Üks asi, mis on siiamaani mul tegemata ja see ei ole jäänud tegemata mitte ainult nüüd lõppeva 2019. aasta jooksul, vaid sa, see jäi tegemata ka aastal 2018. Ja see, see asi on ikkagi Nintendo Switch'i mängu kassetikas või mängu kaardikese puudutamine keelega. Sest et kui, kui suits välja tuli, siis see oli üks esimesi selliseid imelikke kõrvalteemasid kogu selle uue konsooli. Ma ei tea uudiste kategooria juures. Et, et Nintendo maitsestas oma neid mängukaarte kuidagi niimoodi, et need maitseksid eriti rõvedalt. Et siis lapsed väiksed lapsed neid alla ei neelaks, et nad neid isegi kui nad peaksid pistma endale suhu Mario kart kaheksa näiteks, et siis ikkagi nad sülitasid selle kohe välja, sest et see maitseb pidi olema nagu hästi vastik. Ma ei ole seda julgenud teha, sest et ma olen nagu ma olen näinud videoid sellest, kuidas inimesed neid maitsevad. Ma olen lugenud selle kohta ja see kõik on piisav hoiatus mu jaoks, et tegelikult ma nagu ma ei leia üheski päevas endas seda jõudu ja valmisolekut päriselt ise kogeda, et kui rõve, see vaid see siis tegelikult on. Jättes kõrvale praegu selle huvitavama teema ehk siis miks sa oled otsinud ja vaadanud videosid sellest, kuidas inimesed neid kaarte lakuvad? Tekkis hoopis küsimus selles osas, kuidas Nintendo seda katsetas, et kas nad reaalselt nagu kutsusid stuudiosse terve hulga väikseid lapsi erinevas vanuses ja, ja vaatasid, mis juhtub, kui nad, nende kaart noh, nende väikeste kaartidega mängivad, et kas, kui nad neid näkku suhu panevad, kas nad siis sülitavad nad ruttu välja ja mis nagu mis seal vea protsent veel, et kui paljud lapsed hoolimata sellest halvast maitsest, et nad nagu ikkagi omale kuidagi alla neelasid või, või hingetorru kuidagi kinni jäid ja mis nad siis tegid, kes, kas see on üldse eetiline, ilmselt ei ole. Esiteks ei ole siukseid katseid eetiline teha ja keegi ilmselt ei lubaks seda teha. Aga mul on tunne, et kas nad kas nagu proovisid, kas see tegelikult ka nagu takistab lastel seda, seda kaarti siis kuidagi allaneelamist või, või, või kuidas siukest asja Katsetada sellest kõigest järeldub hämar tõde, et, et nii palju rõõmu kui Nintendo pole pakkunud kogu maailmale juba aastakümneid siis on siiski selle hind olnud see, et maailmas on ripakil trobikond traumeeritud lapsi kes kardavad erinevaid maitseid, nad kardavad erinevaid uusi toite proovida, näiteks ilmselt nad jäävad siis mingisugusesse turvatsooni kinni, kes seal näiteks suudab ainult riisi süüa, kes suudab siia ainult tatart ja mitte midagi muud, kes võib-olla kes ainult joob piima näiteks või, või ainult vett. Aga see kõik on olnud siis see ohver, mida mida tuli tuua selleks, et ülejäänud maailm saaks rõõmustada. Nii et jah, kui räägitakse, et see inglisekeelne ütles, et Silver laining laud või kuidas see on eeskätt onju, et ühesõnaga, et seda on ka kuidagi eestindatud, et on mingi hõbedane. Serv. Igal pilvelon, hõbedane serv, igal pilon. Hõbedane serv ehk siis, et kui seda natuke vähem kohmakalt ümber sõnastada, siis, Et kui juhtub midagi halba, siis küllap sellel on ka mingisugune hea kõrvalmõju, mida võib-olla esialgu ei märka. Et siis siis jah, Nintendo on see selline. Ja nüüd on meie endi otsustada, kas me tahame edaspidigi rahastada laste terroriseerimist maitsemeele tasandil. Sa mõtled, et need lapsed on nüüd täiesti nagu, et kui nad esimest korda seda, seda kaarti said omale uue Nintendo olid kohe õnnelikud, toppisid selle kaardi suhu, oli jube kibe, nüüd nad ei julge enam midagi uut maitsta. Nojah, et ma arvan, et võib ka juhtuda selline asi, näiteks, et aastaid hiljem, kui nende vanemad on unustanud juba, et nad müüsid oma lapsed maha Nintendo-le, et Nintendo saaks teha inimkatseid nende peal siis võib-olla need vanemad näiteks vaata ta, miks mu laps on nagu aastaid olnud juba depressioonis, et ma tahaks kuidagi rõõmustada teda ja siis nad hullu peaga lähevad ja ostavad näiteks mingi uue Nintendo oma lapsele. Ja siis laps avab selle kingipaki ja nähes, mis seal pakis on tema esimene reaktsioon oksendada. Ja kui vägivaldselt oksendada okei. Ja ma ei teagi, ei, ega ma ei tahtnudki kuskile jõuda. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et, et elu ei ole päris nii, nagu pinna peal paistab inimesed. Ja ja igal pilvele on hõbedanäär. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet. Popkulturistid, kes muutuvad tagasi pood käest, popkulturistid, eks, sest see on meie kõige viimane hetkeseisuga kõige viimane raadio kahe lainepikkusel eetrisse minev saade. Nii et püsige meiega, me ei kao kuskile ära. Aga fakt on see, et minu ja Ivo füüsilised kehad hakkavad viibima lihtsalt liiga kaugel R2 stuudiost, et saaks mõistlikul moel siin lainepikkusel jätkata. Võib-olla siit saabki hüpata kohe esimesse küsimusse mille üks meie kuulaja meile saatis. Kuime, hõikasime välja, et ei varsti läheb eetrisse meie viimane saade, raadio kahes, kas tahaksite, et me puudutaksime mingeid konkreetseid teemasid, kas teil on küsimusi ja siis kuulaja Konstantin küsis, et mis valesti läks, miks, miks see on viimane kord raadio kahes ja vastus on, et mitte midagi ei läinud valesti. Raadio kahes on kõik läinud ainult õigesti, tegelikult meid on siin väga hästi hoitud ja oleme Ivoga siiamaani rabatud sellest, millises vapustava seltskonnas me oleme saanud seda tööd teha. Kui kui tore ja mugav ja hea siin alati on, aga midagi pole teha, elu on teinud omad korrektiivid ja, ja ja nii see lihtsalt praegu läheb, et me, me lihtsalt ei jõua füüsiliselt siia. Tallinna stuudiosse Ivo juba mõnda aega resideerub Tallinnast eemal ja naljakas, et siiamaani paljud kuulajad ei teha seda, et me isegi ei viibi sinuga ju Ivo ühes toas seda saadet tehes me oleme täiesti eri riikides. Et kuna mina hakkan Kalama teises riigis, siis, siis nüüd läheb ekstra keeruliseks ja sellepärast, et teha see asi jälle lihtsaks. Me jätkame oma, ma ei tea riidekappides siis kodudes oma salvestustehnikaga poodcastina, nii nagu me alustasime, popkulturistid punkt com on see koht, kus te meid ka edaspidi üles leiate. Ja kui te ei ole siiamaani veel laikinud ja follow viinud meid sotsiaalmeedias Facebookis ja Twitteris, palun tehke seda nüüd, et ei magaks maha teateid selle kohta, et kuidas ja millal meid siis järgmine kord juba kuulata saab. Jah, põhimõtteliselt siin Konstantin küsiski, et mis on edasised plaanid ja, ja nii see täpselt ongi, et me hetkel veel ei suuda öelda, millal me selle saatega jätkame. Mitte väga kaua aega, ma arvan, ei kulukulu selleks kui Chimmon ennast uues kohas sisse seadnud ja ja ei suutnud endale salvestustehnika ka üles panna, et siis siis meil lihtsalt jätkamegi. Ma arvan, et me jätkame täpselt selles samas podcasti voos kus me varem olime, see voog on täna veel alles, seal on meie varasemad saated on olemas ja ja me lihtsalt tuleb niisugune naljakas paus, kus vahepeal peab minema saateid kuulama raadio kahevoogu, aga, aga muus osas me lihtsalt jätkame ja, ja ilmselt jätkame natuke teistsuguse graafikuga, et kui me oleme praegu siin raadio kahest teinud iganädalasi saateid, siis ilmselt me jätkame niimoodi üle nädalasaadetega tulevad jälle pikemad saated, ma usun jällegi tegelikkuses me ei tea täpselt midagi, kuidas sellega edasi edasi minema hakkab. Et üleskutse meid sotsiaalmeedias jälgida on mõistlik, et siis, siis kui me ise teada saame, saame me teile ka kohe teada anda, kuidas sellega täpselt hakkab olema. Täpselt nii, et likige meie Facebooki lehte ja jälgige meid twitteris. Aga veel mõni mõni kummaline ja kummalisi mõtteid tekitav küsimus ilmus meie voogudesse selle üleskutse peale ja me võiksimegi neid järjestasin läbi võtta. Ma usun, et sellest saab juba sobivalt veidrat ja ja jaurama kutsuvat materjali selle saate jaoks, nagu meil kombeks on. Näiteks Janne küsib meilt, et millest võiksid rääkida popkulturistid, kui nad oleksid mingi teise riigi popkulturistid, vali ise riik pannide sulgudesse. Kui neil oleks saade, popkulturistid siin sellest saaks teha muidugi, võib-olla see saab olema meie, meie nagu boot käesti, uue boot käesti perioodi sihuke peateema näiteks, et me ainult sellest räägimegi iga saade, et võtame kõik maailma eesmärk on võtta kõik maailma riigid läbi ja tuua näiteid nagu selliseid Bodgestid vahel on leidnud endale hästi sihukese väga-väga siukse kitsa niši, näiteks. Ma ei tea, et uuritakse, ainult, et ma ei tea naelad ja, ja ajalugu naelad ja ajalugu, aga mitte isegi kogu maailmas, vaid näiteks ainult. Ma ei tea Equadoril või midagi sellist, et, et see on nagu popp Bootkajastide maailmas tavapärane, et valitakse mingi spetsiifiline. Ja selline kitsas teema endale ja siis hakatakse selle peal sõitma. Ma arvan, et see võib olla üks variant, et näiteks võime täna nagu väikse siukse isutekitaja pakkuda välja, et Ivo pakkujalt No kuna kuna me hakkame resideeruma, siis vastavalt Belgias ja, ja ühendkuningriikides, siis ma, ma võib-olla Omalt poolt pakun Belgiat, mida võiksid popkulturistid Belgias rääkida. Ja olles siin nüüd elanud, et aasta aega ei ole mul aimugi, millest nad võiksid siin rääkida. Ma arvan, et nad räägiksid rohkem koomiksitest, kuna koomiksikultuur on siin ääretult oluline, võib olla räägiksid prantsuse räpist või prantsuskeelsest räpist, mis on minu jaoks suhteliselt, mitte kuulatav muusika, muusikažanr on, ma ei teagi, kas ta on eraldi žanr. Aga, aga kuna ta minu jaoks isiklikult kõlab nii palju erinevalt kui kerinevamalt, kui ükskõik mis teineteisekeelne räpp, siis ma ütleks, et prantsuse räpp on selline teema, millest nad võiksid. Kui ma ise kujutan ette, siis nad lahkaksid seda, et miks see nii halb on? Ma arvan Pakun, et Belgia popkulturistid võiksid kutsuda endale saatekülalise. Nad võiksid kutsuda endale saatekülaliseks hüljaan, Champel maa, kes mängis, kingid, suraagid sellises videomängus nagu disco Eliisi on. Tema oli see karakter, kes seal, kes oli nagu kõige-kõige rohkem mõistuse juures ja kelle, kelle kaine pilk asjadele on võib-olla ainus asi, mis hoiab kogu seda mängu lugu totaalsesse kaosesse kukkumast mängu kõrval peategelane võib öelda, või siis kui võtta nagu teksti mahtu, siis peategelane No ma ise mõtlen, et nad võiksid muidugi külla kutsuda veel Jean Claude Van Damme, kes on ka ju belglane ja ja oskaks kindlasti rääkida väga palju väga palju Hollywoodi filmidest kaheksakümnendatel ma arvan, et see oleks väga, väga lahe saade. Kuule, aga siit midagi hakkab juba kooruma, tegelikult. Aga ühendkuningriikide popkulturistid eksika kuningannast. Rohkem ei tulegi pähe, teemasid kuningannast ja ilmselt kuningannast, terve terve saade kunagi, kus me, kus mina olin just käinud Londonis ja rääkisin, kuidas, kuidas minu kogemus Londonis oli, oli justkui, et ma tundsin läbi ja lõhki juba kogu seda linna suuresti sellepärast, et popkultuur on nii oluliselt Inglismaa poolt mõjutatud ja dikteeritud, nii et nii et sa tunned, et see ainuke teema võiks olla kuninganna. Ma saan aru, et ega see on illusioon, et seal on veel teemasid, see on tegelikult nende ainus trumpkaart tegelikult, kui aus olla. Ja kuninganna ja see kõik mu biitlid, ma ei tea. Dickens maailma kirjandus šveiks piires on kõik sihuke udu, see on selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, et tegelikult seal on ainult üks teema. Selleks on kuninganna niuke isegi siis, kui neil olid kuningad, siis, siis oli ikkagi kuninganna, siis see oli natuke nagu see on, nagu niisugune kangelase arengulugu ka vaata et, et kui kuningas, valitsus, ma arvan, kõik otseselt, millal, millal meil saab olema juba kuninganna, et millal lõpuks ometi saab naine võimule, vaata et see oli natuke niisugune, nagu seal oli kindlasti ka mingi feministlik alatoon sellel kõigel Selle järgi saan aru, ei kuningannat siin selles suhtes, et sina lähed sinna elama ja ma arvan, et sa oled autoriteet sellel teemal kõnelema praegu ei hakka. Ma olen sinna läinud ilmselgelt, sest ega muidu mindi sinna riiki sisse ei lastaks, kui ma poleks juba autoriteet kõigil nende siseriiklikel teemadel. Nii on. Kas liigume edasi või, või tahame veel seda lehma lüpsta lehma all? Ma pean silmas seda küsimust, mitte küsimuse esitajat, ma lihtsalt tahan olla väga täpne siinjuures. Me oleme väga rõõmsad, et ei anna meile küsimusse saati sõite. Ma ma märgiks seal ära, et sinu mõte, et sellest võiks, võiks teha nagu saate tulevikus, et iga iga kord on nagu erinev riik, mida me esindame, et ma nagu väga seda takka ei kiida, sellepärast et eeldaks jube palju eeltööd uurimust enne saate salvestamist ja ma ei ole selleks valmis. Kas me oleme kunagi valmis nagu mõneks saateks? Ei, seda ma just tahangi viidata, et et pigem mitte. Okei, järgmine küsimus. Jacob viskab siin sihukse vindiga palli meile. Ma ei tea isegi, kuidas seda kinni püüda. Aga Jakob, meie kullakallis kolleeg raadio kahe päevilt, aga kes on samamoodi tegev nüüd igal pool mujal. Ja Jakobiga me ju tegelikult alustasime seda, et me ei väsi kordamast Jakobiga, me alustasime ju saate tegemist selles mõttes, et Jacob koos oma kaaslastega käivitas podcasti Vaba mikrofon, Vaba mikrofon, aitäh. Ja meie käivitasime footke hästi, popkulturistid täpselt ühel päeval kunagi aastal 2000. 2016. Ja, ja, ja nüüd Jakob siin viskab sellise vindiga palli meile, et et palun rääkige Kryo unest. Teeme siis seda, räägime. Kryo uni kui selline. Kuidas võtta? Aga kas sina oleksid nõus minema, krüoun? Ja no kui ma mõtlen Kryo une peale, siis ma loomulikult kõigepealt mõtlen futuraama peale ja siis ma ütlesin, mõtlen ka Eilieni filmiseeria peale kus kuigi ma ei olegi Kryoa uni on see, kus inimesed, kas nad on nagu jääta või täpselt Diaalselt jah, okei siis rohkem futuraamangeeliend Steilieni siis nad olid lihtsalt seal kapslites täiesti nagu sulanud olekus sellist uni. See oli jah, lihtsalt pikuni, see oli siuke need, neil olid erakordselt mugavad voodid, mis lihtsalt kuidagi nagu imesid inimese nii sügavasse unne ta reaalselt oligi valmis aastakümneid magama. Aga jäetatud kujul. No see on natuke nagu. Ma arvan, et see muutub võib-olla aktuaalseks siis, kui surm on silme ees ja ja kuidagi veel mingisugune viimane ajurakuke töötab, kes on võimeline kõnekeskust juhtima ja siis ja siis võib-olla ma ütlen välja soovijad, palun pange mind krüounne, sest et muidu ma 10 sekundi pärast sureksin, et pange nüüd krüounne, seniks kuni tehnoloogia võimaldab mind uuesti nooreks teha näiteks või midagi sellist, aga muidu prioa uni tundub ikkagi nagu kõhe valik. Ma ei tea, see natuke nagu vaata, on olemas selliseid päris elujuhtumeid ju kus inimesed näiteks õnnetuse raske õnnetuse tagajärjel jäävad koomasse ja ongi koomas näiteks mõni aasta. Ja noh, mõni inimene on suutnud sellest ka välja tulla. Et kui traumeeriv see tegelikult see olla võib järsku ärgata ja näha, et ümberringi on aeg nii palju edasi läinud ja nii palju on muutunud ja, ja, ja sa nagu olid ja ei olnud ka osa sellest maailmast sel vahepealsel ajal, et see võib olla nagu ääretult segadusse ajav ja stressi ja ärevust ja erinevaid õudseid paineid tekitav kogemus. Kryovini iseenesest viitab justkui sellele, et inimene ise teeb vabal tahtel valiku, eks ole, magada nüüd ma ei tea, paarsada aastat ja siis vaadata, mis edasi saab. Aga sellest ongi lahe mõelda ainult sellises nagu multifilmilikud võtmes minu meelest, et kui, kui jõuda nagu tõelise elu juurde, siis see näib olevat asi, mida võiks vaja minna, ainult nagu äärmisel juhul, kui midagi on väga halvasti või, või kui on tõesti mingi meeletu ambitsioon. Ühest küljest nagu. Ma ei tea, hüljata kõik oma lähedased ja leppida sellega, et ma nüüd sinna jääkuubikus astudes põhimõtteliselt lehvitan neile näen neid viimast korda ja siis et see peab olema mingi ekstsentriline nagu inimene, kes, kes otseselt kujutleda, et ta peab olema mingi väga erakordses situatsioonis. Jah, ma arvan, et see erakordne situatsioon on see, see peamine, peamine nagu edasiviiv jõud kroo une puhul, et me tegelikult, et räägime tavaliselt inimestest, kes, kellel on mingi haigus, mida ei ole võimalik ravida nad, nad on enda mõttes veel liiga noored, et surra ja seetõttu nad soovivad siis leida mingi lahenduse. Põhimõtteliselt on selline nagu viimane õlekõrs või, või ehk on võimalik selle tehnoloogia abil kuidagi mind hoida staadiumis, kus mind on võimalik tagasi ellu äratada ja, ja siis hiljem tulevikus paremate ravimeetoditega ravida. Aga minu? Ma ei tea sellest koreounetehnoloogiast piisavalt palju, et isegi kindel olla, et on võimalik täna täna oleva tehnoloogia abil inimesi päriselt panna krüounne ja tagasi ellu tuua või, või väga paljude nende puhul on see nagu eeldused. Jäätmepaneme natuke on, aga et kuidas nad sealt elusana tagasi tuua, ütles, et selleks meil tegelikult nagu lahendust ei ole. Ja ka mina tean sellest liiga vähe. Aga ma võin eksida, eks ole, et selles suhtes see see ei ole nagu asi, mida, mida ma tunnen, et täna keegi nagu kasutaks sellise mõistliku viisina näiteks oma ravimatut haigust leida mingi teoreetiline lahendus ja, ja noh, see multifilmi lähenemine, et oh, ma näen tulevikku ongi, ongi nagu ainus selline kuidagi nagu ainus narratiiv selle selle haiguste ravimise kõrval, et noh, et oh, mul ei ole võimalik elada nii kaua, et näha, ma ei tea 1000 aastat tulevikku vähemalt tänase arusaama tänaste tehnoloogiliste meditsiiniliste võimaluste tõttu, et siis ma pean ennast ära külmutama, siis ma näeksin, mis, mis juhtub 1000 aastat edasi. Ja, ja noh, see on selline huvitav, huvitav lähenemine ka minul kohe samastub selle teemaga futuraama ja kui, kui siis sarja peategelane Fray läks 1000 aastat tulevikku, siis tema esimene arusaam sellest, et jah, et mu elu oligi väga nõme ja minevikus ja nüüd noh, nüüd on nagu kõik palju parem ja ägedam ja lahedam, aga selle sarja jooksul oli ka mitu väga huvitavat ja, ja võib-olla kõige nagu olulisemad, et osa või, või lugu sellest, kuidas ta tegelikult Ta igatses oma perekonda ja, ja, ja selgus, et ka tema perekond jäi teda väga väga taga igatsema, et noh, et et need on siuksed, nagu ta on täna nagu selline muinasjutt, tegelikult suuresti vähemalt nii palju kui mina olen seda tehnoloogiat nagu kuulnud, aru saanud, et noh, meil ei ole seda võimalust, mis ei tähenda, et see ei võiks kunagi tulla, et see võiks olla ühel päeval mõistlik alternatiivsuremisele. Noh, liikuda edasi tulevikku, kus, kus on võimalik sinu haigusi ravida ja, ja noh Ma ei tea, Vainot ma isegi eeldaks, et et on suurem tõenäosus nagu inimese elu pikendada mitusada aastat, enne kui meil on võimalik unega mingisuguseid väga suuri edasiminekuid teha. Jakob küsib ka seda, et mida me arvame vilkuvat, sest ta isegi ei küsi, mida me arvame. Ta lihtsalt ütleb, et palun rääkige vilkuvatest turukestest. Mis siin, mis siin iseenesest rääkida, need käivad närvidele. Parema läkski tulede vilguks. Mu tütar sai jõuluvana käest näiteks siukse läbipaistva ingli, siukse plastist ingli. Millal saab panna aknalauale, mille all on niisugune väike lüliti ja kuidas ta lülitit? Kui, kui ta sisse lülitab, selle inglisest hakkab vilkuma nagu kõigis võimalikes värvides ja vahepeal agressiivsemalt ja vahepeal vähem agressiivselt. Ja, ja, ja kohe, kui ma seda nägin, kohe, kui karbist välja tuli, siis ma sain aru, et nii nüüd saab olema meie aken ka üks nendest, mida vahel tänaval kõndides sa näed, vaata, vaadates maju, need näed, kuidas mingis toas käib list reiv ilmselt, et on küll nagu rahulik jõuluaeg kuskil käib reiv vilgub siniselt punaselt kollaselt roheliselt valgelt. Ja siis, ja siis sähvatas niimoodi nagu laks, laks, laks, laks, laks nagu, nagu oleks kiirabi sõitnud oma vilkuri bussiga tuppa. Et ei, parem oleks, kui Evilguks vilkuvad tulukesed. Mina, mina hääletan ei. Jah, ma olen üldiselt sinuga nõus, meil on, meil on siin kodumajapidamises oma abikaasaga selline üldine erinev arusaam tuledest, minule meeldivad värvilised valgustid, värvilise valgusega lambid ja, ja temale ei meeldi. Aga ma arvan, et vilkuvate tulede osas oleme me väga ühel meelel, sellepärast et me neid üldiselt oma koju ei taha. Meil on üks valgusti. Täpsemini ta on nagu jõulutulede kett, vaat osadel nendel tuledel, mis kuuse ümber keritakse, et nendel on mingid funktsioonid, et sa vajutad ja siis ta kuidagi pulseeriv või, või, või noh, tähendab vilgub põhimõtteliselt. Et siis ühel sellisel on meil selline hästi vaikne nagu valgus sisse valgus välja, selline pulsseerimine pandud hästi aeglane, rahulik, et see mulle kohati isegi meeldib, aga üldiselt ka mina pigem hääletan. Ei, ma käisin just sellise ansambli nagu Maybeebi kontserdil Utrechtis ja, ja jälle taaskord avastasin seda, et mind tegelikult väga häirib see strobo efekt valgustitel kontserdite ajal, et kui ta niimoodi vahepeal korra tuleb kontserdil, siis on okei. Aga kui seda kasutada mingi kontserdi lõpupoole, tahetakse teha selliseid eriti vägevaid laule ja nagu eriti nagu põhja keerata kõik, siis strobo pannakse ka nagu mingiks minutiks aegs järjest vilkuma. Ja mul hakkab nagu kuidagi pea hakkab nagu natuke ringi käima hakkab nagu natuke kehva sellest kõigest. Ei, pigem ei vilguksid. Ja strobo oli tuus siis, kui ma panin 13 ja sattusin umbes elus esimest korda trummi ja bassipeole ja siis sain nagu tantsida kuskil ma ei tea reaalkooli keldris strobo valguses kuulates nagu eriti tuumist vihas trummi ja bassi sisse nagu äge korraks, aga aga muidu. Ja nüüd viimane kord, kui mulle midagi strobolaadset meeldis, oli, kui ma käisin eile viimast Star Warsi vaatamas selle üheksaosalise saaga lõpp episoodi siis ja, ja kui seal see siin ei tule nüüd ühtegi nagu hullu spoilerid, kui keegi kardab, et lihtsalt, et et see paha paha mees, hõlbatiin kui ta seal oma kurje juttu rääkis, kapuuts peal peas, et siis siis vahepeal sähvatas valgus niimoodi lõi nagu välku niimoodi ka strobolaadselt siis valgustas välja tema koleda näo, et see oli päris äge, et see on nagu lisas sellele õõvastava atmosfäärile päris palju või kuidagi nagu rõhutad joonis alla, kui paha inimene ta ikkagi on. Kui halb kuidas sa filmiga üldse rahule jäid, kas pigem pöial üles- või alla või tahad sa neid üle 10 palli süsteemis mingisuguse numbri panna? Ja ma jäin väga rahule, ma ei tea, ma, ma sain aru, et või noh püüdes vältida igasuguseid arvamusi filmi kohta, enne kui ma olin seda ise näinud ikkagi silmanurgast juhtusin nägema, juba toodi mingeid võrdlusi umbes skeimortronzi lõpuga hetk, et kuidas nagu et Keynostronzi lõpp oli täiesti kohutav, mida ma ei ole muuseas näinud isegi on keemiastronsist võib-olla vaadanud, ma ei tea esimest nelja osa või midagi, aga ma olen raamatuid lugenud. Ja noh, raamatuid on pooleli veel. Aga igal juhul, et, et noh, et, et ei olnud õnneks ei olnud päris nii halb, aga noh, enam-vähem, et me kuidagi ja siis ma vaatan ja pärast filmi nägemist. Niimoodi pealiskaudselt guugeldades ma nägin ka, et kuidagi, et arvamused lähevad lahku vist, põhimõtteliselt on ju kuidagi. Ma ei tea, et paljud on pettunud ja mõned ütlevad, et gei või mida ühesõnaga, et kokkuvõttes, et ei ole mingit ühtset kiidukoori vist või midagi sellist, onju. Aga mina pigem tunnen, et võib-olla see on ka hea märk või sest et ma ei tea, üleüldse see, see, nüüd nagu kümnendatel sel lõppeval kümnendil tehtud triloogia on. Ma ei tea, võib-olla see nagu kuidagi esteetiliselt meeldib mulle isegi kõige rohkem üldse nagu kõigist nendest trioloogiatest, sest et see on niisugune kuidagi nagu nagu ühest küljest nagu lustliku ja teisalt ka nagu kuidagi nagu nagu hämaram või kuidagi nagu ma ei oska öelda nagu sihuke nagu lihtsalt nagu mustem ja nagu hirmsam kui, nagu varem või, või ma ei oska öelda, mingi mingi kontrastsus on seal nagu mida, mida varem ei olnud, aga ühesõnaga, me oleme liiga pikalt jäänud siia pidama. Ei, ma pean ka käega midagi ütlema, mul oli keeruline seda filmi vaadata, sellepärast et samamoodi nagu sina, ma üritasin vältida täielikult täielikult nagu seda, mida teised arvasid enne, kui ma enne, kui ma seda ise vaatama läksin. Ja see ei tulnud ka päris hästi välja, sest me ikkagi jällegi silmanurgast nägin ühte ühte koma teist selle kohta, et mida siis päriselt arvati. Ja see tundus olevat enne, kui ma filmi nägin. Mulle jäi mulje, et pigem arvatakse, et see on halb film selle kohta, mida ma nägin ja see rikkus selle vaatamiskogemuse täielikult ära. Miks, sellepärast, et ma terve aja siis nagu vähemalt esimese pool filmi ootasin ja vaatasin, mida nüüd siis halvasti tehakse? Tegelikult kehv tunne oli sees seda filmi vaadates ja see, see teatud mõttes rikkus seda kogemust natukene ära. Ja ja ma ütleks, et viimane kolmandik filmist viimane vaatus nagu tõesti tõi kõik nagu tagasi ja ma kaotasin need mõtted oma peast ja sain, sain nautida täielikult seda filmi. Seal oli omamoodi sihukseid, veidraid otsuseid tehtud, mis püüdsid nagu võib-olla siis seda eelmiste filmide last, keda ei nagu kuidagi täielikult ära kustutada või vähemalt ümber suunata. Tõesti, mis tegi asja keerulisemaks, et noh, ütleme niimoodi, et ma jäin filmiga rahule, minu meelest oli see täiesti aktsepteeritav lõpp sellele viimasele kolmele filmile ja ka tegelikult sellele üheksa filmilisele Sagale. Aga, aga minule jäi ka üsna selgelt nagu silma tegelikult Disney ei olnud mitte mingit nagu läbivat plaani nendeks kolmeks filmiks, et nagu nad hakkaksid asju üles seadma selle esimese filmiga teises keerasid kuidagi hoopis teisele suunale ja kolmandas keerasid kuidagi tagasi, et need seal ei olnud nagu sellist väga selget läbivat nägemust sellest, milline see narratiiv peaks lõpuks tulema. Ja eks seal olid omajagu probleeme ka sellega, et näiteks kolmas film, kus väidetavalt siis printsess leial pidi olema oluline funktsioon, et kuna Garry Fisher vahepeal ära suri, et siis tegelikult ei olnud võimalik ka seda filmi niimoodi enam kirjutada. Aga mis kindlasti oli nagu super hea oli nii teisi rüütli kui draiver nagu filmi peaosades, et noh, läbi läbi kolme filmi, nad on olnud ülimalt tugevad, väga head näitlejad, väga head tegelased on olnud nende tegelased ja ja seda ma tegelikult nautisin, kuidas see film, nagu nende lood kuidagi lõpule tõi ja, ja see oli, oli väga nauditav, nii et ma ütleks, et see oli aktsepteeritav film. Võib-olla me oleme ka sinuga nakkuvad rei Kai Lauren nagu et ma ei tea, kumb on kumb, ma ei tea, kas sina oled Kayla ja mina olen või, või on see vastupidi, aga see, mismoodi nad vestlevad, tavaliselt vaata nad ka põhimõtteliselt Skypisid. Sihuke Forss, Skype? Fors Skype ja nad, nad forssisid, nad forsseerisid, see kõlab nagu sigalani toredat, aga forist taim nad foris taimesid, okei, see kõlab ja, ja, ja see nägi välja niimoodi, et, et ainus vahe, vaata, mina ei saanud. Samamoodi, vaatame, me näeme enam-vähem ära, et kus me viibime aine sinuga, et ma näen, nagu ma tajun, et mis tubason, kus sa oled. Ja, ja sina ilmselt samamoodi nagu näed, et, et mis, mis stuudios olla võib, kus, kus mina viibin, onju, aga me ei näe nagu täit pilti, eks ole. Samamoodi oli neil, et nad ei olnud ka nagu 100 protsenti võib-olla kindlad, et kus teine parasjagu asetses selle dialoogi ajal. Aga nad said erinevaid siukseid vihjeid, näiteks seal ma ei tea midagi. Ühesõnaga, mingid esemed võisid sattuda nagu üheruumist teise ruumi järsku selle vestluse ajal ja siis see võis kuidagi nagu reeta vestluspartneri asukohta. Ent mul on kahju, et meie isa nagu forist taimed, et ma ei saa sulle näiteks ulatada midagi siit raadio kahest stuudiost, näiteks siin palju toredaid plakateid sinuni, Eminemi, Camikaatse plakat. Ma näen, Billie Eilishi plakat on paust melonid Pirbaansen, Bent Liis plakat, et ma võiksin sulle andureid näiteks ma vaatan, et sul seinad on nii tühjad, seal taga saaksime anda mingi toreda plakati, millest siin R2 inimestel on niikuinii kõrini juba ammu ja liiga palju näinud. Tahaksin rulatada plakati, millel saaksid panna seinale, see oleks nagu väga äge. Aga no mis ma oskan öelda, seda ei ole võimalik teha, nii et me peame lihtsalt liikuma edasi. Jakob Jakob palub ühtlasi, et me räägiksime virtuaalsest lõhnast. Ja mina pean ütlema, et ma ei ole seda tundnud, nii et ma ei oska sellest midagi rääkida. Ainuke asi, mida ma selle kohta oskan öelda, et, et juba juba väga pikka aega on reaalselt kõik kokasaated teinud seda nalja, et mul on nii kahju, et läbi teleri ei ole võimalik tunda lõhna, sest see lõhn on nii hea. Nii et ma loodan, et siis ükspäev on võimalik läbi teleri tunda lõhna, et siis ma saan vaadata kokasaateid, tunda sedasama lõhna, mida tunneb Gordon Ramsy või Alton Braun. Kindlasti on võimalik lõhnadele omistada mingi teatav koodisüsteem või mingisugune koodi märgistussüsteem. Nii nagu on erinevad värvid meie värvispektril märgistatud ära. Teataval sellise. Segase koodiga põhimõtteliselt, et kui sisestada, ma isegi ei tea, mis selle koodisüsteemi nimi on, sellel kindlasti on nimi, aga aga inimesed, kes midagi on teinud kunagi graafilise disaini vallas või lihtsalt arvutiga joonistamise vallas, siis nad ilmselt teavad, et värve saab leida ka nii, et sa sisestad mingeid teatud tüüpi tooni värvi, selle koodi lihtsalt ja siis sa saad selle tooni, eks ole. Et ma arvan, et lõhnu põhimõtteliselt saab ka kuidagi? Lõhnad on ju sisuliselt gaasid, eks ole. Ja, ja, ja kaasnii nagu kõik siin maailmas ikkagi peabki koosnema mingitest teatavatest teatud seal on mingid molekuli kombinatsioonid, eks ole, mis nagu kuidagi iseloomustavad või mis, mis loovad siis selle teatud tüüpi gaasi ja ilmselt kuidagi, kui, kui niimoodi selle molekuli tasandil selle selle selle koosluse järgi kuidagi siis määrata ära, et mismoodi saab märgistada erinevaid kooslusi, siis saab ilmselt põhimõtteliselt teoreetiliselt saaks saaks luua siukse virtuaalse lõhnade kataloogi isenesest. Et ei ole keeruline, sest meil on olemas tehnoloogiat, neid gaase analüüsida, näiteks gaaskromatograafiga on võimalik analüüsida mingisuguse noh, näiteks õhus olevate molekulide kompositsiooni, saada aru, kui palju mida on seal ja, ja millest see koosneb seda infot on võimalik väga lihtsalt digitaalsele kujule viia ja edasi kanda inimeste kodudesse, aga sul on teise otsa vaja siis mingisuguste gaasi ütleme siis nende ainet sünteesimiseks. Noh, sul on vaja mingit seadet, mis suudab sünteesida neid molekule või neid aineid sellistes kontsentratsioonide, nagu nad teises otsas on. Gaasisüntesaatorid, mis kõlab ilgelt ägeda Noh, see kõlab väga lahedalt ja ma kujutan ette, et see võiks panna põntsu kab parfümeeriatööstusele. See võiks olla see, see võiks olla, see teeks parfümeeriatööstusele midagi sarnast, nagu ütleme kõigepealt siis Napster ja hiljem juba muud erinevad vahendid. Ja lõpuks torantid tegid muusika ja filmitööstusele näiteks. Et sa võtad siis lõpuks mingi Shanelli voogedastusteenuse ja vastavalt peole tujule on sul võimalik alla laadida õige lõhn. Nojah, kui sa, kui sa tahad olla vastutustundlik inimene reaalselt maksta inimestele, kes toovad siia maailma kõiki neid häid lõhnu, mida sa armastad, aga ühtlasi sa saad olla sihuke harilik vaene inimene, kes lihtsalt tõmbab endale selle lõhna torrenti sisuliselt, et seal on see kood ilusti kirjas, mida Chanel on muidu võib-olla hoidnud salajas ja siis oma lõhnasüntesaatoriga kodus villid endale valmis. Ise pudelitäie sanel number viite näiteks. Hea, kui nii hakata mõtlema, siis virtuaalne lõhn on teiega esimida. Kas me noh, kindlasti hiilanud mask kuulab meie saadet ja ja ta asub homme tööle. Selle eesmärgi täitmise nimel. Tervitused maskina muidugi, tere maske ja. Liigume edasi, meil on veel vahvaid, imelikke küsimusi kusjuures miks me, kas me oleme nagu mingi imelik, kui see magnet siin selle saatesarjaga või miks keegi meilt ei küsi midagi nagu mõistlikku ja sellist nagu midagi sellist, mida nagu viisakas seltskonnas võiks arutada, kogu aeg tuleb mingisugune. Kas ma lähen mingi naljasaade, kas me oleme mingi naljaasi või? Me ei ole naljakad, aga me oleme imelikud. Näiteks Liisa küsib, eks ole, alustab niimoodi hästi nagu justkui nagu mitte nagu imelikult lemmikkomm lapsepõlvest on ju. Kui saaksid elu lõpuni süüa ainult ühte toitu, mis oleks. Kas oleks parem enda aias ise oma jõulukuuske kasvatada ja siis tuleb, et kuidas saada kõik inimesed rohkem käsi pesema. Kas tõesti meie nagu oleme siis need inimesed, kes nüüd lahendavad ära selle, ma ei tea, võime alustada sellest viimasest, sest esimesed küsimused on nagu väga kerged, eks ole, seal on kohe nagu teeme välk, vastused, lemmik on juba lapsepõlvest nii. Krabi kom, see ei ole mitte päris krabisen, see kom, millel oli krabi pilt peale, aga tegelikult on mingisugune imelik karamellikomm. Nii minu vastus on komeedi komm lahtine. Mida sa ei osta nagu kaalu järgi kaalukaupa kaalu kaalu alusel. Sate aru küll. Kui ainult ühte toitu saaks elu lõpuni siia, siis mis oleks iva? Ma ei tea ma, seda on keeruline vastata, sest iga toit põhimõtteliselt tüütab ära. Näiteks mina ja su elu muutuks palju lühemaks, kuid anti toitu, sööksid nii et õnneks. Ühesõnaga, et see piinav aeg, kus seal südant, seda ühte asja võid siia, see ei kesta liiga kaua seal nagu ainus lohutus. Kui, kui vaadata nagu seda, et mis, mis toit annaks nagu kõik vajalikud toitained võimalikult lihtsalt, siis oleks võib-olla mingisugune kartulipudru lihapallidega. Aga kui ma mõtlen selle peale, et mis toit oleks nagu meeldiv kogu aeg süüa, siis oleks võib-olla mingi pasta, Polonieese. Friikartulid oleks mul Kas oleks enda aias oma jõulukuuske kasvatada ehk parem kui, kui muud variandid? Minu vastus on jaa. See oleks väga tore, kui sul oleks aeg, aed, mitte aeg, aed, aga mis mulle eriti meeldiks, oleks see kumu maja küljes oleks niisugune nagu nagu kunagi rikastel inimestel oli sihuke nagu lehtla, et ta nagu kasvuhoone, mis on osa sinu majast, et sa saad nagu astuda, astuda nagu uksest läbi minna oma lehtlasse ja seal oleks minu kuusk selleks väga lahe. Aga jah, et siis ikkagi see kõige põletavam imelikum küsimus siin küsimuste reas, et kuidas kõik inimesed rohkem käsi pesema saada? Ma ei tea, see piinab mind. Küsimus on raske asi. Ma võin öelda, mis mind aitas rohkem käsi pesema hakata ja see oli põhimõtteliselt mikrobioloogia õppimine ülikoolis, et me peame lihtsalt rohkem rohkem inimestele rääkima patoloogiast, viroloogiast, mikroobide tervi, tervisemõjust. Teeme seda koolis ja, ja küll nad siis rohkem käsi pesema hakkavad, võib-olla isegi haiglaslikult palju, nagu mina seda teen. See on nii õudne, kui inimesed Su töökollektiivis või, või ma ei tea, inimesed, kes sulle külla tulevad, näiteks. Käivad vetsus ja siis sa kohe kuuled, et nad ei pese käsi. Ja sa kuuled seda niimoodi, et nad lihtsalt väljuvad WC-st hästi, ruttu sa kuuled seda veed sellest väljumise, et sa kuuled seda, kuidas lastakse vett peale. Ja siis sa kuuled seda, kuidas, lihtsalt nagu liiga kiirelt pärast seda vees olina heli järgneb ukse avamise heli. Ma ei kuula väga tihti, mida inimesed vetsus teevad, aga mis mind kohut laenutada kuulangi, kuskil töötel või külalisest, ainult. Ma ei kuula, mida inimesed mulle räägivad, mitte midagi sellist, ainult fookus on ainult ühes kohas. Aga ma võin öelda, mis mulle kohutavalt pinda käib, on see, kui ma näen, et inimesed teevad süüa köögis ja selle asemel vaata ikka tekib söögitegemise ajal olukordi, kus sa pead käsi pesema, ütleme selline ekstreemsem juhtum on see, kui sa oled näiteks liha lõiganud või, või midagi, mis seal must olnud, oma kätega lõiganud. Või siis käes nuga hoides lõiganud. Edward Käärkäsi ilmselgelt lõikab kätega. Aga nüüd on vaja, eks ole, pesta käsi, et järgmist asja edasi teha ja ma näen, kuidas inimesed lihtsalt keeravad kraanist v nagu lahti ja siis nagu oma näpuotstega kuidagi nagu hästi kiirelt sulistavad seal niimoodi mingi nagu pool sekundit ja siis keeravad tee kinni ja see on nende arvates nagu käte pesemine. Et ma ei ole selle laiemale autoga. Aga aga samas on ju kõik, aga miks see on ebameeldiv? Sellepärast, et sa ei jõua, see, sa ei jõua selle nagu liigutusega käsi ära pesta, mida sa peaksid tegema, on see, et sa keerad vee lahti, võtad kätele seepi. Tegelikult noh, kui sa ikkagi nüüd korrektselt tahate, siis kõigepealt võtad kätele seepi, hõõrud, eks ole, käed sisse, paned vahepeal vee jooksma, pesed ikkagi niimoodi korralikult, mingi 30 sekundit niimoodi rahulikult oma käsi pesed sõrmede vahelt küünte alt puhtaks, eriti kui sa oled tegelenud lihaga. Sellepärast et, et kui sa nüüd oled selle liha ära lõiganud ja lähed salatiga tegelema, mida sa serveerid ilma küpsetamata, siis on väga lihtne tal mikroopidel, mida sa lihalt kannad üle salatile kedagi haigeks teha, nii et peske oma käsi korralikult, peske seebiga ja ärge solistage tühja. Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, kusjuures mul on kuidagi tunnetuslikult tunnetuslikult tundunud, et kui ma puudutan neid erinevaid toiduaineid või neid erinevaid komponente, mis sinna ühte patta lähevad lõpuks siis kuidagi kui need noh, nagu sa, ma kujutan ette, et näiteks kui kartuli, noh, kui ma võtan kartulid näiteks, siis nad on esialgu, eks ole nagu mullased, onju, et loomulikult pean nad puhtaks pesema ja ja ma ei tahaks, et pärast mullaterad hamba all krõmpsuks, seid, aga aga muus osas ega toita nagu eriti nagu räpane otseselt noh, et kui nad, kui nad juba on kuidagi selles seisus, et neid saab hakata kokku panema, et siis nad on ikkagi ju puhtad. Ja, ja ma ei ole niimoodi mõelnud, et, et kui ma liha näiteks puudu Tanja ja kuidagi seal maitsest on ju nii, et siis pärast seda ma peaksin kuidagi erilise hoolega nagu käed uuesti puhtaks pesema, et mitte edasi panna mikroobe kuskile salatisse, et see on nagu uus mõte mu jaoks tuleb välja, et ka ma ise olen räpane inimene Ei, no seal on nagu mitu aspekti tegelikult väga paljuski noh, et mida kauem liha on näiteks seisnud kuskil ka jahedas ega seal ikkagi lõpptulemusele mingisugune mikroobide kasv, toimub ka patogeenide kass ja sellised asjad, noh ütleme, kui see lihakäsitlused, teised hakkas kinnastega või, või pese korralikult käsisel vahel käsi tasub niikuinii pesta. Liha jaoks võiks olla eraldi lõikelaud või eraldi kindlasti ka eraldi nuga, mida sa ei kasuta näiteks hiljem salatilõikamiseks isegi siis, kui sa selle ära pesed, sellepärast et see pesemine ei pruugi olla kunagi nii põhjalik, et lihtsalt ohutum oleks, oleks nagu need asjad teatud mõttes üksteisest eraldada, puhastada pindu pärast seda, kui sa oled nendel Nendel liha töödelnud ja, ja kui sa oled taimetoitlane, siis sul on selles suhtes lihtsam, et sa ei peagi selle kõigega jaurama. Aga aga noh, näiteks taimetoidu puhul iga iga jõulune värk mandariinid, eks ole, et kui paljud inimesed pesevad mandariin enne kui nad nad lauale panevad, et, et ma ei tea, mina pesen sellepärast, et sa ju ikkagi katsud seda koort oma kätega siis kui sa oled selle koore maha võtnud, katsutuseda vilja oma kätega, sa paned need viljatükid omale suhu kätega ja, ja on täiesti võimalik, et sealt pinnalt, kui, kui need mandariinid ei ole just kõige automaat, satub sulle erinevaid viiruseid. Ma olen vähemalt kuulnud eesti meedias on see mõnikord läbi käinud, et arstid soovitavad, et mandariine tasub pesta, et sealt on võimalik noroviiruse saada. Ma olen seda küsimust küsinud viroloogidelt, et, et noh, kui suur, mida nemad arvavad, et kas see, kas see on nagu tõenäoline viis, et noroviirus kandubki üle mandariinide, sellepärast et, et noh, see kõhugripp, mida, mida noroviirus põhjustab või, või ütleme, kõhuhädad, et see on niisugune, nimetatakse ka osades skulptuurides talvehaiguseks ja noh, meil mandariinid ongi peamiselt talve ajal ja inimesed, et natuke tihedamini jäävad kõhugrippi. Et siis, et, et kas see on nagu tõenäoline, et nende kahe vahel on seos, aga need viroloogid arvasid, et pigem mitte, et see on, see on lihtsalt see, et inimesed veedavad rohkem aega koos talvisel ajal tehakse erinevate pidusöömateoks toitu ja lihtsalt hügieeninõuded on nagu pigem kodus kehvemad, aga ühesõnaga peske käsi, peske oma köögivahendeid mõistlikult, nii et nad tegelikult ka puhtaks saaksid. Ma just mõtlen, et see nuga, mida ma ei tohi nüüd enam kunagi kasutada muuks kui ainult selle selle ühe konkreetse lihatüki lõikamiseks Ei, no aga ma ikkagi taga eraldi köögis, seal ei ole köögis nuga, mida sa kasutad liha lõikamiseks. Kui sa ei, mul ei ole jah, niimoodi eraldi, mul on lihtsalt see, see üks suur nuga, mis lõikab eriti hästi midagi, kui on vaja, nagu eriti teravate surnuga. Okei. Beseda hästi ära, aga minu soovi. Ma pesen seda nuga natuke, ma pesen oma nuga, issand jumal. Aga sa ütlesid, et isegi pesemine ei pruugi aidata, siis mida pean tegema, keetma seda Lugav, keetma seda piirituses? No kui sa tahad steriliseerida, siis sa võid selle katta puhta piiritusega ja siis põletada selle piirituselt pealt maha. Aga selle sellele plastkäepide, siis see sulab ära. Põletad sealt pealt maha piirituse puhas piiritus põleb sealt pealt maha ja jätab selle alles. Kas selle plasti osa? Ühesõnaga põletage oma laad. Ja, ja ma arvan, et see edasine teavitustöö saab toimuma meie siis järgmise aasta popkulturistid ja pood ka siis meil on kaks väga sügavat teemat, millega jätkata nendeks ongi, et millest räägiksid teiste riikide popkulturistid ja teiseks patoloogia, viroloogia, nugade põletamine, nugade põletamine, see kõlab natuke nagu sildade põletamine, isegi meie saade jõuab lõpusirgele. Meie saatesari jõuab R2 lainepikkusel lõpusirgele, sest me läheme tagasi põranda alla ja lõpetame selle saate oma hea kolleegi Ralphi küsimusega, Ralph veab koos oma kaaslastega filmisaadet kinovärgiga. Mandariin siinsamas err 200 Ralph küsib, et mis on olnud meie jaoks sümpaatsed surnud muusikute viimased albumid ja telesarjade viimased episoodid hooajad. Ja ma pean ütlema, et kui ma mõtlen nagu pideaalsele sarja lõpule, siis ma mõtlen ikkagi Soprano peale. Ja sest, et ja, ja noh, ma ei ole selles üksi-is, on kuidagi see on osutunud üheks niukseks, nagu ma ei tea, kultuslikuks sarja lõpetamise näiteks võib-olla või kuidagi kui sobraanud niikuinii oli selline uus kvaliteet seriaalide maailmas üldse, et see kuidagi pakkus välja nagu mingisuguse uue ja uue kvaliteedi lihtsalt, et, et kui sügav ja kui huvitav ja, ja läbivalt kuidagi nagu täisväärtuslik saadik sari olla. Kuidas üks sari saab mitte manduda, et siis ka selle sarja lõpp kuidagi on, on see niisugune? Üks neid lõppusid, mis kuidagi tundus olevat, et nojah et see ongi nagu ainus viis tegelikult mõnes mõttes, kuidas mitte jääda häbisse ja teisalt nagu seda ei saa korrata Ta, või noh, seda saab korrata, aga siis see on lihtsalt liiga ilmselgelt nagu sobraanade kopeerimine, niiet Sabraanade lõpp on minu jaoks jäänud siukseks ikooniliseks ja, ja surnud muusikute viimane album. Ikkagi, kui ma mõtlen David Bowie viimasele albumile ja sellele, kuidas ta nagu kuni lõpuni välja, nagu elu elas oma kunstis ja kuidas tema, tema viimane album on ka nagu et see inimene on teadlik sellest, et ta nüüd lahkub meie seast. Ja kuidas album kuidagi lõpetab midagi, aga jätabki õhku kuidagi nii palju, et see on minu jaoks olnud kuidagi, ma ei tea, kas seda nagu isegi nagu saab ületada või ei, seda ka ei pea ületama jällegi et lihtsalt see tundub olevat senine, nagu ideaalne. Muusiku lahkumine on see, mis moditeeditovi viimase albumiga läks. Muusika osas 100 protsenti nõus, ka mina ei oska midagi paremat kui David Bowie Black Star esile tuua sarjade osas. Mulle väga meeldis juba täna mainitud futuraama mida lõpetati korduvalt, kuna seda, seda sarja lõpetati tihti. Seda sarja lõpetati minust mingi vähemalt kolm korda ja ikkagi oli viimane viimane lõpuosa vähemalt tänase seisuga viimane lõpuosa oli ääretult ilusasti ja hästi tehtud. Loodame, et ääretult ilusasti ja hästi tehtud oli ka meie. Teekond err kahes. Me oleme ääretult tänulikud, et R2 pere meid vastu võttis. Meil on kurb siit lahkuda, aga olude sunnil, kuna me lihtsalt oleme stuudiost liiga kaugel järgmisest aastast, et me lihtsalt ei saa siin käia jätkame vanaviisi, pood käestina, nii et kui te tahate meiega edasi olla, siis popkulturistid punkt com on koht, kust meid alati leiab üles ja ja nüüd on viimane aeg laikida meie Facebooki lehte popkulturistid ja Twitterit popkulturistid. Kui te tahate näha, et kuhu me siis läheme ja kuidas neid täpselt ikkagi edaspidi üles leiab, aga jaanuaris ilmselt me oleme tagasi. Kui mitte, siis hiljemalt veebruaris sõltub sellest, kui kiirelt me saame mikrofonid üles seatud ja saame tagasi saate tegemise lainele, aga ilusat aasta lõppu, ilusat kümnendi lõppu teele. Aitäh, et olete meiega ja kohtume järgmisel kümnendil. Kuulge ka edaspidi See liiga stoi Blo. Staa things kleeba tee arstifaas, teine see.