Saabus jõululaupäev kõige erilisem päeva aastas päev, mida seeläbi terve pimeda sügise oodata ja mis oli ikka kas liiga kaugel või juba liiga lähedal jõudis kätte tavalise, neljapäevase päevane tuli niimoodi, nagu argipäevad ikka. Kõigepealt äratuskella helinat. Astrid sirutas käed tekialusest soojast Umbusest välja ja pärast kiireid kobamis liigutusi vajutas kella peal oleva nööbikujulise nupukese alla. Käe tagasi tõmmanud lammasta mõne hetke liikumatult. Kõike ümber olevat, haaras uuesti näiliselt tüüne öörahu. Autode mürin akna taga tänaval oli elavam kui öötundidel, kuid seda olid aastate jooksul siin elades õppinud mitte tähele panema. Peagi jõudis tema Lenivatesse mõtetesse. Täna ei ole tavaline tööpäev, täna on jõululaupäev, tuleb palju tegemist. Aga õhtupoolik kroonib nii selle kui ka paljude varasemate päevade rahmeldamist. Enam ei magada, püüdis Astrid unede ilmast rahastusest võitu saada, kuigi soov veel natuke tukastada, surus tugevasti peale lühikest aega lammasta nende kahe jõu vahel erapooletuna tekkivale edasi. Kuid siis sundis end täie teadvusega tõusma. Janno tuleb pärast seitset üles ajada, selleks ajaks peavad võileivad valmis olema. Astrid tõusis voodis istukile. Välivoodi teinud tal ühtegi kriuksub, oli harjunud hommikul hääletult toimetama, et lubada poisile veel 15 minutit magusat und mida ta ka ise hea meelega oleks nautinud. Tuba ei olnud sugugi pime, sest yhe eesriie varjas ainult ühte akna poolt. Katmata küljest paistis läbi õhukese valge tüllkardina piisavalt valgust, et näha suurt mürakad, ahjulauda vana kobakat, kummutid ja tugitooli, mille kõrvale oli lahti laotatud tema välivoodil. Täna paistis tuba valgem kui varasematel hommikutel, sest eile õhtul hilja oli hakanud sadama lumelobjaka, et nad olid sadu koos Jannuga veel pärast toa pimedaks tegemistki akna peal vaadanud. Küllap on lobjakas praegugi maas, eks näis, kas sulab õhtuks päris ära või sajab juurde. Jalad puudutasid paljast põrandat, parkett oli otsekui jää teravalt jää. Ööõhk tungis öösärgi kaelusest sisse. Lühikese Kubamise peale leidsid jalad põrandalt tuhvlid ja astrid võis tõusta. Paar sammu riskivad toa vana aga sees tiheženil, hommikumantel rippus ülemise ukse hinge küljes ahtrit, sirutas käed kõledetesse käistesse, tõmbas vöö kõvasti kokku. Voodis oi, ihu oli nüüd üleni ümbritsetud jäisust õhkuva riietusega. Tundus, et keha ei jõua seda iialgi üles soojendada, kuid õnneks jätkus kõhedad olemist vaid mõneks minutiks. Toas tuld süütamata, suundus Astrid kiiresti kööki. Koridor oli veel kõledam, köök veidi vähem, sest eile õhtul oli kõva tuli pliidi all olnud. Saiatainas oli tahtnud kaua kerkida ja pidu sai, ise oli ahju läinud alles pärast kümmet. Kui kõik oli lõpuks valmis, olid voodid tehtud ja tal endal juba särk seljas. Esimene asi oli murenenud servadega keraamilise kannu kraanist vett lasta, keeduspiraal sinna sisse pista ja stepsel seina torgata. Vahepeal säilitas astrid mitmekordse köögikäterättide kuhja all lebavat pühadesaia süda rõõmustas. Taksokatke all tundus too ikka veel kergelt soe. Kuni vesi keema tõusis, võttis astet kapist kärmiski, tavalise saia ja leiva ning akna vahelt või, ja võileivapealse, lõikas leiba ja määris võileivad valmis poisile kaks keeduvorstiga ühe juustuga. Samal ajal hakkas vesi tormakalt mulisema ja oli aeg kohv väikesesse metallpotti tõmbama panna. Hilda oli juba mõnda aega virge olnud. Ka tema oli kella kuulnud, õieti oli ta selle helisemist juba häbematult oodanud. Öine hommikune aeg venis alati hirmus pikalt. Seejärel oli ta keeranud voodis teise külje näoga toa poole ja hingas nagu ärkvelolev inimene kuid ei lausunud ühtegi sõna. Ta nägi Astridi tumedat kogu voodis tõusmas ja kööki kiirustamas kuid püsis endiselt vagusi, tahtmata liigutamisega tähelepanu äratada, enne kui Astrid on oma esimesed kõige kiiremad toimingud ära teha saanud. Kuni poiss sööma saab. See, mis päev täna on, oli tal kohe meeles. Suur, suur ja kallis püha jõululaupäev. Ta vaatas toas ringi tänavalt kanduvast valguses, tema pimedusega harjunud silmadele piisas. Õhtune sadu oli juba siis lõpp. Tänud, kui ta kella kolme ja nelja vahel WC'sse koperdas. Nüüd kuulis ta, et möödasõitvate autode igapäevase põrinaga käis kaasas omapärane libisev eli mille järgi võis arvata, et tee on lörtsine. Näljas pidid olema sulakraadid. Mõne minuti pärast tulid Astridi kiired sammud toa poole tagasi. Kõigepealt võttis ta laualambi ja tõstis selle Janno kirjutuslaua varju seina äärde põrandale ning lülitas seal põlema. Kumer metallist lambivari suunas valguse läikivale põrandale ja peegeldas sealt eredalt vastu. Kuid tuba ise jäi mõõdukalt hämaraks. Seintele tekkisid ümbritsevatest esemetest sügavad teravate piirjoontega varjud. Nüüd hakkas Astrid kibekähku riietuma, esialgu vahetas ta ainult öösärgi pesula kombineeri vastu ning tõmbas hommikumantli selga tagasi. Seejärel lappas kiiresti oma voodiriided kokku, keeras madratsirulli. Välywoodi, tõstis ta üle ukse vannituppa. Kui voodi oli ära viidud, paistis tule kiiskav peegeldus kalasaba mustrisse laotud parketipakkude siledal pinnalt Hildale otse näkku. Laupäeva õhtul oli neid vahaga hoolega poonitud ja läiget juurde antud. Silda pööras ennast praegu selili, sest nüüd nägi ta toas toimuvat nii või teisiti. Reform põhja väsinud traagisemist oma külje all ta enam ei kartnud. Poisil oli nagunii iga minut aeg tõusta, pealegi oli nii noorel inimesel kuldne uni keda ta häirida ei tahtnud, oli tütar, aga too askeldas tema poole vaatamata. Hilda jäi silmad lahti, tegi ja suure vana kasuka alla lamama. See oli ta igahommikune harjumuskujust põis väga peale pressinud ja tegutsema sundinud. Astridi aseme riided jäid tuuli peale ootama, kuni silda üles tõuseb, et need siis kõik ülestiku tema asemele laotada. Kell oli aga sealmaal, et kohvis tõmmanud olla. Astrid kiirustas kööki tagasi, tõi sealt kaasa võileivataldriku ning mustatäpilist kruusi kohviga kus suhkur juba sees ja piim peal ning asetas need tugitooliveerde lauale. Nüüd hakkas ta poissi üles ajama. Nägu padjas magasi, anna nagu väike laps. Ta tundis, et keegi puudutab ta 100 otsmiku ja juuksekahvli otsa ees, aga ei reageerinud sellele. Alguses ei taibanud, et on hommik ja ta peab tõusma, hiljem sai aru, aga ei tahtnud näidata, et on juba poolärkvel laudelit rasked oni tundlus, ihaldatavam kui kunagi varem. Nüüd raputati teda õlast veel enne, kui ärataja mainida sai, jõudis Janno meelteni jõululaupäev. Täna on jõululaupäev, mille ta ootas aastas vist tõesti kõigest kõige rohkem. Janno, tõuse, tõuse need, kel on juba palju. Kas sa tead, mis päev täna on, täna on kõigil palju teha. Ka vanaema oma asemel pikutes tuletas seda meelde. Ohja ongi jälle see suurtähe käes, andis teist oodata nagu hingeõnnistust. Ei taha justkui uskudagi, kui aed on juba käes. Ja sirutas ennast teki all, pomises uniselt. Häid, pühi häid pühi. Janno ema võttis talle ulatatud sooja, jõuetu käe. Tõuse nüüd ja hakka kiiresti sööma, muidu jääd hiljaks. Äi pühi, vanaema ütles, ei anna end istuli ajades. Häid pühi. Häid pühi, lapsekesed küll on tore, et me kõik kolmekesi jälle seda näeme. Silmi virutades ja mitu korda ühtejärgi haigutades sirutas teisiti ühe, siis teise jala põrandale. Tuhvlid olid sealsamas. Ja lõpuks olid need alga, jalas, see on. Nagu Janno püsti tõusis, kiskus ta voodi teki endale õlgadele ja istus sellesse mähituna tugitooli. Võileivataldrik ja kohvikruus olid laua peal kohe tema ninal. Ta sirutas käe teki ääre vahelt välja ja haukas esimest võileiba. Onise sooga võttis mälumine palju aega, vahepeal kippusid silmad vägisi kinni vajuma. Need kahil tähend voodis üles, ta lükkas eemale suure kobakas sisse pööratud karvaga kasuka, mis oli tal vatiteki peal soojenduseks ja sirutas käeahju kõrval konksu otsas rippuva paksust villasest riidest musta kostüümjaki järel. See oli nii heledaks kantud, et kõlbas ainult kodus külmade ilmadega õlgadele tõmmata. Kas keski tehistahtis heasse kohta minna, kysis ta asjalikult kui Astrid teatas, et tema läheb vannituppa pesema, lisasilda juba pooleldi teel olles. Ma lähen käin siis häste ruttu ära. Jännu Mogis võileiba, kohvi sai võtta ainult väikeste lonksude haaval, sest see oli alles tulin. Mõttetab ja sa olid siiski veidi erksamad kui tavalisel hommikutel. Jõululaupäev. Seda ei tahtnud nagu hästi uskudagi, sest kõik oli ümberringi nii argine. Aga õhtuks on kuusk toas, enne tuleb veel koolis ära käia, seal viis tundi. Kaweda. Kui Astrid vannitoast tuli, imestas ta, sul ainult üks võileib, söödottena jääd sa küll hiljaks? Janno ei tahtnud hiljaks jääda, sest polnud ju harilik pääs. Ta püüdis kiiremini süüa. End hommikul vara oli selge, vähe, juust saia peal, lausa kleepus suulae külge. Õnneks oli kov nüüd juba rohkem jahtunud, lõpuks võttis ta kätte keeduvorstiga leiva. Viimase. Astusin oli vahepeal oma töölkäimise riided selga pannud Hilda jalgu lohistades WCs tagasi tulnud. Ma käin nüüd kaera, Janno läheb veel aega, tähendas Astrid. Tema ise ei söönud hommikul kunagi, ütles, et tal pole nii vara isu. Tööle jõudes keetis ta seal kohvi. Võileivad olid endale köögis Janno omadele kõrval valmis teinud ja paberisse keeranud. Maakovinna kauaks kodus olete veel asemele tuba külm nagu hundilaut, see kohmusk ei anna mitte üks raas sooja pomise silda omaette ja lükkas kostüümjaki õlgadelt maha. Voodis tagasi olles ei anna, poole vaadates ei saanud jätta ütlemata, kas ta täna mõtled kah nii kaua süüa, kui iga päev. Sa oled justkui veni vil, ma ei mõista, kuidas sa saad oma suud nii pikaldaselt liigutada. Janno ei kostnud midagi. Täna hommikul jõululaupäeva hommikul ei hakanud talle lähemale midagi vastu ütlema. Ehkki tolle Torisemine ta töötas. Ta ei saanud ju parata, et hommikuti tuli tal süües unega võidelda. Söömise lõpetanud, puges Janno teki seest ja laua tagant välja, võttis tugitoolil tema vabaks jäänud hommikumantli, tõmbas selle selga ja läks ise vannituba pesema. Ta tegi kiiresti külma veega, ei tahtnudki kaua lobistada. Ainult hambapesuvesi valamu serval seisvas kruusis oli soe kohvist ülejäänud kuuma vee oli ema tema ja enda vahel ära jaganud. Tema õnneks müüdi poodides veel kusagil Venemaal toodetud ümmargusi pappkarbikesi piparmündimaitselise hambapulbriga pomoriini nimelise hambapastale ainukesel, mida saada oli ja millega ema ise hambaid puhastas, samuti vanaema oma proteese oli nii vastik maitse, et seda oli Janno seni keeldunud suhu võtmast. Kui see tuppa naasis, oli ema tema nõud laua pealt ära viinud ja laua oma õigele kohale tõstnud, sinna, kus mõni aeg tagasi oli laiutanud välivoodi. Kas sa tahad tõesti tänav valge särgi panna kesisema Jannole. Ja ma ütlesin ja teised panevad ka. Vähemalt Leho ja Taaviga oli ta kokku leppinud, et nad panevad valged särgid selga. Eelmisel aastal oli paaril poisil olnud ja siis Olyyanna neid kadestama tänavoolides sellest juba paar päeva tagasi emaga juttu teinud. Ning eile õhtul oli valge särk vist välja võetud ja koos teiste Janno kooliriietega tema kirjutuslaua tooli seljatoele valmis pandud, et hommikul mingit otsimist ei oleks. Ema andis Jannole särgi kätte, too kiiremini teeks. Viie minutiga pead sa väljas olema ja vaata, et sa enne juuksed ära kammid. Täna ei kõlba küll hiljaks jääda, tuli vanaema poolt toanurgast. Holesina vaka tahtis Janno torgata ka, hoidis end ka sel korral tagasi. Viigipüksid jalga rihmapandlaga kinni, siis veel pintsak ja koolikott kirjutuslaua kõrvalt maast. Üleriided rippusid vannitoas nagis. Talve ajal oli see külm ruum, mille kahvel põrandal hoiti, jahedust nõudvaid toiduaineid. Nagu kõikjal mujalgi, oli ka siin kunagi maja soojustuseks välisseinte vahele pandud saepuru vooderdis alla vajunud ja seinad lasid külma läbi. Mõnikord, kui öine külm tõotas tulla, väga krõbe ja võis karta Ta veetorude külmumist viis vanema vannitoa põrandale soojust õhkuma vana ekse malmist. Söö triikraua, mis oli ahjust võetud sütega täidetud. Toiduained ja suurem osa rõivaid toodi vannitoast ära ainult laupäeva õhtul, kui vanniahju alla tuli, tehti ja vannis käidi. Väljaminemiseks valmis pistis Jännu pea veel kord toa uksest sisseteatest. Ma nüüd lähen, head aega. Minemine, jõuad kolmveerand bussile head aega vastasema. Juba enne, kui Anno trepikojas tule põlema vajutas, tundis ta kuuselõhna. Puu seisis trepikäänaku vastu seina. Seal, kus käsivu pool läksid trepiastmed kitsamaks, teises otsas laiemaks. Ehkki Janno polnud virgumisest alates hetkekski unustanud, mis päev täna on, muutis kuuse lõhn pühadeootuse päris konkreetseks. Õhtul juba vähem kui 12 tunni pärast tuuakse trepil seisev kuusk tuppa. Jahitakse ära. Valge särk, seljas, kuusk trepil, need kaks asja andsid märku. Erilise päeva algusest. Ei kippunud taju valget särki kuigi sageli kooli selga panema. Oktoobri ja maipühade aegu igatahes kui just väga rangelt ei nõutud. Sestap tuli Jannole nüüd nagu uus elu, siis enam ei olnud aega raisata. Trepist alla minekuks oli tal mitut liiki samme. Kõige lihtsam oli tavaline rahulik, alla sammumine. Jalgu võis trepiastmetele ka kiiremini liigutada, nõnda et trepist laskumine käis lutud lutt. Järgmine võimalus lõpul joostes üks või kaks astet vahele, jättes end suvel, kui spordijalatsid jalas, võiks ka kolme nelja pika hüppega alla jõuda, aga siis tuli käsipuust õigest kohast kinni võtta. Ta sihtida nõnda. Tald satuks täpselt astme peale, mitte selle äärele, muidu võis jala ära väänata. Kooli minnes valis Janno tavaliselt kahe esimese vahel. Täna oli kiire ja no ei tahtnud hiljaks jääda, igatahes mitte sedavõrd, et ta peaks klassi astuma, kui tund on juba alanud, tõmmates oma valge särgiga esmalt õpetaja, mitte kaasõpilaste tähelepanu. Sellepärast laskus ta nii kiiresti kui talvesaabastes jalad üksikud astmed puudutada jõudsid. Trepil saadud hooga lükkas ta all raske välisukse lahti ja leidis end pimedast talve. Hommikust. Välisõhk polnud sugugi külm, pigem meeldivalt värske. Esimese sõõm oli lausa lust kopsudesse tõmmata. Kuuks lendas harjunud liigutusega tagantkäe kinni hoovis väravani viis lühike hämar jalgrada. Seda vahemaad Janno peaaegu ei märganudki. Tänaval oli ta pilkases pimedas valgemasse jõudnud. Suure magistral teeäärsete laternapostide otsas olid tugevad valgusallikad. Sõidutee ja kõnnitee vahelisele haljasribale kuhjatud vanade hangede lumi peegeldas nende kiired hajusalt laiali. Sellest hoolimata paistis Jannole, justkui oleks ta kotti sattunud. Hommikune pimedus oli hoopis teistsugune kui õhtune, millega oli võimalik järk-järgult harjuda ja see päris mõnusalt omaks võtta. Hommikune oli sünge ja eemaletõukav ning seetõttu tundis ta vara väljudes iga kord vastupandamatut võõristust. Värava taga seisid inimesed, kes ootasid linna poole sõitvat bussi. Lennul tuli neist mööda laveerida. Tänava nurgale jõudes heitis ta pilgu kõigepealt paremale. Ega tema bussi veel näha ei ole. Siis tuli oodata pidevalt seerivate autode järel, et kohe, kui voolus väiksem vahe sisse tuleb le tee litsuda. Vastassuunapeatus oli kohe sealsamas. Ootajaid polnud kuigi palju, aga see ei öelnud midagi Mustamäe Kopli poole oligi alati vähem sõitliku linna poole. Ta vaatas kella. See oli üks minut, kolmveerand kaheksa läbi. Mitte midagi hullu. Kellaaegu, millal bussid peatusi läbivad, kusagil ei avaldatud. Teada anti ainult ligikaudsed vahed ehk intervallid. Ent igapäevane praktika näitas, et üks 33. liini poiss tuli männiku poolt umbkaudu kolmveerand kaheksa ja see oli just see, millega Janno parajaks ajaks kooli jõudis. Ei liiga hilja ega liiga vara. Viimane variant oli Janno meelest veel hullem kui esimene. Nõnda oleks võidud arvata, justkui tunneks ta kooli vastu vastupandamatut külgetõmmet. Jannole ei tulnudki kaua tammuda. Lauge käänaku tagant, mille magistral tee linna poolt tulles eelmise tänava nurga kohal tegi, ilmus välja nelinurgakujuliselt paigutatud tuledega sõiduk kaks võimsamat laternate all ja täpselt nende kohal kaks vähema valgusjõuga gabariidi tuld. Paari aasta pimedatel hommikutel peatuses passides omandatud kogemus ei eksitanud jäänud pea kunagi. Täpselt niisugused kantis tuled olid bussidel Ikarus 620 ning just sedasorti sõidukid olid 33. liinil kõige sagedasemad. Ehkki mitte ainsad linna ja pääsküla vahet käivad 18. liinil ei kohanud neid peaaegu kunagi, sest seal sõitsid ainult uued lõõtsadega liigendbussid mille tundis pimedas ära autorongi kolmnurkse tähise järgi. Ometi ei saanud veel päris kindel olla, et see on õigla buss. Enne tuli hinnata selle lähenemise kiirust. Nimelt sõitsid siit peatumata mööda ka linna vahet kursseerivad ekspressbussid. Ja neil olid täpselt samasugused, neli nurka moodustavad tuled, ainus vahe. Ühed lisasid kiirust, sest siinses peatuses polnud vaja uksi lahti teha, teised venisid läärikalt, mõnikord Baltis janule tulid lausa teosammul. Paari hetkega oli asi selge. Juba astus Janno kõnniteelt, kus ta plangu ääres oli seisnud teistest ootajatest eemal, aga kõige paremal vaatluspositsioonil kindlal sammul lumest lagedaks roogitud tänava serva poole. Tal ei tulnud pettuda. Kui buss lähemale jõudis, oli selgesti näha, et see on tilluke, kahe uksega Ikarus, mis kandis esiklaaside kohal aknakest numbrit 33. Veidi hiljem fikseeris Janno bussi rohelist värvi kerele maalitud garaaži numbri 537. Kõike seda pani ta väga teraselt tähele. Bussipeatuse juures üles kasvanuna olid juba algkooli ajal enamiku möödasõitvate busside numbrid peas ja paaril korral oli ta lühikest aega järjest aga siiski oma bussisõite üles märkinud, omalaadset päevikut pidanud. Praegu ta seda ei teinud, viimane kord oli sel varasügisel pooleli jäänud. Kuid mõttes oli võib-olla millalgi uuesti alustada. Nagu alati, oli buss päris tihedalt inimesi täis. Janno astus trepist üles, jäi raekäsipuust kinni hoides ukse lähedale kõlkuma. Järgmises peatuses lasi ta teised peale tulijad endast mööda trügida, sest oletas, et nemad sõidavad temast kaugemale. Inimesed ümberringi olid samasuguste tuimade ja unisevõitu nägudega nagu iga päev. Mitte miski ei viidanud, et on jõululaupäev ning venelased, keda sõitis sel liinil Männiku Kopli vahet. Päris hulgaliselt seda loomulikult ei pidanudki. Kuid Jannole oli päev meeles. Selle pilguga oli isegi huvitav teisi kaassõitjaid vaadata. Jälle asi, mida ta tavalistel hommikutel kunagi ei teinud, sest oli siis enamasti liiga unine.