Autor Madis Aesma. Pastor ja kurat. Loeb Kaspar Velberg. Pastor Janar kustutas küünlad ära, tõmbas jope selga ja hakkas koju jalutama. Oli Rammuta päev, mil kõigi elusolendite suurim soov on kas sulgeda silmad oma orus märja mulla pinnal või vedeleda sohval piieldas uimase pilguga paari viimast lahendamata jäänud sõna. Läinud nädalavahetusel leherist sõnast. Kirikusse, kus teenistusel polnud kedagi käinud jäi hõljuma niiske kopitanud vaikus. Vaid mõni iidsel ajal seinal ajated gypsy Ebe võttis jõu kokku, rebis end pühitsetud müürist lahti ja langes sureliku paganana laut põrandale. Põrand oleks hea meelega koguduse jalg, jalg riiksunud, häält teinud, hüüdnud, et olen ju minagi siin olemas ja vaevlen osana teie teenistustest. Aga mehed-naised, kes olid kunagisel põrandal viltide kummikute ja kirsadega kõndinud olid nüüd suurelt jaolt ammu kirikaeda kantud ja mulla rüppe lastud. Helbed langesid ja põrandaid Kõsanudki nende tühiste peale vaid mädanes vaikides edasi. Põrand kriiksus noil päevil harva. Janargi oli luidra võitu keskealine mees, kes astus laudadel tasa, kui mõni lummutis või haldjas. Pühakoda tõmbas endale pääle vaikiva hallikasmusta sametteki ja jäi vaiki. Kui kedagi hoones pole kas siis on hoone üldse olemas, küsis põrand endalt. Ja arvas röödingerlikult, et ei pruugigi olla küll. Janar kõndis aga läbi pruunikashalli maailma, kus elemendid olid pähe võtnud vaata et kõik korraga vedelasse olekusse üle minna. Kes gaasist, kes tahkisest. Vetlirtsus saabastesse vesi 100. prillidele ja nirises sisse krae vahelt. Ka kaenla alla, kuhu Janar oli pigistanud Selveri kilekoti piibliga. Katsus vesi end pressida. Oli oktoobri lõpp, nagu sellest vähe olnuks, tuhises mööda maaliinibuss paar üksikut peaaegu mumifitseerunud vanurit akeners istumas ja pritsis Janarile kakaokarvaloigust veel asumet külje peale. Jupp lausa tilkus veest. Janari lasknud end siiski sellest suurt heidutada. Kodus ootasid positiivsed toimingud, oli ju täna tema sünnipäev. Naisele oli enne kõlistatud, laual ootab ahjupraad. Sõbrad, linnast tulevad samuti läbi. Kas Aun pidi kütte minema? Ega siit ilm ei tähenda, et ei võiks paari semuga koos istuda ja meenutada usuteaduskonna aegu. Pastor kõndis maha vaadates aga vaikne rõõm oli hinges. Katsus astuda loikude vahele, hoides samas kogu aeg ühepikkust. Sammu. Linnas oli Janar nii teinud tänavakividega, kui ta veel väike poiss oli. See geomeetriline kõndimine näis kuidagi õige olevat. Pastorihärra kraaksus ühtäkki keegi, Janar pilutas silmi ja tõstis pea. Kas sa näe? Sepa Aadu peaaegu kokku kukkunud piimapuki ülistus kurrat. Janar ei osanud kohe mitte midagi öelda. Aga ei tundnud ka mitte hirmu. Jäi pervele seisma, paotas korraks suu mõeldes midagi öelda. Aga miskit ei tulnud pähe. Ja pani siis jälle kinni. Ajas selja pisut sirgu. Palju on sünnipäevaks kägises, kurate, keerutas osavalt sarvi peas lõi sabaga pauhti vastu piimapuki, nii tükkideks, lagunes. Kurjuse kuningas tõusis seepeale õhku peeretas välja väikese väävli pilve ja jäi sellele mõnusasti külitama. Kui Sovale. Aitäh ei osanud pastor midagi muud öelda. Tagane, saatan ei tagane. Tulin sulle külaliseks jaures värdel. Kingitus kaasas? Mida sul peletisel mulle kinkida? Konsovi praalis kurat nagu kuldkalal ja nagu kuldkalal voi hõbelinnul või pronkssõduril valise, aga soove on kolm. Pastor ei osanud kosta Aade kaud Mida sa sellisel hetkel soovid? Vastsed 500 pealist kogudust, kasti Urkwelli, seda, et stabika vardad autol ennast ise ära raviks. Ei usu, ütles Janar. Kao minema ja tegi ristimärgi. Kurat, tõmbas näo krimpsu, väljutas veel ühe pahvaka hirmsat peeru, niiet kaks kanakulli taevast teadvuseta alla kukkusid ja lasi sarvidel veel suurema hooga peas pöörelda. Vaatas sõda, surelik, hüüdis ta. Saab arvab, et ma ei suuda miskit. Ja ühtäkki lendas üle laotuse enne möödunud maaliinibuss. Aga nüüd oli see juba hoopis roosat värvi ja seest kostis muusika. Mumisitseerunud vanurid olid justkui uuele elule ärganud ja kiljusid ärevalt akende ääres hüpeldes. Saatjaks käis imelik tümakas. Kas tõesti nüanssi hellalt hoia? Mind? Võis olla küll. Buss kadus horisondi taha või mis horisondi mõnesaja meetri kaugusel mähkusse suvalisse hämusse. Vahigus, imestas Janar. Kas tõesti niisama ja niisama ütles kurationilpsas keelt, mis oli kaheharuline ja lillat värvi. Audvana. Kas sa kujutad, mõtles Janar? Ei saa nii äkitsi, ütles ta siis saatanale. Kas pikendust saaks? Saadaksin SMSi või e-kirja teel? Kuratlasi jälle käraka peeru ja röögatas, niiet Janaril põlved nakkusid. Küll mustakuuemees sünnipäeva pool saab aga olgu enne kukla soov saadetud. Kuhu küsis Janar go-go kooke, muidugi kärgatas vanad ühi kukkes uued Gmail punkt com. Käis hirmus pauk. Elektriliinid nakatasid pooleks ja põrguline haihtus. Vihma hakkas veel ägedamalt sadama. Pastor seisis kohal minutit viis ja hakkas siis koju kõndima. Nüanssi, lugu peas, kõmamas. Kolm soovi. Buss lendas. Ahjuliha ja kartulid olid maitsvad silt oli selge. Kaukkuja ülleri toodud nanopruulid päris head. Saun oli mõnus. Aga sünnipäevalaps oli terve õhtu kuidagi hajevil. Sõbrad jäid lausa mällu. Üllar uinus sauna eesruumis Uku kadus kusagile küla peale. Aga pastor nuputas. Uus kogudus peab olema küll üks soov, mõtles ta üksi, lei, kes leiliruumis istudes. Palju ei saa ka tahta. Äkki väike lotovõit, viis tonni ja midagi peab olema ka ilmalikele karistuseks, et nad ikka alandlikud oleksid. Jumalat on vähe, kurjuse keiser juba käibe kehtestab. Armu on küll ja lodevus taga, hirm on ikka sellesse ilmaga vaja. Hirmu läbi. Imede. Janar tõmbas saunalina ümber läks üles tuppa ja logisenud Gmaili sisse. Lugupeetud kurat. Esimene soov, 500 liikmeline kogudus. Teine soov, viis tonni lotovõiduna. Geno sobib Bingoga okei. Kolmas soov. 100 kui päev läbi meie külalekonni pähe. Hirm viibaubaklikkusele. Pastor Janar. Seepeale kobista magama. Järgmisel päeval ärkas Janar telefoniga õlina peale. Halloo, kostis teiselt bot tuttav hääl. See oli Vambo hea tuttav, kes oli ka kirik lahoidja. Meil vajus just kirikus põrand läbi. Siin on pool 1000 inimest või enam. Kõik soovivad õnnistust. Kogudus on ellu ärganud. Sinu sajad inimesed, pooled on keldris, mõnel vist ribidki sees. Janar tõmbus näost valgeks Naine alles magas. Janar sakutas teda õlast. Mess mähises naine. Mis numbrid panid genos? Küsis pastor ärevalt. Samad, mis ikka, ütles naine ja vajus tagasi unne. Viis tonni mõtlesi anariad, nägu läks särama. Ta tõmbas dressipüksid jalga, kiirustas esikusse, tõmbas jalga kummikud. Tuleks nüüd veel konni ka. Väljas ladistab vanamoodi. Mingeid kahe paiku, eksid, polnud kusagil. Janar tõmbas ukse lahti ja pidi siruli käima. Sellist kanget alkoholi lõhna polnud ta tundnud, sest ajast, kui usuteaduskonna väljasõiduseminaril Urvastesse paha kursavend talle viina täis kilekoti pähe tõmbas. Paar piiska tuiskas habemesse, mõned suhu ja mõned silma. Küll maitsesid hästi. Conni mõtles Janar. Sajab kikkonni, bee lõi aistivist. Horisondil sõitis naabri Urmas rattaga meeleheitliku joobunud karje saatel kraavi. Eesti novell, sari 100-ks aastaks.