Janno astus koolimaja juures bussist maha paar bussidega paistvat autod tuli mööda laste, siis pääses ta üle tee ja võis kooli hoovi laiast sõiduväravast sisse sammud. Ühtegi teist nende õpilast sama bussi pealt ei tulnud. Enamikul oli lühem tee kui temal. Vahel mõni siiski hüppas peale, kui nägi bussi tulemas, aga neid oli vähe. Ega temagi teab mis kauge maa tagant tulnud, kuid oma 10 15 minutit võitis ta bussisõidukaika. Hommikul oli see väga tähtis, pärast tunde võis ka jalgsi tagasi kompida. Sageli saatis ta Leho tolle hoovi väravani ja pööras siis sealt ise kodu poole. Koolimaja uue hoonetiivakoridoride aknad olid bussipeatuse poole ning neis särasid tuled. Sinakas neoonvalguses oli näha õpilaste sagimist. Vanas tiivas oli tuledes ainult õpetajate tuba, aga klassiruumid alles pimedad. Sinna polnud õpilasi veel sisse lastud. Vana hooneosa laes põlesid kõikjal tavalised lambid, mis andsid kollast valgust. Sellepärast tundus väljast vaadates, nagu oleks üks koolimajatiib soe, teine külm. Koolikaaslasi saabus mitmest suunast ning keeras Janno ees ja järelhooviväravast sisse. Piisas napist pilgust sedastada. Kõik nad olid kas nooremad või vanemad, ühtegi klassikaaslast temaga koos uksest sisse ei astunud. Maja sisemus võttis teda vastu tud lärmiga. See ei tähendanud sugugi, et keegi konkreetselt tuleks hirmsasti käratsenud või karjunud vaid kümnete üksteisega valjusti teistest üle rääkivate õpilaste hääled ning nende vastukaja ruumide seintelt ja lagedalt moodustas ühtlase fooni. Oli see tavaline keskkond, millisesse sisenemine tõmbas selge pilt kodus ja tänaval valitsenud omaette olemisele. Nii nagu igal hommikul olid Janno meeleldi jõudnud, allus lühikese bussisõidu ajal täielikult ärgata ja nüüd toimis tema mõttetegevus igapäevases taktis. Võib-olla mõned sammud enne koolimaja välisust võib-olla ustavad, eks, aga kindlasti siis, kui ta hakkas sissekäigu kõrval olevast trepist laskuma keldrikorrusele, kus oli riidehoid äliste peadmata, et millest oli viimastel kuudel vististi kohe sügisest peale, kui kooliaasta algas saanud koolis käimise pidev kaaslane kus on teema, mida ta teeb, kas õnnestub tema tähelepanu endale tõmmata. Otsekohe meenus seegi, et alates üleeilsest polnud teda koolis olnud. Kas ta täna on? Suurt lootust vist polnud. Eesti Janno oleks kangesti tahtnud, et ka tema näeks, et tal on täna jõulude puhul valge särk seljas. Eelmisel aastal oli ka paar tüdrukut pidulikumalt riides olnud, ehkki mitte tema. Eks näis, kuidas tänavu garderoobi moodustas uue majatiiva keedi süvendi pikkune rivi traatvõrguga ümbritsetud iga klassi jaoks oma kõigi metalle ääristega uksed olid praegusel kellaajal ristseliti lahti igas lahtris paar õpilast ahvikiirusel kohmerdama, sest kella helineni jäi vaid mõni üksikminut. Seitsmenda b garderoobis tegutses kaks tüdrukut ja üks poiss. Too ei olnud keegi muu kui sander semu, kelle kõrval Janno enamasti tundide ajal istus. Janno sisenes ja hakkas kiiresti mantlit lahti nööbime vaatega vaatasina. Jansa vedasid oma kondid tänasel päeval ka kohale. Siis sander, kes riputas juba seljast võetud vammust nagisse häid jõulupühi, siis sõber pöörasem tema poole ja ei anna, nägi, et kas Sandril on üsna heledat karva triiksärk seljas häid jõulupühi. Neile võiks keegi ka häid pühi soovida, tuli tüdrukute poolt vaikselt. Miks mitte ka meil kahju ole. Aga enne näita välja, kus valged põlvikud on. Kust me muidu teame soovida, sa võid ju buda pagan olla jätnud sander nöökimist. Ma ei kanna enam ammu valgeid põlvikuid, talvel ei kanna neid keegi. Turtsus Lagle sander oli omadega valmis, Janno sikutas portfelli omaette, vahest välja õhukesest kunstnahast võimlemissussid ja tõmbas kiiresti salga kobakad ja viletsa välimusega talvesaapad, leidsid endale koha jalatsikasti tühjas lahtris. Soolika pantovlit koha kaasas ja märkis sander. No näe, siin on lihtne, sa tuled paar tänavavahet kingadega mul pikem maa kes kõnnib sonis hallis, see on meie Lenin, kallis, miks ta kõnnib sonis hallis. Sest et karvamüts on kallis, deklareeris Sander, kes teab kust pärit salmikest, mis seekord oli vististi mõeldud ta enda kohta. Kuid mine võta kinni. Nii poole, mis asus koolimaja vanas osas trepist üles ja läbi kahe majaosa vahelise koridori. Silmapilk enne seda, kui pikkade sammudega ees astus Sanderi uudisklassi ukse lahti tõmmata, helises tunnikell. Kõigi koridoride laealune oli pimedat ja närvilist kõminat This. Esimene pilk ülepingeridade andis Jannole kohe teada. Teda koolis ei ole. Mõnevõrra isegi rahustas, nii sai ta rohkem endale keskenduda, mõelda kodus ootavale pühade tähistamisele ja sellele, kuidas ta nii pea kui võimalik koolist minema kiirustab. Kinni ei hoidnud teda siin miski oma pingi juurde jõudnud kuuliste selja tagant. Matemaatikaõpetaja astus klassi. Need, kes olid jõudnud istet võtta, tõusid püsti Janno vaates üleval kõrgel laeruumi valgustavaid lampi akende taga mustavad külma hommikupimedust. Terav sisemine valgus ja klaase läikima panev pimedus väljas tekitasid suurde ruumi kõleda tunde. Aga nii oli see igal talvehommikul. Vene keele tunni ajal kustusid klassiruumis tuled. Muidugi mõista ei juhtunud seal voolukatkestusest, sest juba natuke varem oli üksinda viimases pingis istus Vilman ehtiviilakas oma lauaserval küünla süüdanud ja vene papi moodi pobisema hakanud. Külluslikult valges klassiruumis ei andnud see aga mingit efekti, et astuda, kui kiljatus noor aasta tagasi instituudist kooli suunatud õpetajanna, keda poisid tema karvase toakoera järgi kuks kutsusid. Vastust saamata tõttas ta klassiruumi tagumisse otsa, kus uste kõrval olid laelampide lülitid. Ent ta ei jõudnud veel klassi ette tagasigi, kui tuled juba uuesti kustusid. Nüüd tuli välja, et ühel tüdrukul olid küünlad kaasas terve kuuseküünaldega. Nõnda City siin-seal haudadel küünlaid, neid tuli järjest juurde. Monsiku üritas veel üks kord klaasis lampe põlema panna, kuid need ei pidanud neid enam kustutama. Kiilakas. Seda tegi lülitatele kõige lähemal istuv uksepoolse reapoiss. See, kuidas vihlakas papi kombel venivaid lauseid nina alla pobises ja Annolt erilist poolehoidu ei leidnud. Kui õigeusk ei puutu peaaegu kellessegi neist ja usklikud venelased peavad oma jõule hoopis teisel ajal, nagu vanaema oli rääkinud. Ent kui tüdrukud oma laudadel küünlad süütasid, sattus ta sellest suurde vaimustusse. Kümmekond küünlaleeki pimedaks tehtud klassitoas tekitasid nõidusliku õhkkonna. Täisvalguses ruumis istudes polnud veel aru saada, et väljas hakkab tasa hiljutisi valgeks minema. Pimedas võis aga näha, kuidas taevas suurte klaasja akendadega heledamaks tõmbub. Küünlavalgus aitas sellele justkui tasa-tasakesi kaasa. Ma ei osanud heaga kurjaga valgust tagasi saada. Tema tunnis oli ennegi kõiksugu imelikke asju ette tulnud. Sügisel, kui köömned kooliaias kasvavad männid olid tubli käbi saagi kasvatanud ja selle maapinnale kõigile kättesaadavalt laiali poetanud peeti just nimelt vene keele tunni ajal maha tõsine käbisõda. Teinekord, kui Monsikuli ühelt poisilt konfiskeerinud ajalehe, mida tooli tunni ajal lugeda püüdnud, osteti järgmisel päeval enne vene keele tundi raudteejaama juures asuv kiosk ravdadest jäisel eestijatest tühjaks ning igaüks hakkas neid siis Monsiku tunnis kõvasti krabistades lugema. Jällegi rabas Monsik kord ühe kord teise käest lehti ära aga jäi lõpuks ikka jänni. Nagu varasematel kordadel, jättis Monsik, nähes, et võitlus on kaotatud lahinguvälja maha, ruttas klassist välja. Küünlad jäid mõneks ajaks põlema, kuid kiilakas oli oma pomminsemise lõpetanud. Siis hõikas Sander Janno vasakult käelt, tule klassi. Kuulge sõbrad, kustutage need küünlad pealt ära, teeme tule põlema, kui Monsid dire või heinamutiga tagasi tuleb, siis pole miskit olnud. Antsik nägi unes. Ehkki mõnigi oleks hea meelega tahtnud veel küünlavalguses edasi istuda. Nii tehtigi. Ent Monsi Key naasnud mitte kellelegi saatel. Ta tuli alles tüki aja pärast üksinda ja nähes, et kord on iseenesest taastunud, astus nagu poleks midagi juhtunud klassi ette ja käskis vihikut kodus tehtud harjutustega lahti. Vaatame, kuidas te tätsite esimese lause lüngad kes täitis ja kes ei täitnud, pomises sander pool valjusti oma kohalt ja lisas Janno poole. Sa vana raibe, mul ei tulnud tänase pulli pärast isegi meelde harjutusi sinu pealt maha vaikida. Saa, arvad, et mul oleks olnud sulle anda või? Monsik sihtis nende poole. Hasa kala magab, sosistas sander seda nähes Jannole. Vahetunnis kesis vihlakas aknal punti kogunenud poistelt, kas keegi teine peale tema kavatseb veel õhtul kirikusse pulli tegema minna? Panen neil kogu kiriku veini hakkama, praalista. Arvad, et saad sellest pea soojaks, Tügas Veiko. Kas seal siis õiget veini on mingi lahjendatud roosa vesi? Kuna tema ettepanek ei paistnud teistes erilist huvi äratavad, kuulutas Viilakas poisad. Paras aeg kollamuti trepil üks suits teha, kes tuleb kaasa otsinud põuetaskust lagedale. Ekstrebacki hakkas taastuma koridori teise otsa poole, kus asus poiste tualettruumi ja sealt edasi kooli koristaja korteri uks, mille kõrval oli väljapääs tagahoovi. Seero, kellel oma väikese kasvu tõttu polnud mõtet poodidega putkasse suitsu ostma minna, oli kohe kambas. Kui nad olid eemaldunud, sõnas Janno lähedal seisev sander. Asi läheb järjest hullemaks. Järgmine tund on solge. See pole enam nali. Äkki küsitakse mul solgest joki heliseis, et kui puudase saan, siis kudu. Mu vanamees lubas, et iga kord, kui ma toon koju tunnistuse, kus ühtegi puudast hinnet peale ei ole, lööb kolmekaleid Te. Mõelge, kui nüüd sulge mutt kõik ära rikub. Tõsi, zooloogia tunnis niimoodi nalja teha ei saanud, nagu vene keeles ilmaned zooloogiaõpetaja midagi erilist oleks teinud, oli tema tundides alati kord majas. See on ju siis oma teha, märkis Veiko ahvena seedeelundkond, mis see siis ära ei ole? Kuule, mõtle ise, mina ja ahvena soolikad, mida sa veel ei taha. Kas sa suvel kalal ei käi ja pärast kalu ei puhasta? Käin küll kalale, kalu näe, ei puhasta, ei vaata sinnapoolegi. Kes sul siis kalu puhastab? Kas Ko Chirjo, pareeris sander kavalalt. Bussipeatus oli elektrirongide perrooni taga raudteelaste suure hallija natuke kiiva vajunud. Labidakuuri kõrval tulles oli Janno ülepeakaela kiirustanud, sest kunagi ei teadnud, millal buss tuleb, aga nüüd tuli ikka oodata. Ta polnud jäänud riidehoius kellegagi juttu rääkima, Eesti muidu oli see tavaline. Samuti ei uurinud ta, millal Leho hakkab kodu poole tüürima. Täna ei tahtnud ta mitte millelegi üle Arusele aega raisata. Ühel kohal tammudes tuli uuesti meelde, kuidas klassijuhataja oli söögi vahetunni lõpus, kui nad olid poistega jälle klassi uksele kõige lähema koridoriaknal punti kogunenud. Otseteed tema juurde tormanud, ta teistest veidi eemale kutsunud ja küsinud Janno. Mis demonstratsioon see täna on? Tema polnud esimese hooga aru saanud, mida mõtleb heintalusõnaga demonstratsioon. Ta oli harjunud, et seda kasutatakse mai ja oktoobrirongkäikudest rääkides. Ent siis ta oli mõistnud klassijuhataja, pidas silmas tema valget särki ja seda, et justkui demonstreerib sellega midagi. Janno kehitas õpetaja küsimuse peale õlgu, aga heintalu ei jätnud. Ma ootan vastust. Jätkas seejärel ise, kas su ema teab, et sa valge särgiga kooli tulid? Selle peale vastas Janno kindlalt, teab muidugi, mida tal varjata oli. Klassijuhataja reaktsioon oli aga hoopis arusaamatu. Ärgu tulgu Janno talle rääkima, ta ei usu seda. Kuid millegipärast lõpetas ta ütlesi anno pinnimise ja vestis minema. Vahele jäid, oli sander pärast pitsitanud ja õpetanud. Kuula mind, iga kord, kui sa heinamutti kaugelt tulemas näed, keera talle saadanale kohe selg. Mina teen alati niimoodi ja olen nii mõnestki jamast pääsenud. Üksinda bussipeatuses passides ja järele mõeldes tundus Jannole imelikuna tervelt kolm asja. Esid, eks. Kust teadis heintalu, et Janno valget särki kannab, kui täna tema tundi polnud? Janno polnud teda kordagi vana maja esimesel korrusel liikumas näinud. See oli ka loomulik, sest peale nende oma oli siin korrusel veel ainult kaks tavalist klassiruumi ja klaveriga muusikaklass, millest ühes kihelin talutunde ei andnud ja polnud isegi sööklas käinud, sest koolitoitu trotsides olid järjekordselt söögiraha maksmata jätnud. Järelikult pidi mõni teine õpetaja talle ette kandma matemaatikafüsioloogia õpetaja. Muntsikusta seda eriti uskunudki, sest tollel oli iseenda kehtestamisega piisavalt tegemist. Aga kes teab, teiseks, miks suli hindalu ainult tema välja kutsunud, samal ajal kui temaga ühes pundis seisis ka Leo teleris samuti valge särk seljas Sandri särk pannud lausa lumivalge. Ja tema tuli võib-olla tõesti osalt seetõttu puhtalt välja, et oskas heintalule õigel ajal selja pöörata. Kuid Janno oliga Taavil valgest rinnaesist näinud, ehkki teda ennast polnud momendil silmapiiril ja kolmandaks, mis pagana pärast arvas heintalu, et ema ei lubaks tal jõululaupäeva valge särgiga kooli minna? Õigupoolest oli too viimane neist kolmest selgus, et asjaolust kõige häirivam Janno meelast solvasse tema ema õieti kogu nende peret Vihmaks näitas lähenev buss oma esiotsa, kuid rõõmustada oli veel vara. Just samal hetkel hakkasid ülesõidukoha kellad tirisema tõkke bulasti alla. Nüüd tuli veel ronka ära oodata, enne, kui buss tulla sai. Jäänud häiris iga lendu lastud minut. Viimase peatuse tegi buss sirgel laial teel kiiret sõitu, roolis paistis olema noor uljaspea. Ja Annale oli see alati meeldinud. Bussisuguse suure sõidukit juhutamine tekitas temas hasart. Isegi omamoodi ülemus tunnet. Täna tõotas pealegi tavalisest mõne silmapilgu võrra kiiremini koju jõudmist. Kiirele sõidule järgnes enne peatust järsk aeglustumine. Mootoriga pidurdamine, nagu Janno teadis selle kohta öeldavat. Ime küll, aga juhtsai sõiduki täpselt õiges kohas pidama ei Vuisenud sugugi vaevalt bussipikkusest asfalteeritud peatuse platvormist mööda ega avanud uksi alles järgmise maja sissesõidutee juures, nagu mõnikord ette tuli. Lobacki lobacki. Uksepooled laksetasid valla. Lanno hüppas kiiresti bussist maha. Taastus mõne sammu aiaväravani ja tõukas selle hooga lahti. Värav põrkas vastu hange, mis trepist väravani viiva teeraja lahti rookimise tõttu oli kasvanud juba päris kõrgeks. Tagasipõrganud värav kõmatas Janno selja taga oma sammaldunud tsementpostide vahele. Pead kummardades jõudis poiss märjalt sadanud ja kahutanud lume all madalale kaardunud sirelite alt läbi, ilma et oleks seekord külma sahmaka krae vahel saanud. Kui ta pea testis, oli näha, et välisuks seisis ristseliti lahti ja ukseavast paistis vanema tuttas selg. Vanema seisis seljaga ukse poole ja jutles kellegagi. Eestrepini jõudes nägi Janno, et see oli allkorrusel elavelda, kellel oli mõni kuu tagasi veel üks laps sündinud ja kes oli seetõttu päeval kodus dekreetpuhkusel, nagu seda nimetati tere, ütles Janno trepile jõudes reipalt häid pühi. Tal oli hea meel, et sai veel kellelegi võõrale häid pühi soovida, näidates sellega, et temale on need pühad väga tähtsad. Allkorruse Eldaga lõpetas parajasti vanemaga Toivo pannud Janno tervitust ja soovi tähelegi kohe seejärel kadust alumise korruse korteri uksest sisse. Kuidas koolis läks, esitas vanaema, kui nad kahekesi jäid. Oma igapäevase küsimuse. Paari hingetõmbega mainis Janno mõnda seika peamiselt küünalde põletamist vene keele tunnis mille peale vanaema kostis kärgede liiga suureliseks kahminge. Tõmbad pahandused kaela. Näe, Altel, ta ütles, et nemad ei pea üldse jõulusid. Nad ei taha, et lapsed sellest lasteaias rääkima hakkavad. Peale selle on tööpäeva õhta kõik väsinud, et mis need näärid ikka teistmoodi on. Kui jõulud. Vanaemal oli käes ajaleht ja kaks ümbrikku posti tooma oli ta tulnudki ja jäänud siis parajasti briketti. Pange. Janno haarasemblikud enda kätte. Need ei saanud olla muud kui jõulu ja uusaastakaardid. Ning ta tahtis näha, kellelt need tulevad. Anna, näita võtta võtta, ma ei näinud midagi. Mul vale prill ees, vaata jah. Kellelt on Hellelt vist mitte. Helle oli vanaema, teine tütar, Lanno tädi, kes elas oma perega Tartus. Ei ole, eks on sulle pärnu, aia 10 a 203 600 eek kraask, ahnii miili vili, kaart juba kähe. Aga teine emale käekiri ei tunne, nime taga ei ole. Siis hakkasid nad vanaema Puhkides ees tema järel trepist üles minema. Mitte kuidagi saanute silmad mööda vaadata trepi käänekul seisvast takunööridega kokku seotud kuusest, mis oli pühapäeva hommikul toodud ja seisis ootusvalmilt, andes oma lõhnaga märku eriliste tundide peatsest saabumisest.