Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Aastal 2018 valmis Lydia Koidula 175.-le ja Marie Underi 135.-le sünniaastapäevale pühendatud luulelavastus, kui ühest rinnast nutsime me kaks. Lydia Koidula eluaastad 1843 kuni 1886 Marie Underilt 1883 kuni 1980. Esiettekanne toimus kirjandustänava festivalil Eduard Vilde muuseumis. 2019. aastal jäädvustati see Marie Underi ja Lydia Koidula kohtumine luuleilmas raadioteatris. Osalised Under ester Guntu Koidula hele kõrve koostaja ja lavastaja Diana Leesalu helirežissöör Külliki Valdma. Head kuulamist. Ta lauale ahvatlev ja vastuvõtlik. Just nagu ootaks sigitavat sulge. O tunde pakitsused, kired, tulge, murepe lasku sõna hell ja mõtlik. Mu rüppe lasku sõna- Helia mõtlik. Pea peatudes pea kärsitu ja tõtlik sulg jookseb väike loom ja poete pulge. Pea vaikse uhke võitlusviu julge Me lehele mis anduv, vastuvõtlik. Kant hingeaurust lööb läikis niiskes end vererütmis tähe külge, tähtread helisema löövad alles soojad. Need väiksed märgid, sõnumite toojad, neis äkki elu nagu vere piiskes. Luuletuseks on see valge leht. Lehe järel rabedalt lehte börsil ja mõne sõna kui ehte tõstsin silmile teiste seast. Südame ligi, siis selle peitsin. Ikka uusima juurde, leidsin kiirtena kiirges rida reast. Siia küll nende pisaraid tardus. Siia immitses südame hardus. Siiakanti valu ja rõõm. Murede annus on olnud rohke vastu, kui hoovaksid mõne uhke sõnastamatu summutet. Lõõm. Siit leian haarava märgi, mõne suust suhu hõõguva kahekõne tollega kes nii kauge ja suur Allasin astuste ometigi. Omane oli hinge ligi inimeses jumala juur. Siin on kõik nii põliselt kindel tähed kui terasest sõnad kui rauast. Argselt astub sinu ette, Eesti rahvas, isamaa, laulik usaldab su kätte, lauluannet pakkuda. Palub lahkelt vastu võtta nõdra keele sõnakest. Truuvist hingest tuleb tema eesti meelest südamest ööbik, mine leia sõpru, Emajõe linnuke. Ja mis südamest, tulnd mingu jälle mingu südame. Kus olen ma sind näinud? Unes vist? Jah, mõnes kaunis unes, mis ei juhtu just tihti rahutuile. Neitsi ohtu, siis olin alles ja täis ootamist. Ära ehmata, kui nüüd, kus Ristris märgib päevi nuid, kaob paksurohtu, et ma ei vaiki veel, vaid vajan Lohtu. Jälle olen sinu poole kist. Missy ampsilma. Kas ongi sinu jalgades käinud maisiteid? Siin pole ruumis? Ajas Sa oled unel mais ja lõhnus kajas. Ning igatsusest loorid sinu palg kuid olematu, kuis jäänud sammul meele. End unustasin sinu poole teele. See mulle armu jumalalt sai elu õnneks taevalt. Et kuhu kõnnin omaga, seal astub ilu ühena. Seal tasanemas tüli, lain ja vaiki veereb viha, vail ja kastetilgad. Nägin ma seal noores Koidus kustuma mis südames mul kuumalt keeb, see sulaks külmad põuet teeb. Kus külas kõndis Koidula, seal lõivad silmad särama. Seal tärkas iluduse taim ja diivadestis vahavaim. Seal tõdeseltsip tõega meid rahu rända krühkima. Reseda minu ema lemmiklill sain kimbukese vastselt tuttavalt mu ema lemmiklill kui sõnum talt. Silm niiskub lapsikult suunaerukil. Las siiski kõnelen ma sinuga. Kõik võõrastus ja pelgus hajubutu. Ja kuigi sulavad mu sõnad nuttu. Ma tean, siis nutad sina minuga. Mul oleks mõndagi veel ütelda. Mis aimata, vabaks jäänud keskelu ruttu, mis pole mahtunud luule muinasjuttu, mis vaevab nüüd, et rahu, ma ei saa. Kuid raske iga pihtimus algus. Käedestan jälle ette kõne hoole. Noh, siiski ainult vaikin sinu poole. Teearu omas põues. Maailm käib oma teed. Ei kao, tuisud õues, kui silmad kinni lööd, puu haljendab, lind laulab veel. Kuis halvatud, siis sinu keel? See kleit on pis rippunud kaua-kaua. Olid kurvad kannatamis ajad mu lemmiktule kus on roosiaiad, kus sätendavad saalid, pidumajad, kus katnud elu meile rõõmulaua. Mis kaebadza eestimaa tütre helisev huul, mis surub sind eestimaa tütar, et nii nutune, seisad? Olen elan. Haarium, vari. Lämmatab see päeva udu hajub õhtusse, kui udu, hinge puhkematu tari. Selle aja tühi raskus katab nagu jääkoor merd. Süda sees, kui nuga taskus, tukub aimamata verd. On see minu oma suu, mis veid surnud sõnu poetab. Hapraid, askeldusi soetab käsi küljes mõne muu sammun koban samas kongis, mille varbadega harjut kauakestvas leinarongis hädakisa tammu, karjut silmil vist on surilina. Häälitseb kui võõras lind, on see minu oma, mina. On see minu oma rind. Ärkaks jooks mul põlve ketras kustuks ööde suitsev tuk haljalt nagu uba kõdras, ärkaks süda. Miks sa nutad, lillekene nupud sul, täis pisaraid. Kas sa rasked hingevalu Hellakega tunda said? On sul Eesti pind ka rääkinud? Vaikne öö, sul teada anud ennemuistsest rõõmu põlvest kadunud õnnest pajatanud. Tõstab pead, õiekene. Koit on saanud isandaks oma terad hiilgavalt, saadad, et nad nutu kuivataks. Kui ta lõunavalgust puistab üle õitsva Eestimaa Oh, kuis tahame tal tänu õis siis vastu õhata. Kuukiirte käharas, blond juuste puhmas, mürgine, torgemu südames uhmas keda seal veetleva tunnilise soosid. Arvan, et jälle see hallsilmne preili ingel, ilmne kuratlik olend. Kallutab naerdes koketiltsu pool end valades verre sul himude leili. Kuid mina vannun, arm hurmav ja halav hinge hell oli. Mis suvel mul andsid kätel mind lillede vahele kandsid suvel, mis oli nii patuselt palav. Pulm rõõmsal päeval. Mis hõõgus, kui meie, hõiskas mu õnnekust ihale vihu kui sinu paitusist pakitseb pihu paindus mu pihale. Sinaks sai teie. Kuid minu õlgade hõbedast õisi oled veel suudelnud lõpmata vähe. All sinu silmade roheka tähe hõõrunud ja imestunud rohkem on teisikuise kadele viha kurt tummuks. Miks küll see ö nii ilusaks loodi? Valgena peenrana Valendab voodi. Kuisu suu nüüd mu rinnale kummuks mis sa iial armust oled tunda saanud siin ilma peal sügavasse rinnus, seda vait ja varjul, hoia deal. Inime iial jõua aru saada teise head. Ole rahul, et sa seda ise tunned. Ise tead. Vaata, kuidas mäe põhjas kõrge kalju kinni peab, mis ta hõbedast, mis kuulast kivi, rindus varjutab. Vaata pärlid nagu mõtted karpides, nad magavad, haljaks seest, neid ehitavad, milled välja püüavad. Ja Soomas süda piiri valus rõõmus tunnetab. Vaata kuidas varjul väikses rinnapõhjas hingab ta. Sest mis iial armust oled tunda saanud siin ilma peal sügavasse rinnus, seda vait ja varjul hoia deal. Mu vaim peab hõisates ja uhkelt pidu Su värske mõtte sätendaval saatel. Mõni ilu, mõni luule idu siis tärkamas mu igatsema laatel. Nutusilmi naerusilm käivad kõrgustiku maru vingud, ehatuuled, mureringud, õnne huuled jõudvad järjestikku. Seal, kus pisar jootis maad, lilleõit, ta söötis taevas enne palvet valla kullahoonel sauna alla mett ja mõru mõõtis. Eks see mul olnud nii, eks see pole täna. Koiduterad kandvad soojapilved, tõusvad läevad looja, nutt ei naer neid kääna. Nojah, ma tahtsin ka ju korraks unustada, mis jaoks elu alati nii suruv käib kolmudeni juba argipäeva muda. Mis jaoks süda ka nii rõõmu nuruv. KUID SINA TEIE. Kui vähe sõber veel tunned mintsa. Kui usud naerdes, hing rõõmus mulga. Lill õitseb, kõrre pealuss närib sees. Päev naerul, näeb mind öö silmavees. Meie armu kirjutasin kindla kaljukivisse. Sa needsamad tähed panid rannaliiva ülesse. Mitme aja pärast jälle nägin tutvat paikkama. Sinu sõnadest ei olnud tähekestki, seleta. Lained olid ülevoolanud, nimed maha kustutanud. Olid nime, olid armuliiva peale istutanud. Aga täna veel, ma leian oma kirjakiri seest, kalju kadumata kestab. Ja mu valu igavest. Kuis luksub haledust su väike rind? Sul tiivalöögis igatsuse kiirus. Nii lendleb kerges kraatsilises tiirus sa puna nokaline Merilind. Kuid sina halised nii inimese häälel, et minu igatsuski pääseb valla ja matab rinna nukrustuse alla. Ning kurgus pisarad. Nii härdol meelel kui saaks, kui Merilind ma üle niidu ka saata oma haleduse hüüdu. On õhtu. Tule kõnniskleme koos, üks tee on kuskil jäetud meilegi. Näe, aias lõhkenud roosi järel roos. Kõik sama ilusam kui eilegi. Ja aeglasemaks muutub jalge Ast öötaeva all, mis pühitsetud kuust kant ühisvaeva järelvärinast koos hardalt vaikime kui ühest suust. Kord kuldses puuris elas väik laululinnuke. Tal haljad oksad katsid kuldkoda armsaste. Ta vangis üles kasvanud ei teadnud priiusest paid, rõõmsaks jäi, et valjult võistluste häälekest. Kord puuri ette seisma jäi linnuperemees. Tark linna mehikene, ta targalt kõneles. Kui õnnetu oled mu loomakene, sa seal paigal lauluhimu võib sind veel sureta. Mis ise sai mõista, seks pean sind sundima. Sul muidu paljust laulust võiks süda lõhkeda ja kinni kattis, puurida paksult tihedalt. Nüüd tahtmist mööda sündis, ei kuulnud lauluhäält. Vait, pandi seisma, keda suur jumal laulul lõi. Et vangis oli, seda nüüd alles aru sai. Ja tarka meest siis nähti veel pärast puuri ees. Surnd oli väikelaulik kuldse koja sees. Mis häda võis tal olla? Küll hoolt kandsin, ma. Oh inime, meil endal süüd iial leidsid, sa. Nüüd jah, nüüd oli lauljal ju süda lõhki läinud. Kas siis ka oleks surnud? Kui oleks laulda võinud? Mis teen ma siin teie ligi? Kui ometi olen 100 korteist kaugel. Kuhu põgeneda üksteise eest? Kuhu põgeneda iseenda eest? Oh, armasta niikaua kui sa jõuad, oh, armasta niikaua kui sa saad, oh, armasta niikaua kui sa jõuad, oh, armasta niikaua kui sa saad mar, röötban rõõmu, ent miski minusse kipub kannatama nõnda see kavalam kui mina ise, see kurnab õnnest, vaid piina mõnda, oh, armasta niikaua kui sa jõuad, oh, armasta niikaua kui sa saad end uude sülelus söösti heita, tung jälle nagu roosipuhma, et okayst lasta end veristada, allhelbed uisutäis julma uhma, oh armasta niikaua kui sa jõuad, oh, armasta niikaua kui sa hoolimatult peod valla lasta, kui neisse kuhjunud on kirjud kannid, et saada vaeseks ja seega vabaks seks lasta langeda kõik annid, oh armasta niikaua kui sa jõuad, oh, armasta niikaua kui sa saad himu tunda, nii käega lüüa ja mitte juua, sest kuldsest kannust ja pöörda selg ning minna jälle ja olla üksi ning surra janust, oh armastan niikaua kui. Oh, armasta, niikaua kui sa saad, oh, armastan niikaua kui sa jõuad, oh, armasse, niikaua kui sa armastad, kui sa jõuad harmasta, niikaua kui sa saht Harbastaniga juhad armastad, niikaua kui sa saad Ma järsku enda küljest raputasin kõik kuumad soovid nagu himu, mao. Ellusime ikka Hellemaks. Ning pisar pärlendus. Kui kallis aare meil säravana ehtis, silmapaare. Kui ühest rinnast nutsime me kaks Kuulsite põimikut Marie Underi ja Liivia Koidula luulest kui ühest rinnast nutsime Megaks Under Ester Guntu koidule hele kõrve. Luulekava koostas ja lavastas Diana Leesalu helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2019.