Triaanile oma teoste krigeerijale kui tema elu jaotavale värvi rõõmsale muusikat oldud vaimustatud helilooja temperament, sest võluvast isiksusest raamadžika reani looming ei ole juba neli aastakümmet ainult nõukogude kultuuri kallis vara päid suurt resonantsi leidnud kõikjal, kuhu ta on jõudnud, kas helilooja, autorikontsertide, heliplaatide, teatri, lava või nõukogudekunstnike külalisesinemiste läbi? Pole vist teist Meie kaasaegset Nõukogude heliloojat, kes isiklikult tuntud ja hinnatud oleks olnud väljaspool Nõukogude Liidu piire? Jah, kahjuks pean ütlema nüüd ka selle sõna olnud. Kuuendal juunil käesoleval aastal valmistus kogu maailma muusika avalikus pidulikus tähistama Arampaatiata Reali 70 viiendat sünnipäeva. Saatus aga tahtis teisiti. Maikuu esimesel päeval jõudis meieni kurb sõnum paramaatseptoriaani populaarset heliloojat, dirigenti, aktiivset muusika, ühiskonnategelast ning pedagoogi ei ole enam. Küllap ka mälestusisikule kui võluvast inimesest kõigis, kellel juhust või õnne temaga kokku puutuda. Laskingi rääkida, nihutama jäävatel helilõikudel, nende seas ka viimane intervjuu heliloojaga lindistatud paar kuud enne helilooja surma, kui heinu juba reeglina kedagi enam vastu ei võtnud. Jutule pääsesin vaid tänu kri loe meeldivatele mälestustele Tallinnast Eestimaast eestlastest ja eriti tänu meie liigi austri eeltööle, kelle kohaselt ülemis ilus kauaaegne sõprus. Kuuldavasti jäigi see Doriani viimaseks intervjuuks. Kas mäletate veel oma esimest teost? Improviseerima hakkasin juba siis, kui õppisin veel tšellot. 10 aastaselt hakkasin muusikaga tegelema, algul õppisin tšellot komponeerima, asusin 22 aastaselt. 1926.-sse 27.-sse aastasse kuulub minu esimene professionaalne teos. Seon, tants viiulile ja klaverile D-duur. See tants eksisteerib tänaseni. Seda mitu korda kirjastatud, mänginud üsna paljud kuulsad ja mitte kuulsad viiuldajad Mironboliaakin navi Tois trahv. Leonid kookon mängitakse praegu konservatooriumis. Millal ja mis asjaoludel esimest korda haarasite dirigendikepi miks misse dirigeerite? Ja esimest korda haarasin dirigendid bioo, see oli väga huvitav. Kui valiti ülemnõukogu saadikuks akadeemik Vavilovi paluti mul tema auks korraldatud kontserdil, dirigeerib kahti oma teost. Algul keeldusin, öeldi, et tulebki reageerida, et orkestrile on kõik selge, ainult on vaja, dirigeerib, ükskõik kuidas niikuinii mängivad. Läksin dirigeerisid, ei tea, kuidas seda tegin. Igatahes orkester mängis hästi. Ja sellest päevast nakatu singi sellesse raskesse haigusesse ja ei suuda nüüd kuidagi ära ütelda. Mõnust ise dirigeeris oma teoseid. Algul ei kirjutatud minust kui dirigendist. Nüüd kirjutatakse isegi rohkem kui heliloojast. Ise ei loe ennast dirigendiks aga ainult oma teoste internotaatoriks. See on väga kasulik, tähtis, dirigeerib oma teoseid. Imelik, tunned, mis publikule meeldib, mis mitte seljaga paremini kui saalis istudes. Tunnetad auditooriumi elavat hingust, pulssi väga kasulik on, ei ole nagu koske omal ajal, kui heliloojale on võimalus kuulata oma teoseid publiku kõrvade läbi. Protseduuri on kunagi silma paistnud, sellega tuleks puistunud case'ist uusi teoseid. Selle eest kuulutega, heliloojate hulka, kes mäletavad oma teostus iga nooti. Iga fraase oskavad alati öelda, mis tähendus sel või teisel peensused missuguses tasakaalus peavad hääled kõlama ja nii edasi. Ja seda ka ammu loodud teoste puhul. Mida uut on õnnestunud aktiivse ühiskondliku ja kontserttegevuse kõrvalt luua viimastel aastatel? Kahjuks pole haiguse tõttu õnnestunud kirjutada midagi uut. Ma olen väga õnnetu, et ei saa oma juubelit märkida mingi uue teosega. Viimastel aastatel olen siiski kirjutanud neli sõnati. Ühe klaverile, ühe sooloviiulile soolotšellole ja andile. Kirjastatutele aldi, sonaadi ja neid esitletakse. Soolosonaate kirjutada pole mitte lihtne ülesanne. Kirjutatud on muusikaajaloos, neid mitte eriti palju. Raskus on siin selles kirjutada, nii et ühele instrumendina loodud teoses võidutseksid kõik kompositsiooni tähtede elemendid, harmoonia, polüfoonia, meloodia, vorm, tämbrivärvid. Püüdsin, et kõik need elemendi tuleksid. Mulle tundub, et saavutasin selle, mille poole püüdsin ja seepärast loen neid uppusi oma loomingus väga soliidset. Eks tahaksin meenutada oma seitset huugot retsitatiivi, tema. Need on ka küll kirjutatud juba mõned aastad tagasi, aga neid laiemalt kahjuks ei tunta. Seitsifuugad kirjutasin tegelikult 1928. aastal, need on õpilastööd pretsitatiivid kirjutasin siin vastu 1902. aastal. Nii et nende vahel on suur ajavahemik üle 40 aastal sündinud, nii et ma vaatasin nüüd aastate möödudes üle oma õpilasKuugad ja andestage, kui maale tagasihoidlik, avastasin, et juba siin ilmnevad minul nõndanimetatud dollaanimlikku stiilielemendid. Nüüd olles kompositsiooni professor, pean ma ju neist asjadest endale aru andma, objektiivselt. Mulle tundub, et juba seal on olemas mingid minu stiilile iseloomulikud jooned rääkimata juba sellest, et kirjutada üldse nõnda öelda Bachi seaduste järgi tama puugasid on muusikaajaloos esmakordne. Mulle tundub, et rahvastel, kes praegu võitlevad oma vabaduse ja sõltumatuse eest ning teevad esimesi samme oma rahvuskultuuri loomisel võib sealt nii mõndagi õppida. See on näide, kuidas võid teha sünteesi klassikaline vorm pluss uus intonatsioonide ring, klusu sisu, plus, rahvuslik koloriit. Mis puutub rahvusliku koloriidi, siis see peab olema ilma selleta ei ole muusikal elujõudu. Rohkemal või vähemal määral peab see olema igas teoses igas žanris. Mis pedagoogitöös uudist? Tahan ütelda, et mulle ilmus sel aastal uus aspirant eestlane Rene ees. See noor inimene väga meeldiva välimusega käharate juuste avale vaatega. Ta on kahtlemata väga andekas helilooja. Aga nagu seekord juba on, missuguse pedagoogi juurde lähed, seda pedagoogi tulebki arvestada tema nõudmisi, tema printsiipe. Mina nõuan väga emotsionaalset, väga erutavat leidliku muusikat, jumalat, muusik oleks värske, ebaharilik, nõuan, et muusika oleks sisukas. Seda muusikas oleks tunda rahvusliku koloriidi, seda tal on meistril. Kahjuks on ta minu juures ainult kaks aastat, sest on aspirant. Võib-olla hakkab taga veel hiljem minu juurde sõitma. Loodan, et temast saab üks juhtivamaid andekamaid eesti heliloojaid. Soovin talle suurt edu ja mitte ainult edu vaid ka suurt töövõimet. Sest kannatlikkuse, TÖÖ võidavad kõik raskused. Mis on olnud kõige mõjukamaks tõukeks tiigi loomingule? Aptomiga unistan suurt tähtsust muljete vajadusele. Heljo nagu käsin, mis imeb endasse kõik, mis tema ümber toimub. See kõik väljendub tema teostes. Seepärast olen ka nii palju reisinud. Olen viibinud 45-l maal läbi sõitnud kõik kontinendid peale Austraalia viibinud kõikides Euroopa riikides, peale Hispaania ja Portugali. Pean ütlema, et need sõidud otseselt küll ei ole mõjutanud Neu loomingut. Mingi teos otseselt oleks pühendatud mingile reisile. Aga sõidud isemis annavad palju muljeid. Innustavad vaimustavad loomas on kahtlemata avaldanud mõju minu muusikale. Viimase kolme aasta eredamad muljed on seotud Londoniga, kus mul olid autorikontserdiga, plaadistasime Spartacuse kajani, samuti Belgiaga, kus toimusid neli sümfooniakontsert ja kolm kammerkontserti. Kammerkontserdid olid esmakordselt välismaal ja mitte ainult välismaal. Vähe on olnud minu kammermuusika kontserte üldse. Väga hästi võeti neil kontserdirelvastumine neli viimast sonaati ja trio noorpõlveteos. Ei ole pelgalt, olin ma Havai saartel on olulus kolme kontserdiga. Jälle ine Rärnema, terve aasta läbi suvi, rikkalik looduskuberner võttis vastu mind oma palees, istusin senatis tema toolil. Suure hulga kontsertide teoseid on ellu kutsunud Nõukogude interpreetide kõrge tase. Nii on minu klaverikontsert pühendatud mehhovoorumine, kes esimesena Nõukogude interplekkidest võitis Laura, revikume rahvusvahelisel konkursil viiulikontsert maailmakuulsale viiuldaja David Oistochile tšellokontsert fenomenaalse tšellomängija Šewitzkile. Nüüd kirjutasin ka nõndanimetatud teise vooru niisuguseid Concertlike teoseid nendele kolmele põhiinstrumendina. Mul on väga tugeva mulje jätnud kohtumine Rooma paavsti Jon 23.-ga kellega meil oli väga huvitav vestlusmuusikast. Samuti Charlie Chaplini Ernest Hemingway, kellega veetsin terve päeva koos tema suvilas. Meeldivad muljed on kokkupuutumist Sergei Prokofjevi, Dmitri Šostakovitši ja paljude-paljude teistega. Pean üldse ütlema, et mul on olnud palju huvitavaid kohtumisi tuntud inimeste kõrval olen kohtunud paljude, mitte tuntud, aga samas väga suurepäraste huvitavate inimestega. Kahju, et paljud ei ole fikseerinud, ei oska ma sageli enam meenutada perekonnanimegi. Aga kohtumisi mäletan. Näiteks mäletan siiani väikest Kiirovi linna endist jätkat. Mul pidi siin olema plaani järgi üks kontsert, aga oli viis kontserti, täissaalidele ei pane seda ainult oma muusika arvele, vaid selle arvel, et rahval on tekkinud suur vajadus ka hingelise toidu järele. Sealt mäletan ka seda higi astus mulle tundmatu mees ja palus, et ma tuleksin talle koju. Algul olin hämmastunud, küsisin, kas ta on muusik. Oli lihtne tööline, elektrotehnik, Läksin kodu oli tal tagasihoidlikult sisustatud, aga uhkusega näitas ta mulle oma 100-st või 200-st plaadist koosnevat kollektsiooni. Mäletan, et isegi kohalik raadio laenas temalt plaate. On väga meeldivalt üllatatud nii tõsisest muusikahuvist. See on aga ainult 1000-st niisugustest näidetest. Komisjon reisidele suure tähenduse praegu ei tea kuhu. Ühesõnaga, pakkumisi on palju. Aga ma piiran praegu ennast. Võib-olla sõidan Inglismaale plaadistama oma klaverikontserti, aga võib-olla midgi kukele. Juba on saarma taadi, istuda kodus ja kirjutada muusikat. Püüangi ma ei anna alla haigusele. Tahan oma 75.-le sünnipäevale vastu minna uute teostega. Niisugused sõnad lausus helilooja veebruarikuu alguses oma viimases intervjuus ja palus anda edasi tervituse. Ma ei ole, et ma raske. Viiendal mail saatis mos oh helilooja suurimate austusavaldustega viimasele puhkepaigale. Kab liidi auster. Mõtlesime koos Eugen Kapi ka Moskvas ehk siis kui matusetalitus Moskva konservatooriumi suures saalis juba algas. 45 aastad olid seatud Chedoriaanil, Moskva konservatoorium, aga. Ja nüüd demagist seisis leinarüüs. Kants sümfooniaorkestrist vaheldusid, üksteise järel. Kõlas Mozarti reekviem, Slaceri moos. Koori ja orkestri esituses. Alalõpmata vaheldusid auvalved, kõik heli loed. Kogu nõukogude liidu heliloojate organisatsioonid olid esindatud ja muidugi palju-palju Moskvasse, kes jätsid jumalaga Tsetteriaaniga. Tema soov oli olla maetud Armeenias selsamal päeval erilennukiga. Lendasime välja, koos tema kirstuga Jerevani. Juba läks pimedaks, all juba pilgutasid Jerevani tuled, kuid lennuk millegipärast ei saanud maanduda, tiirles tiirles lennuvälja ümber. Siis hiljem saime teada, et sel ajal puhkes lennuvälja kohal suur torm. Rahvalaulu saatel. Järgmisel päeval toimus vaatluse talitus ooperiteatris. Lämmasta lillede sees. Ja viis tundi voolas rahvas jättest temaga jumalaga, lapsed, vanad noored töölised, üliõpilased, sõjaväelased ei olnud lõpu. Sellel vool ei peatud seal mingid kõned kõlas ainult tema ja armeenia moosiga. Siis kella kolme paiku. Viidi teda sealt välja ja leinarong suundus panteoni. See asub Jerevani ühes pargis, kus on juba maetud Armeenia kuulsad inimesed. Helilooja kommitas kunstnik Martin Rose ja, ja paljud teised. Tänavad olid üle puistatud. Roosid, nelgid, kallad. Vahepeal hakkas tiba vihma. Siis tuletati meelde, et kui maeti kommitaaži, et siis sel päeval ka vanas vihma. Ja rahvas rääkis, et loodus nutab koos meiega. Panteoni toimus juba leinamiiting, kus kõnelised Moskva heliloojate liidu peasekretär Reinikov, Armeenia heliloojate liidu sekretär Mirsajal kõneles Tšetoriaani lemmik interpreet Leonid Kogan, kes on temaga koos sõitnud paljudes paljudes välismaa reisidest. Et tema on vallutanud miljonite kuulajate südameid ja miljoneid sõpru Nõukogude liidule kõneles saabunud Jaapanist tema õpilane, terahara kes tuli Jumalaga oma õpetaja Talle kirstu. Poeg pani teine maamulda, mis ta võttis enne ärasõitu Moskvas teavitši kalmistul kuhu ta sõits koos isa kirstuga ja et isa saaks jätta jumalaga oma abikaasaga. Heli loe Niina Macarada. Ja need matused, see oli armeenia rahvas, suur lein. Jutu aedas armeenia muusikateadlasega Rafael Ärmjaaniga ütles kunagi Hatšhaturjan. Ma kavatsen sõita Ta Armeeniasse. Aga võib-olla ning tuuakse, kuid kommikas tähendab kestus. Kuid ma pean tagasi sõitma ja olla koos oma rahvaga. Täitus kena soov. Hatšhaturjan ma ei tea, kui suurt rahvakangelast kõikides sõnavõttudes punase joonena käitleb on surnud tema põrn. Kuid täise lahkes suurimatusse täielad jäädi elama miljonite rahva südametesse. Ümbritsetud iganes ja kus, ega, ja rahva armastusega No küll Muusika kunst ilma eksperimentide Janovaatorluseta ei sammu kunagi edasi. Seepärast on vaja eksperimente ja võib anda õiguse eksimustele. Eredat ohust. Kui öeldakse, et sümfooniline muusika on liiga raske ei ole vastuvõetav lihtsale kuulajale siis on see müüt ja kuulujutt. Ei tohi mõelda, et küllap tulevik mõistab meie loomingut. Praegune põlvkond ei peagi mõistma. See ei ole õige. Praeguseks pole vist maailmas maad, kus ei oleks kõlanud Hatšhaturjan, muusik autorikontsertidega on helilooja juba ise läbi sõitnud 45 maailmamaad viibinud kõikidel kontinentidel peale Austraalia, nagu ta ütles oma viimases intervjuus Euroopa kõigis maades peale Hispaania ja Portugali. Esimeseks Doriani teose esituses välismaal veedema Trio riiulile klarneti klaverile mille esiettekanne toimus juba 1933. aastal Pariisis. Prantsusmaale viis trio noodid Sergei Prokofjevi kes külastades oma sõbra Nikolai Moskovski kompositsiooniklassi huvitus seal ka noorte heliloojate töödest. Trio külas Pariisis, kaasaegse kammermuusikaühingu Triton kontserdil. Ühingu üheks organisaatoriks oli Sergei Prokofjevi. Prokofjevi oligi logist hea käsi. Ei möödunud paari aastatki, kui asjatu reani muusika alustas võidukäiku Pariisis, Londonis, Viinis, Prahas, Stockholmis ja teistes Euroopa muusikakeskustes. Hatšhaturjan klaverikontserdi edu välismaal võib pidada ka lausa atriofaaseks. Meenutab Ameerika helilooja, seni olnud häärber kuhu küll poleks esinema sõitnud asjatu reani klaverikontserdi esmaesitaja William kaka nõudis publik temalt alati üht ja sedasama. Kontsert. Kontsert. Mäletan juba proovide lauses, kus Savitski mulle oma saladusliku intrigeeriva naeratusega seemnest tavaliselt teinud väga oodatud sündmus. Täna kuulete midagi kallis ja tal oli täiesti õigus. Veel nüüd samuti nagu kontserdi esiettekandepäeval, kuulen ma seesmiselt neid latseturjaanlikke värvel. Doriani muusika ei ole aastatega kaotanud meie jaoks seda värskust, mis ta esimesel kuulamisel omas. Helilooja, kes kirjutab nii suurevahetuse ja sundimatu on tõeline haruldus. Pärast seda, kui 14. veebruaril 1942. aastal bostonis esmakordselt külastatakse türanni klaverikontsert solistiks Villem Kapi dirigendiks vene päritoluga ameerika dirigent Sergei kusse. Vitski, kes, muide pärast kontserti saatis Moskvasse telegrammi, kus teatas, et niisugust edu ei mäletada ühelegi teosele langenud olevat oma viimase 20 aasta dirigenditegevuse jooksul kes oli tõeline triumf. Hiilgavat võidukäiku kõigis Ameerika Ühendriikide suurimates linnades New Yorgis, Philadelphias, Keilandis, Chicagos, Saint Louisis, San Franciscos, Los Angeleses ikka solistiks hiljem kappi, kes just selle teosega mängis ennast populaarseks. Niglas klaverikontserthooajal 1943 44. Ameerika Ühendriikides üle 40 korra. William kõply kõrval lülitasid kontserdi oma analisse repertuaari ka niisugused väljapaistvad pianistid nagu Artur Rubensteini, Oskar leevend, Lõverytš Webster, Bernard Pfizer 1945. aasta suvel võttise Villem Kapi kontserdi kätte. Suure turnee Ameerika Ühendriikide lääneosariikidesse ja Austraaliasse. Kontserdid leidsid nii kuulajais kui kriitikute vaimustatud, vastu kajab. Meenutab kirjanik, keerage Klenskaja. Üks kord hilja õhtul helistas mulle hema pianisti Ring filharmoonia igahtline kontserdid, laste. Tema hääl kõlas erutatult. Viirusega on silmapiirile ilmunud uus helilooja, väga andekas oburid mängistena tema klaverikontserti, see tuleb ka kordamisele. Juba homme jookse pileti järele, seda tasub kuulata. Mõista, et see on kahtlemata uus suur talent. Tema nimi on Hatšhaturjan armeenlane, aga tema muusika, see on niisugune omamoodi sulam rahvuslikust kõige kaasaegsem Ast. Muidugi jooksime juba hommikul kassasse, sain pileti ühte, oma armastatu modest ridadest üheksandast kuni 15. nikkust sümfooniast muusikat minu meelest kõige parem kuulatan. Mäletan kontserti dirigeeris Aleksander Gauck. Doriani kontsert tuli ettekandele teises pooles. Nagu iga töölisi, Talindi puhul hämmastas noor helilooja muusika juba esimestest aktidest oma ootamatusi eripäraga. Kõik selles oli oma, mitte milleski sarnane varem kuuldule. Kõik oli võimas, elurõõmust pakatav. Isegi kontserdi lüürilistes episoodides oli tunda seda sisemist pulbitsemist. Igal juhul, nii võtsin mina rea kuulaja sel õhtul vastu seda kontserti ja ka hiljem, kui kuulasin kontserti uuesti. Kuigi ma ei saa lugeda ennast armeenia muusikatundjaks, Hatšhaturjan minu jaoks selles muusikas kaasa selle rahvusliku omapära, selle meloodiad, rütmid. Aga samal ajal kuulus see muusika ilma igasuguse kahtluseta 20.-sse sajandisse. See võis sündida ainult pärastes kreabynitravelli, Stravinski, Prokofjevi olla Šostakovitši kaasaegne Kui ma hiljem isiklikult ütlesin, Ramose turjaaniga nägin, kui hämmastavalt sarnane oli oma muusikaga. Ta oli lõbus, lärmakas, taltsutamatu kõigis oma tegudes. 15. Tema peale vaadates tajusin, kui orgaaniline tema muusikat kui täiuslikult Läljendakse teda ennast ja rahvusliku ärkamise tungi ja vaimustust. Palju kannatanud Armeenia uut õnnelikku noorust. Arvamusi klaverikontserdist Hatšhaturjan muusika annab suurepärase vastuse sellele, milline peab olema tänapäeva virtuaalse muusika. Rahvuslikus helikeeles loodud klaverikontsert annab esinejale tehniliste ülesannete kõrval tänuväärse materjali mõtisklemiseks. Kaasaegne helikeelelt küllaldaselt virdoosnefaktuuril on ta samal ajal arusaadav kõige laiematele massidele. Nagu klaverikontsert võitis kaheksalt üleni viiulikontsert selle esimesest esitusest Ameerika Ühendriikides kõikide kohe siia üldise tunnustuse. Silmipimestavalt ilus muusika, imeväärsete, meloodiate ja rütmide karneval. Muusika, mis nagu uhkaks kaukaasia päikesest niisugustest hinnangutest olid kirjud ajaleheveerud. Kriitikud tõstsid esile meloodiate rütmiga ning orkestri koloriidi erakordselt värskust, soolopartii virtuoosse, sära ja külastatust, originaalsete faktuuri mõtetega. Teose elujaatavat optimistlik. Ennekuulmatu edu omas kontsert Inglismaal, repertuaari lülitasid selle kümned viiuldajad. Viiulikontserdi esitas Moskvas 1946. aastal oma külaliskontsertidel ka muide esimesena Nõukogude Liidus sõitnud Castroli rumeenia viiul teadioosinescu kes õppis selle ära partituuris, mille oli talle kinkinud Taavi Tuisk kelle kontsert on tühjendatud. Doriani muusikat tunnel eristud esimestes taktides, mõtlesin, tuli, on stiil, mis see siis on? See on selgelt äratuntav emotsionaalne meloodia, mis on raamitud ainult talle iseloomuliku harmoonia ja riietatud säravasse orkestrisse. Seal rahvuslik väljendusviis, selle omapärase rütmika, harmooniat, rõhku, sõlturmeelale, sündinudki lapsepõlve, veetnud Gruusias tihedalt seotud Aserbaidžaaniga Jona Ramose turjaan kõige tugevamate niitidega seotud kolme liiduvabariigi rahvamuusika rikkustega. Katse Dorian on aga mitte ainult kasutanud kõiki neid lätteid muusikas maid, orkestreerinud, neid pidurõivasse avardanud ja rikastanud neid Euroopa muusikatraditsioonide kaudu. Neile seega hoopis uue mõtte kõlamuse. Noortele aasia muusikutele, kes püüavad luua muusikat Euroopa traditsioonides on Hatšhaturjan ja tema saavutused selles vallas midagi majaka valguse taolist. Ja siiski ei näe rahasid üleni loomingu eripära, ainult selle rahvuslikud jooned bravuurselt temperamentsed leidvad ja kurb, laulvad Lentod vaid kogu teose elujaatav toonus Baltic, seal elutahe tung edasi. Aga see tuli nii, muusika peamine mõte. Eesmärk on muusika keeles suhelda võimalikult paljude inimestega sisendada neisse humanistlik ideede tundeid. Hinde päikesepaiste, Pinestele elustada ei ole asja tulemi muusikas, mitte värv omaette süžee või armastatud teema loomingus. See on helilooja maailmavaate maailmatunne pluss eripära selle olemas. Selles mõttes öeldakse lähedal olevat Armeenia suurepärasele maalikunstnikule Marty rassariani kelle loomingust samuti vari on olemas ainult selleks, et eredamalt säraks päike. Ei leidu palju neid 20. sajandi heliloojaid, kes kannataksid välja võrdluse turjaaniga mostiifilise vulkaanitaolise andega ja mis minu meelest on kõige olulisem juba oma loomingutee esimestest sammudest peale Hatšhaturjan olnud ja arenenud kui helilooja internatsionalist. See on mitte ainult originaalne stilistika vormi täies ja seal hämmastavalt orgaaniline, rahvusliku ja Euroopa klassikaliste traditsioonide sulanud peituma teoste ideelisi eetiline sisu. Sest juba oma loomingut ja algusest peale on hiilu ja oma ülesannet näinud ajastu ees rindliku poliitilise kõlbelise ideaali toetamises. Doriani individuaalsus ei avaldu ainult kirjutamise moneeris vaid maailmavaates, mis rajaneb optimistlikul elu jaatavale filosoofial. Küllap sellepärast ei ole kunagi märganud, et auditoorium oleks jäänud ükskõikseks Hatšhaturjan muusikat kuulates. Minu jaoks polnud teisejärgulisi töid kõigesse endaga tegi paniga ennast tervikuna kogu oma energia hingejõuga. Mäletan, kui ta kirjutas muusikat Lermontovi kraamale maskeraad ja ei suutnud kuidagi kirjutada Vassi. Jah, sedasama valssi, mida praegu teab, tunneb ja hindab kogu maailm nagu tema kuulsat mõõkade, tantsu ja paljusid teisi teoseid. Heljo töötas läbi terve kuhja vasse loodud muusikaajaloo kõige erinevama keeli perioodidel. Vaata et kõik, mis olemas ja kättesaadavad olid. Istus klaveri ette, sõrmitses midagi ja sammus jälle õnnistuse, kõnest, vanalast, teisi neid on ju sadu neid vasse ja kõik nad on imeilusad. Aga Lermontovi on öeldud, kui ilus on see uus valss. Mõistate, missuguse pean ma kirjutama, publik võiks vaimustusega lausuda ja ilus on see parim kõigist seni kuuldes kas on vaja veel lisatööd, Hatšhaturjan, esimene sfääritust ka selles võistluses kõigi andekate paisi loojatega.