Tere õhtust, head ja tublid sur, rõõm tervikuna leidsin kivi, paber, käärid, ehk jälle nüüd juba kolmandat korda. Raadio kahe ja kivi paber, käärid ei koostöös toimuval vestlusõhtul kohtumineloojaga. Ma olen Maarja Merivoo-Parro. Täna on õhtu peakangelaseks globaalne muusik, kes on siiski sõltumata sellest, et ta on juba väga tuntud, jäänud väga salapäraseks, pole isegi sama salapäraseks kui tema muusika täna siin püüame neid kihte natukene avada. Võibolla võibolla õnnestub, ma loodan, et õnnestub. Maarja nuut, tere tulemast. Tere Maarja, sa tulid üsna hiljuti, üsna kaugelt. Kas sa käisid? Mina käisin. Tuuril ja olin siis Saksamaal Prahas, Inglismaal aga see tuuritamine noh, et mis on tuur nii-öelda, et ma tegelikult juba mitu aastat mänginud neid kontserte järjest, et seekord lihtsalt oli siis mitu nädalat, et sellist meil oli väga mõnus jõulubuss, Reno, punane buss tuli sest bussis istumist palju vahemaade läbimist ja, ja tõepoolest järjest iga päev uus kohtus kontsert. Kontserdielu on selles mõttes raske meest, vahetult enne seda vestlust arutasime, et korralikku toitu see pole päris pikalt saanudki. No mitte päris niiviisi, aga ma olen võib-olla selline natukene nõudlikum, et ma arvan, et terves kehas terve vaim. Ja ja seetõttu see, mis ma sisse söön, mõjutab väga palju loomulikult inimese enesetunnet ja see, kuidas ta on. Aga kui on väga tihe graafik, siis ei ole alati seda aega, et otsida omale need kõige meelepärasemad toidukohad välja või kui sa jõuad ka kontserdipaika, et see see, mis sind seal ees ootab, on üsna varieeruv. Sest et need kohad, kus me mängime, on väga erinevad, väga varieeruvad ja see nii-öelda kogu see keskkond on seetõttu ka erinev. Räägi lähemalt nendest kohtadest, kus seekord käisid. No me mängisime. Me mängisime klubides, kontserdimajades džässiklubides võib-olla hea näide sellest tuurist, noh, tegelikult meie, mina olen harjunud mängima väga erinevatel justkui nagu Scenedele, et vahel on see seotud noh tõesti, et üks päev ma olen kuskil punkklubis ja teisel päeval olen klassikalise kontserdisaali laval. Aga seekord, kui me tuuritasime ja andsime ka mõningaid intervjuusid tee peal siis esimene asi, mida alati küsiti, et teil on täiesti uskumatu tuurigraafik, et need kohad on erineva karakteriga, kuidas ta seda küll teete. Ja hea näide võiks olla see, et eelmisel nädalal olime siis kontsert Hamburgi kuulsas helpilarmaniis, ma ei tea, kas te teate seda kohta. Aga selle, see legend selle maja kohta käib ees ja taga. Tõepoolest, tegu on väga suursuguse majaga ja see, kuidas sind seal vastu võetakse, milline on see publik, noh, tal on selline tähendab karakter ja seejärel järgmine päev maandusime Kiili lähedal ühes külakeses kus oli maja, mis oli selline külalistemaja, suveniiripood, kabaree kõik ühes, mida vedasid eest, eks hipidest punkaritest vanapaar ja kohale ei tulnud siis kogu selline noh, tõesti nagu külaelu oli seal maksimaalses võtmes. Nii et see kontrast oli väga tugev ja sealt edasi järgmine päev liikusime siis Berliini, kus me mängisime Berkhan karantiinis, mis on siis klubi selles tõesti selles võtmes. Aga see kohtade valik ei ole ju sugugi juhuslik, see on kellelegi väga kindel kureeriv käsi. Kelle käsi sellise kord käsi on seal? Agentuuril kontsertagentuuril, kes siis neid kontserte püüab kokku panna? Pean ausalt ütlema, et ma ei ütleks, et see on päris niiviisi, et väga hoolikalt valisime kõiki kohti. Pigem tihtipeale ju artistidel on see, et sa võtad, mis sulle antakse ja võib-olla selle uue projekti puhul, et kuna ma olin seekord tuuril koos Hendrik Kaljujärve uue albumiga, et see kindlasti alles nagu Mitte otseselt ei otsi, aga mõnetiga otsib oma seda kohta, et kust, kust ta siis nii-öelda sobitub või ta ei sobitu. Seal on väga põneva aspekt, meie jaoks on see, et mängida sedasama kava väga erinevates kohtades erinevatele inimestele, täiesti erinevatel viisidel. Ta artistile on see hästi põnev, arendav loomulikult. Aga ma arvan, et eks me peame nüüd peale seda tuuri natukene maha istuma ja mõtlema ja võib-olla fokusseerima ennast veidi, et tekkide kergelt selline skisofreeniline tunne, kui see. Kui see nii palju varieerub kõik. Nii anti muudegi suunas teele suurt tööd. Mul ei lae padi ja nii hoidjaganaga üldse. Nii jaani vesile, kääna, kullakotte. Benest nina, kodu, kurval meele, koorvaalne leinakeele moel neegee Neeme Siimaklus meelegi. Ei need väed siiki, ka tegu ka kuhugi Venemaale ja nii otsima. Ei otsima ei. Veel üsna hiljuti, see oli täiesti üksinda, see olid üksinda laval, solid, üksinda, peaaegu üksinda oma plaadil esindasid ennast ise, olid iseenda mänedžer, tegid kõik otsused ise. Ja nüüd Sinuse soolokava, selge, selline hästi. Lavastuslik. Aga nüüd hoopis uus lehekülg Kosendikal järvega. Miks? No vot see, kas see on uus lehekülg või ei ole uus lehekülg, et see on, oleneb kuidas, et võib-olla artistina ise. Kui sa midagi teed, siis sa kogu aeg otsid edasi ja, ja loomulikult on üks oluline aspekt on alati see, mis paistab väljapoole on mingisuguste protsesside tulemus, mille kallal võib-olla töötatakse. On töötatud juba mõnda aega ja sellel hetkel, kui see jõuab välja ja sul on seal mingisugune pilt, siis võib-olla mina töötan juba järgmiste asjade kallal. Et võib-olla see on mingi selline sisemine vajadus, loominguline vajadus otsida erinevaid viise, laiendada oma väljendusvahendite ja tööriistade pagasit, et. Noh, et ma arvan, et see on võib-olla sellega seotud, sest Hendrikuga koos töötamist alustasin ma ju tegelikult juba kaks aastat tagasi isegi veidi rohkem. Nii et see on olnud üsna pikk protsess. Jah, eks see väljastpoolt vaade kindlasti on ka erinev paljuskemaatilisem ja palju lineaarse. Aga kui sa vaatad neid seestpoolt väljapoole, kui sa vaatad seda retseptsiooni ja muusikakriitikat kõigepealt kodumaist, mis sind on saatnud, ütleme see üsna tunnustav, aga samas selline kuidagi ettevaatlik, viis, kuidas sinust räägitakse üldse. Olete sellega rahul? Oi, kas see on ettevaatlik, ma ei ole üldse osanud seda niiviisi näha. Et siin Essevale tähendab. No see on natukene keeruline küsimus, ma pean ütlema, sellepärast et. Eestis mõneti ongi võib-olla veidi keeruline, ma olen nii pisikene ühiskond, kõik tunnevad kõiki. Ja teatud ettevaatlikkust tuleb kindlasti ka sealt, et kõik tunnevad kõiki ei soovita võib-olla haiget teha. Või see on kindlasti teistmoodi kui see, et on mingisugune välismeedia väliskriitika noh, ütleme nii, et ikkagi üsna sõltumatu, kuigi ka välismaailmas, et seal on ikkagi seesama ringkond neid ajakirjanikke, kui sa ühel hetkel õpid neid tundma ja need väljaanded, et selles mõttes, et see ei ole nii suur maailm mõnes mõttes Sa oled peaaegu kõikide kõige olulisemate rahvusvaheliste muusikaajakirjade sisse või siis veebika juba jõudnud. Ja seal sulle on ka jällegi natuke teistmoodi retseptsioon, aga ikkagi väga selline. Kuidas ma ütlen kuidagi nagu pieteeditundega suhtutakse sinusse või muidugi, kui juba üldse jõuda välja sellisesse suurde muusika meediasse, siis sinna jõutaksegi välja juba praktiliselt nagu triumfeerima selles suhtes, et et nad ju annavadki tähelepanu ainult nendele, kellel nende arvates selleks õigus on. Selles suhtes võib-olla kuidas sulle endale tundub, et jätaksin kodumaise kõrvale, aga välismaine? Kuidas sina suhestub sellega, mis sinu kohta on kirjutatud? No oleks vale öelda, et kui sa midagi lood, et sind üldse ei huvita see, mida arvatakse, et ma ju tegelikult teen seda kõike selleks, et seda inimestega jagada. Loomulikult läheb see mulle korda. Aga eks seal tuleb hoida võib-olla mingit sellist eluterved, et. Mitte distantsi või? See on rohkem selline nagu jälgimine ja see on ka põnev, kui sa midagi teed, et mida sa justkui nagu äratab erinevates kas siis meediaväljaannetes või kultuurides on väga palju seotud ka sellega, kuna ütleme niimoodi, et neid arvustusi ilmub ju väga erinevates kategooriates, et kas me räägime maailma muusikast, me räägime rohkem sellisest peavoolu meediast üldsegi eksperimentaalse muusika meediast, nii et loomulikult on hästi põnev olnud praegu kogu see protsess uue albumiga, sest kuigi minu jaoks ma jätkan lihtsalt oma tegevusi ja, ja minu jaoks on see loomulikult, ma saan aru, et see on oluliselt voolavam, kui võib-olla nende inimeste jaoks, kes seda väljastpoolt näevad ja, ja kindlasti see uus album on selge samm kuhugi mujale siis siis see, et varem on minu kohta juba nii palju ilmunud, on mõnes mõttes ühest küljest küll pluss, aga teisest küljest ka võib-olla miinus, et väga palju ajakirjanikke võib-olla tahavad uuesti minu uut albumit arvustada ja siis nad saavad selle ja nad kuidagi enam ei, ei tule sellega kaasa ja on tekkinud ka väga palju. Hoopiski uusi kuulajaid kindlasti, nii et see on põnev jälgida, mis praegu toimub. No ma mäletan, kui sa käisid raadio kahes muusikanõukogus, siis Raul Saaremets vaidles sinuga ikka sinu uuel plaadil on tehnot või ei ole? Sa väitsid, et ei ole, tema väitis, et on. Selliseid vaidlused, kriitikutega ei ole vist väga sagedased niukesed, ühepoolne suhtlemine harilikult. No mina nende kriitikutega ju tegelikult kokku üldse ei puutu, sest et kui sulle antakse album välja plaadifirma poolt või sul on publitsist kuskil, siis töö tehakse hoopiski sealtpoolt ja kellega ma suhtlen, on see on kui on tekkinud aastate jooksul loomulikult mingi selline isiklik kontaktide pagas, inimesed, kes sind jälgivad, mis teevad, soovivad teada sellest midagi. Aga siin kindlasti ei ole üldse mitte midagi õiget ega valet, et noh, mis on alati kui me midagi kuuleme-näeme, me soovime sellega kuidagi suhestuda. Me võrdleme seda millegagi, millest me juba midagi teame, et sa ei saa seda võrrelda millegagi, mida sa ei tea. Ja, ja seetõttu ongi need võrdlused tihtipeale hästi-hästi erinevad. Mulle tundub, et selle tehnoga läks kuidagi niiviisi, et keegi mainis seda kuskilt, tuli välja ja siis sai nagu paljud said sealt kiiresti kinni haarata, justkui seda võrdlust Nii-öelda rohkem veel välja tuua. Mul ei ole selle vastu midagi, et mul ei ole absoluutselt mitte mingisugust probleemi sellega, kui millega keegi seda võrdleb. Aga kui palju sa ise jälgid südamest siin Eesti muusikamaastikul toimub? Ma tean, näiteks Maria Faust, saksofonimängija helilooja põhiliselt elab Taanis tema nagu väga detailselt kursis, ta teab isegi selliseid asju. Kui Elina Born vahendab, vahetab oma soengut või midagi, et teda lihtsalt huvitab kõik, mis toimub Eesti muusikaelus, et on kursis, kuivõrd sina jälgid teisi. Ütleme nii, et ma jälgin ehk jõudumööda Ma ilmselt ei ole üldse mitte nii palju kursis kui Maria selle kõigega, sest mul lihtsalt ei ole olnud selleks aega väga palju, et juba mitu aastat on see elu olnud üsna kiires tempos kulgev. Ja loomulikult on see prioriteetide küsimus, kui see mind väga huvitaks ja nii tegelikult väga huvitab, loomulikult, mis ümberringi toimub. Aga ma ei saaks öelda, et mul on rohkem fokusseeritud huvi sellise kohaliku muusikaskeene vastu kui see, mis toimub väljaspool, et. Ütlen ka kohe ennetavalt ausalt ära, et ma näiteks ei loe uudiseid. Aga mul on elukaaslane kodus, kes loeb uudiseid, viib mind kurssi siis maailmas toimuvaga. Isiklik ankrumees ja mitte mind ei huvitaks, mis toimub ühiskonnas jällegi, et need on väga olulised teemad ja see puudutab mind, aga jah, et see on selline ajajõudluse küsimus, tihtipeale võib-olla ka filtri küsimus äkki ja võib-olla tõesti, sest. Tuuritamisega just just selline tuuritamine, mis on, ütleme iga päev uus koht siis noh, kuidas see päev välja näeb, sa näed tavaliselt niimoodi välja, et särkat kui on bussi-ga sõitmine, siis on väga luksuslik, siis sa üldiselt ärkad hommikul võib-olla kell kuusiseid isegi olles kui on lennukitega sõitmised, siis tihtipeale lahkudes hotellis kell neli hommikul ja siis on lennujaama sõidud seal ootamised, jõuad sihtpaika, heal juhul jõuad hotellis olla 45 minutit ennast võib-olla puhtaks pesta, siis on heliproov, siis on kontsert ja nii edasi, niimoodi. Ja olles Touril jõudes kontserdipaika, keegi küsib, Uued, kas lipsigid ka nägid? Mul oli seekord Leipzigis näiteks kaks tundi vaba aega ja see oli minu väga teadlik otsus veeta see kaks tundi seal hotellis mitte ringi kõndides, sest et see on selline teatav alalhoiu instinkt ilmselt, et ma pean ennast õhtuks kuidagi koguma. Kogu uus informatsioon koormab sind ilmselgelt, sest mind väga huvitab, mis minu ümber toimub. Ja ma arvan, et ma saan nendest paikadest kätte selle, kui ma jõuan sinna koha peale, kohtun nende inimestega. Aga kindlasti aseuudiste lugemine ja kogu see, et sa pead see informatsiooni hulk, mida üks inimene on võimeline läbi hekseldama see on piiratud. Sa ütlesid, et sa saad informatsiooni siis, kui kontsert käib juba kontserdi ajal. Kuidas sa saad selle lihtsalt õhust publiku atmosfäärist? No esimesed sellised infokillud tulevad siis, kui astute siis sinna kohta, kes on need inimesed, kes sind vastu võtavad. Kogu see korraldus, aga tõepoolest jah, lavale minnes, et publik ju peegeldub väga kiiresti esimestest hetkedest tegelikult ja pärast kontserti on alati sellised hetked, kus kohtad inimestega, räägid, allkirjastab plaate see on see hetk nii-öelda, kus sa siis seda kohalikku õhku saad hingata. Nii et sul on tundlad kogu aeg püsti. Kindlasti. Jah aga Eestis seda muret kindlasti ei ole, et sa ei taha metsa minna, sest et sa ei taha uut infot saada. Eestis vist on vastupidi jah, eks. Ta ei ole, ütleme niimoodi, et no ma jõudsin tagasi esmaspäeva öösel vastu teisipäeva kell kaks öösel ja noh, eile ma ei tea, kui ma oleks pidanud eile õhtul siin näiteks olema. Et. Ma olin ikka terve alates eile hommikust saadik selline jonnipunn, et ei kujuta ette et ainuke kaks kassi üritasid mind ilmselt maandada terve päeva, aga et noh, et ikkagi selline kohanemisraskus mõnes mõttes, et ja eilse päeva jooksul, kuigi ma pidin väga palju tegema, ma ei astunud isegi mitte kaheks minutiks õue. Et ma olin ikkagi ainult kodus ja sa tuled ja loomulikult see tohutu meilihulk, mis on tekkinud selle aja jooksul, kui sa oled tuuril, sest ta ei jõua selle kõigega nii-öelda sammu pidada samal ajal seal täiesti magamata Ta ja väsinud ja kõik need asjad jooksevad kokku ja sa oled emotsionaalne ja ja see on justkui pole veel ise kohale jõudnud, et isegi selle koduga harjumine võtab veidi aega. Kõige keerulisem minu meelest on koju tulla näiteks kaheks päevaks-kaheks kolmeks päevaks. Sest et see on ikkagi teistsugune seisund. Kui sa oled kodus või oma sellises ringkonnas, kui sa lähed kuhugi välja ja siis ei ole aega tegelikult selleks ümber lülituseks üldse, nii et sa võid olla need kaks päeva kodus, aga sa oled kogu aeg kuskil kuskil mujal juba ja valmistud selleks järgmiseks sõiduks. Kui tihti sa oma lapsepõlvemaale jõuad Virumaale? Et Rakvere tüdruk. Olen Rakvere tüdruk Rakveres käisin koolis ja suved veetsin kõik Karepal mere ääres. No. Ma isegi ei mäleta täpselt, kui ma mõtlen tagasi, ma arvan, et ma käisin kevadel Rakveres ja loomulikult lähema nüüd järgmise nädala alguses Rakverre. Et nii väga tihti ei jõua, aga nii tihti kui võimalik, ütleme nii. Sest sinu muusikat ja vaadates kõik need visuaale, mis sellega kaasas käivad, siis seal on hästi otsene side erinevate asjadega veega metsaga mullaga, mitte nii väga taevaga vist on side. See võib-olla sellist kaks nurka. Ühest küljest oleme ikkagi üles kasvanud looduse keskel. Ja loomulikult noh, see, mis meiega juhtub nii-öelda varases lapsepõlves lapsepõlve jooksul, see jätab kuidagiviisi sügavama jälje, võib-olla sellepärast, et me oleme lihtsalt tundlikumad ja vastuvõtlikumad. Ning sellised metsas kondamised üksi on ikkagi olnud väga suur osa minu sellisest ütleme teadlikud mälestused, et see on selline oluline osa, mis on mind hästi palju mõjutanud. Vaikuses olemine, vaikuse kuulamine või nende häälte kuulamine natukene selline noh, kui sa pimedas metsas kõnnid, see võib olla üsna hirmus ju ka. Et selline piiri piiri peal mängimine või endale väljakutsete esitamine, see on mind väga palju mõjutanud ja teisest küljest Pikalt on olnud ju üks peamisi inspiratsiooniallikaid, meie pärimuskultuur, pärimuslaulud ja kogu see maailm on ju nii tihedalt seotud looduse ja keskkonnaga, see, mis on inimeste ümber olnud. Nii et võib-olla see on see, mis peegeldub sealt läbi kõige tugevamalt ehk. Aga millal see huvi üldse tekkis, ma saan aru, et tegelikult sa õppisid muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemias ja need on üsna rahvamuusikakauged kohad. Ja. Viljandi pärimusmuusika festivali kus ma olen käinud siis aastast 94, iga aasta? Jaa, Aastast 2004 oleme seal esinenud iga aasta, aga meil oli selline kodu, kus kuulati hästi palju erinevat muusikat, klassikalist muusikat nii-öelda folk, kee, rocki, kõike absoluutselt kogu aeg. Ja Viljandi pärimusmuusika festival on kindlasti, see oli üks minu neid selliseid lemmiksündmusi juba lapsepõlves. Nii et seda muusikat. Ma kuulasin pidevalt, et sellised kõige eredamad mälestused on ehk võib-olla isegi jazzkaarel, kui see toimus Sakala keskuses, seal oli alati üks maailma muusikapäev. Ja ma mäletan 10 aastasena, kui tuli sealt Rootsi bänd karmarna sellise folkrokienergiaga ja kuidas mul kananahk oli ihul kogu aeg ja ma kujutasin ette, et kuidas ma keerutan, mitte et ma oleks midagi teadnud sellisest nagu pärimustantsust. Aga see energia ühesõnaga paelus mind juba väga varasest east alates. Ja kui ma siirdusin Rakvere muusikakoolist Tallinna muusikakeskkooli, siis tegelikult Ta umbes 14.-st eluaastast hakkas ikkagi mind veidi selliselt nagu. Ängistama, võib-olla see üks pool ja ma otsisin sealt mingisugust väljapääsu. Tallinnas elas tol ajal Sophia Joons eestirootslane, kelle juurde ma läksin viiulit mängima. Me hakkasime mängima, ma tegin oma elu esimesed keikad. Ma ei tea, kas restoran veel eksisteerib maikrahv vanalinnas põhimõttelist nagu Olde Hansa. Seal ma käisin siis mängimas nii-öelda vanamuusikat Kosofiiega, kus improviseerida. Ja 15 aastaselt läksin esimesse etnolaagrisse, mis on sellised rahvusvahelised laagrid, kus tulevad noored inimesed kokku üle maailma. Ja muusikud kõik, kes teevad siis nädal aega workshop, seal on tohutu orkester, pannakse, tehakse seaded, pannakse kõik see kokku ja siis antakse kontserte. Loomulikult see energialaeng ja mis sa saad, kõik saad ja sa saad teha seda, mida sa ise tahad. Keegi ei ütle sulle, kuidas on õige või vale. See oli loomulikult hästi vabastav. Nii et sellise akadeemilise klassikalise hariduse kõrvalt hakkasin üsna varakult tegelikult mängima. Ma ütleks siis, et maailmamuusikat ja oli ka korduvalt hetki, kus ma tahtsin ikkagi õpingud pooleli jätta klassikalise viiuliõpingud ja teha nii-öelda midagi lahedamat. Aga. Ma jäin sinna kuidagi pidama siis kuni ma jõudsin teise avasta õpinguteni muusikaakadeemias. Jaa, mängisin oma käed üle, hakkasin meeleheitlikult harjutama ühel hetkel ja, ja pidin tegema pillimängus väikse pausi. Läksin suveluste laagrisse Tšehhimaal samamoodi etno laager kohtasin ühte India muusikut, kellele ma moka otsast mainisin, et mul on alati olnud unistus Indiasse tulla muusikat õppima. Kes ütles, et aga ma panen sind kokku inimestega ja ja kuna ma olin võtnud akadeemilise puhkuse siis lendasin ma uue õppeaasta alguses oktoobris New teelisse seitsmeks kuuks viiulit õppima. Ja seal siis nii-öelda võiks öelda, et muutus päris palju minu jaoks. Alati küsitakse, et kas ma käisin indis hinge viiulit õppimas ja et kes mu, kes mu õpetaja õpetaja oli hoopiski tšellomänge. Ja, ja ma ei käinud seal mitte õppimas viiulit. Ma käisin seal muusikat õppimas. Ja võib-olla see on see koht, kus esimest korda ma päriselt teadvustasin enda jaoks, mida minu jaoks tähendab üldse helisele tekitamine, selle väljendamine. Ma õppisin kuulama, et üks asi on see, kas me kuuleme, võime, kuulame midagi, et seal on tohutu vahe. Et kes ei tea, siis india muusikas on sellised helilaadid Raaga ja seal on ka väga nüansseeritud intoneerimis süsteem, et kuidas mingit heri täpselt mängib, mis helikõrgusele sa selle paned. Ja ma mängisin kolm kuud ainult kahte helilaadi hommikust õhtuni. Nii et võiks öelda, et. Et minu põhiline ülesanne oli see, et kui on üks nood, siis kui palju üldse on võimalik ühest noodist kätte saada. Et see oli see, mida ma seal õppisin, õppisin leidma endas kindlasti ka sellist. Kui me räägime keskendumisoskusest või kui mõned ikka vaikusest, mis võiks olla nagu kõige alus või eeldus, et üldse mingit heli tekitada, siis kindlasti seal õppisin ma seda vaikust endas tekitama, sest et ma elasin mõned kuud. Agulis sellises agulis, mida võib-olla mõned teist ei ole siin elu sees üldse näinudki. Ma olin kindlasti ainuke valge inimene mitme kilomeetri raadiuses. Põhjus, miks ma seal elasin, oli see, et mul oli raha kõik otsas ja ma olin ka natukene liiga uhke, et emale kirjutada, öelda, et raha on otsas. Ja niiviisi kolisin, ma kolisin magulisse, kus ma elasin. No umbes kaks korda kolm- ruutmeetrises toas teise kahe tüdrukuga, kuhu mahtusid ainult kolm koikut, seal pisikene kapp. Meil oli elektrit, mõned tunnid päevas, sooja vett ei olnud ja akent ei olnud ka aknaraami ees. Talv oli detsembrikuu jaanuarikuu Nyodeeris üle aastate kõige külmem talv, mis tähendas, et öösel ikkagi langes nullini miinus üheni. Ja see oligi see temperatuur, milles nii-öelda elasin ja see selline varjualune siis asus inde liiklussõlmes, mis tähendab seda, et selline suur suur liiklussõlm, kus sõitsid siis kogu aeg pidevalt rekkad mööda. Kes on käinud idamaades, teavad, et suured veoautod, neil on väga lõbusad signaalid seal väga valjud ja sellised meloodiad, et ühesõnaga Ma annan selle seitsme kuu jooksul ei kuulnud ma kordagi vaikust, seda ei olnud seal pidev tohutu liiklusmüra. Ja nendes tingimustes ma siis harjutasin, et halvematel päevadel ma keetsin gaasi gaasipliidi peal omale kaussi kuuma vett, kuhu ma panin jalad sisse. Ja siis meil olid kõik riided kogu aeg üksteise otsas seljas ja tekk oli niimoodi ümber mähitud ja seal ma siis harjutasin. Võimas no huvitav, ma sain ju väga kiiresti aru ka sellest, et ma olin varases teismeeas, kui ma olin 13 14 olin tohutu fänn. Remark ja kõik selline kirjandus ja prantsuse kirjandust, ma kujutasin seda kõike nii elavalt ette, need kannatavad kunstnikud, see oli, see oli nii romantiline, see oli ilus ja olles seal Indias, ma sain aru, et tühja kõhuga väga palju seda kunsti ikkagi. Et kui sul on ikkagi väga külm ja kogu aeg on nälg, siis ei ole seda jõudu ka, et harjutada tegelikult. Aga ometi seitse kuud pidasid vastu, kas see oligi plaan või sa tulid natuke varem tagasi? Ei, ma ei tulnud. Varem tagasi, sest mul oli tagasisõidu pilet ostetud ja kui ma üldse hakkaksin sellest india india ajast rääkima, siis ilmselt sinna terve see vestlus lähekski, nii et me peame siit ühel hetkel edasi liikuma. Aga ma olin seal lõpuni vapralt vastu. Mul oli seal väga palju igasuguseid seikluseid, et selles mõttes, et, et. Ma jäin koma viisaga sinna lõksu ja mida kõike veel, aga ma olin täpselt selle kuupäevani, mis oli plaanitud ja siis manaasni. Ja võib-olla kõige huvitavam selle juures on see, et New teeli on tõesti väga, väga raske linn. See on väga-väga karm, mis seal võib nii öelda juhtuda, et kui. Näiteks minu jaoks kindlasti. Võib-olla mingeid asju ma enam filmidest mitte kunagi näha ei taha, sest ma olen neid päriselus näinud, noh, et kui me mõtleme, et tehakse mingisugust kunsti ja et mida, mis tundeid sa sellega tekitad, et siis mõnele inimesele on seda ilmselt vaja selleks, et midagi üles äratada, mida ta võib-olla ei ole näinud midagi, aga ta ei ole kokku puutunud minu jaoks ütleme, vägivald või ka näiteks vägivald loomade vastu on selline, mis minu tolerants on nii-öelda. See kanister on täis, et seal oli ikkagi igapäevane olukord, võis olla see, et ma olin, meelasime katusel. Ja ma näen all, kuidas all tänaval nelja aastased poisid, nende nii-öelda ajaviite mäng on see, kuidas nad terve pesakonna kutsikaid kividega surnuks loobivad ja samal ajal ma tean, et minul ei ole võimalik mitte midagi teha. Et selliseid asju ma nägin, nägin seal väga palju ja see aeg oli raske. Esimest korda ma muidugi nutsin alles siis, kui ma tulin koju tagasi, olin siin olnud, sest et sul on ka selline võib-olla mingi kaitserefleks. Aga ma pean ütlema, et India on selline koht kindlasti, kus. Ühel hetkel sai, küsi, kui taevast kukub alla banaan, sa enam ei küsi, miks või kuidas see juhtus, et seal on väga palju selliseid, võib-olla hirmsaid asju, aga seal on väga palju, kui tohutut ilu. Ja ma hakkasin väga armastama seda kultuur ja ma tegelikult tahtsin minna tagasi. Mul oli suurepärane õpetaja, aga see ei õnnestunud. Nii et siit nüüd edasi liikuda, see tähendabki see, et ma tulin tagasi Eestisse. Olin kindel, et muusikaakadeemiasse naasta, ma ei soovi, et ma ikkagi tahaks leida seda mingisugust oma häält, midagi teha. Ja läksin Viljandi kultuuriakadeemiasse. Olin esialgu üsna skeptiline, sest et mulle tundus, et see rahvamuusika, mida ma enda ümber tol ajal kuulsin ei olnud minu jaoks võib-olla kõige inspireeriv amet. Mulle meeldis Balkani muusika palju rohkem skandinaavia muusikat, see oli kuidagi selline rafineeritum või põnevam ja ja läksin sinna Viljandi kultuuriakadeemiasse. Aga loomulikult see kõik muutus üsna kiiresti, sest ma puutusin siis kogu nii-öelda selle arhiivimaailmaga kapitäis salvestisi, digitaliseeritud salvestisi, mille ma panin mängima ja ilmselt mängib seal suurt rolli see, et ma olin just Indiast tulnud, kus ma olin harjunud kuulama kõiki neid micro toone, neid veidraid laade. Ja kuulates neid salvestusi siin. See tundus mulle täiesti uskumatu. Alguses ma mäletan seda emotsiooni, et see kõik kõlas kuidagi nii veidralt, samas nii omaselt, justkui sa saad aru, et mis see on. Aga samas ei saa ka aru, nii et mul oli selline hästi suur küsimärk silme ees. Ja tavaliselt, kui see tekib, siis ma niimoodi sukeldun 24 h mitu aastat kas või. Astu aga. Ta toob, aga las tuubi ääres mööda ka. Voolama jääga sky aga Maiega ja ta ei, aga. Kas on mulla sees käes või on ka peas, aga? Me ei näe, aga ta Ei ole voolava vee sees ka. Ka peasiaga. Aga? Seeme nii kooslusega. Seega. Meestega. Need olid siis salvestised vanad salvestised vanadest tundmatutest viiuldajad, kes tõlgendasid rahvaviise omamoodi. Noh, selles mõttes mitte tundmatutest, et nad on ikkagi nimed, on ilusti kirjas ja kust nad pärit on ja mitte ainult viiulisalvestised, vaid viiul, kõik erinevad pillid ka loomulikult meie lauluvaramu on tohutult rikas, aga ma alustasin ikkagi viiuliga, sest et see, et ma kuidas mina laulule jõudsin, see oli oluliselt selline aeglasem teekond. Aga ja et justkui kuulates kõiki neid erinevaid salvestisi sealt, kõlas läbi. Palju ühiseid nimetajaid, kui me räägime salves, mingi salvestist, see on ju lihtsalt mingi kindla ajahetke dokumentatsioon, me teame, et inimesed improviseerida varieerisid, aga kui see on salvestatud ainult üks minut, siis on väga keeruline seda hinnata. Nii et Sa leiad justkui nagu killukesest mingist suurest puslest ja siis hakkab kogu see tööd, kuidas seda pilti nii-öelda kokku panna, et minu noh, selline esmane ahvivaimustus möödus sellega, et ma hakkasin väga täpselt kõike jäljendama, ma hakkasin neid üles kirjutama. Et tulles selle taustaga, mis ma tulin noodistasime väga täpselt, ma panin kirja kõik veerandtoonid, kõik asjad, et need on sellised põnevad noodistused, mis meil siiamaani alles on. Ja siis ma hakkasin neid selgeks õppima tõesti üks-ühele, et saada see kõik nii-öelda käpa alla. Ja väga kiiresti sai selgeks ka see, et et mis siis edasi. Sest kui ma nüüd mängin seda 40 sekundilist viisijuppi ja noh, et kaua ma seda siis korrutan. Või et kui ma tahan siin varieerida, et mismoodi ma siis varieerin, et üks variant on see, et mängin seda alati ühtemoodi ja ma panen sinna mingisuguseid lahedaid harmooniat, olla natuke kas midagi Tšassiliku võimudaalsed või aga et tegelikult see minu põhiküsimus on see, et oli see, et ma tahtsin aru saada, mis on see muusikaline keel, milles nad räägivad ja, ja see on nüüd hästi palju seotud minu ajaga Indiast, et kui sul on suuline traditsioon siis on reeglid nagu keelestki reeglid, mingi grammatika. Siis on lauseehitussüntaks, kuidas mingeid lauseid ehitama ja ühel hetkel inimesed, erinevad inimesed valdavad keelt väga hästi, aga nad kõik ju räägivad omal viisil. Et ma tahtsin aru saada, mis on selle keeleloogika, et ma siis oleks võimeline, võib olla Enda, viisin neid samu lugusid rääkima. Ja sa leidsid selle loogika? Noh, seda ma kindlasti nüüd ühe seda siis ma otsisin, otsisin ja ma kindlasti leidsin enda jaoks sealt pidepunkte. Ning kui me räägime traditsioonist, siis, Kõik nopivad sealt välja selle, mis nendega resoneerub. Nii et siin on nüüd väga keeruline. Me ei ole võimelised nii-öelda Sellist tõde ei ole võimalik siin välja tuua, ma arvan, et mina tegelesin väga palju nende teemadega, mis olid mulle endale olulised. Puudutas palju rütmikat, sellist fraseerimist, pisikesi detaile, intonatsiooni. Pulss kui mingisuguse rütmi alus, et mind huvitas väga palju selline vanem stiil, mis tähendab, et on pisikesed meloodiajupid, mis muudkui korrutavad ja korrutavad ja kõlavad justkui alati ühtemoodi, aga samas ei kõla ühtemoodi. Ja siit nüüd jõuab see paralleel justkui sinna tehnoning ka lõpuks, et tegelikult on need suhteliselt samad asjad, mis mind on alati huvitanud. Kas nende otsingute käigus tuligi sinu arsenali luuper? Jah? Ma olin Viljandi kultuuriakadeemias, seal õppis ka Arno Tamm, kellel oli pisikene bossiluuper ja ma laenasin seda talt korraks. Sest mul on justkui tundus, et kui need palad ennast niimoodi kogu aeg nagu korrutavad, et see võiks midagi olla, mis sobib. Ja Ma olen olnud tegelikult väiksest peale selline luupi ja mõnes mõttes, et kui mulle midagi meeldib, siis ma tahan seda alati veel ja veel ja kui ma ka avastan artiste, siis mina olen see, kes kuulab midagi ribadeks, kas ma tõesti lihtsalt käia ja käia on. Ma olen mõelnud selle peale ka paljud, kust see tekib, et ma justkui tahan selle nagu kõik sisse, mida, mis seal vähegi on ja, ja vahel võib juhtuda, et ma kuulan seda väga-väga palju ja siis sinna see jääb ja rohkem ma seda elus ei kuula. Või siis näiteks noh, need on, sellest on rääkinud ka Valdur Mikita, aga, aga selliseid kindlasti ma arvan, kuulajate hulgas on ka inimesi, kes võib-olla kui kuulevad kella tiksumist niimoodi tik-tak vanaema juures maal ja siis sa hakkad sellest niimoodi vaikselt mingit meloodiat kokku panema või rütmimustreid. Mul on alati olnud ka sellega, kui ma kõnnin trepist üles või üldse tänava peal, et mulle meeldib alati sellises ühtlases tempos kõndida. Ja siis ma moodustan sealt mingeid selliseid pisikesi fraase ja ma jään justkui sinna kinni. Et võib-olla see natuke veider, aga nii on lihtsalt ja ja ma võtsin selle luupery. Kõige esimene lugu, mis ma siis tegin, oli veere veere päevakene. Õigemini selle põhirifi, mis seal all liigub. Siin oli siin nagu. Siin. Ta ta-ra, ka see elad. Ja ma arvan, et ma käia siin sedasama järgnevust umbes kaks kuud sest et sellel hetkel, kui ma sain, tegin nii-öelda ärasele järgnevus ja siis ma sain ka aru, et, Ma justkui nägin nagu seda luupery surma ette, sest et sa midagi, sa lood mingi kihi siseselt teise kihi sädet, kolmanda ja staatiline, eks ma olin jälle selles samas olukorras, et ma mängin seda 40 sekundilist labajalaviisi ja ma ei tea, kuidas sealt edasi minna. Ja see tundus mulle justkui kohe jälle selline, et mul ei ole piisavalt vabadust või et see on nii-öelda, et hakkab mind nii-öelda kägistama. Ja ma muudkui mängisin, mängisin, mängisin ja mõtlesin, et mis ja kuidas ja ja sealt võib-olla siis arenes. Ma hakkasin vaikselt otsima neid viise, kuidas seda tehnikat natukene trikitada või et see kõik ei oleks alati nii kvadraat nii selgesti mõistetav, et me teame, oh nüüd tuleb järgmine, tuleb järgmine asi. Ja see käis käsikäes minu uurimustööga. Mis puudutab siis traditsioonilist tantsu ja tantsumuusikat, kus on hästi palju sellist Ma kasutasin silpe, mida ma täna, ühesõnaga mida ma kasutan tegelikult praegu lugudes jaadi ja Diaadiidadieti, et selle selleni ma jõudsin läbi tegelikult, et oma töö siis traditsioonilise tantsuga kasutades braseerimist ja need silbid tulevad tegelikult poogna kasutusest, et ma lihtsalt, et kui ma mängisin poognaga, soovisin seda kuidagi suuga jäljendada, siis ma jõudsin sinnamaani. Pärast hiljem tulid välja arhiivisalvestised, kus kasutati samasuguseid silte, nii et väga huvitav. Alles mõned päevad tagasi mängisime Berliinis, mis oli see üks väga tähtis kontsert ja mis oli üle pika aja üks kontsert, mis tõesti maalised iga sekundit nautisin sellest seal laval. Et see on sellised, nii suurepärane tunne, kui sa oled seal ja sa seal on selline tunne, et sinu ees on justkui lõputu maastikke. Sa võid ükskõik kuhu suunas hakata kõndima, et kõik tundub nii õige. Müncheni lähedal no München oli üks nendest kontsertidest, mis oli kuskil seal nagu võib-olla selle diagrammi alumisel äärel ja. Ei teagi täpselt, miks, et ei noh, tihtipeale on juba see, et mõtlen, et sa astud kuidagi sinna sisse ja ja kuidagi on nagu noh, päevad ei ole vennad, et et võib-olla seal oli selline olukord, kus promootor justkui noh, et kui hea see nagu klapp oli, miks meid täpselt sinna pandi, kes need inimesed seal kuidagi džässiklubi ühesõnaga seal oli selline, see oli selline huvitav kontsert, ma ütleks pigem, et kuidagi võib-olla veidi distantseeritud Kunagi suvel raadio Kaksele Intsikurmu ul Maarja nuut ja ruum oli laval, sa käisid meil seal popaks stuudios ka siis ta rääkis oma kõige hirmsamaks kontserdist kõrbes mis oli praktiliselt looduskatastroof, seda saate järele kuulata-i kodulehelt ära siin saates sellest ei räägi, aga tahaks rääkida su instrumentidest kyll eelkõige su häälest, millest räägitakse vähem, kuidagi kõigil jääb viiul silma. Ja siis häälest räägitakse vähem, aga minu meelest väga tugev vokalist ja kuidagi kogu see sinu üldine esteetika, kõik see minimalism, aga samas detailsus ja siin ökonoomsus ja puhtus. Et need kõik tulevadki sellesse, nagu minu muusikaõpetaja armastas öelda. Kõige ilusam instrument on hääl, et need tulevad sellest häälest nii hästi välja. Räägi oma oma hääle või ütleme, oma laulu viisi arengust või kuidas ta selliseks on saanud. No kui. Intervjuu alguses ütlesin, et võib-olla õnnestub neid kihte nagu lahti võtta, siis nüüd see on see nagu hästi isiklikke aspekte ja, ja me kõik teame ju, et hääl on ilmselt kõige isiklikum instrument üldse. Huvitaval kombel eriti just viimasel ajal ma pean ütlema, et peale kontserti andis, kui inimesed tulevad rääkima, siis keegi ei maini kunagi viiulit. Et kõik ikkagi räägivad minu häälest, olete, et noh, ilmselt see ongi see, et see on, see on kuidagi nii isiklik. Aga see teekond on olnud ikkagi väga konarlik, ma ütleks, ma ei ole kunagi loomulikult laulu õppinud ja esimene kokkupuude oli siis, kui ma arvan aastal üle 10 aasta tagasi ma tegin nukuteatris ühele etendusele muusikalist kujundust, kus Sophia joonsiga ja seal paluti minul laulda. Mille peale ma ütlesin loomulikult alguses nagu kategoorilise ei elu sees maid, suud lahti ja ma kaotasin selle vaidluse ja oli seda nõus siis niiviisi tegema, et noh, kui kõik mõtlevad, tood maarjalaulab ja mängib viiulit, samal ajal kuus, et toogu põnev, et seal oli lihtsalt puht selline psühholoogilist praktiline põhjus, et kui ma laulsin ja mängisin viiulit samal ajal, siis me lihtsalt tundsin ennast veidi turvalisemalt. Sest ma olin terve elu viiulit mänginud ja seest kandis sellise mingisuguse baasi, et ma pidin siis nagu üksi laulma, siis oli see muidugi loomulikult eriti hirmus. Ma absoluutselt ei suuda kuulata näiteks oma isegi esimest plaati või isegi teist plaati, et kuidas me seal laulan. Et noh, see on selline jälle hästi isiklik asi, et kuidagi see noh, samas on tore, et sa näed seda teekonda. Aga noh, et mulle sealt kuidagi, võib-olla seal emotsionaalselt tuleb välja kõik see niisugune selline rabelemine, et kuidas leida seda oma häält või mul oli alati mingisugune kujutlus, et mida ma soovin teha. Aga sul ei ole seda tööriistapagasit, et ütleme, viiulit sa hakkad mängima seitsme aastaselt ja see ikkagi noh, tunned seda instrumenti. Aga siis see hääl, mida sa tahad, aga sa lähed lavale, sul on närv või igasuguseid aspektid ja siis sealt ei tule üldse välja see, mida sa tahad, et see on olnud selline ikkagi keeruline. Lisaks veel tehnilised Sellised nüansid, et noh, nagu sa ütled, et mul on kõrvas kõrvaklapid, kui ma olen laval, et ega see ei ole lihtsalt kõrvaklapid, et siiamaani ma maadlen väga palju oma sellise monitoorimissüsteemiga, et missugused kõrvaklapid sobivad jällegi puhtalt tehnilised detailid, aga Doppleri efekt või see, et sul on üks kõrvaklapp ja Peeaa peegeldab helisüsteem kuskilt sa kuuled teistsugust helikõrgust ja kuna mina ma minu harmooniat baseeruvad hästi palju naturaalsete intervallidega naturaalne Tertz, mis hakkab just resoneerima, kui ta on natuke väiksem ja ühesõnaga see iga mikrointervall on ülioluline siis keskkond, kuidas ma kuulen ja mismoodi on samuti üle ülioluline ja andnud ka neid kontserte, kus lihtsalt kas kõrvamonitori tööta või juhtub midagi tehniliselt lihtsalt midagi juhtub, inimesed seda loomulikult ei tea, kuskil televiisoris on salvestatud sinna ja see kõik on loomulikult nii kohutav. Aga nii on, aga. Jah, kummalisel kombel, et selle niimoodi üle kivide ja kändude ma alustasin selle laulmisega ja see on minu külge nii palju kasvanud, et võib-olla ma ütleks, et see on tegelikult minu esimene instrument praegu. Et kui ma ikkagi üldse loon midagi uut või mõtlen, et see käib hästi palju läbi vokaalikasutuse kogu aeg otsin uusi mikrofone või et seesamamoodi akustiliselt hääle kasutamine on hoopis midagi muud, kui sul on see mingi tämber, tekstuur ja sa soovid seda võimendada. Ja see sinna välja jõuaks, et seal on hästi palju muid faktoreid. Nii et jah, kuidagimoodi ma olen siia nüüd jõudnud. Ma olen sellega nõus, et sinu tõesti n. Isegi kui võib-olla inimene ikka väga tõsiselt kuulata ja mitte teada täpselt, mis lugumis albumilt pärit on, siis tegelikult selle kuuleb kohe ära just sellest häälekasutusest. Nii huvitav, sest samal ajal tegelikult sa künnad sedasama vagu, ega sa ei ole mööda põldu nagu ringi jooksnud. Aga see kuidagi hea läheb järjest nagu fokusseeritumaks, seal tekib. Noh, ilmselgelt selline detailsus ja sa õpid midagi sügavamalt tundma, seal on need nüansid ja, ja mitte see, et sa näed end nüansse või et sa oled võimeline väljendama, et see on ju puhtalt treenituse küsimus, ikkagi. Kas sa ennustad, et lähiajal, arvestades kõiki neid tegelikult päris suuri muudatusi, mis sa oled viimastel aastatel enda jaoks tekitanud sarvad, et kuidagi neid kihte, mida me siin natukene täna üritanud muukida, et kas sa heidad neid ka laval järjest enam lahti, et kas kuidagi su soolokava oli üsna selline performatiivne on ja see oli väga kindlalt kõik paigas. Nüüd ma sain aru, et marinud ruum see on natuke rohkem ruumi kaoseks, võib-olla positiivseks kaaseks. Te olete isegi luupery ümber defineerinud, põhimõttelised teinud talle x null ära. Et kas see tundub, et või mis sa arvad, kas sa julgete ennustada, et mingil hetkel sa kuidagi minetad ka need reeglid, mis sul veel on? Ja ühel hetkel tuleb mingisugune täiesti chill Maarja Nuut, kes lihtsalt Ma olengi väga chill, muide. Aga Ma tegelikult noh, kui ma mõtlen, et alguspunkt ja mis praegu on ja mis võib-olla edasi tulevad, et millega ma praegu, mille peale mõtlen ja mille poole püüdlen siis. Noh, mõneti see on ikkagi lihtsalt ikka sügavamale minek, et see kihtide maaheitmine, see tähendab ju ka lihtsalt seda, et sa õpid ennast rohkem usaldama muud midagi, ma arvan ja et sa ei põe enam mingit asjade pärast nii palju, et. See kas see kaos ja kord ju peavad ikka käima käsikäes, et ega nii ei saa ja võib-olla lihtsalt need trastid lihtsalt pidevalt suurenevad, mõneti võib-olla kuulaja jaoks, et. Et kindlasti ma olen muutunud julgemaks ja see ei tähenda, et ma võiks sinna kõrvale teha midagi väga sellist nagu puhast ja minimalistlikku, et tegelikult lihtsalt teen seda, mida ma nagu parasjagu tunnen õige olevat. Küsimusi publiku hulgast? Jaa, palun. Tegelikult oli küsimus selles et kuidas ka praegu ja ka tulevikus ette sügavamaks minekut balansseeritud loomeprotsessi, aega, kus sa siis tahaksid, arvatavasti peaksid rohkem üksi olema eraldatud. Ja seda nüüd eriti olukorras, kus tegelikult oleks saanud aina populaarsemaks viie nagu pasa ja rohkem tähelepanu. Et kuidas, kas seal on mingi mõte, kas mina tahaksin muuta või kuidas me leiame seda aega ja ruumi kõike enda jaoks oma loomingut veel sügavamaks, mind veenda teaduse arengut? No me kõik teame, et aega tuleb lihtsalt võtta. Siin ei olegi muud mitte midagi. Nii et. Ma arvan, et eelmine hooaeg, kus oli selline nii-öelda selle une meeles puu tihe tuuritamine ja siis selle uue albumi tegemine ja selle praegu nii-öelda nagu natuke käimalükkamine on olnud minu jaoks loomulikult hästi õpetlikud. Ja ma olengi jõudnud sinna punkti, et. Et tuleb lihtsalt leida see võimalus võtta aega ja, ja noh, tööd teha. Sest et ütleme, artistil see kõlab võib-olla nendest on väga tehniline, näevad, kui sa ühel hetkel nagu sul ei ole enam midagi nii-öelda ka agentuur ütleb, et tal ei ole midagi enam müüa, kui sul ei ole midagi pakkuda, et noh et loomulikult me ei tee asju üldse selle pärast, aga et seda aega tuleb lihtsalt võtta ja loomingu poolest võib olla rohkem sügavuti Ma arvan, et see noh, mida on natukene võib-olla ka saanud lugeda mõningatest kirjutistest võib-olla eriti kodumaal, aga et see uus albuminest kui natukene keeruline ta nõuab hästi palju tähelepanu. Et ma arvan, et see tuleb sellest, et Ta on väga variatiivne. Et kõik need tervisealbum, et mitte ta nüüd üles alla liiguks, aga ta on ikkagi, need lood on hästi erineva karakteriga ja kuigi meie jaoks on seal mingi selline ühine nimetaja tugev siis ta ikkagi Paljudel lugudel on justkui see potentsiaal, et seal on mingisugune seisund ja sa võid seal väga pikalt nii-öelda tiksuda, tiksuda, tiksuda ja me oleme mõelnud selle peale Henriku, et kui inimesed ütlevad, et nagu lood on liiga lühikesed ja samal ajal sa tead, et see lugu kestab seitse minutit, et homme lähme terevisiooni ja me peame tegema kolm 30. Me siin nuputame nagu, mis osad ära jätta kuskilt, et et siis tegelikult seal võib-olla on see, et lihtsalt, et ta tekitab sellise mingi pinnase või sellise seisundi, et sa tahad seal veel tiksuda ja VEEL luupida. Aga siis me lõpetame selle ära ja teeme nii-öelda selle pöörde, et võib-olla üks teema, millega praegu tahaks tegeleda rohkem, on see, et ei, ei tee nii kardinaalseid pöördeid kohe, et siis võib-olla natukene rohkem proovida selles ühes asjas tiksuda ja siis natukene sujuvamalt keerata, et siin on nagu erinevaid mõtted, mis on ka omaette väljakutse, et näiteks Teneks või noh, on erinevaid bände, kes mängivad niimoodi hästi pikki settekontsert, et minu hea sõber Nick Pärts, kes tegi Abu Dhabis aasta aega tagasi 48 tundi kestva kontserdi. Et et sügavamale saab minna väga erinevatel viisidel, aga lihtsalt see tuleb lihtsalt võtta vastu see otsus ja siis aeg võtta. Samal ajal ma pean ütlema, et ei ole sellist nagu kindlat reeglit. Nüüd ma olen kodus kolm päeva ja ma justkui nagu nüüd on see aeg, kui ma loon midagi ja ma pean. Tihtipeale need noh, minu loomeprotsess on ikkagi ka selline üsna hektiline, et ma võin olla seal stuudios 10 tundi järjest midagi teha ja sul on tunne, et sa tegelikult nagu ei tee mitte midagi või ei jõua mitte kuhugi. Aga ilmselt sa istutad seal mingi pisikese seemne sissereisid kaks nädalat, sul on kogu aeg kuklas midagi, idaneb, et mul on alati niimoodi olnud, et. Et kaks kuud ma justkui olen selline nagu munev kana ja see muna on seal kinni ei tule ja ei tule. Ja siis ühel hetkel on kõik korraga väljas, et harmooniat, meloodiad, seade, kõik asjad, et ilmselt see on mingisugune teine süsteem, et mis mul seal peas nagu ringi käib ja siis järsku tuleb sealt välja. Nii et, et ma olen ka seda meelt, et ei ole selliseid nagu õigeid ja halbu olukordi, et tuleb leida lihtsalt võimalikult mugav viis endale olemiseks. Ma mõtlen praegu, et mis see tähendab Mitte siis ei no selles mõttes, et näiteks seesama help filharmoonia kontsert, et. See on kuidagi nagu. Ümbritseva poolt nii nagu kuumaks köetud. Et nüüd sa lähed sellele lavale, sa seisad selle lava peal ja siis tekib ikka selline, tead, tav ärevus, aga ma mäletan seda juba oma õpingute ajast, et see ärevus tuleb lihtsalt enda kasuks pöörata. Ja on olukordi, kus on tõesti keeruline, et ma pean ütlema, et näiteks needsamad klassikalise kontserdimajad, mis on sellised no väga võib-olla puritavandlikud mõnes mõttes. Nüüd ei ole kõige mugavamad kohad, kus võib-olla olla, et näiteks enne Berliini kontserti meil oli ka mõlemale Hendrikuga selline noh, adrekas oli ikka nagu laes, aga siis see tunne, et sa lähed lavale ja see on sihuke et elfi laulma, nii sai seda sellisel viisil teha, noh, sa pead nagu teistmoodi väljendama. Aga põhimõtteliselt ma arvan, et vastus on ikkagi. Ei Ma ikkagi tahan sinna lavale minna. No see on olnud väga suur väljakutse see aasta kogu selle uue albumi tegemine on olnud väga suur väljakutse. Ja ma ütleks, et ma olen tõesti väga-väga palju õppinud, et ma arvan, et see on üks selliseid, et. See, mis jääb nagu sellest aastast saatnud. Ma olen tegelikult väga tänulik uute kogemuste, uute mõtete uute impulsside eest, et see on, mul on nii mõndagi kõrva taha panna. Ja selle üle on tõesti ainult siiralt hea meel, et kuidagi Ongi viimased päevad, et nagu niidid kokku tõmmata ja traageldada ja ootan põnevusega uut aastat, et, et kuigi see album on ju värskelt välja tulnud ja me alles oleme teinud esimesed nii-öelda kontserdid siis minu jaoks mõneti ma tunnen, et see uus aasta, et noh, on juba uued plaanid, uued mõtted ja saab hakata nagu töötama uues suunas. Pärast esimest kümmet päeva täpselti. Ma küsiks siia lõppu, kolm küsimust, kolm suurt teemat, võib-olla kaks suurt teemat, üks väike teema, aga esimene mainisid, et sul on olnud projekte, kus sa ei ole Ennast päris mugavalt tundnud selles mõttes, et need ei ole vastanud sinu standarditele või sinu soovidele või sinu meelsusele. Aga need on ikkagi olnud väga ilusad, sa rääkisid mingitest sümfooniatest või mingisugustest kammerprojektidest. Kas sul on ausalt öeldes, kas sul on olnud ka mõni väga halb bänd, kas sa oled olnud ja millest ei ole varem kunagi rääkinud? Aga ma ei saa ju öelda, seda saad siin, saad ainult kogu Eesti, kuuleb suvel raadiot, täpsenti. Ja seetõttu ma ikkagi ei saagi seda niimoodi öelda. Et see on ja vastus on ja tõepoolest vastus on ja vähe. Et aga see ei ole midagi muud kui lihtsalt. Inimesed teavad muusikat erinevatel viisidel, sellel on erinev eesmärk ja ja. Ma lihtsalt, mina lihtsalt ei oska mäng, kui ma mängin muusikat, ma ei oska ennast sellest justkui distantseeruda selles mõttes, et et ma teen lihtsalt midagi, mis võib-olla kellelegi meeldib, sellepärast et me kasutame mingisuguseid, noh, siin on mingi keel, mida sa ära õppida, seal on mingisugused nipid ja trikid, et et on inimesi, on interpreet, muusikuid, kes väga palju mängivad võib-olla selleks, et kas saada tähelepanu või seal on erinevad, noh, et see on see nii peene, nii tundlik maailm, et üleüldse, kuidas sa ennast kasutad ja mil viisil ütleme niimoodi, et et kui on olnud halb bänd, siis võib-olla sellepärast, et ma olen mänginud muusikutega, kellega on täiesti erinevad, lähenemisviisid sellele, miks muusikat teha. Teine küsimas, millal sa hakkad produtseerima kedagi teist, on sul sellist ambitsiooni või on sul sellist hingejõudu, et ennast veel annetada kellelegi teisele, sest ilmselgelt sul on hästi selge visioon ja sul oleks tegelikult Eestis päris lai ja mitte ainult Eestis päris lai tööpõld oma esteetikat nagu doonorina ka teistele jagada ja vaadata, mis sellest tuleb, on sul selline mõte olnud? Ma ilmselt tegeleks pidevalt sellega, et mu arvuti jookseb kokku, nii et Nii et ma hetkel hetkel veel justkui nagu ei mõtle selles suunas, et see on selline tehnilisem tehnilisem töö, võib-olla, aga loomulikult kuuldes erinevaid artiste, tekib ikka mõtteid aeg-ajalt või ma arvan võib-olla, et ma oleks isegi pädevam näiteks kedagi reageerima või kuidagi seda mingisugune põnev artisti aidata, seda paremini välja vormida, et mis sealt võiks tulla siis nii-öelda sellesisulise poole pealt, kuidas jõuda õigete inimeste või kontaktide, nii et see on midagi, mille peale ma olen mõelnud ja mida ma hea meelega mõnikord, et võib-olla teeks need, kui kui sul on artist, kes sulle tõesti korda läheb või sa näed seal palju potentsiaali, siis minu meelest on see tohutult põnev. Sest et Ühest küljest on see muusikamaailm ju noh, seal on seal on nii head, kui halba ja seal on, me räägime muusikaäris, noh, äriga kaasneb igasuguseid aspekte ja see võib olla väga loomingu kauge. Aga ma arvan, et neid asju on võimalik teha ka väga põnevalt ja hästi. Ja minu meelest on see nagu mõnus väljakutse, et kui on midagi erilist, et kuidas nagu viia nende õigete inimesteni ja kuulajate, nii et see on üks asi, mis mind kindlasti huvitab. Viimane küsimus puudutab ühte teemat, mida sa oma muusikast päris tihti külastad. Ja jällegi ka visuaalidest kostub läbiga sinu esinemistest. Seda on tunda nimelt unenäomaailm, kes seda ma arvasin, nii. Sellega mingi eriline side, uned, magamine, need tundmatud dimensioonid, kus me kõik käime. Ütlen ausalt. Ma arvan, et maailmas üldse kõige lemmikum asi minu jaoks on magamine ja ilmselt seetõttu, et selles pole kunagi piisavalt aega. Et pärast sellist head und üles ärgata. See on hoopis teine tunne, kui pärast kahte tundi üles ärgata. Aga unenägudega ma ei saaks öelda, et ma olen selline inimene, kes näeb alati unenägusid, ma tean inimesi, kes näevad alati unenägusid, on sellised perioodid, kus sa näed neid rohkem, kui sa näed neid vähem. Mul on olnud perioode, kus ma näen, nii-öelda on see teadlik unenägemine, kui sa tead, et sa näed und ja kus jällegi taaskord üllatus-üllatus, mulle meeldib seada selliseid väljakutseid või võtta riske kuskilt alla hüpata näiteks sest et ma näen und ja midagi ei saa juhtuda. Et need on sellised eredamad mälestused, aga võib-olla ma arvan, et see unenägude teema on tegelikult pigem justkui võib-olla metafoor või et. Tehes muusikat. Olles justkui siin ja praegu ja nähes samas ette ja taha, et see selline nagu ruumitaju, et sa oled ilmselgelt mingisugusest teistsuguses seisundis või teistsuguses reaalsuses. On erinevaid muusikuid, on väga palju muusikuid ja ma tohutut hindan seda, kes enne lavale minekut räägivad inimestega juttu. Kõik on väga argine, astuvad lavale ja seesama energia kandub üle, see on hästi mõnus. Mina ei ole selline üldse, et ma tegelikult ei taha mitte kedagi näha ennem et kuidagi see, mul on vaja seda oma ruumi kasvatada. Vaikust, võib-olla 20 sekundit, aga ma olen seda tõesti vaja ja ja ma siin toolil istudes. Ma ei ole kunagi laval olles seesama inimene, et see lihtsalt on teistsugune viis. Nii et see laval olles inimestega, selle muusika koos tekitamine, ruumi loomine, improviseerimine, see teatav meeleseisund, mida ma otsin taga, millel on kindlasti väga palju seoseid sees, mingid transilaadse olekuga. Et võib-olla pigem see on see, mis vihjab sellele une näolisusele või nagu need unenäoteemadega mängimisele.