Tänast saadame viimsele teekonnale. Kauaaegse estraadiorkestri dirigendi, teenelise kunstitegelase Rostislav Kuulovi kelle terve elutee oli seotud raadioga Rostislav kuuluv sündis 11. oktoobril 1912 endiselt sarskesse loo praeguses Puškini linnas Leningradi ligidal. Teenistujate perekonnas isa oli kaubandustöötaja ema, näitleja kuid temal ei olnud määratud elada muretut lapsepõlve. Sellepärast esimese maailmasõja sünge vari juba heitis oma tõusis silmapiirile ja sellele järgnesid karmid sõja-aastad revolutsiooni rasked aastad. Seitsmeaastaselt juba jäi ta orvuks, kuna isa suri. Komandeeringus olles ja mõlemad pojad jäid ema kasvatab. Asunud 21. aastal Tallinnasse. Oli majanduslikud olud temale küllalt raske, nii et tema lapsepõlv, liigutamisel ja nüüd tuleb, tal oli, möödus küllaltki kitsastes oludes. 22. aastal juhtus temal õnnetus, mis oli ka teatud määral tema võib-olla edasise elusaatusega määrab nimelt mängides lastega vigastati ta paremat silma mille tagajärjel ta kaotas selle nägemuse ja ei saanud normaalselt koolis õppida. Selle tõttu otsustas ema, et tal tuleb õppida mingit eriala. Ja 23. aastal alustas ta viiuliõpinguid. See osutus õnnelikuks valikuks, sest see oli tema kutsumus, millele jäi truuks kuni surmani. 24. aastal astus ta konservatooriumisse professor Paulseni viiuliklassi ja lõpetas konservatooriumi 1900 33. aastal. Vaatamata majanduslikule kitsikusele ja teda tabanud õnnetusele ei kaotanud tema mittemehel, ta oli elurõõmus, hästi kasvatatud, delikaatne nooruk, kes suhtus rõõmsalt elusse andunult. Õppis ja juba varakult püüdis aidata oma ema majanduslikult nimelt juba 15 aastasena. Poisikesena hakkas ta muusikatund andma, et aidata majanduslikult tema. Mõnevõrra kergemaks läks tema elus siis, kui ta 28. aastal hakkas mängima töölisi muusikas sümfooniaorkestris, kus talle anti väikest stipendiumit õppimise toetuseks. Nagu ta ise kirjutab. 29. aastal muutus ta juba täiesti iseseisvaks ja pidas ennast üleval ja oma ema, kuigi tal päris pidevat töökohta ei olnud, aga tal oli juhuslikult tõi ta andis tunde. Ta mängis lisajõuna Estonia teatri sümfooniaorkestri kontserditel kaasa suveti mängista. Kes töötas Pärnus, Võrus, Kingissepas? 33. aastal peale konservatooriumi lõpu kutsuti, et ema, tolleaegse raadioringhäälinguorkestrisse järgmisel aastal see küll likvideeriti paariks kuuks ja sügisel uuesti formeeriti juba riigiringhäälingul ja tema tuli sinna juba kui altviiulimäng ja see oli nii mõnevõrra ka temale jälle edusamm selles mõttes, et see tol ajal orkester oli väiksearvuline ja selle tõttu tema asus kohe ja selle vioolakontsertmeistri kohale, mis pani temal üsna vastutusrikkad ülesandeta, ühtlasi arendas teda edasi. Temal elus oli see suursündmus mitte ainult majanduslik, vaid ka vaimselt, sest nagu ta ütles. Ta võttis omaks meie õpetaja Paulseni ütelus, kes ütles kontsertlava kohta, et see on püha koht. Ja temal oli, nagu ta toonitas, mitu korda see oli temale püha koht. Ja vastavalt tema töötas sellel suure andumusega. Ja kunst oli temale kõrgem, mille peale ta ülesse vaatas. Nii see oli temale ka kujunemise ajajärk. Sellest sest mängides kaasa orkestrilt ühendatud orkester, mis tol ajal ühendati raadio ja Estonia teater orkestri kontsertidel oli tal võimalus töötada väga paljude väljapaistvate dirigentidega, mõned kui maailmakuulsus ulatus samuti vilgas muusikaelu. Tol ajal oli võimalus temal kuulata väga palju esmaklassilises soliste. Mida ta innukalt tegi, ammutas laiendas oma teadmisi. Ta tõusis selle tööga tõusis täiesti kõrgel tasemel, teiseks, Allale aldi Alpviiulist solistiks ja tegi kaasaga akadeemilise helikunsti seltsi kvarteti kvartetis. Sõja-aastatel 40. Kohaga algas sõda 1941. Evakueerustama liibu tagalasse. Ta moodustas tagalas viibivat artistidest ja orkestrantidest ühe väikse brigaadi, millega hakkas siis teenindama kunstiliselt kõigepealt kolhoosi jaga sõjaväehaiglaid kuid 42. aastal kutsuti teda juba Jaroslavli kunstiansamblites esialgu sümfooniaorkestri liikmeks, kuid hiljem määrati teda asutatud jazzorkestri dirigendiks. Ja selle dirigendina tegi ta väga suurt kultuurilist tööd, andes selle 100 aastate jooksul üle 500 kontserti kõikides peaaegu liidu linnades, kes ulatasid põhjast Arhangelski, Staškendini, Moskvast Siberis südamesse. Seda tööd hinnati temale eeskujulikult töö Isamaasõjal medali annetamisega. Seal tabas teda uus saatuselöök. 1942 haigestus tuberkuloosi, mis edaspidi üsna raskelt mõjutas tema elukäiku. Peale Tallinna vabastamisest 1944. Tuli saabus ta koos ansamblitega Tallinna tagasi, asus oma endisele kohale esialgu kontsertmeistriks Eesti raadio sümfooniaorkestris. Kuid juba järgmisel aastal 1945 edutati ta aastal asutatud estraadiorkestri dirigendiks, mis sai tema töö põlluks kuni surmani. Siitpeale algas tema, see päris tema elutöö. Tema juhtimisel arenes orkestrile üsna kiiresti. Kõrgetasemelisi oli viiekümnendatel aastatel juba kuulus liidu parimate estraadiorkestrite hulka. Nii kui seda veel mõni aasta tagasi Tallinna estraadifestival meenutas Veske muusikas. Üks arvustaja meenutas seda. Tema tegi suurt tööd. Popular populariseerides massilaulu ja Nõukogude laulu oma heliloojad ja kõigi teiste rahvaste laulu. Ta oskas koondada oma orkestrile väga palju väljapaistvaid soliste nagu Georg Ots, Viktor Gurjev, Veera neelus, Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja palju palju teisi. Tema viljakat tegevust hinnati ja 1954 annetati omistati talle teenelise kunstniku aunimetus. Seda tööd hakkas segama siiski see raske haigus. Ja selle tõttu oli ta sunnitud võtma, et õige raske operatsiooni, isegi kaks. Kuid need möödusid siiski õnnelikult ja ta võis taas asuda tööle peaaegu tervena, nagu ta. Tema tööd Mati Palm väga palju haugeri presiidium aukiri. Lenini juubelimedal annetati temale. Siis 72. aastal anti talle auradisti aumärk. Kuid viimasel ajal tervis hakkas teda hakkas halvenema, hakkas teda vaevama ja 1977. novembril andis ta lahkumise palve, et võid asuda oma tervist ravima. Ja rohkem ei antud, ei olnud tal aega antud ja nüüd oleme siin tema viimase puhkepaiga juures. Kadunu oli ja inimene väga delikaatne, väga taktitundeline, väga vastutulelik, sõbralik. Pälvis oma kolleegide, kõigile lugupidamise ja sõpruse ei ütelnud kunagi ära, kui keegi temalt midagi vaja. Ja saates teda viimsele teekonnale. Võime soovitada läinud rahulikku und. Jättes hüvasti Rostislav ärkuuloviga. Andeka muusikuga kauaaegse kolleegi ja hea sõbraga. Mõtleme meie tema elutöö peale, sest töö on see, mis inimesest maha jääb. Peaaegu 33 aastat seisis ta Eesti televisiooni ja raadio estraadiorkestri eesotsas. Oli selle kollektiivi kunstilise palge kujundaja. Viis selle kollektiivi nii kaugele, et teda õpiti tundma ja temast lugu pidama. Kõikjal. Sellele 33-le aastale võib lisada veel 15 aastat sellele eelnenud professionaalset muusiku tegevust. Orkestrijuhi kohta ja tööd. Suure isamaasõja ajal Eesti riiklikes kunstiansamblites ja enne seda Sümfooniaorkestris ja mujalgi. See pikk aeg näitab seda et inimesel olid sihid selged juba varasest noorusest, ta ei pruukinud ekselda oma tee leidmisel. Tee oli talle selge ja teada ja seda teed käis ta kuni oma elu lõpuni. Astudes 1945. aastal selle orkestri ette, millega oli seotud tema elu kõige pikem töölõik. Teadis ta, et see oli erakordne aeg. Linn oli varemetes. Perekondades kodudes oli suure sõja raskeid jälgi märgata kõigist perekondadest. Kõigis perekondades leinati omakseid. Ja sel ajal pidi olema väga suure taktitundega. Väga. Täpse ja kindla teadmisega, mida inimestele pakkuda. Millega nende ette tulla, mis laadi muusikat neile kinkida? Ja peab ütlema seda ET Rostislav märkulovi juhitud orkester täitis sel ajal oma ülesandeid. Hiilgavalt. Kõikjal Meie ümber hakkasid kõlama nõukogude laulud hakkas kõlama elujaatav kodanikupaatos. Inimesed harjusid sellega, et iga päev võis kuulda raadiost selle orkestri heliülesvõtteid. Võis kuulda Rostislav Mer Kuulovi nime, kes seisis orkestri ees ja viis läbi seda tohutut vastutusrikast. Tööd. Kui meenutada neid aastaid, siis paljud nooremad muusikamehed on talle tänu võlgu selle eest, et ta kutsus neid laulma, kutsus neid instrumentalistina. Orkestrisse, innustas noori. Istus kaua pärast tööaega, leidis alati võimalusi arutleda, kaaluda, vaielda, juhatada nõu anda. Õppis ka ise koos orkestriga ei häbenenud seda. Kui ta midagi ei teadnud, püüdis leida lahendusi koos. Ja kõiges selles kajastus tema Tõepoolest, suur armastus selle töö vastu, mida ta tegi ja mille heaks ta ei. Tal polnud kahju ohverdada kogu oma energiat. Me teame, et saatus ei olnud talle kunagi helde. Ei kinkinud talle head tervist. Oli aastaid, kus igal kevadel orkester oli mures. Tema tervise pärast. Sellest kõigest saadi üle. Jätkati. Siin täna seistes ei jõua ega pole ka vajadust kõigest rääkida. Sellest kõigest räägib kõige paremini see, mida ta meile on pärandanud. Mida tunneb keskmine ja vanem põlvkond, mida saavad veel tundma meie lapsed ja arvatavasti ka lapselapsed, sest kunstis on väga palju niisugust, mis ei kao, mis jääb püsima ka siis, kui need inimesed enam ei püsi, kes seda on loonud? Kui mina olin Veel väikene mees, üks helin, Mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läkseelingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind ta alla rusuks on varisenud rind. See helin mu elu ja minu hing tal kitsaks on jäänud maapealne Rink. On lõppenud elutee ja kitsaks jäänud maapealne ring meie kauaaegsel töökaaslasel ja sõbral Wabariigi teenelisel kunstnikul Rostislav mürkkuulamist. Need olid karmid sõjapäevad mil 1942. aasta kevadel iidses Vene linnas Volga-äärses Jaroslavlis kogunes Eesti riiklike kunstiansamblite pere selle pereliikmeks Saiga Rostislav märk Kuulov. Ja õige pea usaldati tema kätte estraadiorkestri dirigendikepp mida ta oma soojade sõrmede vahel hoidis suure sõja lõpuni. Ja taas tagasi jõudes Tallinna hoidis oma käes seda keppi mitu aastakümmet siin Eesti raadios. Nende aastakümnete kestel oleme koos korduvalt olnud kontserdilaval ja raadio stuudios. Oleme koos kannatanud loomepiinu ja nautinud loomerõõme. Oleme teineteisele nõu andnud ja teineteise käest nõu küsinud. Oleme koos tundnud lahkumise kurbust kodunt ja taas saabumise rõõmu. Kuid sellele teekonnale, kuhu me teda täna saadame. Sellel teekonnal ei ole enam tagasitulekut, sest see teekond on lõplik. Viimne. Iga inimese elus on rohkesti murelikke enese Oitsemisi rõõmsaid eneseleidmisi, süngeid, enese kaotamisi et jõuda kunagi selleni, et tunda enda õiget kohta ja kutsumust meid ümbritsevas maailmas ja teiste inimeste keskel. Ja et kunagi väärida suurimat au sündides inimeseks, elada inimesena nende päevade kestel, mis meile antud ja jääda inimeseks igas olukorras ja igal ametikohal, mis meile usaldatud. Rostislav Mer Kuulov oli selline tõeline suurepärane inimene. Tema elumuusikas oli küllaltki palju Forteesid ja pianosid ja emotsionaalseid pause. Nüüd aga on tulnud pauside Pauks harras vaikus. Igavik ja selle sardas igaviku vaikuses. Me langetame pea ja mälestame tänutundes meie hulgast lahkunud suurepärast andekat tõelist inimest. Tema dirigendikepp on juhatanud ja elu andnud paljudele solistidele ja paljudele muusika paladele. Nende tardunud sõrmede vahelt mis puhkavad rinnal on dirigendikepi enda kätte haaranud see kõige võimsam dirigentide dirigent. Halastamatu aed, kes dirigeerib kõiki eluorkestreid, nii soliste kui statiste, määrab nende tempod ja rütmid, tõusud ja mõõnad. Ja fikseerib lõpp. Kord. Nii ajaratas ringi käib. Meil tuleb lahkuda. On tulnud tund. Sind kutsutud on ära. Ja sõber varsti sulgeb laudse kaane. Kuid päike endiselt veel ikka särab. Igavikus jälle kokku saame. Krina reba. No. Ma. Ei pane seda. Tulen. Paar on, kui nii tänava teeninad oleerinaleeninal lasta Restart ega Vene. 100 Ra. Haparaaess. Mõtleri igavene tooli. Mõtlen. Et olen Mõtlenud.