Sellest on nüüd peaaegu et täpselt kaks aastat tagasi, kui me istusime samas toas nimelt Haapsalus Endel Vooremaa kodus, esimene, mis torkas silma, see on teistmoodi, on see, et auhindu ja karikaid ja vimpeid on juurde tulnud. Millised need kõige väärtuslikumad on, eks igal auhinnale väärtus. Igal auhinnal on oma ajalugu omad mured ja rõõmud sealjuures. Aga võib-olla jah. Tänavu aasta on Euroopa meistritiitel, õhk on ka omamoodi väärtusteks, sest kõigil on teada, et maailmameistrivõistlused Ameerikas mul päris ebaõnnestusid ja siis oli niisugune hästi ebakindel olukord enne Euroopa meistrivõistlusi. Ja see tiitel siis pärast suurt lüüasaamist Ühendriikides oli nagu väikseks lohutuseks. Ega see lüüasaamine selles mõttes neid nii suur ei olnud, sest et koht esimese kuue hulgas on ju maailmameistrivõistlustel ka, mida igaüks loodab, et pärisete saada. Ma läksin nagu suuremate plaanidega sinna ja minul oli see ikka täielik tragöödia. Ma paneksin rohkem süüd ameeriklaste ülinõrgale organisatsiooniliselt tasemele. Jaa, üldiselt väga madalatele, kiirusele, limiitidele, mis seal olid esitatud, see ei olnud jää purjetanud, vaid oli jääpurjetamine pooleks sprindiga. Ja noh, see nagu mulle ei sobinud sugugi sprindist tuli siis Ain Vildele jää, Helmut lepikud alla jääda. Noh muidugi jah, Lepikuga asi, lugu võib-olla natuke keerulisem, sest tema oma arvates ja minu enda arvates pidid nagu kohad ümberpöördult olema, aga kuna jänkide auväärne kohtunikekogu oli leidnud, et leppikal viies ja mina kuues ma ei hakanud nagu esimesel niukses koht kudumisel vigu otsima kohtunikke meetikas ja nende arvutusoskuses ja sellepärast ei teinud sellest lugu ka neid paari sõnaga sellest, kuidas hiljuti võidetud Euroopa meistritiitel kätte tuli. Minule isiklikult tuli ta kätte kõige kergem, mis ta üldse on kunagi tulnud. Hollandis oli konkurendiks, oli rootslane redeen ja möödunud aasta Rootsis enne viimast starti olid küll teoreetilised võimalused kolmel mehel ameeriklasel, kuse lepikul ja minul. Kuid kui sean oli vaikse tuulega niivõrd võimas, et me keegi seda kuldmedalit enam ei arvestanudki, aga siis tuli välja ka, jätkus Jaanil närvid ütlesid üles ja nii see medal siis minule kukkuski. Tänavu aasta oli tõesti nii, et peale esimest kahte sõitu siis ma olin kindlalt liider, aga muidugi siis väikene närvikõdi oli küll omal sees, sest Vilde oli mul kaunis kannul. Aga viimased sõidud ta enam nii hästi ei sõitnud ja praktiliselt peale neljandat sõitu juba hakkas niukene kindel pilt, loom, et siin midagi enam ei juhtu, kui tuleavariid või mingit nõust avariidest tuleb rääkida, sest et teinekord on kergem tulla Euroopa meistriks. Kui Kalevi meistriks või Eesti meistriks on kõiki tehniliste spordialadega niimoodi näiteks Vildelgi oli tulles õhtu tavaliselt treeningsõidult sulpsatas jääprakku, siis minulgi tuli siin jääda kalevivõistlustest eemale. See juhtus siin kelgu väike äpardus, sattusin ühe tugevama liiklusvahendiga rinnutsi kokku, kui jää pureks pidi selle juures muidugi alla vanduma. Tulles tagasi Euroopa meistrivõistluste ja maailmameistrivõistluste juurde ühed siis Poolas, Ameerika Ühendriikides, mis nende suureks erinevuseks on? Me olime hulk aastaid kuulnud jänkidest väga palju. Me olime isegi lugenud Lääne-Euroopa ajakirjadest jänkide tohutute saavutustest meil kummitusi peas alati niuksed suured kiirused nagu 225 kilomeetrit tunnis, mis olevat sõidetud Ühendriikides välja. Ja seepärast meil olid tõsine aukartus juba möödunud aastal, kui me läksime Rootsi Euroopa meistrivõistlusele ja olime kuulnud eelnevalt, et seal võtavad osa kümmekond paremad meest Ameerika ühendriikidest siis meil enne esimest starti juba möödunud aastal niukene kõhe tunne, et ja kuidas see lugu lõpeb. Aga tugeva tuulega ja kui tõesti toimuvad nii-öelda kiired sõidud siis me ei ei kohanud jänkide poolt absoluutselt mingit konkurentsi, nad olid täiesti kohe jõuetud, me sellega seoses ka tänavu aasta me olime nagu ette valmistud selliseks sörkkriisiks. Jänkid otsivad tingimata niisuguse koha, kus puhuvad vaiksed tuuled ja kus on halvad rajatingimused ja ja peab ütlema, et neilt tõepoolest õnnestus see asi täiesti sajaprotsendiliselt õnnestus meil selline koht välja otsida sellistes tingimustes võistlused läbi viia, ka mul ei ole alust öelda seda, et, et siin võib-olla mõni mõni asjast huvitatud firma võis oma osa mängida. Niisugune mulje paratamatult jäi, et nagu oleks, kus Jaan Brothers Boot kompanii maksnud terve selle võistluste juhtimise kinni. Tingimata võistlused peetakse nendes tingimustes, kus, kus jaanifirma paadid hästi võivad esineda, aga Poolasse ja sellega kokkupuutumist ei olnud. Ma ei saa öelda nüüd tehnilise taseme poolest Poola võistluste juhtimine oleks olnud kõige eeskujulikum. Näiteks Hollandis oli see võib-olla palju kõrgem, ma mõtlen just tehnilise mehhaniseerituse poolest igasugust raadiosaatjat ja vastuvõtjat võimendusseadmes, stardipaikades ja niuksed asjad seda poolakatel ei olnud nagu võimalust välja pakkuda. Kuid igasugune muu organisatsioonil töölisi puudutab otseselt kohtunikekogu tööd, distsipliini, täpsust ja rahulikkust ja see oli poolakatel. Ma ei ole nii head organisatsiooni näinudki. Mis meeldis just eriti oli see, et kohtunikekogu andis nagu endale aru, et ta on võistlejate teenindaja, aga mitte võistlejate kamandaja. Iseloomulik on see teine võistluspäev, ei olnud nagu tuult. Ja ma tean meie oma kodustes tingimustes, siis on ikka nii. Start toimub sel kellaajal, kas tuult alla ei ole, sa pead rügama viis-kuus kilomeetrit kodust välja merele ja siis ootama seal, kas teda tuleb või ei tule, aga seal olid nii rahulikud mehed, tulid kõik kaldale, kukuvad tuult, ei ole edasi lükatud kella kahene, kella kahe ajal tuult ei olnud. Öeldi, et päev on lõpetatud, minge kõik koju, tehke mis tahate. Kedagi ei sunnitud välja minema vaatamata sellele, et mõningad üksikud sõitjad poole tuulepealsel sõitsid seal ja kõik nägid, et see ei ole loomulik sõit. See on niisugune ekstreemne olukord, kus mõningad üksikud kerged mehed kergete paatidega võivad liikuda. Võistlusi korraldatakse kõikidele võistlejatel, mitte ainult üksikutele sõitjatele. See minule meeldis pooleks kõige rohkem kus tulevad järgmised Euroopa meistrivõistlused ja maailmameistrivõistlused on teada. Praegu kokku lepiti nii, et järgmised maailmameistrivõistlused toimuvad järgmisel aastal Lääne-Saksamaal järvel. Enne seda Euroopa meistrivõistlused. Kas sellel samal järvel, aga soovitused olid sellised pidada mõnel teisel järvel ja siis sakslased paksud välja, ühte tümmer, see, et 70 kilomeetrit sellest paigas. Aga muidugi see kõik sõltub ilmastikust ja kas üldse jääd on, saab sinna jälle kolme-neljakesi maarjamaalt mindud. See on väga keeruline küsimus, ees seisavad Nõukogude Liidu meistrivõistlused ja selleks, et, et vabariigi koondis võiks järjekordselt esindada Nõukogude Liitu selleks tuleb valdav enamus kohti esimese 10 hulgas armutult lätlaste Leningradi eest ära napsata, siis on, võib jälle rääkida sellest, et me sõidame ja neid lahke maja peremees tõi meie juurde siia viimase medali. Bean tiin championships, Poola pool on 1973, on see neid puhtast kullast? Ei, ta on sümboolne kuldmedal. Jääpind siin on nagu kujutud, nagu kuldsõna, hõbemedal, hõbedane, pronksile oli ta siis sama karv nagu kogu medal, võib arvata siiski, et see ei jää viimaseks, palju on plaanis neid koguda veel? Noh, vaatame, kuidas see asi edaspidi lahe oli üks niisugune ettepaneku projekt esitatud Moskvasse mind kinnitada Nõukogude Liidu teen organisatsiooni rahvuslikuks sekretäriks. Siis tuleb palju organisatsioonilist tööd sinna juurde ja ei jää enam aega kelkudega nii palju tegeleda, aga maailmameistritiitel kripeldab ikka, seda näeb ka ja nojah, kuni tänase päeva seisuga olen ikka selle mätta all elanud veel ja neid ettevalmistusi teinud. Me näeme, ühesõnaga elame-näeme. Ja meiega hoiame pöialt.