Kuusk seisis toanurgas kümmekond minutit tagasi oli Janno koos emaga lõpetanud ehete ja küünlajalgade okste külge paneku. Ehted võeti ühekaupa siidpaberisse mähituna suurest pappkarbist. Küünlajalad olid karbi põhjas. Kõige lõpuks tõi ema lagedale hõbedased läikivad imeõhukesed kitsad metalse ribad mida ta nimetas mekaks. Need pandi kuuseokstele ülevalt Allari Puma nõnda et neist jäi okste vahel jäätunud vihma mulje. Küünlad olid samuti olemas, aga nende jalgadesse panekuni nad veel ei jõudnud, sest ema kiirustas kööki. Vanaemal oli seal kiiresti abi vaja. Kuusk seisis vanast tsinkplekist panges liiva sees. Ülespaneku hääl oli Janno kuuske sirgelt püsti hoidnud, kuni ema kühveldes vähehaaval igasse külge liiva juurde ja üritas seda tihedalt kui suruda. Kui pang oli kuusetüve ümber juba peaaegu triiki liiva täis, seisis kuusk üsna kindlalt. Igaks juhuks jooti ta nööriga ühe seina taotud naela külge kinni, et ta mingil juhul külili ei vajuks. Lõpuks niisutati liivahulga veega. Nõnda võis kuusk vahel nende võrdlemisi jahedas toas seista jaanuari teise pooleni. Mõnikord hakkasid oksa tippudesse juba rohelised kasvud tekkima. Sel puhul meenutas vanemate tema isatalus oli üks koordi jõulupuu lausa veebruari alguseni sees olnud. Liivertsite juures ükski kuusk nii kaua säilinud ei olnud Eesti palju puudu ka jäänud ka ajast ja lõpuks juba nõnda palju okeid, et tuli tükkideks saagida ja ahjus ära põletada. Jälle Toyas Janno asja ees, teist tagatoas ringi. Isegi tugitoolis, mis oli kuuse tõttu teise kohta paigutatud ja milles istudes sai nüüd kuuske otsevaates imetleda, ei läbenud ta paigal olla kauem kui mõni minut. Igal teisel päeval oleks ka pärast seda, kui koolitööd olid tehtud või kui ta oli otsustanud nendega rohkem enam mitte vaeva näha, raamatut lugenud või endale midagi muud huvitavat tegemist leidnud. Ühtegi hirmus põnevat raamatut tal parajasti pooleli ei olnud, kuid see ei tähendanud iseenesest midagi, alati võis riiulist võtta kas mõne kolme musketäri köite või Sülverni romaani seda natuke lehitseda ja õige varsti leidus sobiv koht, mida uuesti lugema hakata. Ja siis võid lasta vaata et ilma vaheta lõpuni välja, mis sest, et ta oli neid raamatuid kõik juba kolm-neli korda lugenud. Viimane asjaolu tuli isegi kasuks Nende oskuste põnevatest kohtadest ja üllatavatest lahendustest õiget mõnu tunda. Paar päeva tagasi oli postkastis olnud detsembrikuu pioneer, ka sellest tuleks veel siit-sealt lugemist leidnud. Täna oli teistsugune päev ja igasugused tavapärased tegemised näisid liiga proosalised. Ta läks kiikama, mida köögis tehakse, aga saadeti ukselt tagasi. Paberi krabinal järgi oli aru saada, et ema pakib kinke ja kuna vanaema oli ka kohal olid need kingid mõeldud temale. Ja no ei tundnud uudishimu enne õiget aega teada saada, mida talle kingitakse. Kõik pidi tulema ettenähtud ajal, ka see oli tänase päeva iseärasus. Pakkide avamisega kaasnevad üllatushetked olid veel kaugel ees. Et magus oli teada, et üks kordne tulevad. Lõpuks hakkas ta küünlaid küünlajalgadesse toppima, kõik ei tahtnud sirgelt püsti jääda ja ta teadis, et ema paigutab osa tema pandud küünlaid ümber sest ükski neist ei tohtinud olla nii, et mõni lähedane oks võiks sellest tuld. Aga vähemalt oli tal tegevus, mis oli tänase päeva vääriline. Üksiolek lõppes järsult, Janno kuulis, kuidas vanema pikaldasel sammud tulid toa poole. Peatusid ukse taga ahjusuu juures ja vanaema võttis heina jalt ahjuroobi. Ühtlasi lähenesid ka ema kiiret sammud. Oota, ema, ma tahan enne mööda minna, ütles ta vanaemale. Ja oligi juba toas. Hakkasid küünlaid panema, kas ta Janno poole jätkas, need tuleb tuba kiiresti korda sättida. Mõtlesin kõigepealt uued laudlinad välja, vanaema vaatab, kuidas liha ja kartulid on ahjus küpsenud. Ma arvan, et mõlemad peaksid selle aja peale küll valmis olema, siis katame laua ära ja. Astrid hõikas vanema ukse tagatule ja mine too köögist kannuga keenud vett. Ma ei taha ennast siit üles ajada, aga liha on kole kuivaks jäänud. Mudu on enam-vähem valmis, kardulad on ka küpsed. Ema tegi ukse lahti ja puges ahju ees põlvitavast vanaemast mööda. Ajanud ahju ruubile toetudes selja sirgu, ootas vanaemade ära. Kuule, ema, ma kallan ise kuuma vett, alustas ema, et vanaema ei lasknud end segada. Ma juba olen põlvili, las ma lõpetan ära. Selle peale asetas ema veekannu vanema kõrvale ahjuesisele plekile. Assa kurat, kui tuline tuli vanemasuusse sekundiks, oli paljas käsivars puudutanud ahjuukse serva kuid juba oli ahjupottväljadest kaas pealt võetud ja praad ning selle kõrvale küpsema sätitud kartulid ettevaatlikult kuuma veega valatud. Koos auru pahvakuga lehis ümberingi ahvatlev praelõhn, mille peale Janno instinktiivselt sülge neelas. Kõht oli juba pikka aega oma osa oodanud. No nüüd ei ole vaja enam palju aega anda, märkis vanema, kui oli haudepoti järel ahju välimise ukse koomale lükanud ja ennast troobile toetudes täispikkuses püsti ajas. Ana inimese elu või asi uhkust omaette ja tuli teiste juurde, et mõneks minutiks maha istuda. Samal ajal otsis ema kapist puhtaid laudlinasid. Väikeses toas oli vähe panipaiku ja seetõttu oli tagasihoidliku puhvetkapi riiulitel nii lauanõud kui ka kokku lapatud. Linikud. Ei olnud vaja mujal tuhnida, Ki sai kohe ka pidulikumat taldrikud lagedale tuua. Vanaaegne lauahõbe oli sama kapisahtlis ja see võeti välja järgmisena. Jälle läks meelest ära, ütles ahju juurde nihutatud tugitoolis istuv vanaema. Hõbe oleks tulnud mõni päev, kui aega oli rohkem läikima nühkida. Ikka jääb mõni asi tegemata. Ah, pole midagi õige, hõbe ongi veidi tuhmivõitu, arvas ema ja pöördusi Annu poole, võta linal otsast kinni, tõmbame sirgelt laua peale. Kõigepealt kaeti laud valge linaga, sest pühade puhul söödiga sooja toitu toas. Teine erkpunase mustriga liitmis toodigi välja ainult jõulude ja aastavahetuse aegu sest punane värv sobis mõlemaga jäi esialgu kõrvale. Selle kord tuli siis, kui toidunõud olid koristatud. Ma lähen vaatan, kuidas kapsastega on ehmas tooli tõust lähegi see vanaema ja ega siis muud polegi, kui söök lauale sülti ei tohi unustada, see kõige ennemalt. Ostsid sa jälle siis hinge tõmmata, kui nad söögilauas istusid ja sült oli söödud. Sellega oli ka esimene nälg kustutatud nägu. Tee oli astrid ise kõige kiiremini söönud Hilda Mogis pikalt, sest tal polnud enam kuigi palju hambaid suhu jäänud ja proteesidki olid ajast-arust. Pealegi oli talle aeglase mälumise komme külge jäänud, sest süldi söömiseks polnud hambaid ju väga palju vaja. Janno oli aga lihtsalt loodud söögilaua ääres unistama, tema oli ikka kõige viimane. Pühade ajal pole vaja kedagi tagant kiirustada, mõtlas Astrid ja vaatas enda vastas istuvaid söövaid. Lähedasi. Prae lauale toomisega polnud samuti kiiret. Ta ise oli veidi aega tagasi tassinud kuuma raske malmpotti köögi tulistele pliidi laudadele, kust hoovis kaas peal soojas seista. Just nii kaua kui tarvis. Astrid tundis rahulolu, et kõik toimetused olid õigel ajal ja plaanitud viisil valmis saanud ning need, mis veel jäänud, tõotasid samuti laabuda, nii nagu tema ja kõik teised soovisid. Pilk ütles, et Janno on rahul ja ema on rahul. Nõnda võis ka tema ise rahul olla ja veidike lõõgastuda. Tänava oli kõik enam-vähem samamoodi kui viimastel aastatel välja arvatud Härmo kingitud lilled. Need seisid jõulupuu kõrval kummuti äärel, maja ainsas kristallvaasis ja passisid just sinna kõige paremini. Bussiga linnast koju sõites oli Astrid ei olnud aega nende Härmo peale mõelda. Ent kohe sestpeale, kui ta üle korteri ukseläve astus enamik siis tulid üle pea muud askeldused, nüüd oli taas mahti toas ringi vaadata. Ehitud jõulupuu oli kukkunud välja üle ootuste noobel, aga polnud ka midagi imestada, sest sel aastal oli saadud korrapärane ja tugevate okstega kuusk. Ning sealsamas ilutsesid tema lilled. Ütlemata tore üllatus, nii uhked lilled talveahel kui peale alpikannid ei, peaaegu mingeid lilli ei ole. Astrid mõtles, kas ta ütleb hiljem emale, et lilled kinkis härma. Vahel oli ta ju ennegi lilledega koju tulnud, peamiselt siis, kui need oli toonud mõni kolleeg, kes oli tundnud, justkui oleks Astrid teinud talle mingi pisikese teene. Astrid ei teadnudki, kas härma nimi ütleks emale kuigi palju sellest ajast, kui Härmo oli talle kõige tähtsam inimene oli möödas terve igavik. Jäiga tookord emale midagi rääkinud. Ema ei teinud tema tuttavate noormeeste vahel vist kuigi suurt vahet. Võib-olla ta siiski aimas. Ent kas on need enam mõtet seda lugu üles soojendama hakata? Äris mees näeb üle pika aja sülti süüa, nentis Hilda, kelle portfelli viimaks lõpukorral Janno veel sõi. Aga kauaks temagi? Ma lähen ja lõikan nüüd köögis liha lahti ja panen lõuale valmis, teatas Astrid. Kas on mõtet, küsi silda, paneb ehku igale taldriku peale, viib taldrikut sinna ja ei. Täna on nii suur püha. Täna sööme nii nagu õige. No hea küll, usa tahad pärast rohkem pesta. Hetk hiljem oli Astrid juba köögis haudepoti kallal iidvana, aga luisuga tuli teravaks ihutud kööginuga käes. Kauaalne serveerimisliud, millele ta lihatükid tõstis, oli paremaid päevi näinud. Selle siniste lilleõitega kaunistatud keskosas oli portselani pin päris tugevasti ära kriibitud. Ometi Ljuda viimasel ajal pead-jalad koos nõmmel elasid kasutatud ainult mõnel üksikul päeval aastas. Hilda jõudis talle kööki järele. Kas hapukapsa paneme kah eraldi kausi sisse? Küsis ta tütrelt. No loomulikult. Ja siis on veel jõhvikamoos vaja kuskile panna. Kõik on olemas, võtsin klaaskausi juba ammu välja. Seda sa ei taha kah purgiga lauale viia, mitte mingil juhul. Ema koonerdamine toidunõudega hakkas arstidele juba nalja tegema. Kas sa vanal ajal Pärnus viisid jõululaupäeval moosipurgiga lauale nüüd ealeski, kus sa selle küüruga ühteqi leidis astmeliselt on just õige aeg emale rääkida. Tihed, kes mulle need lilletena kinkis. Üks väga ammune austaja, teretas tänaval ja kutsus endaga lillepoodi. Kas sa mäletad Härmat, kes kohe esimesel aastal pärast sõda Pärnus suvitas? Temaga me saime siis hästi läbi? Nimi justkui oleks tuttav? Ma olin nii üllatunud, mõtle, Ta vanem laps on juba 20 noorem kuus, ta on teist korda abielus. Nii. No siis on küll ammune kavaler ja tundis ära ju sõda, lõika, meeldisid Ta on naistemees. Siis ma ei saanud sellest aru. Astrid oli lihalõigud liivale paigutanud ja ahjus pruuniks küpsenud kartulid nende kõrvale tõstnud. Rasvane soust oli nõristatud kastmekannu. Nüüd ei võhiaega raisata, ütle silda, kes oli selleks ajaks kapsaste ja moosiga õiendamise lõpetanud, muidu lähvad liga ja kapsad külmaks. Kaste hangub ära. Ära sa ema rohkem kui ühte asja korraga kaasa võtta, lähevad veel maha. Ma tulen ise pärast järele, hoiatas Astrid. Viimaks ilmus ka Janno köögiuksele. Kas kalja ka saab? Ma tahan juba juua. Saamu, meie kali ununes hoopis, seal oli hea poiss, mine ise keldrisse, too üks pudel üles. Aga lahti, ära tegema hakka, seda peab ettevaatlikult proovima, muidu purskab järsku kõik välja. Jännu õiendas välisukeses netel kallal, ta jooksis kiiresti trepist alla. Juba siis, kui Astrid tuli kööki emast maha jäänud moosikaussi tooma, oli ta tagasi koos vanaaegse tumepruuni õllepudeliga, mille kaela külge kinnitatud portselankorgi all oli villitud vanaema kääritatud leivakali. Teeme selle ettevaatlikult lahti, siis saame kiiresti sööma, ütles Astridi. Võttis pudeli enda kätte. Lõpuks jõudis kätte aeg küünlad põlema panna ja mul oli hea meel, et neist küünaldest, mis tema kohale sättis, oli ainult paar tükki vahepealsete tundide jooksul kaldu vajunud ja ema otsis neile uued kindlamad oksad. Teised jäid kõik sinna, kuhu ta oli nad pannud. Panema, tuli köögist käsi pesemas ja võttis koha sisse tugitoolis ahju lähedal. Täna on tuba ikka väegade mõnusalt soe, nentis ta. Tööle hakkavad kohe soojust veel juurde andma, tähendasema Nino vanad kondid, juust, seda tahavadki. Janno oli palav, pigem erutusest juba alates seaprae järel, söödud magustoidust vekitud õuntest ja proovidest ning pärast seda pakutud suus sulavad safrani saiast oli Janno muutunud lapseks, mis lapseks. Ainult et sellel lapsel ei olnud vanust. Ta ei olnud ei viiega, seitsme aastane ka mitte kolmenega üheksane mis polnudki enam nii väga laps. Ta oli need kõik koos. Täi tükkinudki tikku tõmbama ja küünla tahtiliselt läinud, noh või tuli ümberringi toimuvast nagu lummatud, jälgis ema tegevust. Justkui oleks mingid kirjutamata reegel, et esimesed kuuseküünlad süütab ema. Järgmistel päevadel on kuusk juba rohkem tema valduses, siis korraldab tema millal midagi teha ja võtab kõigest osa. Oh kui ilus, oh kui ilus, ahetas vanaema oma kohalt, kui kõrgematel okstel paiknevad küünlad kõigepealt süttisid. Janno istus diivanil ega öelnud midagi. Aga tema hing ütles sedasama. Kui kõik küünlad põlesid, kustutati laetuli ja tõeline jõuluime oligi käes. Emad ei vaikselt kusagilt peidupaigast kingipakid ja sättis need hämarasse kuuse alla, kohe pärast seda tegi sama. Janno võttis oma kirjutuslaual olevast kapist ühe õige tillukese ja teise keskmise suurusega paki ning paigutas need teiste vahel. Jälle on aasta möödas ja see kõige ilusam aeg käes. Ei lina lootnud, et ma seda veel kord näen, küünalde valgus on lausa jumalik. Nüüdsel ajal panevad mõned selle asemel elektriküünlad, aga minu meelest ei saa päris küünalde vastu. Demiski jäänu taipas, et vanaema ütleb oma jutuga teda, ta oli juba eelmiste jõulude ajal ühe klassikaaslase juures kuusel kogu pimeda aja põlevaid värvilisi elektriküünlaid näinud. Ja ajas enne jõule emale peale, et ka nemad niisuguseid ostaksid. Ema polnud siiski vedu võtnud, kuid Janno lootis, et järgmisel aastal on temal unimisel paremad tulemused. Vanaemale oleks ta hea meelega vastanud, et üks ei pea teist segama. Kui päris küünlad põlema panna, saab teised kustutada. Praegu ei tahtnud Janno selle üle vaielda ega üldse suudki lahti teha. Kobinud tagasi diivanile oma kohale ei pööranud ta pilku küüneliikide ja nende peegelduste säras sädelevat kuuselt. Tea, kas tuled tänavale kah paistavadki siis vanaema? Oh, eks nad paistavad rühmas ema, kelle mõtted tundusid samuti mujal olevat. Jõuluajal väljas liikudes näeb mitmel pool tubades küünlaid põlemas. Nojaa, nüüdsel ajal pole sellepärast karta, arvas ka vanema. Ja annal oli ähmaselt meeles, et siis, kui ta õige pisike oli, tõmmati küünalde põletamise ajaks aknale külgkardinad ette. Seda ei tehtud enam juba palju aastaid Eesti hoovi väravas oleva bussipeatused too oli nende akna taga küllaltki palju saalimist. Kui külgkardin oleks ette tõmmatud varjanukse vaate lumemütsiga andvatel puudele, mis paistsid hämara toa küünlavalgus päris hästi ja andsid jõulumeeleolus oma osa. Janno mõtles rongis ja las kõik näevad. Nõnda nagu kooli minnes, valge särgi selgapanek oli seegi üks tilluke võimalus näidata oma teistsugust meelsust. Nüüd, kui söögid söödud ja laud saanud tõks jõuludega sobiva punasekirju laudlina, istus ema samuti diivanile, Jannost veidi eemale. Otse Janno ette jääva laua keskel seisis taldrik šokolaadi, kondlekkide, apelsinide ja ema küpsetatud liivaküpsistega. Ta oli juba mitu korda käe taldriku poole sirutanud ja kommi või küpsise. Sama oli teinud ka emaga vanaema ainult ühe korra, mainides selgi puhul, et tal olevat kõht sildist ja praest nii täis, et juurde ei mahtunud enam mitte midagi. Ei anna, ei saanud jätta lift ahvatlevat kompliki võtmata. Ta voltis teekonna kommi rongivaguneid kujutava paberi hoolikalt lahti ja silus koos hõbepaberiga sirgeks. Tõsimeeli oli ta kompvekipabereid kogunud ammu-ammu kooli elikuna kuid ilusa pildiga paberitüki oli sellegipoolest kahju kohe kokku kegaardada. Lapsemeelsusest polnud kuigi kaugel ka Enn diivani teises otsas mõnusalt istuma sättinud aastrit. Ent tema lapsemeelsus segunes veel teisegi sügavalt juurdunud meeleseisundiga, mille erinevuste ise enamasti tajunudki nõnda, et need võisid edukalt koosta tundeid paisutada. Too teine oli väikelapse ematunne. Kui Janno laskus oma meeltes kolme kuni üheksaaastase lapse tasemele, langes Astrid nii kaugele ainult pooleldi, kuna teise poolega oli ta sama vana pesa. Mune hoolitsev ema. Oma istekoha oli ta valinud selle järgi, et saaks sealt kohe kiiresti püsti, kui mõni küünal hakkab kuuseoksa kõrvetama. Janno oli sel aastal õige oskuslikult küünaldele sobivaid kohti otsinud. Ainult paar üksikut oli tulnud paremasse paika kida ja tulemus lubas asteroidil ennast oma kohal päris kindlalt. Tunde. Võis mõtted liikuma lasta, silmad olid ju enamiku aega nagunii kuusele suunatud. Aeg-ajalt silmitses, ta ei andnud, kes pistis lühikeste vahel aegade järel suhu ühe kompveki teise järel. Siiski mitte kugistades, nagu ta Astridi mäletamist oli teinud päris väikese lapsena vaid justkui endamisi kaalutledes täie teadmisega. Täpselt samamoodi nagu Astrid ise, polnud ka Janno veel punast Moskvat puutunud. Ehti loomulikult maitsesid nii talle kui ka Jannole just need kommid kõige rohkem. Ka Janno paistis olevat ära tabanud, et kus on tihtipeale suurem mõnu kui millegagi The saamini. Ent väikese lapse tunnuseid olises komplekite Puginises ikkagi ja poja kõrvalt jälgimine ei valmistanud astridele sugugi väiksemat naudingut kui põlevate küünaldega ehitud kuusk. Samal ajal kippus ka oma lapsepõlv hingekanalit mööda ülespoole. Sellel sunnil alustas Astrid esimest laulu kolmest toast viibiast, ainsana oli tal hea lauluhääl. Häbeneda polnud kellegi ees. Läbi lume sahisevad sõidab saanike, aisakell teeb tilla tallaiili armsasti. Janno vaatas ema poole. Talle meeldis laulmine, kuigi ise ei pidanud ta karvavõrdki viisi. Ja maigutes sellepärast vaevalt suud küllaga hakkasid Hilda huuled sõnu moodustades liikuma. Tema oli samuti kunagi päris hästi laulnud, aga aastatega olid häälepaelad kähedaks, kriipivaks kulunud ning sõnadki ei seisnud enam meeles. Hilda laulis pigem hääletult oma nina all. Kuid vaimus laulsid nii anno kui ka tema igati kaasa. Seda astrid teadis üks laul lõpetatud, alustas ta uut. Temal olid sõnad hästi meeles, suurem osa lapsepõlvest saati ja mõni Janno kunagisest kooli laulikust. Need polnud vaja kusagilt silmade Kareerida. Kui mõni salm jäigi vahelt ära, polnud sellest suuremat lugu. Küll on kena kelguga hangest hääl. Oi-oi, kelguga õnnest. Ta laulud haarasid kõik tajude endasse ja muidugi aitas sellele kaasa 14 küünlaleegi pea ärelematu põlemine. Jõuluõhtu oli ikka Veseni pikenenud lapse põlvuma, Köige sunnimates meeleoludes. Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su aks. Sindi jõuluks metsast tuuakse ja küünlad külge paneks. Sama võis laulda ka saksa keeles.