Tere, kaunist päeva. Kallis raadio, kahe kuulaja. Alustame selle aasta kõige viimast reispassi rännakut. Praegusele valguse vabale ning paljudele ka töövabale ajale iseloomulikult võib selle hetke pühendada mõtisklustele reisimiseks, mitte ainult. Juh mööda suusanõlva alla vererõhk ja adrenaliin punases vaid rändamiseks ka veidikene enda sisse. Sest ma olen ikka mõelnud ja öelnud. Hea reis on see, mis erutab lisaks silmadele ka teisi närvilõpmeid ja meeli hinge ja südant. Mina olen igatise tõrkin ning puhtjuhuslikult on meie mõtteline nööpnõel täna samas riigis, kus eelmisel nädalal nädala saates nimelt Mehhikos. Kuid lisaks sellele, et Mehhiko on suur suur on ta ka väga sügav maa. Ja kultuurikiht on seal rohkem kui. Ning minu tänane vestluspartner kannab Mehhikot või veel täpsemalt ühte sealset piirkonda Chapase ohaka osariiki. Sügaval südames juba üle tosinakonna aasta. Tema nimi on maris tilk ning viimati tegime Marisega saadet umbes täpselt kolm aastat tagasi jõulude paiku. Siis istusime, mikrid rinnas ja klapid peas, mas unte rannas, Ohaka provintsis, Vaikse ookeani ääres, päike koroona kõrval ja ookeane laine taustaks loksumas. Tere tulemast saatesse maris. Tere. Me otsustasime, et viime täna kuulaja mõttes sinu kodukanti reisile aga teeme seda veidi teisiti. Mitte ainult jutustades toredatest ja vaatamisväärvaatamist väärivatest paikadest, sest sa oled näidanud seda maanurka paljudele kaasmaalastele ka minule mitme aasta jooksul. Kuid nüüd panid sa kokku veidi, kas ma ütlen alternatiivse maa reisikava, mida sa nimetad väereisiks. Sest seda väge ja vaimu on seal hakkas rohkem, kui korraga sisse jõuab ahmida. Kuidas me võiksime kuulaja siit kodumaise kuuse alt korraks mõttes mehhiko seedri palmi alla viia, et Mehhiko sügavus ja vägi sügavale hinge poeks. Me võime teha proovi ja, ja minna sinna näiteks kujutluses. Näiteks, kes saab panna silmad kinni ja ja ennast sinna ette kujutada. Võin ma teha käigu pealt sellise proovi. No nii Kujutame nüüd ette, et me lendame üle Atlandi ookeani ja jõuame Mehhiko lõunaossa, kus on ohaka osariik. Ja seal on sierra Maadre. Aga ikka, mis jääb? Nagu mägedevahelisse kaussi ja selle koha nimi on ja, või, või see on üks küla pool troopikas kuhu ei vii ükski tee. Seal ei ole autosid. Seal ei ole liiklust, seal elavad inimesed, kes räägivad Miche keelt. Üks paljudest ohaka Mehhiko keeltest. Ja maandume sinna keset metsa sellist pool, millist lopsakat rohelist, vihmametsa. Ja meie kõrval lookleb üksi jõgi, puhtaveeline ilus jõgi. Kus naised pesevad pesu. Lapsed mängivad teispool jõge, näeme rohetamas maisipõldu. Seal taga on meil kohvipõllud. Kohvi on juba küpseks saanud, inimesed koristavad. Me kõnnime mööda jõge ja ja selline hästi mõnusalt sooja null õhk on soe ja niiske. Meie Teele tulevad loomad, seapõrsad, kanad. Üksees, elan kuskil. Ja järsku. Kab tiputama vihma. Õrna. Õrna sellist lõhnavat troopilistes õites lõhnavad vihma. Ja see on nii mõnus, toob meid kohale. Ja me tunneme, kuidas vihm tibutab õlgadele, seal lõdvestab kõik meie õlavee, piirkonna tibutab seljale. Selg läheb mõnusalt kergeks, pinged voolavad koos vihma piisklatega alla maa, siis. Vihm tibutab näole otsaesisele nina ümbrusele, suu ümbrusele, põskedele ja kõik mu näonahk. Kõik peana kõrvade ümbrust läheb mõnusalt kergeks, pinged kaovad. Ja siis ongi tunne, et nüüd olemegi justkui justkui peaaegu juba kohale jõudnud. Siis tulevad vastu, ühed naised kohalikus rahva rahvarõivas tulevad ja häbelikult vaatavad otsa ja tervitavad meid omas keeles. Ütlevad midagi nii, millest me. Me ei saa aru, aga me saame väga hästi aru, et me oleme siia teretulnud. Meiega on kõik hästi, siin on turvaline. Ja siis korraga tunneme kuskilt kohvi lõhna. Me kõnnime mööda sellist savist punakaspruuni savi, saviteed. Tee on juba natuke niiske sellest vihmast. Ja, ja see kohvilõhn tuleb eriti mõnusalt kuskilt kuskilt tule pealt, keegi testib värskelt. Korjatud kohvi ja me näeme selles selle lõhna suunas. Et näha, kustkohast see tuleb. Enne kõnnime mööda künkaid natuke üle seal järsku näemegi eemal ühte majakest. Ja seal ees ühte naist ja ühte meest. Kahekesi nemad jahvatavad värskelt röstitud kohvi oma põllult. Meil on selline vana vana masin, umbes nagu hakklihamasin. Ja see on nii raske, et nad väntad seda koos kahekesi neljal käel. Et jahvatada oma kohvi ja ise omaette naeravad ja, ja räägivad, mis nad märkavad, meid. Lehtede vahele, ütlevad, tulge siia ja otsivad ruttu kõik pangeli, kõik ämbrid, kõik pingid, kastil, keera teistpidi. Ja me istume, pakuvad meile kohvi ja igale ühele nad kingivad ühe kotikese oma põllult kohvi, värskelt röstitud, värskelt jahvatatud, hästi lõhnav ja veel soe. Ja siis me hoiame seda seda kotikest peos ja vaatame neid. Vaatame, kuidas nemad 11 vaatavad, hästi õrnalt. Nad on elanud koos võib-olla 25 aastat, lapsed on juba suured. Ikka vaatavad 11 nii. Ja siis me mõtleme korraks, toome tähelepanu nendelt endasse. Küsin endalt korraks. Kes ma olen? Märkame, mis sõnad mulle tulevad pähe, mis sõnad. Ja märksõnad tulevad minutit. Aitäh ja kõik need sõnad millega ma iseennast iseloomust on, kelleks ma ennast pean? Otsustan praegu, sellel hetkel siin jaovivee külas, selles metsas, ühe onni ees, kus mees ja naine jahvatavad kohvi ja ja naudivad kahekesi seda tööd. Ma jätan kõrvale kõik oma mõtted sellest, kes ma olen. Ükshaaval. Ja tunnen, mis tunne see on. Kui ma praegu ei pea mitte keegi olema. Ma ei pea mitte midagi teadma. Ei pea mitte midagi tehtud saama, kuhugi ei pea jõudma. Ja tunnen, kuidas hingamine on muutunud rahulikumaks. Tunnen isegi, kuidas sissehingamise ja väljahingamise vahel on väike paus. Väike ruum. Siis ma märkan, kuidas ka mu mõtete vahel on ruumi. Ühe mõtte lõppemise teise algamise vahel on väikene ruum ja sellesse ruumi. Ma saan nüüd luu selle algava reisi. Maloon ruumi. Hinnangute vahele hinnangu ja hinnangu mõte ja mõttetunde ja tunde vahele. Loon kerge ja vaba ruumi. Ja järgneva luuajal. Ma proovin hoida seda ruumi ja kasvatada seda suuremaks, vabamaks ja kergemaks. Tee lendas. Kui ma ei ole mitte keegi. Ja ma olen siin reisil. Proovin keskenduda oma südamelöökidele ja kuulata järgnevat lugu. Ma no kust kõik Picelon siin Kotši ka chill Kallis raadio kahe kuulaja oleme koos Maris kildiga. Mehhikos vaatame lisaks poolega vaatame natuke kiikama ka sissepoole. Ma küsin natukene argisema küsimus, kus kohas me mõtteliselt oleme, kus kohas mehikas oleme. Lõunaosas ohaka jääb, on on Mehhiko üks lõuna osariikidest. Enne enne Chapast, mis on päris lõunas Guatemala piiri vastas. Ja see lugu. Ta ei olnud hispaania keeles, ma ei saanud ühestki sõnast aru, mida, mida see lugu meile edasi lumele Macotsiibidentsin seal niukse Naamatli keelend lugu, Naamati keel on üks enamkõneldud indiaani põliskeeltest siis Mehhikos ja mitu miljonit inimest räägib seda keelt. Ja, ja see on üks unelaul tegelikult see ütleb. Et puhka, puhka, mu laps. Kõik on sinuga hästi, ma hoian ja emban sind ja jääte. Minu meelest on hästi kihvt see, et et see on unelaul ja, ja see uinutab ja lõõgastab. Aga kui me tegime seda harjutust, siis mulle küll tundus, et et selle unelaulu ajal sai tulla hoopis hästi ärkvele. Ja see on üks huvitav asi Mehhiko puhul minu meelest. Et ühte teda lõõgastab ja teist poodi. Teistpidi jälle aitab tulla nagu teadvele rohkem kui ärkvele. Ma olen alati nii seda saadet tehes kui ka kui ka reisides mõelnud, et et olulisem võib-olla suurtest kividest kadunud kultuuridest on elu siin ja praegu see, mida sa näed, andsin endast kogenud hetkel see kultuur, mis on sinu ümber ja elus, sest sa ise oled ju ka elus. Elad ju praegu 2019, mitte 3000 enne Kristust, kuigi Mehhiko ajalugu ma saan aru, ulatub aastatuhandete taha. Aga ma küsin sult nii, et miks sa arvad või miks sinu jaoks Mehhiko sobib just selliseks sisemiseks rändamiseks. Ja sest nii nagu ma ütlesin, seal on midagi sellist selles kultuuris mis aitab meil esiteks rahuneda, lõõgastuda see, kuidas need inimesed omavahel suhtlevad. Hästi õrnalt lihtsalt sa vaatad ümberringi, kuskil ei ole tegelikult lärmi, isegi kui sa oled lennuväljal, mis on mai tea tuha kümneid tuhandeid inimesi täis. Hästi rahulik on olla ja, ja kui me oleme selles selles rahus ja lõõgastunud olekus siis me saamegi palju lihtsamini tulla nagu teadele sellest, et mis see praegune hetk on. Ja selle väärtusest ja see selgusele sellest, kes me oleme siis, kui me ei pea mingit rolli mängima, kui me ei pea järsku mitte keegi olema, saame identiteedid hetkeks kõrvale jätta. Ja see on mehhiklaste puhul ka kuidagi nii, et kuigi see on klassiühiskond, siis nad oskavad ka üksteisega suhelda. Ta olenemata klassist tähendab klassidevahelised nii-öelda suhtlused väga empaatiliselt, inimlikult mõnusalt. Et nad jätavad, ütlevad meile sellist head eeskuju, kuidas, kuidas see oma oma roll või positsioon kõrvale panna suhtlemise hetkeks. Kui nüüd läheks natuke konkreetsemaks, kuidas ütleme ma, kui ma reisin suga kaasa ja mul ei ole aega sinu kombel seal tosinkond aastat, eks ole neid tundma õppida kõiki neid keeli, neid nüansse kuidas, kuidas selline see ajaauk võiks või milliste praktikate või milliste kohtade või milliste, milliste teemade kaudu võiks see niisugune mõtteline aja auke seisma jäämine, minuni seisma jäämine minuni jõuda? Noh, ma ei tea, kui me räägime ühel hetkel näiteks kas või sellest samast higi telgist hakkame rääkima või, või on mingisuguseid mingisuguseid asju veel, et millise kivi otsas istuma läheksid, et saaksin aru, et, et ei pea tormama või et võib-olla vait ja nii edasi. Ja seal on küll mõned sellised kulminatsioonikohad sellel reisil nagu higitelk, mis on vana vana traditsiooniline rituaal üle terve siis vähemalt Kesk-Ameerika ja ma arvan, Põhja-Ameerikas ka muidugi olnud ja sellest me käime seda rituaali. Me kogeme siis Sappoteekide juures üleval mägedes. Aga, aga seal on ka palju teisi selliseid hetki ja kohti, kus me võtame aega olla kohal, me kuulame iseennast. Vaikust ja me teeme harjutusi, mis suunavad meid kuulama iseennast. Ka siis, kui me parasjagu jälgime ümbritsevat näiteks teel olles, näiteks suheldes inimestega, et tegelikult Julgustame sellel reisil inimesi igal hetkel igal hetkel kuulama seda oma sisetunnet, oma sisemist häält ja ka vaikselt siis minema üle nagu hinnangute andmiselt sellisele sisetundel, et kui mul tekib, kui mul tekib mingi reaktsioon selles suhtes, mida ma näen väljastpoolt või mingisugune probleem, et miks küll nii siin tehakse ja miks ma pean siin ootama või miks ta kiiremini või teenindustuleb palju ette, sest me läheme ikkagi sellise pinges olekuga. Meie ühiskonnas, kus kõik peab voolama väga hästi, täpselt õigel ajal. Ja siis, kui ei toimu siis siis tekib, tekib tegelikult see konflikt, aga väe reisi mõte ongi see, et me me saame jälgida neid oma reaktsioone ja miks meil sellised reaktsioonid on. Ja kuidas saame asju rahulikumalt võtta ilma hinnanguteta ja lihtsalt vaadata asju nii, nagu nad on tunda ennast ikkagi turvaliselt. Et, et kõik on, kõik on tegelikult hästi ja Mehhikos ongi tegelikult hästi, isegi kui me kuuleme igasuguseid asju. Korajale maisemaks tagasi võttes siis minu meelest siiamaani ja ma ei tea absoluutselt, miks see nii on, aga välisministeerium soovitab reisida HK piirkonda inimestel just Mehhiko mastaabis ja kui ma sinu käest küsisin, noh, ma olen seal reisinud, mul oli kaasas minu tollel ajal kuueaastane tütar, ma olen piisavalt kaine mõistusega inimene, et ma saan aru, kus ma olen ohustatud, kas ma ei ole ohustatud, me sõitsime seal igal pool või mitte kordagi ei tundnud. Et ma peaks mille millegipärast mures olema, et, et ja see on sinu kodupaik, räägi natukene sellest ka, miks, miks, miks riiklik struktuur eksib. Ma ausalt öeldes ei oskagi öelda, miks nad ütlevad, et seal on ohtlik, on, on, pall, on palju ohtlikumaid piirkonda nagu Kerro või, või siis Põhja-Mehhiko. Aga tegelikkuses on niimoodi, et oma kogemusest võin öelda ja sellest ka, mida kohalikud inimesed mulle räägivad. Edu ahaka Chapas on just kõige rahulikumad ja seal on mitu, mitu põhjust. Üks on see, et majanduslikult on nad. On need siis vaese kõige vaesemad piirkonnad. Et jõukate inimeste siis osakaal on nagu väga väike või kuigi looduslikult Annal kõige rikkamad jällegi need piirkonnad kultuuriliselt ka. Aga teine põhjus on see nendes osariikides siis ohaka ja Chapas, kus me käime, on hästi palju põlisrahvaid ja need maad on enamasti kogukonnamaad. Mis tähendab seda, et näiteks narkoäril ei ole väga võimalik seal kanda kinnitada, sellepärast et kogukonnamaid nad ise kaitsevad, hoiavad sinna isegi politseil ei ole asja riigistruktuuridele tihtipeale. Ehk siis korruptsioonivõimalusi on ka väga vähe. Ja sellepärast tõesti on vähemalt siiamaani olnud väga, väga rahulik. Ma ei ole loomulikult näinud midagi, kuulnud midagi, et oleks seal väga-väga hullu juhtunud, eriti meiesuguste reisilistega, kes käime ikkagi, me käime ikkagi väga turvalistes piirkondades. Kui nüüd läheks natukene konkreetsemaks, mingitesse hetkedesse kas me räägiksime sellest higi telgist natukene lähemalt, ma usun, inimesed sellest palju ei tea, kuigi eestlane saunarahvas minu jaoks oli see ääretult võimas elamus, ma sain nagu, mitte lihtsalt kehaliselt, vaid ka nagu mentaalselt, ma saan aru, et et võib päris kõrgele kaugele lennata, ilma et sa peaks. Ma ei tea siis manustama mingeid kohalikke väed, Aime või midagi sellist, et see võib toimuda ka lihtsalt puhtalt puhtalt kehaliselt, et räägi-räägi-räägi, mis on sinu sinu seos ligi telgiga, kuidas sa seda kogemust lahendad? Jaa. Higitilk üldse on, on siis selline koobassaun ta võib-olla nende pooleldi maa sees võib olla ka maa peale, et kas siis vitstest tekkidest või siis seal kohapeal põhiliselt ikkagi savist tellistest konstruktsioon. Ja siis kirjeldage natuke, võib-olla nendele, kes ei ole, kes ei tea sellest, et et ta on nagu vanavanamoodi saun, kuhu keskele on ümmargune, keskele on tehtud siis maa sisse selline auk või sügavus, kuhu tuuakse lõkkest väljast lõkkest kuumad kivid, inimesed istuvad ümberringi ümber nende kivide ja siis tseremooniameister juhatab seda kõike, juhendab seda protsessi, kus kividele, ehk siis nemad ütlevad vanaemadele. Kivid on need kõige kõige vanemad vanaemad, mis meil on kõige targemad, tuuakse vett ja siis antakse muid ande sinna taimi ja jaagu paali vaiku ja, ja, ja siis Meil on võimalus nende vanaemadega suhelda, küsida, paluda, tänada ja samamoodi saada siis ühendust. Jällegi selle kõige lihtsam, aga maaga õhuga veega tulega, et need elemendid, mis meil aitavad jällegi tulla iseendasse ja kuulata ikkagi ise ise iseennast ja küsida, kes ma siis olen, eks ju, kui ma jätan kõrvale kõik need, kõik need oma rollid oma maskid, oma kihid. Et kas ma siis olen midagi eraldi nendest samadest kividest, sellest maast, sellest veest, sellest õhust ja higitelgirituaal tegelikult sümboliseeribki ema uska emaüsas uuesti tagasiminekut. Et igikelts ise konstruktsioon ongi siis nagu maailma maaema kõht kus me oleme seal sees ja saame võimaluse uuesti sündida ehk siis uuesti puhastada ja saada nagu mitte kellekski selleks puhtaks hingeks ja tunda Ennast ühena kõigi teistega ja, ja selle ilmaruumiga esis sündida ja see on selline protsess, nagu sa ütlesidki, et ta ei ole midagi väga keerulist, seal ei tarvitata mingisuguseidki aineid. Ta ei ole ka mingi suur kannatus, tavaliselt ei tehta selliste üli ülikuuma. Aga ta on väga mõjus ikkagi ja mõjuv emotsionaalselt eelkõige ja nende jaoks nad teevad kohalikult seal ju iga iga kuu oma perele, naistele, kes kannavad lapsi, tehakse eraldi telki pärast sündi kosumiseks naistele ja üldse ravimiseks. Nii nagu meilgi on olnud saun. Et ta on tõesti väga suure tervendava toimega ja mina Igi telgiga, siis ma olin juba varem seda siin Eestiski tegelikult kogenud, aga aga need manuell ja lube Lupe, kes meid seal vastu võtavad, siis hakka Sappoteegi ravijad, šamaanid nendega. Ma olen niimoodi nagu peretuttav juba esimesest reisist saadik ja seal me käimegi kõikide meie reisilistega nagu, nagu oma pere juures nad on tõesti väga nii kohalikult kui ka ülemEhiku tunnustatud ravijad. Ja samal ajal väga lihtsad, väga lihtsad inimesed, aga hästi targad See üks, üks temas kallil temas kallan, siis ma ei teagi, kas Hispaania või või Linnovaatlikeelne nimi siis sellele hiidelgile. Üks laul temas kalli laul välja valitud. Kas äkki mängime seda praegu? Ja ja see see laulab. See laul on siis nendest kividest kivi vanaemadest, kui targad nad on, kui kaunid nad on ja kuidas need kivid laulavad veele ja tuulele, kui nad sisisevad seadeks. Ronisime higi telgist välja puhast puhast puhanuna, puhastununa. Baaris ma ikka olen mõelnud reisimisel, noh mulle ei meeldi see binaarsus, turist, mitte turist või tooma ei ole turist, ma olen rändur, blablabla, eks ole, et igal juhul sa lähed väljastpoolt tulev, et sa võid olla ka turist, aga lihtsalt mõtteharjutuse mõttes nagu, kuidas olla reisil vähem turist ja rohkem noh, kas just kohalik, aga vähemasti siis kauge külaline, et kuidas sina oma reisidel, kui sa vahendad inimestele seda maailma, kuidas, kuidas sa lood siis selle, et et meil nüüd ei oleks need need nii-öelda kohalike üle ülevalt alla vaatavad turistid vaid, kuidas me saame siis osa osa sellest maailmast, olla rohkem nendega. Lainas ja see ongi üks asi, mis tegelikult reisijuhina ka paneb mind mõtlema, et kuidas ma saan inimeste aidata selles selles olukorras, kui ta tuleb tõesti jätab oma tööd ja kõike ja ta on veel tegelikult poole jalaga kodus ja ikkagi mõtleb oma oma oma elu ja oma asju tuleb reisile, mille eest on maksnud raha ja tal on siin vähe aega ja siis ta on juba tegelikult nagu pinges, kas ta ikka saab kõik, mis mille eest on maksnud, kas ta ikkagi kas see õnnestub, kas ikka kõik on nii nagu kavas kirjas ja ta ei suudagi tegelikult siis tulla siia kohale päriselt, saada osa sellest sellest paigast ja sellest reisist. Ja siis ma olen teinud erinevaid harjutusi nendega ja, aga siis üks selline väike mõtteharjutus. Ma võin selle rääkida, et ma olen neile natukene kirjeldanud nende kohalike keelte ja kultuuri nagu mõttemaailma või, või mismoodi nemad siis elu tunnetavad. Ja üks väga spetsiifiline grammatiline teema on, mida võiks kirjeldada, sest see on väga huvitav Maia keeltes nimelt ei ole grammatilises struktuuris olemas objekti funktsiooni objekt. Grammatikas on siis see, mida me nimetame näiteks mõnetkelts akusatiiv x osastavaks käändeks. Näiteks kui mina olen subjekt, aga mind on juba objekt või mulle on kaudne objekt. Sina oled subjekt, sind on otsene objekt ja sulle on kaudne objekt, eks ju. Nende keeltes ei ole ei kaudseid ega otseseid objekte, tähendab, ei ole sellist vormi sõnades. On olemas ainult subjektid. Et see on väga huvitav, aga samas on need keeled tavakomplekt, et seal on kõik olemas, kõik väljendusvõimalused on olemas. Näiteks kuidas nüüd öelda sellist lauset, et ma ütlesin sulle, ma ütlesin sulle, sulle on kaudne objekt, sellist vormi ei ole nagu sul on, ainult mina jään ainult sina, eks. Kuidas te ütleksite selle sama lause sama sisuga, aga nii, et seal oleksid ainult subjektid, nii nagu majja keeltes. Lihtsalt et, et mõtis mõtelda selle üle korraks kas keegi pakuks midagi välja? Brežer mina nii, noh, ma proovin kohe tuua näiteks ma toon sulle ühe paralleeli ja maikast rastafaariusust, kus rastafaari usus ei ole, on jumal, on igaühe enda sees ja siis kuidas inglise keel on tegelikult mõeldud siis Babüloni või selle riigi siis nii-öelda allutamise keel, et väita, et, et kui ütled juuendai, siis sead ennast kohe madalamale seda teise ütlema, samal tasemel, siis nad ütlevad, aiendai sina, sina ja mina oleme mina ja mina, et me oleme kõik, kas ma ei tea, kas aitab mind praegu vastus natuke, et kui ma sellest sellest noh, okei, mina ütlesin mulle, mina sidusin mind kinni nagu niimoodi. Et ma ütlesin sulle, nina, sina, mina, sina õun ka nagu salaja proovin siin oma antropoloogi lingvistilised võimed kuidagi öelda panna ilma saate lõpuni filosofeeriks. Jah, aga ma ütlen siis et nemad ütlevad nii, mina ütlesin, sina kuulasid? Muidugi, ise on hästi lühikene lühikesed vormid, nende keeles kõlab kokku nagu üks sõna. Aga nii on Maya keldris ja ma olen kindel, et paljudes teistes maailma keeltes veel põlistes keeltes. Et see tähendab siis seda, et mõlemad oleme subjektid, mina ja sina selleks, et saaks toimuda ütlemise akt. Selleks on vaja siis mõlemad subjektid teeksid koos midagi, teeksid seda kooslust tööd ja, ja see ongi siis intersubjektiivne suhtlused, kui ei oleks olemas kuulamist siis seda ütlemist ka ju sisuliselt oleks olnud. Et selle pärast nad ütlevadki, mina ütlesin, sina kuulasid, et siis see sai, sai teoks. Et niimoodi on, on siis nendel kõigega muidugi mitte ainult inimestega taimede, kogu selle maailmakivide kõigega toimub tegelikult suhtlemine, nende jaoks on see kõik üks nagu tasand, et ei ole ülevalt alla suhtlust, sellist vertikaal joont, on see horisontaali on ja siis ma nagu tutvustangi neile seda perspektiivi. Et mismoodi meie ka sellel reisil võime siis kohelda kõiki teisi inimesi, kohalik, kõike kõike, mis me seal näeme, kohtame kui subjekti kellega meil on võimalus siis side luua, seda sidet luua saabki ainult nagu südamest südamesse ehk siis subjektide vahel, kui me võtame selle positsiooni, selle hoiaku, et meie oleme subjekt, aga meie kohtleme neid kui objekte siis toimub teistsugune suhtlus, tegelikult ei, ei ole südamlikku suhtlust ja ei saaga tulla sellist tõelist elamust. Sellest suhtlusest. Et jah, et tõepoolest on, on nagu huvitav mõelda, et, et see annab hoopis teistsuguse teistsuguse võimaluse reisida. Kui me ei, ei mõtle siis sellest, mis me seal teeme nagu teenustest, eks ju, et ülalt alla, et ma nüüd ostan, mina kui subjekt ostan mingeid teenuseid teenuste hulka, Orgolmi inimene nagu ütleme ja nemad teenindavad meid ikkagi väga südamlikult lahkelt, hea meelega naeratades. Nad ei ütle midagi meie paha tuju peale, ütle midagi selle peale, et meile otsa ei vaata, et me täna vahel, et me ei tervita, et meie, ütle palun. Aga lihtsalt meie ise kaotane mehe ise kaotame tegelikult selle reisi läheme kuhugi ja tegelikult polegi käinud, kui, kui, kui me võtame selle vertikaalse ülalt alla, subjekt objekt toodab. Ja, ja et see on, see on, see on väga-väga huvitav viis tegelikult kohaliku ilmataju, tundes siis natukene häälestuda sellele nende kultuurile ja nende maailma mõistmise viisil, et siis see, see aitab, aitab kaasa. See on väga ilus mõte, kehtib igasuguse, igasuguse reisimise puhul ma ise ka tunnetanud seda või. Kas ma ütlen, me mõlemad sinuga teeme, teeme, teeme oma tööd. Mulle meeldib mõelda nii, et küll raha eest, aga mitte raha pärast, eks ole, et mitte keegi ei saa osta elamust. Loomulikult sa pead raha maksma, et kuskile kohale saada, eks ole, lennuki lendu tasuta. Aga, aga, aga selle reisielamuse saab igaüks endale luua ise seal. Ainult need eeldused, mul õigus. See ongi, sest ega ega selle eeldus ongi see, et seal, et sa võib siis nii-öelda maakeeli, et hoiad oma südame lahti, see ongi see, et ma kohtlen siis teisi subjektintena ja olen teadlik, et et ma saan inimestega ühendust ikka nii, kui ma neid kohtlen inimestena ja mitteteenindajatele näiteks. Et, et see ongi nagu see, see koht, kus ma vahel olen mõelnud, et et ühel hetkel näiteks kui me läheme ikkagi väga kramplikult, hoides kinni oma õigustest ja oma nendest ja oma seisukohtadest ja miks nii peabki olema siis ühel hetkel võivad meile seal meid vastu võtta. Vaat inimesed võõrustajad öelda vabalt, et aga kuuleta. Ma ei tea, ma ei tahagi su raha, vaata ise, kus ööbid, vaata ise, kus sa süüa saad. Tuli noh, ega see, et keegi meie raha rõõmuga vastu võtab, siis ma selle eest võiks olla tänulik ja öelda aitäh, eks ju. Et see tänutunne on see, mis avab tegelikult automaatselt ju südame automaatselt tekib subjekt subjekti suhe ja automaatselt on ka elamus ise, kui midagi pole tegelikult nagu juhtunud. Mingit erilist sellist hurra kohta, aga lihtsalt vaatad inimesele silma ja teinekord juba sellest piisabki. Ja ladinaameeriklased on Mehhikos, nii palju kui mina tean, igal pool Ladina-Ameerikas, nii kui sa, nii kui sa seda teed või nii, kui sa nagu julged toetada sellele elule ja kohalikule kultuurile ka võib-olla raskes olukorras, kus asjad ei läinud nii, nagu sa enda vaimusilmas lootsid siis tegelikult see elu kohe toetab vastu ka suvelast, kohe nagu saad vastu nagu heas mõttes, et nii kui nii kui sa lased ennast nagu nagu lõdvaks ütled, okei, et noh, et main mulle pidanudki äkki mulle peagi sooja vett tulema, dušiste, siis sa saad mingi teise asja kohe vastu lõugu, et minu meelest. Kas me võtame ühe väikese mõttepausi, kuulame minutise päikeseloo muusikate loost poeblas maias. Ja see on, see on tulest. Aga samamoodi võib mõelda päikesele, et see on traditsiooniline, siis lugu, sihuke autentne salvestus, ma saan aru, et on, on väga ilus kuulata ja see on siis Jukateegi maia keeles maia keeli on ju kümneid. Ja see on siis kõnel. Seda kõneldakse Yucatani poolsaarel. Koones kujunes Tuula Klee kooneldullaad Lescuelee kaane Skoone palale. Söök, tuubi Yokogi kaane Skoone spaalale, söök, tuubinuia. Ta maris, kui mõned ikkagi natukene provotseeriksin sind niimoodi, et räägime siin spirituaalsus reisimisest enda sisse vaatamisest ja räägime suuri mõtteid, et mismoodi ikkagi see Mehhiko, konkreetsemalt noh, ma võin ka kaminas, jooga võeti maha panna näpuotsad kokku ja hommi laulda ja mõelda suuri mõtteid, et mismoodi ikkagi seal Mehhikos sinu reisil sinuga kaasas olles see mehhiko vägise mehhiko kultuur siis minuni sisse imbub. Saab muidugi teha siin ja praegu ja igal pool. Aga, aga võib-olla meie jaoks, kes me seda reisi sinna teeme? Väe väärisid olemine pole rohkem kui väär inglitesse istumine või mediteerimine on ikkagi see reaalse praktilise igapäevaelu vääringi tegemine siis igapäevastes asjades, kui me seal ringi käime ja kui ja kuidas ja kui palju me avame ennast sellele kohalikule ja tunneme huvi selle vastu, kuidas nemad seal džunglites ja mägedes ja ookeani ääres ja, ja erinevates indiaanikülades ja linnades maailma näevad ja mõistavad. Ja, ja kuidas see meie meie maailma avardab. Aga vähe kohapeal, et kui me ütleme, mõtleme juba nii, et, et mis see, mis see vägi, eks ju on, et kui, kui seda pidada, siis selleks elu loovaks algeks allikaks, mis on ka kõige loomingu allikas inspiratsiooniallikas ja mis on kõiges olemas kogu aeg eksi, muutumises varjatud, kus aga aga selline igavikuline alge siis mulle tundub, et Mehhikos just tänu nendele vanadele kultuuridele, põlisrahvaste osakaalule, seal on on, on nagu nagu ühendumist või teadliku selle väekoha või keskpunkti otsimist hästi palju kultuuris sees ja see aitab ka meil seal endaga ühendust saada selle pärast. Aga aga loomulikult need kohalikud inimesed, kellega me sealt suhtleme, meie võõrustajad, meie perekonnad, meie autojuhid juba nendega vesteldes tuleb välja nii palju sellist, võib öelda väekad. Et ma võin tuua ühe näite. Meie autojuht Carlos, seal Chapase džungliretkel ja tema on hästi lihtne majja mees. Sel talli keelt räägib ta oma tsetalli keelt ja, ja ta räägib küll hästi hispaania keelt, aga ta ikkagi siis nii-öelda räägib vigaselt, ehk siis tõlgib oma keelest otse mingeid konstruktsioone hispaania keelde. Ja see võib tunduda naljakas, aga minul on see väga huvitav. Ja ma tõlgin siis seletan ka meie meie reisilistele, et näiteks üks selline majja majja mõtlemises olev nähtus, et, et meie kuidas, kuidas nad räägivad siis kogukonnast või mida tähendab üldse sõna meie nendele. Et, et see on selline selline asi, kus, kus on võimatu nagu eraldada kedagi, kui ta teeb midagi teisiti. Nad ei juba loomupäraselt oma mõtlemist. Sest nemad ei eralda kedagi kogukonnast. Kui ta on teistsugune näiteks siis ta ütlebki näiteks nii, et tänapäeval mõned meist väga ei sallime teisi. Ja ta ütlebki nii ei salli, sest tema keeles ta ütleb nii. Tal on võimatu öelda, tänapäeval keegi meist ei salli, sest siis ta oleks justkui nagu eraldi nemad on need, kes ei salli, esin meie, kes me väga sallime vaid ei on, on kõiksuguseid, mõtteid, kõiksuguseid, suhtumisi, aga me oleme siiski meie. Ja see on midagi väga huvitavat, mis on nende jaoks loomulik, sest nad mõtlevadki nii. Loomulikult. Mis on ka üks üks väga kõva väe kraavis, ma ütleks niimoodi, Mehhikos on see ikkagi kõige tavalisem, kõige kõige lihtsam viisakus selles mõttes heasüdamlik, heatahtlik viisakus, kuidas nad ikkagi tervitavad, kuidas nad tänavad ütlevad, palun tahad mööda saada, siis palun mööda, kuidas nad on tõesti avatud ja lahked, et see on, see on üks tõeline selline vääreisi väekas, Osama, ütleks, mida, mida tasub. Tasub sealt otsima minna. Et Mehhikos on, on palju, on palju seda, mis tuleb vääriisil kasuks. Kuule, hästi, kiirelt? Jah, kuigi see ei ole kindlasti mingisugune ühe minuti jutt, aga sul on endal ka seljas praegu selline väga tore värviline surnupealuuga särk ja Mehhikos on need surnupealuud on igal pool sümbolina värvilised, neid on portselanist, need on särkide peal, need on lippude päeval igale poole joonistavad neid, kuid et mismoodi on Mehhikos ehitlastel või siis maiadel suhe selle surma surmakultuuriga. Ja Mehhikos see nende vana surmakultuur sarnaneb hästi tegelikult meie oma siin kohalikele meie meie põlisele tuurile, et surm ei ole mingilgi. See on lihtsalt üks etapp. Jaa, jaa, ei suhtu surma nii tõsiselt, see pole esiteks mingi selline tabuteema mida lastele väga ei räägita ja üldse väga ei räägita, vaid surm on igapäevaselt igal pool nähtaval. Sealt ongi pealuud, mis on kaetud lillede õitevärvidega ja surma üle visatakse nalja, sest ta on oluline osa elust ja sellega nad nagu avaldavad austust surmale ja surma jumalustele. Et justkui nagu see tunne on, et et mida lähedasem on see suhe surmaga, seda elusam on elu. Ja, ja ei, see on väga mõnus mõte, millega lõpetada saadet, millega, millega millega minna vastu uuele aastale, aga korra veel sinu teele sellel reisil jääb mägesid, džunglaid ja merd ja ookeani ja, ja oled mullegi seda kõike näidanud, ma küsin ikkagi sellise isikliku küsimuse, kui sa peaksid valima ühe nendest, noh, ma ütleks, paikadest vist vihjetest on, seal on seal mägi on see ookean, on seal džungel, on see mets, on seal mõni püramiid, mis on sinu sinu mehi, kas see kõige-kõige hingelähedasem, nii-öelda looduskeskkond? Raske öelda, aga võib-olla ikkagi see mägede männi sealsamas, kus me käime Lupe, Manuel juureski telgis ja ja tõesti, kus on näha need seitse kihti mägesid, eksime päikseloojangu ja kõik need värvid. Ta on küll värskem, sihuke kargem, jahedam õhk seal, aga see igal pool maailmas on ju nii, et mida kõrgemal siis merepinnast, mida eraldunum? Paik, seda, seda säilinud omad on need vanad traditsioonid ja mind, see kõik see kogu see maailm köidab, huvitab, et need kohad on tõesti ja kodused ka, sest seal on see, see õhk on kodune, see lõhn on kodune ja isegi tule ääres istumine igapäevane, et see on väga kodune. Ja mind vist praegu väga mõttes tagasi, ma mäletan selle koha nimel salphase del passifiko tasub umbes kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast, on mul õigus ja ta on ehitatud sellise väga järsu nõlva peale, seal ei ole mitte ühtegi lamedat kohta välja arvatud, mis on raiutud siis raiutud siis selle kalju või nõlva sisse ja, ja kui ma seal männimetsaga õhtul istusin omasele pungalee, seal kamin põles toas, sest ma mäletan, kuidas tulid suured õhulained ja tulid niimoodi alt, tulid niimoodi pimesi täpsusest. Hakkasid tulema seda männimetsalatvade veeresid must üle nagu mingid mitmesaja meetri kõrgused ookeanilained lihtsalt tuule lahined metsas, et see oli nagu väga-väga-väga-väga võimas, minu jaoks, hoolimata sellest Ta ise olen rohkem sihukeste soojade kohtade lend, kus saab öösel T-särgiga ringi käia. Ja, ja, ja ja kas ma võin öelda midagi lõppu veel, mina ütlesin? Et me oleme rääkinud sellest intervjuu, objektiivsus, Eesti sellest higi tell kihtimises sümboliseerib, et lihtsalt, võib-olla see, et et Mehhikos ma olen ikkagi ja saanud aru, mis on nende vanade kultuuride kui suur sõnum meile tänapäeval või see tähtsus tegelikult, mida nad on hoidnud ja kannavad oma oma igapäevases praktikas ja suhtumises just ellu ja loodusesse on see, et, et nendega suheldes tundub, et tõesti ainus päris tõeline innovatsioon võiks olla tänapäeval hakata ka mõtlema maast ja keskkonnast kui elusolendist, kui subjektist nagu iseendast. Et et see on see, kust võiks tulla tegelik mingisugunegi muutus. Suur tänu maris et võtsid neid kaasa, andsid meile ampsu Mehhiko võluväest kel huvi veidikene rohkem selle rännaku kohta teada saada ning Marisega ühes minna, võite kirjutada otse Marisele. Mariskilt ät Gmail punkt com. Või ka minule Ivot Amazonas poee. Marisa ja minu Mehhiko ookeani kaldal valminud saade. See oli 11. detsembril 2016 on järelkuulatav koos kõikide reispassi rännakutega, igas podcasti programmis raadio kahe kodulehel ning raadioga häppis. Nagu maris ütles, kui poleks kuulamist, poleks ka ütlemist. Seega tänan ma teid kõiki ja igaüht, et olete olnud meiega nii täna sellel tunnil kui ka kui ka meie eelnevates saadetes. Ilma pikemate soovin teile siinkohal kaunist vana-aasta lõppu. Reisige kõikide meeltega. Jälgige instagramis, hashtag isensoorial Travel. Teie ees oli rannas reispass, värske vaba on raadio kaks saates oli külas maris Kilk. Mina olen juhatuse tõlkinud. Ega muud kui kauni kohtumiseni uuel aastal. Kolmutša moor Astaluega.