Kui kogu rahvas Detsember 42 ees meil Luuti, kus tuli oma orgiat, nüüd peab. Tuhk leegid, korstnajala suits ja tuki ja rõngas olev vaenlane on seal. Kui palju meie põld? On oled näinud sa haudu, lahinguid ja varemeid ning need, kes meist on rindeteedel käinud, on 10 korda rohkem näinud neid ka siis, kui Luki alla marssisime. Öömaja otsisime raskel teel. Eest leidsime me ainult külanimed, kuid külasid me neid ei leidnud. Eest neil öödel ütlesime, aitab küllalt lõpp, purustajad purustama, peab. Täna avame selle lehekülje suure isamaasõjaajaloost, mis kannab pealkirja Velikije Luki ja mis on ununematu nendele tuhandetele endistele Eesti korpuse poistele, kes just seal iidses Vene linnas oma lahingristsed ja lahingukarastuse said. Need 39 talvepäeva ja ööd olid raskemaist raskeimad, mida üle elada ei antud. Paljudele. Vaenlase raevukas vastupanu külvas surma meie sõjameeste ridades kuid sellest hoolimata lahingülesanne täideti. Velikije Luki sai vabaks ja oli murtud lahti lukkkodude eest. Nüüd, aastakümnete möödudes meenutavad endised sõjamehed ikka ja jälle, kuidas see kõik algas ja mida kellelgi tuli üle elada. Sõjamälestus, see on elav tuli, mis antakse üle põlvkonnalt põlvkonnale ja millest ammutatakse jõudu ka meie rahuaja argipäevadel raskustest jagusaamiseks. Siit ma paluksin jätkata Tallinna Polütehnilise Instituudi prorektorit Boris Tammel, kes 40 aastat tagasi oli 354. polgu automaatorite roodu komandöri asetäitja Ma olen nii mõnigi kord ütelnud, üldse sõjameeste mälestustele Missis meelde jäi. Ja mis siis nii kõige paremini seda sõja, mille tase alla seoses sellega tundub, et 100 miljoni tähendab edasi, muidugi vahetavad lahing ja inimeste osalemine seal oma kaaslaste vapruse kangelaslikkus ennast algamas. Kahtlematult, aga ilmselt sõjamälestuste hulka kuuluvad ka mõned teised stressid näiteks väga pretensioonikas probleem seda ja muusik. Seoses meie kunstiansamblite tegevusega. Me oleme rääkinud, et suurtükkide tule ajal muulad siiski ei vaikinud. Seal on muidugi väga suur ja heategu, mida ansamblid tegid. Kuid see muusika oli mitte ainult ansamblite professionaalide tegevus, vaid ka muusika vahetult vahetult kaevikus. Võib-olla sügavama muusikalise elamuse jättis mul läks Tallinna poiss Grünberg kolistama nimi kes seal meie loodus ja kellele kaasas mandoliinid. Ja vedas seda mandoliini Kuniveliti lugini. Uni, talu kehalise surma sai neljade, need lihtsad lood isegi Viljandi paadimees ja Postipoiss ja mõned teised lood, mida ta mängis. Ma ei oska praegu ütelda, kas ta mängis hästi või halvasti aga küllata mängisite päris kenasti esse tood jäid meelde. Ja see lugu andis hästi palju. Seda sidus sind kuidagi sellega, mis enne seda sinust maha jäi. Sellega, mis sind pärast seda ootab isegi kõige külmema, kõige kõledama kaevikunurga see muusika ja üheaegselt kui olevuste lubasete panda piibu, tõbilveri suits teie kuidagimoodi koduseks ja veduriks. Ja mulle tundub, et nendest mälestustes, et säärased olmestseenid nendel ei ole sugugi mitte väiksem tähtsus kui nende lahingustseenides. Sest need head lahingud said võimalikuks. Sellepärast, et meie, selles igatahes sõduri olmes eelmiseski inimesteks jäime unistataks teeme inimestega, kes surma kardavad, kes tahavad, siiski loodad ellu jääda ja kes teavad, et selle elu nimel tuleb siiski võidelda selles mõttes nendes sõjamälestustes võib-olla ongi peamine, mitte sõjadega see faktide edasiandmine väljas, selle miljöö edasiandmine, isiklikud mälestused, meeleolud, see on võib-olla siin kõige huvitavam. Püüamegi siis tänase ja veel mitme järgmise saatega tuua kuulajateni seda miljööd, milles elas Eesti sõjamees. 40 aastat tagasi aitäh teile ette, lugupeetavad veteranid, et te olete nõus taas raiustel radadel käima. Keerleb üles Tom ja ka Alt jalge aga ümberringi ja. Ma. Mõnikord on Lahinguid Velikije Luki pärast võrreldud heitustega Stalingradi all. Tõepoolest, mõndagi saab võrrelda nii siin kui seal oli tegemist sissepiiratud fašistliku väegrupeeringu hävitamisega. Nii siin kui seal, püüdis vaenlane piiramisrõngast väljaspoolt lahti murda. Jaa, füürer andis heldeid lubadusi ühtaegu Stalingradi grupeeringu juhatajale, kindraloberst Paulusele ja Velikije Luki garnisoniülemale Saaremaa paruni suguvõsast pärit ooberstleitnant Wonsassile. Kuid võrdlemisel ärgem unustagem mastaape Stalingradi piirkonnas oli ikkagi tegemist kolme rindevägede ühise hiigeloperatsiooniga. Velikije Luki jaoks oli eraldatud vaid osa ühe Kalinini rinde vägedest. See loomulikult ei vähenda Velikije Luki lahingute osakaalu. Suure isamaasõjatähtsündmuste ahelas oli José linnu vaenlasele väga tähtis, kuna tegemist on viie raudtee ja seitsme maanteesõlmega sillani võimalik koondada suuri jõude löökide andmiseks punaarmee väekoondiste tiibadele. Pealegi kaitses Velikije Luki kindlus, no Wittekski ja Pihkva Polotski raudteed, mida vaenlasel oli hädasti tarvis vägedega manööverdamiseks. Oleme kuulnud arutlusi kahe vägagi olulise küsimuse ümber. Esiteks see, miks just Eesti korpus pidi minema Velikije Lukit vabastama. Teatavasti oli Eesti rahvusväeosade formeerimisel kaalukas poliitiline tähendust. Nende põhiülesandeks seati oma koduvabariigi vabastamine kustpidise vabastusretke algama kas alles koduvabariigi piirilt. See polnud sõjaolukorras mõeldav, et kaks hea ettevalmistuse saanud ja kõigega varustatud diviisi oleks mitu aastat reservis seisnud, kuni teised väeosad Eesti NSV piirideni välja jõuavad. Kummatigi oleks niisugune tegevusetult ootamine negatiivselt mõjunud sõjameeste võitlusmoraalile. Kes tahaks istuda käed rüpes, ajal, kui kogu rahvas teeb tohutuid pingutusi julmast vaenlasest jagu saamiseks. Velikije Lukit nimetati õigusega 40 aastat tagasi välja kujunenud sõjasituatsioonis. Baltikumi võtmeks. Kelle käes on võti, seavad ka ukse ja uks Baltikumi, on ka uks eestimaale. Miks ei pidanud siis Eesti diviisid just seal oma lahingristsed saama. Teine küsimus, millega kokku puutub? Kas oli tarvis nii järele jätmatult rünnata sisse piiratud garnisoni, makstes iga edasi liigutud meetri eest kallist hinda? Vaenlasel nagunii mingit muud väljapääsu polnud kui ainult näljasurm või alistumine. Nii lihtne see muidugi ei olnud. Olukord Velikije Luki piirkonnas oli pikka aega ebastabiilne. Iga hetk võis vaenlane koondada sinna tugevat löögijõud ja sisse piiratuteni läbi murda. Oli ju välisrindeni siserindelt kohati ainult viis, kuus kilomeetrit. Seepärast oligi tarvis linna suletud väeosadele kiire lõpp teha. Velikije Luki oli küllaltki kõva pähkel. Ligi pool aastat olid hitlerlased linna kaitseks ette valmistanud ning rajanud selleks kaks hästi kindlustatud kaitseliini. Ka inimjõudu oli kaitsjate käsutuses piisavalt. Kindralleitnant Lembit Pärn nimetab oma mälestusteraamatus, et Velikije Lukit kaitsesid peaaegu kõigi väeliikide üksused, välja arvatud merejõud. Võite endale ette kujutada, milliseid raskusi tuli meie vägedel selle operatsiooni käigus ületada. Vaenlane istus soojades hästi sisustatud kindlustes manööverdati selleks ettevalmistatud ühenduskäikudes. Vaenlasel olid suured laskemoona ja toiduvarud. Meie aga pidime teda ründama käreda pakasega. Meil ei olnud mingit kaitset isegi külma, tuule ega lumetuisu vastu. Ja maastikki oli peale tungijatele ebasõbralik lage maa, hõredat metsa saludega linna ümber tiheda rõngana külad, sovhoosid ja töölisasulat, kuhu vaenlane oli rajanud tugevad tugipunktid. Komandöride lahingukogemused olid napid, paljudel puudusid need üldse. Kaotusi ja ebaõnnestumisi põhjustas dieedi, et Kalinini rinde juhatus, kellele korpus allus Polnud veel vabanenud sõja algperioodil privaleerinud kontseptsioonist. Laskurväeosade frontaalne pealetung, on ikka see kõige õigem ründemeetod. Kuigi elu oli juba seadnud sellele vastu hoopiski moodsamad põhimõtted, mis vältisid liigseid kaotusi ja tagasid suuremat edu. Meenutame kuulajatele, et sõjaajaloolased on Eesti laskurkorpuse lahingutegevuse Velikije Luki operatsioonis jaganud nelja perioodi. Esimene periood üheksandast detsembrist kuni 23. detsembrini 1942, mil kumbki eesti diviis täitis erisugust ülesannet. Seitsmes diviis osales rünnakutes Velikije Lukis sisse piiratud karnisonile ja 249. diviis asus kaitsel välisrindel. Teine periood 24.-st detsembrist 1942 kuni seitsmenda jaanuarini 1943. Siis asusid mõlemad diviisid siserindel ja vaenlane oli juba nii palju kannatada saanud, et vastupanu hakkas vähehaaval raugema. Kolmas periood kaheksandast jaanuarist kuni seitsmeteistkümnenda jaanuarini 1943. Selle jooksul viidi lõpule sisse piiratud garnisoni likvideerimine. Neljas periood 18.-st jaanuarist kuni 26. jaanuarini 1943. Eesti väeosad olid siis kaitsel Velikije Lukist lääne pool. 40 aastat tagasi aga alles algas see kõik kõik katsumused olid veel ees ja need tulid igal sõjamehel läbi teha. On saabunud see hetk, mida igaüks teist on kannatamatult toona. Teie ja teie väeosa, astute lahingusse, Eesti rahva. Põliste vaenlaste saksa okupantide vastu. Eestlane on ikkagi saanud võimaluse saksa röövlitele kätte maksta rahva kannatuste ja viletsuse eest, mille põhjuseks on olnud ja on sakslased. Olgu teie hoobid röövlite pihta halastamatud, hävitavad ja purustavad. Ärgu nõrgenegu teie pealetungi hoog. Ärge andke vaenlasele rahu, enne kui ta on hävitatud. Viige oma võitluslipud meie kalli kodumaa pinnale, viige nad Emajõe kaldale ja Toompeale. Seal ootab teid oma vabastajaid, eesti rahvas ootavad, teie omaksed ja sõbrad. Minge neile appi, seltsimehed, vabastage nad. Edasi, seltsimehed surm saksa okupantide üle. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kirjast Eesti korpuse sõjameestele lahingusse mineku puhul. Ja nüüd siis lahinguristsed, esimesed lahingupäevad. Küllap meenuvad veteranidele veel praegugi need üliärevad hetked, kui oodati esimest lahingukäsku. Ja siis see esimene minek. See polnud kerge minek, meenutab seitsmenda diviisi 300. polgu endine sõjamees Feliks Pärtelpoeg. Need, mehed ja need poisid, minu eakaaslased, kes võtsid osa hävituspataljoni lahingutest, need poisid ju olid karastatud nadolid juba lahinguid pidanud vaenlasega, aga need poisid, kes esmakordselt lahingusse tulid, need muidugi lahingu esimese päeva elasid üle, see on päris selge, et iga inimene lahingusse minnes, kui tema veel tuleristsed saanud ei ole, kindlasti natukene elab üle seda üks inimene ühtemoodi, teine inimene teistmoodi. Sest noh, julgeid sündinud, maailma pole julgus sünnib sellest, kuidas tema oma teatavat hirmutunnet maha surub ja ühel läheb see kergemini, teisel läheb tema raskemini, kuid lõpukokkuvõttes kollektiivina lahinguüksusena meie sellest saime täies ulatuses üle, sest tulevahetus oli. Seda hirmutunnet ei ole kunagi vaja häbeneda. Pealegi, kui poiss läheb esmakordselt esimestele lahingutundidele lahingutesse ja pealegi, kui tuleb kaevikust üles hüpata siis see on, nagu öeldakse, see kõige tähtsam moment, mida inimene ületab oma elu surma, piiri, nagu öeldakse, seda teab. Kuulirahe on ümberringi ja mitte kõik kuulitada ei taba, võivad tabada teatavad kuulide ja, ja seoses sellega on ikka keerukaalule pandud. Seitsmendal diviisil tuli lahingusse minna pärast rasket rännakut Toropet sealt Velikije Luki alla. Seitsmendal detsembril asuti teele ja juba 13. detsembril tuli korpusel kolmanda löögiarmee koosseisus rünnakule asuda. Tegelikult algasid esimesed lahingud kaks päeva varem 11. detsembril, kuna oli tarvis enne üldist pealetungi likvideerida tugev vastase tugipunkt Seitsmenda diviisi vasaku tiiva selja taga. See oli Nikuulino. Ülesanne, anti 300.-le polgule. Kuidas see kõik kulges, sellest räägib erualampolkovnik Nikolai Vanaselja Toonane pataljoni komandöri asetäitja. Kuuline sovhoosi varemetel oli ETV loonud väga tugeva tugipunkti tugipunktid on korraldatud, ringkaitseks hästi moondunud ja toetavad teineteist tihedalt vastastikuseid tulesidemega. Näiteks nii kuulinal oli teine nippe, toetav punkt oli murrakkinud. Kogu see kompleks võimaldab hõlpsasti manööverdada elavjõu ja relvadega ning avada vajalikul momendil ründajate pihta tule mistahes suunas, nii et kujutage ette, missugune see pidi olema. Aga meil sel ajal ei olnud ettekujutust muud, mitte midagi. 11. kell 20 rünnakud, alustasime siis pataljoni komandör Seer, kes oli vana Riley ohvitser, tema teadis väga hästi, kuidas lahing käsk anda, aga kui ta eespool panoraami vaatas, siis oli tema käsk sõna-sõnalt niisugune linn meie ees. On Veliki Luki. Hoonete grupp keskel oleva suurema kivimajaga on nik uurinu sovhoos. Läheme ülesanne sovhoos vallutada ja edu arendada Veliki Luki suunas. Kogu informatsioon, mis meil oli, ja kogu insolatsiooni, mis ta sai edasi anda oma alluvatele komandöridele novot kujutage siis ette, mis meist jätsin kuulinsovhoos sir, otsesed, hakkame ühe kõvendatud Roodoga, võtame senini kuulina ära, aga temal oli ka jääkindel usk, et ega see nii hirmus tugev ei ole. Aga tugeldad rood oli niimoodi, et sinna pandi juurde pataljoni raskekuulipilduja rood, anti miinipildujaid juurde veel ja tankitõrjepüssid ja meile pidi tulema veel abiks kaks 122 millimeetrised haubitsad Surdlik Volgust sihvi tulema appi kaks tanki, aga need jäidki tulemata. Mehed hakkas siis minema, granaat, veel võld. Granaadid järel jõudnud. Ja läks lahti kelgaks. No Merisime oma vaatluspunkti künka otsa, kus oli hästi näha kuuline ja terve tee linnapanoraam. Ja vaatasin, kuidas poisid läksid, on nii nagu haruldane, kui taktikalised õppused lähevad välja, mehed, ahelikus, kõik valged maskeerimisülikonnad seljas, automaadid käit, Niiluse püssi niisamuti. Ja. Ja need said minna, peaaegu juba Nov, paarsada meetrit oli puud veel nagu unes ja siis tulid tule Merlini, et hoia ja keela ja mehed viisid roomates edasi pääseda, sisse kaevude ei saanud, maa on külmand. Ja mehed jäid lamama. Ei aidanud siin mingisid käsklused, ei aidanud see troodo komandöri ised viidis mehi viima, leidnud paju oli roodukomandöriks. Aga ei aidanud, seega midagi ja helistada ei saa edasi kääridega midagi kaasa ei ole, et lõigata traatlikaid läbi. Ja me ei teadnud seda, kus kohal on miiniväljad, võib-olla mingi väljat võtle, terve ruuduga miilil miini otsa. Ja seisimisel läks pimedaks. Seeri korraldas, et mingu mina polgukomandör võrgu juuria pauguluba tagasitõmbamiseks, sest et lahingülesanne jäi täitmata. Tegelikult läksime võrgu juurde, võrgedelega mina lubada ei saa, seda korpust kihina. Võttis raadioühenduse korpusega, Pärn ütleb, ei ole midagi edasi. Võrk oli siiski väga-väga tore komandör, selles mõttes, et ta tegi selgeks, et no lihtsalt ei saa, on vaja sapööre, mis teeksid läbikäigud, trad tegedesse. Hästi. Andke korraldus sapööride väljasaatmiseks. No võrk andis korralduse, mina jäin siis ootama, millal sapöörid tulevad. No lõpptulemus oli see, et sapööride tulek venis, venis, venis ja ma palusin uuesti võrku, et võtta ühenduselt. Me jääme valgejate uuesti valges tagasi, tõmm aga ta, aga ma teadsin juba haavatuid on no surnud ja ühesõnaga oli oli, oli väga palju juba, palusin, et võetaks tingimata abinõud tarvitusele, me ei jääks valgete, siis on kaotus veel suurem. Rodo võttis uuesti ühendusele sisendis. Kindral Pärn andis loa tagasitõmbamiseks. Tõmbasime tagasi, hakkasin mõtlema, siis uuesti peale hakata. Järgmine hommik. Me alustasime uut katset nikule võtmiseks, selle tegime selle oma pataljoni jõududega. Melchiori appi siis kolm tanki, aga suurtükivägi tegutses võrdlemisi huupi, nad panid suure maja vede lihtsalt pirakkia, paar-kolm pauku ei noori näha, et nad tabasid küll aga seda kohtilist tavaliselt, kus olid sotid ja Todil, kus olid kindlustatud, seda seda raske ütelda. Ja ka see rünnak jooksis tühja. Üks tank sai otsetabamuse, teisel lendasid roomikud, ma kolmas pööras otsa ringi ja läks tagasi, tal polnud midagi, võitsime pealakadega. Nõel, lubad siis pataljon tõmbusele uuesti tagasi? Arutasime seerige seda asja, et mismoodi lahingulised peaga, et mis seal siis on, teeme siis väiksed grupid, kolme mehelised grupid ja las nemad püüavad lõigata traatecedesse salajas augud ja, ja minna sinna Nigulis sisse. Jällegi Paju läks ülesannet täitma. Me läksime üles sinna künka otsa, hakkame vaatama, kuidas see asi siis edasi areneb, öösi pine olime pimedas läksid. Ja nad läksid tõesti edukalt juba, kuulsime vaiksed vaiksest, mingist paukusid ei olnud, oli etnik kuulidest iga minut agendast valge rakett õhku valgustada, seal ümbrust, et vaadata, et keegi selle kallal ei tule. Äkki käis üksikplahvatus ja seller läks lahti, ilmad ragin ja plagin. Ja jäiseks tulema mehed tagasi selgus, mehed läksid ju Nigulas vooli õuel läbi, traattõkete olid seal keset õue kobaras koos. Äkki tuli nüüd järgmine rakett, millega valgustati, ja sakslane, kes istusel vaatlus Augusel all kaevikus muidugi nägi, et mingisugused kogud on, on õue peal ja need ei ole mitte Saksamaamehed. Ja üks meie võitlejatest ei pidanud vastu, võttis granaadi ja laias sellele lagi väe. Plahvatuse tulemuseks oli, et internet läksid selle maja pööningule ja ülalt alla lõid meie võitlejatele õue peale tule selga. No kui meil oleks suuremad lahing, kogemused olnud olnud, siis oleks meie mehed muidugi karanud selle kaevikutes sisse ja murdnud majja sisse ja võib-olla käsitsivõitlusega suutnud lahendada selle ülesandega. Aga kogemusi polnud ja nad tulidki tagasi. Ainult mis me saime kätte, luureandmed, nii palju, et me saime diviisile polgu need siin ja seal, vot selle koha peal on, nüüd on nüüd traatlikel ja siin on sott ja siin on tot ja sealt antakse tuld niisuguse relvaga siis relvaga julg siit Murakino ja nii edasi ja nii edasi. Aga järgmisel hommikul läks siis üldine pealetung lahtis. Me viisime vaatamine eetris oli järgi jäänud kallandumi lähtealusele ööse pimedusse, uuesti oma vaatluspunkti komandopunkti. Viisime Velikije Lukisse suunduva raudtee äärest paremale EKi teki sisse ja jäime siis ootama algust. Nii kui valgeks hakkas minema, vaatame Ohoi. Meie kõrvale on sattunud ja tulnud üks seitse, kuue millimeeter patarei, hobused, käid täitsa lageda peal seal künka otsas relvad pandud ka sinna nad ei jõudnud sisse ka ei saanudki kaevanduse külmunud maa tõttu ja seisavad seal. Ja ma ütlesin pataljonikomandörile, et nüüd on niisugune asi, et laseme siit kohe jalga pat, nii nagu hitlerlased näevad seal patareid annavad otsekohe sellele tuld. Ja ma sain vaevalt selle jutu ära rääkida, kui esimene miin tuli üle selle patarei üle heki teispool äärde. No suurtükimeeste keeles üle langes, teine tuli jäi natuke kaugemale ettepoole, sellest patareist. Kolmas tabas täiesti üks hobune lendas kohe vast taevast. Ja, ja patarei muidugi hakkas kohe tagasi tõmbuma ja sama miin tabas siis ka mind. Miinikild jäi pidama puusa, puusakondi sisse. Esimene pealetungipäev oli seitsmenda diviisi võitlejatele. Suhteliselt edukas. Diviisi väeosad kiilusid vaenlase kaitse välisvööndisse ja jõudsid õhtuks päris lähedale sisemise vööndi kindlustustele. Üheskoos Eesti diviisiga ründasid vaenlastel 257. ja 357. diviis. Kuigi vaenlane pidas visalt vastu, täheldati tema ridades paanikat, kuid pealetungivad väeosad ei kasutanud seda soodsat olukorda ära. Järgmistel päevadel oli juba palju raskem edasi liikuda. Esialgu oli edu visa tulema. Õnnestus vabastada Velikije Lukit ümbritsevaid külasid. Kuid päris linnani tungida meil ei õnnestunud. Me kasutasime ära tol ajal Stalingradis toimuvate linnalahingute kogemusi. Nendest oli tollal väga palju juttu nii ajalehtede veergudel kui ka vastavates sõjaväeliinis laekuvates informatsiooni allikates. Ja sellepärast detsembri keskpaiku otsustati frantaalse laskurahelike rünnakute asemel hakata kasutama väikseid mobiilseid ründe roppe. Esimene tõsisem lahing oligi minul seotud säärase ründegrupi tegevusega. Oma meenutusi jagab Boris Tamm. Polgukomandör kutsuski välja automaatorite roodu komandöri ja minu. Ja andis meile käsu tankide sondiga tungida Novose Lenimasse hõivata seal tugipunkt, püüda maa suruda sealt tulistavad vastase relvad. Ja juba selle faktiga, et möödungime noosi Leninasse näidata eeskuju jalaväele tanki T 34 peale. Kõik meie automaatorid, vastase traattõketest, läbimurdmine ja esimestest kaevikutest üleminek läks suhteliselt kergesti. Meed küll tulistati nii eest kui ka külje pealt kuid pääseme läbi elusate ja tervetena. Võib-olla siin oli põhjuseks ka see, et tankide kasutamine selles rindelõigus oli vastasele mingil määral ootamatu. Ja ta ei olnud valmistunud vastulöögiks meel kusagil lõuna paiku. Meie see dessant algas, nii et kui me sinna esimeste majade juurde jõudsime siis automaatorid mehepasimendangitalt maha. Tanki esialgu mehe juurde. Teatavasti tankisti vaatepilu on kaunis kitsas ja temal tulepunkti avastamine on raskem. Aga meie juhise järgi tank purustas paar kuulipilduja pesa seal ja siis hakkas juba hämarduma. Tankistil oli korraldus tagasi minna, sest et pimedas jääda vaenlase tagalasse ilma küllaldase kaitsete, see oleks tähendanud lihtsalt tanki hävitamist. Meie jäime siis vaenlase tagalasse. Tank sõitis ära ja nähtavasti vastasel jäi mulje, et meie taandus, mis koos tankiga meedia esialgu keegi rünnanud, lihtsalt olümplyndaažis puhkasime, valvepostid olid võllas. Aga juba päris pimedaks läks, siis tuli vastase allüksus, kelle puhkepaigaks nähtudesseblindaaž olid siis puhkusele päris rivikorras ja midagi halba aimamata. Ja siis juba läks lahinguks. Esialgu vastane arvas, et on tegemist eksitusega, oma mehed, need tulistavad hiljem siiski nad said aru, et tegemist on siiski punaarmee allüksusega. Sellele järgnes ennatlane vaikne paus. See oli omapärane selles mõttes, et ühest küljest me kuulsime, kuidas paar maja edasi omavahel sakslased arutasid, mida edasi teha. Ja teisest küljest, paarisaja meetri kaugusel. Me kuulsime eestikeelset kõnet, kui meie allüksused ümber rivistasid ja valmistasid sedasi liikumiseks. Isegi tundsin ära pataljoni komandöri hääle, kes seal meie vajalike juures meestega valjusti rääkis. Kuid jalaväerünnakus siiski, mida, et asja ei saanud. Paar päeva hiljem ma küsisin mikspärast natside ründanud meie lasku rohelikud, selgus, et nendel ei olnud ettekujutust, et mees oli ees, oleme nad arvasid, et meid enam seal ei ole. Ja siis hakati meid nii-ütelda välja kõrvetama. Sellest Lindaažist. Alguses püüdis teha lihtsalt lasku rahuliku rünnakuga see tulemusi andnud. Siis püüti meid nootidega välja kõrvetada. See oli ka tegelikult esimene kord, kus tuli kokku puutuda päris reaalse granaadi selle tõlkimisega. Päästsime ennast sellega, et varjasime kaevikupöörde või nurga taha. Ja osa granaate lihtsalt viskasime tagasi pärast seda, kui granaatidega rünnak ebaõnnestus. Küüti metsis rünnata. Miinipilduja tuletorniks. Miinipilduja tuli ei ole niivõrd täpne, miinid langesid ka kõrvale ja tulemusi see ei andnud. Selle eest sai kaks meest surmavalt haavata. Vanemseersant punso ja reamees madrus. Kui kusagil keskpaiku vaikseks jäi, magasime kordamööda. Närisime kohviube, sest muud söödavat, Lindaalisel leidunud. Teatavasti rünnakule minnes 11 aasta mitte toitu, vaid võimalikult rohkem siiski laskemoona. Järgmisel päeval püüti meid ka mitmel korral välja lüüa. Sellest, mida ta asja ei saanud. Päev läbi, me olime seal blindaažis. Kui saabus juba uus õhtu siis tundub, et selleks ajaks otsustas vastane meedika lõplikult ära hävitada. Kohale oli toodud arvatavasti õhutõrjesuurtükid hästi kiire tulistamisega. Ja siis algas kahe või kolme suurtükiotse tulistamine meie pihta. Kuivõrd me ei näinud perspektiivi vastupanuks ja oma ülesande jätkamiseks linnas, otsustasime siis tagasi Roomat. Rooma küllaltki keerukas, sest tuli roomata läbi rindejoone. Natukene lund oli maas, kasutasime ruumisel tangi roomakroomikutes sisse surutud madalamat kohta lumes. Need silmad. Mäletan, roomasin tükk aega, järsk oli kuulda kuulipilduja või mingi relva lukuklõbinat. Roomasime, jäime kuulatama ja selgus, et seal räägiti saksa keeles selgelt, selles suunas edasi romantiline meetrid. Muutsin natukene suunda, kuni jõudsime järgmise klibinani. Aga seal juba tühi kõht ja sõdurikogemused ütlesid, et siin libisevad lusikat vastu plekk kateloki. Et jõudsime mingisuguse köögi juurde. Aga kas see nüüd meiegi Ekreali siis vastase üheksa ei olnud teada, sest et orienteerida pimedas oli küllaltki keerukas, eriti neljakäpukil või roomates mööda maad. Ja siis tekkis säärel probleem, et kui nüüd edasi roomama söövad köögi juures asuvad, kas nad on sakslased või leemiaid pidada meid vastaseks tuleavad. Siis tegime sääraseid variandi, tõusime püsti, telkmantli tõmbasime siis üle kiivrilist, kiivri järgi tunneb ära kohe, kumma väel mees inimene on, siis läksime rivisammul katelde juurde, selgus, et see oli meie polgu vöök ja nii lõppeski esimene lahing. Lahingud Velikije Luki all kestsid Eesti sõjamees, demonstreeris seal oma vaprust, oma kodumaa armastust, ustavust üldrahvalikule, diviisile. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.