Minu selline nägemus musa tegemisest, et bänd peab olema laivis saadaval ja kogu aeg, kui bänd ei mängi, siis bänd ei ole olemas ja nii lihtne see ongi. Nii kõneles Hendrik Sal-Saller kaabeegaa salvestatud live intervjuule. Aastal 1982 pöörati Eesti levimuusikas kõik pea peale. Kui Hendriku ansambel generaator M esitas Eesti televisiooni saates kaks takti ette oma lugu, käed provokatiivne etteaste, põhjustas kuulekale nõukogude kodanikule suurt meelehärmi ja tegi Hendrik Sal-Sallerit kuulsaks, mis sai edasi? Kuuled peale eelmainitud muusikapala. See on kohtumineloojaga. Kätte esitamise siis Eesti televisiooni ekraanil pälvis sellise tungi ja tormi, et 75 protsenti kõikidest laekunud postkaartidest oligi generaator M-ile selle finaali tarbeks kirjutasid sa loo kaduvväike aeg enne seda lõppu laksu, kui on üks lugu vaja esitada, pane see üks kartul ja kaste, mis teid kogu aeg saatnud on, sa võtsid hullult käte, kirjutasid uue loo, selle loo nimi nüüd tagasi vaadatuna kannab väga iroonilist pealkirja põhimõte. Selleks lappesse, miks? Ja vaat see on see, mis alguses küsisid, et kuidas ja mismoodi, et see oligi see koht, kui me arvasime, et isegi taevas ei ole enam nagu meie jaoks piir. See oli see õrn hetk ja, aga kuidagi. Ma ei tea, mulle tundus, et kus sa ikka uusi lugusid esitad. Et oligi, teeme mingi uue loo, paneme seda, et me ei mõelnud nagu selle peale, et me olime kuidagi nagu hästi selgelt, et no mis seal siis ikka nii väga võib juhtuda. Et et lähme televiisoris sõja. Muidugi, eelnevalt oli olnud sõbra sünnipäev eelmisel õhtul ja selle asemel proovi teha. Me veetsime hoopiski sünnipäeval aega. Öösel või hommikul käisime korra nõmme kuldist läbi, roomasime sealt oma pillidega. Proovisime seal loo kuidagimoodi läbi teksti muidugi pähe ei suutnud õppida, selle ma panin paberi peale, mõtlesin, no ühesõnaga, me olime nii kõvad vennad, et me läksime ja lõime jalaga ukse lahti ja see uks põrkas meile nii ukse pauguga tagasi, et vähe ei olnud ja, ja sellega lõppes see asi ära ja see oligi siis, et pärast seda me saime aru, et nii need asjad ikka päris ei käi ja tegelikult oli hea õppetund. Kas nüüd seda oli vaja teha Eesti Televisioonis ja kogu kogu nagu publiku ees, seda ma ei tea, aga no ju siis oli vaja. Sa oled öelnud, et sellest hetkest alates ja väga kena, et saatus andis sellele laulule sellise pealkirja nagu põhimõtte oledki sa omistanud põhimõte, et nüüd nui neljaks, olenemata projekti suurusest, ei ole seal mitte kunagi enam läinud ühtegi asja nii-öelda puusalt tulistama, et see oli viimane kord, kui midagi sellist juhtub ja kaks korda olen teinud esimest ja viimast. Rohkem ei tee ja ei, päriselt on küll niimoodi, et mulle ei meeldi ja see on ka põhjus, mida ma täna nagu jälgin, üsna üsna nagu tugevalt, et ma ei käi igal kassirist seal kogu aeg laulmas või igal sellel ostukeskuse avamisel lihtsalt selle jaoks teenida natukene raha, see ei ole nagu minu teema, et ma ei viitsi ja mulle ei meeldi ka see, et ma nagu ei süvene millegisse, ma lihtsalt lähen teen oma törtsu ära, tuli välja tuli ja ma midagi ei olla, kirjutan arve, saadan minema, et et see ei ole minu rida ja ei ole kunagi olnud ja ei hakka kunagi. Ma loodan olema ka, et ma vähemalt siiamaani olen kuidagi tiksunud ilma selleta. Ma arvan, et siin on daame, kes on oma ellas eas unistanud Hendrik Sal saatoriga võib-olla õhtusöögist või midagi säärast. Et sinu osas ei saa kindlasti öelda, et sina oleksid bändi tegema sellepärast et naisi saada. Eriti peale seda põhimõttekogemust võib-olla see, et kinnistus see arusaam, et oluline muss oli siis ja on praegu. Niisiis, muusika on sinu jaoks olnud alati nii nagu see kütus absoluutselt, mida ma ei saa öelda oma toonaste bändikaaslastega kohta genekas, kes nautisid täiel rinnal seda olukorda, sest nagunud pillid panid ära nagu diskot kompuutris geneka osa lõppesid, kitsas lenn panid saali tšekkidega tantsima, mina läksin taharuumi, hakkasin kidra mängima, proovisin mingit uut lugu teha, see on tõesti, see oli ka niimoodi, mitte sellepärast, et ma oleks olnud kuidagi uje või midagi. Mul oli lihtsalt nii hull, hull tahtmine nagu teha mussi ja kuidagi seda bändi edasi viia. Ja see kõik tegelikult noh, kui me räägime nüüd või siis tundus, et ah, et okei, et, et aega on ja kõik nagu juhtub. Tegelikult see aeg oli ülilühike kähku, ma tagantjärgi vaatan, kui, kui palju asju juhtus nagunii lühikese aja jooksul. Et, et see on kummaline aeg, on väga, väga kummaline asi, mida ma olen just nagu hiljem mõelnud, hästi palju. Aga aga õnneks, või kahjuks ma tea, oskasime seda aega nagu sellel hetkel hinnata, nagu just niimoodi nagu teda mul oli vaja hinnata, ehk et ma tegelikult ikkagi keskendusin ennekõike bändile, kõik muu asi oli või ei olnud, ei omanud minu jaoks väga suurt tähtsust, see niikuinii oli, kui ta oli. Generaator ämbolis korralik power trio, lisaks Hendrik Sal-Saller ile mängisid seal ka kaks kutti ühte neist süüti hiinlaseks pärast, et tal olidki siuksed silmad ja teise mehe nimi, kits, kitsa, nüüdseks läinud manalateed, tema oli sinu nii-öelda võib-olla esimene basskitarrist sinu muusikalisel teel kitsaga ei olnud mitte niisama lihtne vend, kas võiks öelda kitsal Eestis siit ei siis miks ka mitte, õnneks ta sellel ajal, noh, ta oli ikkagi niukene. Nojah, meil päris niuksed siid, Viischest ei olnud, aga, aga kits oli küll. Ega ta nagu tõesti risti ette millegi suhtes ei löönud ja ta oli nagu meil selles suhtes bändis väga nagu konkreetne konkreetne vend. Sven on palju tagasihoidlikum, kus on alati olnud hiinakas siis ja, ja temaga ei ole kunagi niuksed, kits sattus alati mingisugustesse imesituatsioonidesse ja ja, ja noh, ekset hilisem hilisem seal tema kogu elukäik ikkagi oligi nagu tingitud sellest, et ta iseenesest oleks pidanud olema suur meelelahutaja. Aga kuidagi see elu ei läinud nii tookord, aga eks ta on sellest mõnes mõttes ka ise kuidagimoodi selles jutus nagu tegev, sellepärast et meil oli ju ansambel Babach mingil hetkel, kus tegelikult mängis geneka rütmigrupp ja mina ja Mihkel raud ja kits oli sellel ajal juba ikkagi noh, oleks ta võtnud endal turjast kinni ja öelnud, et ma nüüd olen bassimees ja tahan teha ja bändi ja niimoodi alla. No taga oli, oli juba sellel ajal niuksed asjad. Et noh, me pidime talle koju järgi minemata proovi tuua. Mees ilmuma muidu kohale sellel ajal olnud mobiiltelefone ega mingit muud niisugust kraami, et saaks küsida, et kus sa oled või mis sa teed või midagi sõitsid ukse taha, õismäele helistasid kellad, vennan kodus. Mees, mis pull on, et neil pidi proov, oleme juba tund aega, tahaks autot ja ma ei tea, mingi niuke Juttavad stay asjad kokku laenata auto, auto, pal, jaajaa, kohe tulen. Sist ulatub, ootasime, panin pillid riided selga. Oleme juba trepi peal, vend ütleb, et ei, tead, et mul jäi juhe tuppa. Juhe ära, aga mis hiljem, et tal tegelikult oli poolik õlu. Et ta tahtis selle lihtsalt ära ju ja, ja see oli ka see muidugi, mis ta nagu lõplikult siis meie hulgast nagu suhteliselt noore mehena nagu ära viis. Ja sellest on kahju, aga, aga paratamatus õnneks meistreid puutumata. Vaata see kõik, see nüüd mul on hea võimalus rääkida kõigest sellest. See Exnentraaž on rock n roll. See jutt, mida nüüd nagu täna räägitakse, nii palju, justkui tegelikult meil ei ole seda olnud Eesti NSV-s, aga meil ei olnud niisugust nagu kraami. Okei, oli igast asju, oli, mida oli aga seda, mida meil proovitakse praegu nagu välja tuua ta, need bändid tegid seda ja need olid seda ja Venemaal käis niuke värke. Kuulge, mina mäletan nagu ühte koma teist ja ma ei mäleta, et need asjad nii oleks olnud. Et, et selles suhtes jah, et inimesed kipuvad nagu ajalugu pisut ilustama. Et, et see tõde on tegelikult seal kuskil ridade vahel. Ma saan aru ja ma ei pane kellelegi kätt ette, muidugi kui sa tahad rääkida sellest, kui ilus see kõik oli ja ja et kui muru oli rohelisem ja kõik kidrasoolod olid ka kolm korda pikemad, on ju. Et see kõik on fain, aga, aga tõele au andes siis peaks olema keegi, kes ei ole küll mina, aga keegi, kes tõmbaks nagu natukene käiku tagasi ka, et meil ei ole vaja ilustada oma ajalugu, mida meil ei ole olnud, et Eestil on olnud oma musa, ajalugu, oma rokiajalugu, kõik asjad, don poppi ja kõikide asjade ajalugu. Aga räägime sellest nii, nagu see oli. Et siis on nagu fant siukest repliike. Mihkel rauale käis väga pinda kitse, muusikaline, mitte pädevuse. Ühes proovis oli lõpuks Mihkel raud ennast välja vihastanud, öelnud kitsele, et kui sa järgmiseks prooviks ise selle passi pealt A nooti üles ei leia, siis ma lähen. Ja sellised asjad olidki täpselt olemas, sest kitsaid ta teadis, mis kastist lugu läheb, aga tema teada, kus saan, ootan, luges kastide üle, hakkas sealt peale, et kes end nootidega ei, aga Mihkel oli alustanud siis juhtuma karsklased, eed värskelt ja talle käis ilgelt närvidele, kui mingi vend noh, sõna otseses mõttes tuli, proovilõhnadega on ju see toiminud ja ega mulle ka ei meeldinud, aga Mihkel oli ka niimoodi, tulen proovi, ütlen, et võtad A-duur ja kui sa seda üles ei leia, siis ma lähen kohe minema ja nii oli reaalselt, aga ma ei mäleta, kas kitsele peale nagu kas niuke korraks niukene kuuma üles tõmbamine või ta siis vaatas, kus sa on, aga aga lõppes kõik sellega, et tegelikult Raudkats ja müügi tulid meile bändi. Et Sven läks Svenile oligi juba päevatöö sellel ajal ta ei saanud nii intensiivselt musa teha. Muide, mees, kellest oleks tulnud väga-väga hea trummar, üli ülilaheda, mängisid väga hea kruu, väga piid, kõik asjad. Looduse poolest lihtsalt nagu andekas tüüp, jättis trummimängimise katki ja hakkas bussijuhiks ja sõidab bussiga siiamaani ja mõttes mängib trumme ja minu väga hea sõber, siiamaani saame hästi läbi, aga mul on tõeliselt kahju, sest sest see oli tõesti väga-väga hea vend. Me oleme rääkinud Hendrikuga nüüd palju tema varajasest ansambli põlvest, küll aga on ma arvan, ka tänapäeval igasuguse moose kandja, muusiku kõige suurem õudusunenägu, see, kui sa noore mehena said järsku kirja, kui sind kutsutakse sõjaväkke. Üks asi on see, et tänapäevane Eesti vabariigi kaitseväeteenistus, teine asi hoopis oli kutsenõukogude armeesse minna. Ja tegelikult ansambel generaator M selle pärast pooleli jäi, nagu ma aru saan. Tegelikult läks Sven, ta oleks varem kui mina, kuna nad olid minust paar aastat vanemad kitsaga mõlemad ja kus n tuli tagasi, siis läksin mina, noh, et põhimõtteliselt oligi see jama, et ega genekas lõppeski Swanni minekuga otse. Me olime, kuidagi ei ole põhimõtteliselt tüübid ka, et et kedagi nagu uut asemele ei võetud, kui on tants, on bänd ja tahtsid, paljud mängisid, eks ole hullu ja proovisid hullupaberitega ennast armeeteenistusest välja saada. Sinaga kuulsid siukest lugu, et kui sa oled hullu templi saanud, siis ei saa sa mitte autojuhilube endale, jah. Ja neid oli mul hädasti tarvis. Autojuhiload ja, ja teine asi oli ringireisimine siis kasvõi liiduvabariikides ja, või no kasvõi sõbralikes sotsmaades, et need olid nagu põhimõtteliselt keelatud, et sa kunagi elus Bulgaariasse minna, kujutad ette, selline jama oleks võinud tulla ja ma mõtlesin, et kurat, ma parem ikka lähen käin selle sõjaväe ära kaks aastat, mis on saanud vähemalt rahulikult teede, ERR-i ja Bulgaariasse kunagi Jugoslaavias tuusiku osta. Tõnu Aare on rääkinud tegelikult seda, et toonased, need värbajad olid nagu justkui nagu vaenulikud muusikute vastu. Sina lootsid sisimas, et sind ehk võib-olla Viljandisse või kuskile viiakse pidingi saama Viljandisse. Mul oli lausa kokkulepe ühe mingisuguse, noh, ma arvan, major, ega ma sellel hetkel ei teadnud, mis ta pagunite pealkirjas on. Aga ma käisin komissariaadis täies silma natuke ja niimoodi, et kuule. Ma tean küll, kuidas asjad käivad, leppisime kokku, ma ei mäleta, kas 50 rutsi või midagi niisugust. Ja siis oligi selline teema, et umbes mina annan talle raha ja siis ja tema saadab mu siin kuskil noh, umbes noh, Eesti piires tõenäoliselt Viljandisse teenima. Kaks aastat panin oma raha sinna. Ta jättis siukse kaustiku, ütles, et ta läheb, teeb suitsu, mina panin sinna kaustiku vahele, seal oli pandud veel, ma ei tea, kas see oli päriselt mõeldud või see oli minu kiusamiseks mõeldud, oli niisugune väike sedelikene, kuhu oli peale kirjutatud morflot mis tähendas nagu mereväge, mis tähendas kahe aasta asemel hoopiski kolme aastat. Selle ma võtsin sealt ära jumala taskusse, panin talle raha sinna, vahepeal selle teelo kinni ja siis, kui ta suitsetamas tuli, siis leppisime kokku. Näeme. Aga temaga juhtus veel niisugune markantne lugu, et mingil hetkel tal vist sai raha otsa, sest ta tuli ning helistas uksekella, tahtis natuke juurde raha saada. Ja siis nüüd ma ei teagi, et kas sellest, et ma ei andnud talle juurde raha või siis sellest, et midagi läks muidu nihu, sattusin ma siis hoopiski mitte Viljandisse, vaid kuhugile kuramuse Kesk-Venemaale. Ja mitte lihtsalt kuskile Kesk-Venemaale ja niisama, vaid et sinna Kesk-Venemaale jõudes nägid sa taamalt lennukeid ja jõudis sulle siis teadvusesse kohene arusaam. Me oleme nüüd dessantväelased. Nii oli, jaht võttis jalust nõrgaks, sest et lennukist välja hüppamine nagu vabatahtlikult ei kuulunud minu nagu repertuaari kuidagimoodi. Oi, ma olin harjunud lennukiga maanduma ja dessantväelane kes ei tea, eks ole, spets naas. Seal oli üks vägev test, mille panid vanakesed sind tegema, kas sa võiksid rääkida seda, kuidas oleks praegu suudelnud surnud inimesega? Ja see ei olnud küll nagu prantsuse suudlus mõeldud, aga, aga, aga ikkagi ja teiste oli erinevaid, et ma võin rääkida, mis, mis juhtus ennem seda oli nagu noorteajal oli, põhiline oli see, et, et noh, jällegi minul õnneks oli hea kool selle söömisega oskasin kiiresti süüjaga, oli tüüpe, kes ei osanud kiiresti süüa ja pluss veel see, et vanakesed läksite kõigepealt lauda. Seal oli alati kuuene laud, seal oli aetud nii et iga laua peal oli kaks vanakest ja neli noort, sest siis said vanakesed võtta nagu topelt portsu võid, paremad palad, mis sul on, liha, kõik niuksed asjad. Kuna meil oli eriväeosa, siis meil oli nagu võikogus oli suurem suhkrukogus oli suurem mingid privileegid, need muidugi kahekestikaanisid kõik selle sisse, me sõime siis nagu jäätmed, mis laua peal olid, need sõime ära. Ja, ja siis üks tüüp oli öeldud sööklast midagi kaasa võtta, kui mitte kunagi ei tohi, et unustage ära. Ja üks tüüp panin muidugi noh, ta ei jõudnud süüa midagi, ta seal jooksis, tegi, panin omale leiva taskusse, mõtlesin, sööb pärast tükikese musta leiba. Jaa, vanaksid leidsid selle tal taskust, mille peale tehti niimoodi, et kogu meie rood rivistati üles pandi ühte saali tegema kätekõverdusi, lugemise peale, samal ajal kui vend ilma veeta suure siukse neljakandilise musta leiva ära. Ma ei olnud ennem seda sõjaväkke sattumist kuigi teab mis heas sportlikus vormis. Ma olin ikkagi mänginud ansamblis sinnamaani ainult. Ja ei olnud jooksnud-hüppanud ja teinud kätekõverdusi, liiatigi veel. Ja ma ei tea, palju me tegime, sest neid numbreid ma ei mäleta. Aga järgmisel päeval kui me seal suitsuruumis olime, siis minu käsi nagu siit kõrgemale tõusnud, ehk et ma pidin suitsu tegema nagu niimoodi. Ja seal oli minusuguseid vendi veelgi. Et see oli nagu huvitav lugu ja meil noh, selles suhtes oli hea. Ja et meil käis kõik nagu füüsilise treeningu peale, et meil ei olnud niisugust noh, nagu mõõdetud labidaga vastu pead andmist, et nagu oli kuulda mingitest teistest väeosadest, et meil niisugust asja ei toimunud, meil ikkagi jah, üldiselt kassist tõmbasid lõuga, tegid kätekõverdusi või kükke või istusid tabureti ka seina ääres niimoodi taburet oli ees käes. Et erinevad, sellised võimalused olid meestel välja mõeldud. Aga see, kus ma Surnud vanainimesel musi pidin andma, oli tegelikult seotud sellega, et seesama jällegi suitsuruumis mul vedas, et et meie väeosa oli selline, kust saadeti cute afgaani. Sellel ajal oli Afganistani ja Nõukogude liidu vahel sõda ja üks eesti poiss läkski sellepärast, et ta arvas, et et kui ta oli, oligi spordipoiss ja ta arvas, et kui ta korralikult sporti teeb ja näitab, et ta saab kuskile või ma ei tea, kuhu talle lubati, et ta saab spordiroodu. Selle asemel, kuna ta jooksis, lasi, kükitas ja tegi kukerpalle jõle hästi, võeti ta afgaani ja, ja minul tegelikult Ta oli samamoodi juba tegelikult sõjaväepassi löödud sisse koodi, mis tähendas, et läheb. Aga siis juhtus nii, et seal suitsuruumis, kus põhielu kõik toimus, kogu aeg. Kellelgi oli akustiline kitarr ja siis eesti poisid olid seal, meil oli peale minu veel äkki neli, viis eesti kutti, Staway, et nad olid kuulnud, et ma olen ka bändimees, teadsid genekateni, et kuulas aller, mängi midagi. Ja oh imet, maailma kõige suurem klišee, ma ütlen ausalt, et ta sterweidu Heeren saate aru, et see on nagu keelatud igas pillipoes seda mängida. Ja aga sellel ajal ma ei teadnud seda. Ja pealegi oli see nõukogude sõjaväesuitsuruum ja tõmbasin sterveid Evenit, mille peale järgmine päev tuli kuskilt muusika roodust, mingi vend ütles daame siin kuulsime, et sa oled moosekant, mõtlesin, et noh, ma ei taha nats ikka olla ja pääsesin Afganistanist, jäin sinna ja sattusin bändile lisaks ka orkestrisse, kuna ma sellel hetkel ei osanud ühtegi puhkpilli mängida veel, siis anti mulle kõigepealt need taldrikud, mida lüüakse kokkuorkestris ja pärast sain siukse suure trummi ülendati hiljem muidugi õppisin. Õppisin mängima ühte, ühte pilli ka, mille nimi on alt väga keeruline nädalase partii kõikide morsside ajal on ta ta. Ta. Aga ennem seda jama mängisid taldrikuid, suurt trummi ja kuna meie väeosa oli, saal astatudes, oli kuskil metsa sees Kesk-Venemaal lähemalt külatasusid mingi nelja, viie Kiltsi kaugusel, siis meie väeosa orkester mängis kõik tähtsad üritused, matused kaasa arvatud ja meie, meie väeosa bänd, kus ma mängisin, mängis kõik Danzulgad, mis olid lähemalt nagu 20 kilomeetri sees, külades olemas. Ja, ja siis oligi niimoodi minu esimene matus, kuu väljasõit toimus, oligi selline, et ma ei saanud mitte midagi aru, no ma polnud vene külas oma elus tegelikult. Et kui te olete näinud mõnda filmi, mis on tehtud kunagi 1970. või 60. aastal, et näete vene küla, see on selline niukene nagu majad, tõsi, mitte kanajalgadel, aga seisavad püsti sellepärast, et ei tea, kummale poole kukkuda siis siis need majad, no niimoodi sinised aiad, aknad ja küla vahel läheb selline tee. Noh, kus nagu tegelikult ei olegi, teed lihtsalt seal on traktoriga sõidetud ja ja siis läksime sinna, siis läheme mingisse tared arekesse sisse, eks ole, kõik Moosega antituulid kõik neil ühes toas käib ilge nutt ja hala, seal on surnu ja, ja tema ümber. Naised nutavad seal mingi värk ja alavad niimoodi kõva häälega. Ilge kisa ja meil teises toas kaetud laud, ilusti kartulisalatit, hapukapsas, värgid, seened, asjad ja talvel pilli sisse ka, ikkagi piiritus, sellepärast et kui sa puhud pilli ja sinna läheb sülg, siis pill läheb, jäätub ära ja midagi teha ei saa. Aga pilli sisse palju sinna pilli sisse läks, seda ma ei tea. Aga päriselt, sest, et meil vennad ikka minuti pärast puhusid niisama sooja õhku ja töötas ka. Nojah, ja siis pärast seda oli niimoodi nagu ikka läbi külaveoauto kaaned, kasti ääred alla lastud, punane see niuke, kuhu peale loosungeid kirjutati sedasama niukene punasest kangast ääris ja sinna toodise kirst ja siis läheme läbi küla terve selle marsiga, meie mängime, mina panen vahepeal taldrikuid, kui vahe on vennad, mängivad oma seda sama lugu, mida sellele, mis oli populaarne sellel ajal, sest surid järjest igasugused vennad ära. Kremli ääres käis ta, Ta ta kogu aeg ja mängisime sama lugu, jõudsime siis sinna surnuaiale ja seal oli nendel siis komme, tehti see kirst jälle uuesti lahti, et kuigi nad olid juba toas nutnud ja mitu korda muusitanud, siis veel enne kui tüüphauda pandi, tehti veel korra lahti ja siis võeti niisugune järjekord, et viimane suudlus kadunukese ka. Ja siis alaksid ütlesid mulle, et kuule Saller, et et meil on niisugune traditsioon siin bändis, et esimene käik ka, et siis lähed ka. Ja meid oli kaks noort, teine vend ilgelt põkis vastu ja hiljem tegi sellest päris korraliku koguse kätekõverdusi. Aga mina mõtlesin, et no mis ikka siis on, et et üks surnu, sõida, läksin seisin sinna järsul ära. Ja siis mingi kaks või kolm inimest ennem, kui, kui minu kord pidi tulemast tul tulid, vähemalt koputasid, õlad olid sealt tule ära, et noh, et sa nii lähedane ka ei ole ja pääsesin sellest, et no ühesõnaga, läbisin mingi tõesti, aga jap üritus lõppes sellega, et tuli mees kirvega, lõi kaane niimoodi suurte naeladega kinni. Lastikolaketi autaati kinni. Me mängisime sedasama lugu kogu aeg ja pärast sõitsime laevasse tagasi ja nii see käis. Spets naasev kurikuulus teatavasti sellepärast, et seal on need normatiivid palju rangemad, sa pead olema füüsiliselt igatepidi palju võimekam. Tegelikult on ka sinul omamoodi men suuri arme, mida sa said hoopis hiljem teada, et selle järgi on täiesti vabalt võimalik ära tuvastada nõukogude aegset dessantväelast, mis juhtus? See on jah, tõesti niimoodi, et pikem seletus peab sellele eelnema, sellepärast et kõigepealt on niimoodi, et iga ajateenija pakib oma langevarju tegelikult isegi kui enne lennukist välja hüppamist, et ei saaks pärast mitte kedagi teist süüdistada. Seal on tõsi, ohvitser käib, vaatab iga etapi järgi üle, et kas see on nagu õieti kokku pakitud või valesti valesti tõmmatakse lahti tõmbavad ka kõik teised lahti, jätkab jälle otsast peale, seetõttu kui sa ei taha teistele oma sõpradele halba, proovid seda teha võimalikult korralikult, pakkisime selle asjaga kokku. Ja, ja siis sa paned selle endale selga kui sa lennukisse lähed ja oma automaadi, mis peab olema relvi kaasas, eks ole, selle sa seod mingi imeliku nööriga siia nagu ühe selle rihma külge kinni, ma ei mäleta täpselt, mis pidi ta nüüd oli. Ja kui sul on jalas vildid talvel või kui sul on jalas saab vaat suvel siis need ka kuidagi ekstranööridega seotakse kinni, et nad jalast ära lendasid, et meil esimesed hüpped, mis talvel toimusid, seal oli, pärast jooksime, terve roodu kaja, otsisime vilte mööda põldu taga. Et vendadel lendasid pauk tegelikult, mis käib, kui langevari lahti läheb, on päris korralik ja vendadel lendavad sõna otseses mõttes nagu sokid jalast ära. Ja, ja teine asi, mis juhtub, on see, kui see pauk käib, kui see vastus tuleb, eks ole, et seal on niimoodi, et lennukis pannakse, seal jookseb ülal niuke tross, sinna külge pannakse plõks, seal on kõigepealt sihukene, stabiliseeriv väikene langevari, sest et need, millega hüppab tavaline rea dessantväelane lennukist välja, see ei ole mitte see langevari, mida sa saad juhtida millegagi ägedaid niukseid, siksakke ja värke teha, vaid see on niukene paremal juhul kui sa oled nii palju tark, et sa oskad keerata ennast õigesse suunda, ehk et tuul on tagant, et sa lendad nägu ja see oli ka neid vendi, kes lendasid selge eespuu otsa ja igale poole ette, et sa saad nagu keerata ennast nii-öelda sõidusuunda. Ja siis see, kui see esimene, ühesõnaga pikk jutt, aga kui ta tõmbab sealt sa hüppad lennukist välja, siis ta tõmbab selle stabilisaatori lahti. Niisugune väike kuppel on seal peal ja siis stabilisaator oma, et on sul lahti, nii kaua kui sa loed kolm sekundit või sul on ka siin külje peal niisugune asi, mis tegelikult dubleerib su lugemist siis sa pead tõmbama rõngast ja läheb lahtise suuga vari ja vot siis, kui see suur vari lahti läheb, siis käib ilge pauk, sellepärast et takistus on metsik. Ja samal ajal võid sa saada siis automaadiga näiteks vastu lõugu, ilge paugu, kui ta ei ole korralikult kinni seotud nagu. Ja mul on siin jah, niukene, väike arm lõua alla, aga see ei ole ainult minul, et see on, ma arvan, veel mingisugusel umbes kolmel 100-l 1000-l dessantväelasel nõukogude liidus, samasugune arm, jah, dessantväelased spets naasi sõdurid ei ole ainult langevarju hüppajad, nad on ka täielikult Killerid, neid õpetatakse igas olukorras kõigega hakkama saada saama, tähendab ning lisaks siis langevarjuhüpetel kätekõverdusele õppisid seal seal ka igasuguseid muid inimsusevastaseid. Mentaalselt muutis kogu olukorda küll, et kui ma ennem pigem nagu jah, ikkagi hoidusin nagu olukordadest täiesti teadlik, ainult siis kui ma sealt tulin, siis kuidagi jah, mul nagu ei olnud probleemi minna kõndida sirge seljaga, ükstapuha kuskohast läbi. Aga muidugi sellele kõigele nihukesele muule väljaõppele ma pean ütlema, et mida ma seal kõige rohkem tegin, oli tegelikult ikkagi põrandate pesemine. Et neid nagu pesnud ikkagi suure suurte lennuväljade jaguma kujutan ette, et see on niisugune. Nõukogude sõjaväes oli sellel ajal üks tähtsamaid väljaõppeid ja ma arvan, et vene sõjaväe, see ei ole midagi muud muutunud, et et kaskede värvimist oleme teinud, kui on kevadel olnud see seal pidi olema nii, et tuleb mingisugune Moskvast tähtis ülemus tahab vaadata väeosa üle, kuidasväärsem, kevadeks valmistunud. Aga kui ei olnud veel lumi sulanud, eks ole, ja siis pidi selle lume kuhugile ära vedama, värvima asfaldi mustaks, äärekivid valgeks, Kased ilusti ära värvima. Et noh, kõike sihukest asja tehtud kingaviksi, autokummide puhastamine, niukseid, igapäevatööd. Sõjavägi seal mingil hetkel õnneks läbi said tagasi kodumaale tulla. Me oleme seljatanud nüüd peatüki nimega generaator M. Toona siis 80.-te keskel oli Eesti levimuusikas kaks suurt bändi üksele Singer Vinger, teine oli aga vanem õde. Kuidas see vanem õde siis võib-olla sinu nii-öelda maiseks laevabändiks kujunes, võttes arvesse, kui palju keikkasid pidi taguma ja kui palju erinevate ninadega koosseis, kontserte mööda saadetud, maine laevabänd on väga hea nimetus sellele tõesti. Aga sellega oli nii, et nad olid vanema õe teinud. Ta vist vahetult enam-vähem enne, kui mina sõjaväest tulin ja Kersten pekil oli millegipärast mingisugune noh, tal oli nagu kinnisidee, et mina pean selles bändis laulma, kuna Jaak Arro oli just nagu öelnud, et tahab rohkem kunsti, ta tema rohkem laulda ei viitsi. Ja, ja, ja minul jällegi tulles Vene sõjaväest oli selline tunne, et mustab tulema nagu järgmine Ingriin Malmsten ilmtingimata tegin vaatasin oma tabla tuurijat, ilu, Lillutasin nagu kidra jubedalt sellel ajal ja, ja siis kuidagi Kersten Ta oli väga hea nagu selles suhtes nägi läbi mind nii-öelda, et adule mängi kidra ja tõimulad. Ühel päeval oligi nagu oli lintmakki ukse taga ja ütles, et siin on vanem õelood, et õpi ära, kirjuta maha. Ja nii oligi. Ja siis ma mõtlesin, et okei, et mul on kohe kidramehe kohta midagi väiketeenistus ja värgid ja et küll ma siis selle kõrvalt oma bändi Kazan teha vaikselt, et hakkame tegema. Ja seal vanema õega läks nagu läks, et ma seal kidramees sain olla umbes kaks keikad, selgus, et ühtegi lauljat ei ole jälle. Et kolad, saller, et pane kittel selga ja tule teed, näed, pukk on siin eesvanematest tõesti, oligi samamoodi nagu Volmerilt oli jäänud, sest nad mõlemad, nii Singer Vinger kui vanem õde tulid ju iseenesest turistist kus oli Volmeril Gazasama pukk olnud ees ja see kulges siis vanemas ajas samamoodi, et sõnad olid kõik seal olemas. Neid ei olnud kunagi vaja pähe õppida. Ma ei tea, mitusada kontserti me nendega tegime. Ei, aga noh, ikka samamoodi panid kogu aeg sealt lehest, et sai kunagi kuigi laulud võisid peas olla. No tõsi, jah, hakkasingi, allusin ühesõnaga provokatsioonile hakkasin laulma siis kuidagi see kidra mingi aeg, kui nad siin Liinevis ass tuleb, et ta mängib ka kidra ja et kuule, meil kahte kidra pole vaja. Sellel ajal oli Andres Aak olemas veel, tema oli tegelikult selline mees, kellele tänuse vanem õde üldsegi Tuuli roosa Jaak olid tegelikult algselt seal, aga nendel toimus ka see asi, et nad läksid just Grapsi bändi või Grapsi bänd hakkas, jah, Kundmist tegi GG sellel ajal nii, et roosa oli seal, kutsus aadiga sinna Venemaalt tuli kidramees ja nad tegid oma metalit ja kunnil oli nii palju nagu sõita Venemaale. Roosa ei saanud siis vanema õega ikka tehasest tuligi Alvist jad õlinevis asja. Meil tekkiski mingil hetkel noh, kuigi ütleme nii, et see kõik, et ma räägin praegu nii kiiresti. Ennem seda oli olnud 50 erinevat keha ja sellel ajal tõenäoliselt pärast seda ka, et kunagi ei teadnud, kes bussi tuleb. Sul sõitis kollane liinibuss, sõitis Ikarus maja ette. Uksed lahti, lähed sisse, vaatad, oo, täna mängib see mees, mida sa mängid. Ja ainuke, kes oli alati, oli Kerstenbek, et selles suhtes oli, tead, see oli tema bänd. Ta veel siis ei jaganud seda matsu ära, mida hiljem kaater tegi, et oleks kitlite asemel pidanud need kummiülikonnad panevad, keegi ei näe, kes seal on alguse saanud, kolm neli saab teha, samal ajal ta seda nagu ta selle peale ei mõelnud, siis veel. Et jah, et me ikkagi olime jah, reaalselt reaalselt olemas, et ilma Kersten pekita, ma arvan, need legendid liiklusele, üks vanem õde on siin ja teine seal, aga ma arvan, et ilma Kersten pekita, ühtegi vanem õde kuskil mujal ei olnud. Ja Kersten pekk oli Tõi ansambli trummimängurolli täitmise kõrvalt ka sisuliselt mänedžer. Ta oligi mänedžer, ta müüs, tal oli maja ees, ma mäletan, naiste mustamäel elas siukses viiekordses majas maja ees umbes niukene 30 sammu oli telefoniputka, mis tal oli niuke peotäis. Ma ei tea, kas kümnekopikalise või mille eest sai helistada, ta läks sinna putkasse, hakkas helistama igale poole ja helistas nii kõvasti, et ma arvan, et vanem õde Kolm mängu nädalas kindlasti kui mitte rohkem, teinekord oli niimoodi, et meie kõige pikem päev, mis ma mäletan, oli see, et me äratasime malevlasi kuskil Pärnu rannas. Hommikul kell kaheksa mängisime autokastis, siis olime lõuna ajal Kaczetti vallikäärus ja pärast seda jälle kuskil Pärnu rannas mingisuguses puhkekeskuses neli setti õhtul, nii et sisuliselt siis kus, no mingi seitse korda 45 päeva jooksul, et et siukseid mänge oli päris palju. Aga ma ei tea, mulle pull meeldib laval olla ja ma ei kunagi vingu nagu selle üle, et on liiga palju või ja täna ka oma nagu vaatan ja imestan seda juttu, kuidas kõik pühivad higi, et oi-oi, et jõulud tulevad ja nüüd on täitsa lõpp ja nii palju kontsert on ja ei ole üldse ei saa midagi teha ja üldse, et noh, muidugi mida sa kontserdiks loed, et kui sa tõmbad, kaks lugu kuskil sokisahtli avamisel, oh sa vaene, miks mitte. Aga aga jah, et mängi, mängi täispikk kontsert ei räägi siis, kui palju sul neid on, et see on teine teema ja päike lihtsalt kõrvalepõige. Vahest ikka saan öelda ka, onju? Aga aga jah, et wanna õde oli tegelikult tõesti bändis mängis, mängis palju ja ei ja siis ma enam ei mänginudki ühel hetkel kida seal, et siis ma tõesti nagu laulsin. Aga, aga mul oli kindel jällegi nägemus, et kui ma teen oma bändi, et mul oli Kersnale öeldud ka Kersten Bekkele, siis et ma lähen siis ära, kui mu oma asi on klaar ja sellel hetkel, kui Babach oli klaar, ma seda ka tegin, kuigi noh majanduslikult täiesti ebanormaalne otsus, aga aga ma ei olegi majanduslikult normaalseid otsuseid oma elus tõenäoliselt väga alati teinud. Hästi. Okei. Veedavad ära kõik noored idarühm aeg-ajalt. Märgatava imelise korruseni. Mis need õiged mõelu tunnen ainult? Me kõik ootame seda episoodi, mil me hakkame rääkima ansamblist Smilers, enne veel tuleb sõita üle Soome lahe ja majanduslik olukord ja erinevad leivateenimise viisid tulevad taaskord päevakorda, kui Hendrik Sal-Saller ütles, et ta on ilmselt mitme lennuvälja jagu põrandat pesnud, siis on ka musa business, siis võib-olla vähem glamuursemaid, ametiotsasid Sa lubasid endale, et Soome sa elama lähed ja läksidki, mis siis sai, kuidas see sai kõik? Tead, ma arvan, et teema vist ei lubanud seda endale. Mitte kunagi, ega ma ei mõelnudki, aga mul oli lihtsalt mul on siiamaani niukene või noh, võib-olla siiamaani rännu kihkun ilgelt suur ja mõtle, kui sa saad ikkagi seesama, et ma ju ei läinud hullumajja ka sellepärast, et ikkagi saada kuhugile välismaale kunagi minna ja vaadata, mis seal toimub ja see on olnud kuidagimoodi sees ja need uued kohad, värgid, nagu tundus põnevatena ja tegelikult minu plaan oli minna iseenesest. Ja Me pidimegi Smilersiga ka tegelikult minema Rootsi. Sest et Rootsi oli ikkagi selline nagu noh, ütleme, pop- ja rokkmuusika niisugune nii-öelda ikkagi kants ja sealt edasi oleks olnud siis justkui meie jaoks teed avatud, meil olid tegelikult Taani, Rootsi ja Norra mõtted peas päris pikka aega. Aga sellel ajal juba ikkagi tekkisid nagu olukorrad, kus ühel või teisel oli nagu. Kodused süsteemid olid sellised, et üür oli vaja maksta ja ja ega tüdruksõber ka eriti hea pilguga ei vaadanud, kui sa nüüd lähed kuuks ajaks Rootsi või midagi muud niisugust ja sinna see kuidagi jäi, selle asemel me siis tegime Soomes nagu hullud keika Smilersiga. Aga, aga jah, et ega meil ei olnudki mingit generaalplaani või, või isegi kui see plaan oli, siis plaan oli selline selline hämar ja hägus ja kui ma nüüd hakkan tagantjärgi mõtlema, siis siis kasvõi sedasama vana ja PNG intsident, mis meil oli, mees, millal see esimese plaadiga siis ikkagi viitas sellele, et et ega me nagu päris hästi läbi ju ei olnud mõelnud, kuidas me teeme või mida me teeme ja kuhu me oma asjadega läheme? Ma ei tea, kas sa tahtsid sellel peatuda või mitte, et aga see Peeemmgee jutt oli selline, et kui me olime salvestanud ära oma esimese inglisekeelse plaadi siis me läksime sellega, mul üks plaadipoest vana sõber oli sellel ajal juba been, kes tööl. Tõsi, mitte mingi otsustaja, aga ta oli seal mingi marketingi välja, siis saime nagu läbi tema põhivenna juurde sinna nagu jutule, et Ta ei olnud seda mingi bänd, kassett prügikasti laual jälle mingi bänd oleks kuulnud, ei ole Biskatsi, sest päriselt see käis nii, nad isegi ei viitsinud kuulata või kui nad panid sellel ajal bändid, saatsid CDd, bändid saatsid oma demos ikkagi nagu kassettidega, see et niisugune mees, kes istub niukse laua taga, kus on väljas akna taga purjekad meri ja siis ta viitsib võtta selle kasseti, panna sinna, vajutada pleid ja kuulata võib-olla rohkem kui 30 sekki oli ikkagi päris kõva saavutus ja meie omada kuulast tänu sellele, et mul oli seal sõber. Aga muidu üldiselt läksid ja ma olen ise näinud, et kuidas käib ja ma ei tea, võib-olla nad tegid mulle show'd, aga, aga see käis päriselt niimoodi, et lihtsalt mingi tead sellest midagi ei tea, läks. Ma ei teagi, kes nad olid, mis nad olid, mida nad saatsid ja kuulas, ütles, et ei, teil on täitsa okei, kõik on väga hea, aga nüüd on niimoodi, et võtame del uue produtsendi. Sõidame Rootsi, lindistame seal selle plaadi uuesti käik sisse ja vaatame siis, kujutad ette, milline võimalus tegelikult noortele meestele sulle pakutakse stuudiot Rootsis produtsenti ja sul on ainult vaja teha sedasama plaat uuesti, mille sa just olid teinud. Pärast, et meie meelest me tegime juba jube hea plaadi, noh see oli, see oli maailma kõige süngem laad sellel hetkel, miks me peaksime seda uuesti tegema, loll ole ta. Ja ütlesin, et oled nägemist, et ja pealegi oli teine jutt oli ka veel vaidlesime mingitest prossadest umbes, et et plaadimüük, mida ei olnud veel selleks hetkeks isegi olemas, kuskil isegi paberi peal mitte nagu uneski ei olnud, siis me juba vaidlesime mingitest prossadest, mis meile ei sobinud, ma ei mäleta, mis ühesõnaga mingi viie prossa taha jäi asi. Noh, aga elu on selline, mis seal ikka? Selle Peeemmgee teema, millel ma tahtsin peatuda küll ja kuidagi tuleb ikkagi niimoodi välja, et inimesed, kes on siis takkajärgi vaadatult muusikaajalugu Vortinud, on tihtilugu, kas hittidele lähedal olnud neist napilt mööda saanud, nendega pihta saanud kasvõi vanema õe juurde. Korraks tagasi minnes oli näiteks Alo Mattiisen kirjutanud paar lugu vanemõele ning üks neist oli ka eestlane, olen ja eestlaseks jään. Mille kohta sa oled naljatades öelnud, et kui see olekski saanud teie repsi osaks, siis mine tea, võib-olla polekski Eesti N Liidust vabanenud. Jah, see oleks võinud nii olla küll pärast tegelikult Kerstenbek tõele au andes tellis Mattiiseni käest need isamaalised laulud, et tema nagu jutt oli see, et tema tellis vanemale õele Repsida, tellis latikas käest lugusid hotellis ja need tekstid tellis. Vähemalt tema ütles, et tema tellis need tekstid ka, sest ta oli suur perestroika aeg, tema tahtis. Meil olid kõik igasugused moi aadress, Sovetski sai uus ja kas siuksed laulud, eks ole. Vanema õega, et oligi see niisugune nagu mingi õhus oli mingit särinat ja Kersna kuidagi haistis seda ja tegelikult tellis need lood. Aga ilmselt juhtus see, et motiisenil tulid need lood paremini välja, kui ta alguses arvas. Ja, ja Stavaatsetei nendele kuradi kaltsakatele ma küll neid häid lõbus ei anna, et panen parem õiged vennad laulma ja nii ta läks, aga jah, algne algne süsteem oli, tegelikult pidi sealt tulema mingi kaks, kolm lugu vanemale õele mingeid imelikke laule. Ja, ja kui Hendrikson ütles vägagi familiaarsed sellele Peeemmgee intsidendile viidates, siis PNG hiiglaslik plaadifirma, neid plaadifirmasid on sinu nii-öelda muusikalises karjääris veel olnud, toona, kui oli veel põhimõtteliselt Nõukogude Liit, olgugi et jää oli sulama hakanud oli siis kas Babach võeti Stubiidot vintsi alla? Jaa, Babach võeti stopeediod vintsi alla. Ja sedagi ma imestan, miks, sellepärast et Joose, kes on siiamaani selle plaadifirma omanik ja, ja tegevkuju seal tuli tutvuma Soomest nagu noh, ilmselt haistis ka juba, et midagi toimub, ta tõi siia soome mingeid punkbänd, et on ise ilge pungi sõber ja tuli vaatama, et mis siin toimub, tutvus Villuga kuidagi minuga, mina vedasin ta sinna. Ta vist oli kuulnud, et van õde tahtis seda kuulata ja mina rääkisin talle siis nagu augu pähe, et kuule, et näed, et meil on hoopis niuke bänd hakkaski Vah olema, et vanem õde, nii palju nüüd siin luurat, mul on palju ägedam endale ja, ja oligi niimoodi, et tegelikult Viidod viin siis ma ei tea, mis nende plaadi tõenäoliselt mingist tuubida rekordsed või midagi muud on nende plaadifirma nimi, täna andis välja kaks singlit. Numbriga null null üks null null kaks üks oli JMKE, tere perestroika, teine oli meie Ruskaia vodka. Et need olid esimesed, mul on siiamaani kodus täiesti olemas singel, mille esimene pool on Ruskaia vodka ja B pool on, tahan oma raha tagasi. Nii et selline singel on täitsa koitses olemas. Ja sellega seoses Me käisime ka mängimas, tegime nii-öelda niukseid. Plaadi tutvustus tuure või niimoodi, et oligi JMKE ja meie ja Soome poole pealt oli faking ja Shadow lei äkki. Ja siis mingil hetkel oli röövel ööbik hoopiski. Ma ei mäleta, kas imke asemel need Villut ei olnud, oli röövel, ööbik jälle meie. Ühesõnaga, mängisime Helsingis ja kuskil kohtades päris mitmeid kordi ja, ja see oli nagu siis justkui niukene aknaraiumine Soome poolt nagu sinna idamuusikasse, et neil oli maru põnev vaadata. Villu oli ikkagi metsik plahvatusena Soomes sellel hetkel ma, ma tean seda, sest ma olin seal kõrval, et, et vereperestroika oli väga-väga suur lugu. Üle kogu Soomes toimis vingelt ja pärast need plaadid minu meelest nemad on andnud kõik JMKE plaadid välja ka, et ega keegi teine vist ei olegi teinud neid. Vähemalt selle kõige, kõige, kõige kõige emaplaadi on küll andnud seda õppida, aga minu meelest ka ülejäänud Peegist ei tea tegelikult ansambel Smilers tuleb välja, on startinud siis oma pikka rännakut, ütles Soomest ja algselt siis inglisekeelse muusikaga ja, ja eesmärk oli siis vallutada Soome, aga tuli üks neetud dekaad, hakkasid pihta, üheksakümnendad, ma arvan, et see on vägagi sarnane nagu olukord tänapäevale, kus rokkmuusikud on samamoodi, vaatavad võib-olla kaks kätt taskus, vaatavad meie neid striimingu edetabeleid ja plaadimüüki ning rock järsku ei ole enam mitte kuskil. Ka üheksakümnendatel hakkas pihta nii-öelda see päkapikudiskoperiood, kuidas Smilersi mõjus? No meile mõjus hästi selles suhtes, et me ei teadnud sellest mitte midagi Soomes olles 90.-te alguses tõenäoliselt või tähendab, oligi olemas, sest et maju käisin, et tulla tagasi, ma käisin erinevate bändidega. Ma olin transamees, ma tegin heli, tegin valgust, tegin back laine, mida iganes vaja oli teha sõitsin bussiga, vedasin kola kõike. Ja ma käisin väga palju nendel tantsulavadel, kus siis nagu Soome bändid tegelikult mängivad ka rokk ja popbändid, aga see on samamoodi nagu diskot kompeuter, et alguses pannakse tuumakat, siis tuleb bänd ja pärast jätkub tümakaga ja ümberkaudu 100 kilomeetri raadiuses tulevad kõik noored kokku joovad lumehanges viina ja tantsivad pärast ohjeldamatult, et mingi selline nagu kava on vanematele on siis noh, nii-öelda lauandaid tantsid, täpselt sama kontseptsioon, lihtsalt teine bänd on seal vahel, et, et on niisugune nagu mingi niuksed saavad sussi sahistajad ja ja mina olin nendega käinud, ma tegelikult teadsin ka selle muusika olemasolust, aga, aga kuna me elasime nagunii oma musa sees, siis kuidagi ja Soomes ikkagi sellel ajal oli olemas raadioid või raadiojaamu, kes ei mänginud absoluutselt mitte ühtegi, mitte kõige väiksematki taktiga sellisest, muuseas tuli nagu puhas rokkraadio Helsingis, mida sa kuulasid kus tuli ainult nagu normaalsed krama, normaalsed venelased normaalset juttu. Ja, ja sa ei pidanud mitte kunagi kuulma midagi sellist ja siis, kui me tulime siia siis mulle tegelikult endale meeldib see mõnes mõttes see väljend, et nagu oleks läinud tuumavarjendisse olnud seal peale suurt pauku ja siis tulnud maa peale välja tagasi. Kõik oli teistmoodi. Et, et päriselt, kui me ikkagi kõik vennad, rääkisite ümberringi, et mitte kedagi solvata Sagatuuglik start siis tulijad, Jemm. Jälle ma tean, et Inglismaal on selline punkt bänd. Et ma rohkem ei tea, pole midagi, kohalatuurilisendage. Jeesus. See oli midagi muud. Meie esimene tuur oli Üllar Jörberg, jäme ja Smilers. Kujutage ette, mis tähendas, see on lihtsalt, see oli midagi nii ebareaalselt, meie bändiliikmed, kõik olid muidugi pärast esimest kontserdit Jörbergi totaalsed fännid. Lare, meie kidramees isegi tegi Kilimanjaro nimeliselt ringi, mõtles välja, et milline see on üks Jörbergi lugu ja läks täitsa käest ära igatepidi. Aga päriselt kõik olid väga lahedad tüübid, et aga aga no palun, miks, et sellest me ei saanud aru. Ja, ja noh, kummaline oli ka see, et sellel ajal nagu oligi niimoodi, et vist peale Terminaatori ei teadnud ma küll kedagi, kes oleks mänginud nagu päriselt pilli või teinud nagu päriselt bändi Jassiga ma tookord jazzi. Ma tean vanast ajast, jazz on mu koolivend ja me tunneme hästi ammu juba teineteist ja mina Jassi käest küsisin, et kuidas siis teil on, et mis te selle termikaga teete või missatoaline mängib maid staadionil. Et neil on ainult suured keikad, nemad kuskil ööklubides ei pane üldse, ma mõtlesin kurat, et hästi elavad. Et mis seal ikka siis sellel ajal oligi, nemad mängisid festivale või? No nagu selliseid suuri, mingisuguseid rokiüritusi poligi staadionil kuskil jumal teab kus kohas kõik õige, aga meie ei saanud sellest aru või sest et meile ikkagi pakuti alguses Beat Amiigot Von Krahli, minge, arusaamad tähendab selles suhtes meie jaoks normaalne lava on nagu siin ma tänagi vaatasin, et mis asja, normaalne lava mahume ära teeme. Et meil läheb niimoodi. Just, aga, aga jah kuidagi kuidagi kuidagi see invasioon meile läks tegelikult valutult, et me kuidagi ma ei hakka valetama. Ja oma kõrvad saime jäägermeistriga üsna kinni nagu pärast kontserti, et meil ei olnud vaja kuulata seda, panime seda sinna kõvasti ja see hästi kleepis, et et ei olnud häda midagi, et jah ei, ei tekkinud traumat ausalt öeldes. Ma arvan, et me kõik oleme mingil hetkel olnud ühe lõkke ääres, kus mängitakse akustilise kitarril kas paremini või halvemini mõnda Smilersi lugu ja kui sa mind ei armasta, siis lõpp on lool üllatas teidki, kuidas oli järsult kogu eesti rahva vallutanud, seda ei olnud jõutud raadiuse eriti mängidagi, kui, kui rahvas oli juba kõik sõnad asjad pähe saanud. Teie nii-öelda keikade saldo aasta mõistes läks justkui raketina taevasse mängeli järsult, väga palju. Toonane kollektiiv Smilersi mõistes oli veel suuresti nagu soomlasi täis ka sina ise sõitsid, põhimõtteliselt. Panin tage tagurpidi Kalevipoega kogu aeg, et see et käisime siin ja siis sõitsin jälle sinna. Aga jaa, meil vennad väsisid ära tõesti sellest, et oli tegelikult, et ega siin noh, tagantjärgi mõeldes, kui sa mõtled, et okei, see kõik oli nagu umbes nii, et läks pihu ja pau ja kõik hakkas toimuma, tegelikult ei olnud, meil oli igasuguseid aegu, oli rohkemgi, oli vähem keik asi siis kui oli vähem, te ikka siin midagi ei toimunud, siis me mõtlesime ise mingid asjad välja. Otsisime Endale sponsorid käisime, tegime mööda kultuurimaju tuure, noh oleks muidu pidanud ise omast taskust seda peale maksma, eks ole. Aga leidsime endale ühe või teise toetaja. Leppisime kokku 10 15 kultuurimaja üle Eesti. Lihtsalt sellepärast, et mängida jällegi, et kui lava on, tuleb mängida ja. Mulle see kuidagi meeldib ja kui need said otsa trüginud pubidesse, mängisime pubides, oli rõve, vahest tõesti ei olnud laava, mitte midagi ei olnud, oled nurgas kuskile vennad tahavad sulle õlut pähe kallata. Aga mängida sai ja ma arvan, et see on tegelikult see, mis Maelerson, et bänd, kes ongi kogu aeg Teie sees igal pool, kus te olete, me oleme ka sealne, mängime kogu aeg igal pool ja see on see, see on see teema ja täna me ei mängi absoluutselt mitte vähem. Tõsimehel on päris palju kinniseid üritusi. Aga see on ka mingisuguse nagu mingisuguse asja tulem. Ma arvan, et see ei ole niimoodi lihtsalt, et keegi et võtaks selle kelm võtame jõulupeole või sünnipäevale või pulma või kuhu iganes, ühel või teisel on mingi oma oma lugu sellega ja, ja ma arvan, et nad pärinevad kuskilt sellest ajast, kui me lihtsalt nagu tagusime julmalt. Igal pool, kus sai Soomes muide ka me mängisime, ei olnud lihtne leida ühestki kuramuse väikelinnast ühtegi Niukest, pitseeriat või pubi, kus me oleks mänginud. Ja see tegelikult oli see ka üks suur põhjus, miks me Eestisse tulime, sest me ühel hetkel väsisime sellest ära ja me ei mänginud mitte kavereid mänginud, mängisime klavereid ka, aga me ei olnud nagu selles suhtes andsime oma kama kogu aeg. Kujutage nüüd ette Mina korda viis samasugust tüüpi, kellel on siiamaani pikad juuksed ja alt nii laiad püksid. Ja niuksed vennad mängivad, mängisid 93 94 95, igas jumala soome nagu urkas, kus sai mängida. Tõsi, meil oli ka ilusaid kohti vahepeal, aga, aga noh, me mängisime palju ja, ja meil meeldis mängida. Üks asi, teine asi. Kuidagimoodi me arvasime, et läbi selle, noh, Smilers on eluaeg olnud live bänd, et läbi selle Liivene, kasvatame oma publikut. Ma ei tea, kas see läks nii või läinud, aga igatahes seda tegime. Kõva kontserte saldo. Tähendab igast bändist tea bändi ansambel apelsin on öelnud, et nemad on ikkagi ennekõike tänu oma lugematutele kontserditel tänaseks see bänd, kes nad on ja ma arvan, et see kuldne koosseis teil sai valmis siis kui ainult unustamiseks. Siis meie levimuusikaturgu õnnistas Martin hirman, Urmas Yarman, Raido Curry, kas see on see nii-öelda Smilersi kuldhetk sinu jaoks või Smilersi ei olegi kuldhetke ja see käib siiamaani. Hea küsimus tegelikult on niimoodi, et ma olen nautinud kõikide tüüpidega koos mängimist. Ma olen priviligeeritud olnud, et ma olen saanud mängida nii ägedate tüüpidega koos siiamaani ja, ja, ja mängin täna ka siiamaani ägedate tüüpidega koos. Mitte ainult sellepärast, et nad on lahedad vennad, aga ka väga head bändimehed nagu musa mõttes. Soome koosseis, mis meil esimene oli, absoluutne noh, minu jaoks saad aru. Esimene Lare mängis Cliftercis, topp Soome Topen seri kes meil passi mängis. Smäki kunagine asutajaliige, kui te teate, Hanoi rooksis Mc ja Hanoi Rocks kaks bändi, mis näiteks kaansendroosise meestele on nagu piibel. Seri on sealt pärit. Seal mängis Jami, jaami mängis, mängib siiamaani Melrose, soome jällegi mingi absoluutne top top nagu rokkbänd või ma ei oska kõiki vendil, kui me tuleme siia Anssi, kes mängis ändi nime all, kuulge seda Eestis suur, lähete lates passi jälle ainult ülemise otsa mees ja, ja siia tuleme Eestisse samamoodi õnnestunud tutvuda ja koos mängida selliste tüüpidega nagu Martin Jürman, Erko Laurima, Urmas Raids, Miiko kõik, palun, sa ei leia neid vendi niisama ja mina arvan, et kui ma ei teagi, mida ma usun. Aga aga ma olen jõle tänulik selle eest, et see tee on meid kõiki kuidagimoodi kokku viinud. Ja ennekõike ma arvan, et see kõik on ikkagi tingitud sellest, et meie bänd ennekõike ei vali nagu instrumentalist oma ridadesse, vaid nagu ägedaid tüüpe. Loomulikult sa peavad oskama või kuidagi valdama seda teemat, mis või noh, nii-öelda mina nimetan seda selleks sinu ruutmeetriks, mille sa pead ära täitma laval. Aga aga see ei ole nagu eeldus, et kui keegi on just seesama asi, et kui kui sa ei ole just päris, kui sa ei mängi nagunii kiiresti kõiki noote nagu mingi teine mees su kõrval, siis see ei tähenda seda, et sa ei tule valituks. Ja mis puudutab meie bändi nagu liikmete vahet Dustes see siis see kõik on olnud kuidagi nagu orgaaniline ja ei, ja muidugi on ilgelt kurb, kui üks või teine läheb ära absoluutselt. Sa elad mingi tüübiga koos 10 aastat, siis ta ütleb, et nägemist. Muidugi see teeb haiget ja on valus, aga sa pead inimlikult arusaama, et teisel vennal on oma elu ja ta tahab elada. Võib-olla tahab teha mingit muud asja. Ma tea, joonistada, joosta tõkkeid või ma ei tea mida iganes või tahab triatlonil minna või mida kõike, eks ole. Sa pead sellega arvestama, et kedagi ei ole bändi nagu püssiga aetud ja teda ei saa seal ka püssiga kinni hoida. Aga ja sellest tingituna on meie kõikide omavahelised suhted, Nad on, on nagu üli ülihead, et meil ei ole kellegiga mingit probleemi ega kana kitkuda selle tõttu ka ei saa, nagu meis kuskil meedias mingit juttu teha läksid ilgelt tülli millegi ühe või teise või kolmanda asja pärast. Isegi ei ole mingit väikest võimalust, sellepärast et me ei lähe tülli. Meil ei ole millegipärast tülli minna omavahel, kui sa oled ühe või teise tüübiga istunud 10 aastat. Piltlikult öeldes ühest aastast, no ma pakun ikkagi nagu kõva 250 päeva nii lähedal bussis kosutada, tülli lähed või miks sa temaga tülli lähed, sa lava jaganud kõike oma nagu emotsioone oma haide lohud, kõik on läbi käinud koos sinuga. Ma ei tea, kuidas sa saatega tülli minna. Ma olen näinud muidugi bände, kes saavad laval kokku, teevad oma töö ära, saadavad arve ära. Fain muidugi olen näinud, aga need bändid tulevad ja lähevad, et ja ilmselt see arve saatmine ongi nende eesmärk. Nende eesmärk ei ole mängida laval mussi, ma arvan, ma ei tea. Ja, ja nüüd, kui tagasi tulla selle Smilers siis nagu praeguse koosseisu juurde, siis loomulikult ma arvan, et see on kõige parem, sest iga kord kui, kui, kui, kui, kui tuleb noh, ükstapuha iga kord, kui ma olen laval, siis ma tunnen, et ma olen nagu maailma kõige parema bändiga lava. Et et seda tunnet annavad mulle kõik need tüübid ja ma loodan, et ma neile ka see on vastastikune, et see ei ole nii, et mina ja minu tagaansambel vaid me läheme teeme ühist asja ja, ja ma ei saaks öelda, et seal üks või teine või kolmas oleks kuidagimoodi vähem keskendunud sellele asjale, mida me teeme jällegi olude sunnil, ma pean olema see vend, kes laulab, pole kedagi teist võtta. Hendrik Sal-Saller, muusikalised sooritused, ma ei tea, võib-olla on siin mõni pillimees veel, aga kas teie CVs on sellised näitajad, näiteks kõige glamuurse Eesti muusikaauhind? Vaieldamatult raadio kahe aasta hitt, aasta 98 esimene koht Eesti lugude arvestuses konkurentsitult võit, 99, teine koht Eesti lugude arvestuses 2001 aastal teine koht Eesti lugude arvestuses, mina, Pets, Margus ja Priit kakstuhatkolm kolmas koht Eesti lugude arvestuses käime katuseid mööda ja need on täielikult demokraatlikud nii-öelda valimised siis siin ei ole mingisugune kolleegium, kampsuneid ja muid muusikakriitikuid, vaid need olete teie, kes on selle kõik kokku pannud. 2013. Aastal tuli ära ka viimane esimene koht Mohito lauluga, mis siiamaani mängib nii meeraadios kui ka ilmselt kõikides Eesti raadiotes mu vanaema kurgiretsept õige Moida. See on tõsi, tegelikult päris aus olla, siis Smilers on saanud vast kõige rohkem ikkagi üldse. Meil meil ei ole neid kriitikute auhindu eriti antud, neil on alati antud publikuauhinnad, mis on kummaline, et ma saan aru, et me ei meeldi kriitikutele, et nii on, et siis ma arvan, selle trummibändiga ma teen ühe kriitikute kriitikute lemmikbändi. Mängin ainult trummi üksinda ja neid statistikaid glamuurselt statistikaid. Ma ütlen, et mingi viis, kuus aasta plaat, seda kuldset plaati on siin ka muud igasuguseid auhinnad sinna hulka kuuluvad eelnevale tuginevalt küsis sinu käest Robin Juhkental, mis su enda lemmik, Smilersi lugu on? Just ma ootasingi midagi nihukest. Minu enda lemmik, Smilersi lugu vahetub nagu õhtust õhtusse. Et päriselt, et sellega ongi niimoodi, et sa ei saa kunagi öelda, et üks või teine või kolmas on nagu lemmiklugu. Reaalselt on niimoodi, et see kõige viimane, mille sa oled teinud, sest see on kõige uuem ja see on kõige värskem ja seda nagu kõige ägedam mängida antud juhul sa anna mulle tuld. Ta on selline, mida, kuigi sellest on ka juba mõnda aega möödas. Sellega ära vaatan, ei ole võitnud veel midagi. Tõenäoliselt ei võida ka aga, aga seda endale Lile kuigi ta käikadel ja ja see on kuidagi niukene, noh, see ongi nagu Smilers, et see on jah ja kindlasti mingil hetkel mulle tundus, et et näiteks mina, Pets, Margus ja Priit on näiteks ei ole. Aga, aga jah, et see on, ma arvan, kinni pigem sellest kõige kõige viimasem ost teosest, kes te siin olete asutuses nimega kivi, paber, käärid kui ka teie, kes te seda raadiost kuulsite, see oli kohtumineloojaga. Meie tänane looja oli Hendrik Sal-Saller.