegema iga päev oma hääleharjutusi hingamisharjutusi ja tal oli muide väga harva esineb niisugune hea hingamine. Aga ott raugastunud olevat õlga saada. Ott Raukas on mul kadunud saata ja meil on isegi üks kontsert tehtud tema soolokontsert minu saatel. Jälle seda aastat ma ei mäleta. Inimesena, missuguse mälestused emadele jätnud on? Äärmiselt töökas, äärmiselt kohusetruu muusikas väga nõudlik sest tema oli üks väheseid lauljaid kes teadis täpselt klaverisaadet. Nii et seal ei olnud üldse võimalik midagi omamoodi teha või jätta midagi tegemata. Ta tuli ja ütles, et siin on kirjutatud, on nii, miks sa nii lendi? Et see on ikka küllalt suur helilooja, teda peaks arvestama. Nii et proovide ajal ta oli, ta oli range, nii et ma isegi tundsin nagu pisut hirmu, kui ma sinna läksin. Et ei tea, mis, mis ta ütleb. Teatrikülastajal ja raadiokuulajale televisioonivaatel on temast nagu jäänud mälestus kui niisugusest huumorimehest. Ja seda ma tahtsin just juurde lisada, aga kuna ei, ei raadio ega teatri publikega televisiooni publik ei näe seda, missugune ta oli, proovis need asjad valmis tehti. Aga kui ta juba esines nendega, siis, siis ta muidugi ei olnud vaja olla nii range. Aga ta vahel ikka huumorit tegi, siis poolega. Ja pärast kui oli töö tehtud, siis mitte alguses. Alguses oli ametlik hästi ametlik ja range. Ja hirmus oli, kui saatja ei tulnud toime. Ma loodan, et teil seda hirmu Juhuslikud mööda oleme seal ikka. Suurprojektiga küll, aga ma olen väga patustanud ise endale iseenda vastu. Sellepärast et kui ma oleksin rohkem harjutanud elus siis oleks võinud ka midagi välja tulnud. Aga mina ei harjutanud, sest mul läks liiga kergelt liiki. Miskipärast mu sõrmed jooksid heledasti. Ja ma sain hästi kiiresti lehest lugeda et inimestel võis jääda mulje, et need on õpitud ja vaeva nähtud nende asjadega. Mõnikord läks täitsa ilma ettevalmistuseta. Alati rohkem pilgud pööratud sellele esinejale, keda te saadate ja ma usun, et ikka natuke rohkem vist pidigi olema. Niisama lihtsalt ikka vist ei tulnud. Aga ju ma siis vahest töötlesin ka, kui, kui ei saanud hakkama kohe. Aga muidugi ma olen seda püüdnud meie noortele inimestele ka sisendada. Ei tähelepanu juhtida sellele, et inimene, kes valib oma elukutseks just selle kontsertmeistritöö see peaks olema niisugune inimene või ta peaks püüdma ennast niisuguseks kasvatada. Kes peab siiski väga arvestama teisi inimesi. Niisugused egoistlikud natuurid tavaliselt ei ole head saatjat, sest nad nagu ei suuda sisse elada teise inimese hingeellu ja nipid. No ega siis midagi jõudu ja jätku teie töös. Ja kohtume võib-olla kunagi jällenägemiseni. Suur aitäh.