Esimene lugu meie saatest on kõlanud ja selle saate kangelaseks on võru lõõtspillimängija Elmar covic. Mees ise ütleb enda kohta, et ta on läbi ja lõhki küla ja pulmapillimees kosunud ja kasvanud külas. Kuidas saadi pillimeheks? Õppimine oli nii-öelda peaaegu iseseisvalt. Ja esimene lugu mul oli Krakowiak ja sellega ma ei andasin, võib-olla kaks nädalat ühe luguga ühe keerulise veel kolm päeva ära, enne kui sain selle kätte aitäh. Ja isa-ema kodus ei öelnud ka poiss, jäta oletise grammutamine järgi, tema ütles jah, et ära noh, et väga villand saab, villand ta väga ikka siis tasakesi tasakesi need Lauma ise kuulasin. Kui vana te olite seda? Oi, ma olin siis kuidagi vanaema oli võib-olla juba 16 aastat vana, suvisel ajal näites läks, küünisin heinte peale, naabripoiss tuli sinna ja kuulama ja vahest seda huvitas ka siis seal. Nii kaua mängisin, kui magama jäime ja oligi niimoodi see õppimine omast ajast täielikult lugusid oli juba natukene kogunenud, mõned lood ikka selgeks aitaks, siis oli kohe pillimeest juba vaja ka. Krakowi äkki juba selgeks sain ja siis tulid teised lood nagu iseenesest. Need õppimine algas umbes märtsi ja aprillikuu ja suvel lina kitkumas talgu ajal oli juba mul viis-kuus lugu, vähemalt oli nii-öelda käes, sai juba peo ära pidada, sai juba ja külanaised, ütlesid noored meil nüüd oma külapillimees, et ei ole meil kuskil, teab, vajad, ajab asja ära. Ja kuidas siis esimene esinemine läks, sõrmed värisesid, aga pikapeale tuli välja, harjusin ära, eks ole, oma rahvasse ei olnud midagi nagu karta. No selleks, et üks poisijõmm võtaks pilli kätte, hakkaks pilli proovima, peabki olema ka keegi temale eeskujuks. Kes teile eeskujuks oli? Minul oli eeskujuks kuulus lõõtspilli, mängib Karl Kikas. Meiega vahe oli omavahel poolteist kilomeetrit linnulennult võib-olla kui tema kodus mängi, siis minu poole oli kuulda pillimängija, see veel mind eriti veel sütitas tagant, aga küll ma mõtlesin, et kuidas ma saan selle pilli jumalale kunagi. Kolmarealine pill maksis Juhanikedele valmistatult 50 krooni. Aga kuulsalt epomeister, Teppo pill maksis 175 krooni, neljarealine oli 350 krooni. Mis asuverteerinud, väike majapidamine meil oli ja kui sa seda raha saadavad, ainult siis naabrimehega võtsime kokku, saime siis tuttav, metsavaht oli, see lasi meil suvel trehvas olema, saime ühe langi metsalangil lõigata ja sealt siis omast vabast ajast õhtu. Kui päevad lõppesid, läksime kahekesi metsa lõikama ja puhkepäeval vaid igal minutil, kuna me saime, siis lõikasime metsa, sealt sealt saime siis raha ja siis korjas nagu niimoodi, et sealt sai oma pilli. Pidi see armastus alles suur olemad, sellist vaeva näha aga on, head ta olemas oli ja ta oli just selline, nagu oli. Muidu poleks ju olnud neid toonaseid lugusid, mis ühtepidi meie mälestusi elustavad, teistpidi aga loovat nagu tausta meie tänastele päevadele. Külapillimees küpses külapidudel ja pidu oli pillimehe kontserdisaal ning konservatoorium. See pärastest polegi rahvuslikust muusikast rääkides ülearune meenutada ka pidusid ja peolisi. Näiteks suvisel ajal suvisel ajal oli enam-vähem, mõni üksiklaupäev jäi vahele, igatahes kui ilusad ilmad ja ilusa tehtud peeti, kutsuti noh, võru keeles tseeri plats vööri platsiaalitseeri platsil ja metsas oli see kuskil kõik aset hukas või metsa ääres kuskil mäe otsas niimoodi sinna rajatud ring tehtud tip-top, kõik ilusti istmete ümberringi. Seal siis oli see tants ja seal siis lasti niikaua kui hommikul välja. Kui halb ilm oli seal kuskil küünis ja rehe all ja nii edasi, nii edasi, nii et neid talvel muidugi otsiti välja suurem majapidamine, kus oli suurem tuba või suurem kus võimalikult tantsida. Käise simman käis talvel niimoodi muidugi väljas, siis ei saanud, aga siis suuremates majapidamisküsiti ruumi ja lubatud, kes lubas, ja seal siis peetiline tantsujuht, need olid kauneid ja romantilise peod ja millest tänapäeval on ka nagu natukene vajaka ja kujutlegem vaid korraks päikese terava metsade taha. Kustub õhtueha kustub ja siis hakkavad kogunema kuhugi kaunisse kohta mäe otsa või jõekääru. Noored Nad tulevad kaunis kaugelt, mõnel tuleb võib-olla juba enne päikeseloojangut teele asuda õigeks ajaks pärale jõuda. Kostab pillihääli, kostab kõnekõminat. Pimedus saabub, süüdatakse lõke või siis pandi kuhugi puuoksa külge väikene tormilatern põlema ning algaski talt. Pidu kestis hommikuni, noored said üksteisega tuttavaks, sealt algas nii mõnigi perekond. Ja kui siis jällegi hakkas koitma, siis läks rahvast laiali, mõnel võib-olla minna kilomeetrit neli, viis isegi kaugemale. Ja järgmisel päeval ootas jällegi raske. Ja täpselt niimoodi ise sai ka küll ja küll jõutud hommikus koju eelisid tasakesi näiteks suvisel ajal eriti hilistasakesi heina geeniuurimused, mis oli üle muru seal. Isa oli vara üleval, see istus köögiakna juures ja sealt oli aken, oli näha isal kuidagimoodi isaldumargualminelased nurga taga Eilis VGA temaga. Nii need ajad olid ja kaunid mälestused, kaunid mälestused, jaga mis mäletan, kui omas külas momendil ei olnud simmani, siis sõitsime teise küll ükskõik kui kaugele jalgratastega viimasel ajal muidugi alguses java kilomeetreid paarkümmend sai sõidetud, kuslik vähegi kuulda, nagu simman oli ja kui sinna ligidal saime kaugelt kogu ostsime kul lõõtspill, seal mängis kuskil Kasel tukas mäe otsas või küünis kuuskil kaugele kuulda, siis juba innustas niiet niigid kiirust juurde, midagi kiiremini sinna kohale jõuda. Ja see oligi see noortepäevad, ütleme näiteks, kui inimene seal noored kõik töötas nädal otsa, pingeline töö siis laupäeva õhtusel olgu ta nii väsinud, kui ta oli, aga kuidas asina simmanil siis ta muutus kohe mitu korda noorimaks ütelda ja, ja erksamaks ja see oligi tema nagu tasu nädalatasu, et ta sai seal vaban olla niimoodi rahva seas noortega koos. No teie olete tõesti üpris palju pulmades ringi liikunud ja pulmapillimees olnud, ei, oskan nagu ütelda, palju oma eluaja jooksul olevaid pulmasid mänginud, ainult kahju on sellest pidanud näiteks kui oleks nii tark ette olnud, kui praegu, siis oleks pidanud hakkama algusest peale üles märkima kus käidud ja millal ja niimoodi, et siis sea nüüd vanaduspäevi vaadata olnud ei oska, kõik teada on palju, aga vot seda ei osanud ette võtta. Ainult üks aasta mul on 70. aastal on mul märgitud üles, on mul aasta jooksul käidud 16 pulma aga palju enne ja palju hiljem neid nagu ei ole. Aeg on ümber saanud, kodukülas kasvanud ja küpsenud pillimeest vajatakse ka tänapäeval ja vajatakse peale pidude mujalgi. Nii mõnigi ühiskondlik üritus, kallak ju praegu oma vormis vana talgutraditsioonid tunnuseid ja kui juba selline asi korra ette võetakse, siis kuulub selle juurde ka pillimäng. See pole enam mäng tantsuks, see on esinemine, seega siis ka külapillimees oleks nagu ivakene kasvanud, kosunud otsekui suuremaks saanud, sest ta pole enam tavaline külapillimees. Ta on esineja. Neid üritusi ei oskagi. Nii äkki ei tule, nagu me jällegi neid kohti on igasuguseid, ära käituda. Oli üks juhus siin looduskaitse looduskaitsepäeva sõprade poolt siin Võrus Elmo Bloomi korraldusel oli seal Verijärve ääres oma üritas ja Nemad puhastuses võsa ja tegid tuld. Lõpus, kui see kõik lõpetajad oli, siis võeti kõik kokku siin, et tule ringi ja seal siis autasustati parimaid looduskaitseliikmed, kes on täitnud oma kohustuse hästi ja ja siis tema tutvustas mind. Ma pidin mängima seal ja ütles, et nüüd näete, et mees mängib, orkester ühes isikus. Naasis muidugi ma seal mängisin ja kuidas aplaus oli. Saabus aplaus oli, oli kõva. Vanasti mängis lõõtsamees üksinda, aga vanast eksindaja said mängida sellepärast et olin noorem, jäi, jõudsin rohkem. Aga nüüd nagu pulma nüüdsel ajal nagu pulma üksinda ette võtta, läheb liiga raskeks, see jõua nagu ei jõuab küll, aga väga palju peab pingutama, need on paremini kahe-kolmekesi, vähemalt pulmas, siis on palju kergem ja võimsam ja igat moodi parem. Pillidele kasulikum ei, üksinda pead vaid kõvasti tõmbama. Mul siin kõrval praegu kandlemängija, sellega laseme koos praegu ja see mees siis on võru kanneldaja Enno kalme esmakordselt proovis kokku mängida, minu arvates läks küllaltki hästi kohase kokku mängi tänu just covicelmarile. Nende repertuaaris lugusid on meil piiramata arvul nii palju, mis meie pillidele vastuvõetavad on muidugi väga kumb kumma käest õppinud on, neid täiendanud ennast. Parteid ei vastastikku ja ei ole mõista ütelda, kumma käest, aga mina olen vaip olla tema käest viimasel ajal täiesti rohkem juure õppinud omale uuemaid lugusid juure õppinud tema käest. Küll oleks hea, kui oleks järeltulejaid, neid on aga siiski veel mulle tunda väävaid, seetõttu on käinud mõned ja mäletan ütelnud, et alles ma saad sinu sõrmed, ma maksaks kuldraha Madet, aga enne peab vaeva nägema kui sellele, et sul võib-olla saavad paremad seal, eks ole. No niimoodi see asi käib, olen nõus alati igat abistama, ükskõik, kes on huvitatud, astuge minupoolne vatsu endale pill muretseda ja kuid ärge jätke seda onaruste, näiteks kui meie vanemad kaome, et see pillimängu ei kao, seal.